30/08/2017

Margus Ott "Väekirjad 5. Isendlikud esseed". Lugu Andide lennukatastroofist


Margus Oti "Väekirjade" sarjas on ilmunud 5. köide "Isendlikud esseed". Kuna olen raamatu toimetaja, siis kõnelesin teiste hulgas ka esitlusel - kuid jõudsin põhiliselt vaid ette lugeda ühe pika lõigu Marguse esseest ning omalt poolt eriti ei jõudnud midagi rääkida.
Olen korduvalt jäänud mõlgutama selle ajutise kriisiolukorras tekkinud mikroühiskonna peale, mida kirjeldatakse raamatu esimeses tekstis "Keha, vaim ja hing" - see põhineb dokumentaalfilmil, mis on tehtud 1972. aastal Andide lumistes mägedes lennukatastroofi järel päästmist oodanute üleelamistest. Kui ühiskondi hoiab muu hulgas koos teatavatest ühistest tabudest kinni hoidmine, siis huvitaval moel leidis see väike kogukond solidaarsuse just teatava ühise tabuületuse kaudu. Tsiteerin Margus Oti teksti:

"Kõige tõsisemaks proovikiviks oligi laibasöömine. Kuna lennukis polnud praktiliselt mingeid toidutagavarasid, siis oli valida, kas süüa surnute liha või surra nälga. Gustavo kõneleb: „Siis [9. päeval – M.O.] me söandasime sellest Roberto ja Fitoga rääkida. Me arutasime öö läbi lennukis seda isekeskis ja võtsime kõik ükshaaval läbi, kõigepealt vaimsed, siis kultuurilised ja religioossed tabud.“ Niimoodi jõuavad nad mõistuse endani, vaimu iseküljeni, teispool ühiskondlikke eelarvamusi ja ettekirjutusi. Nad pidid kokku koguma teadmisetükid ja need läbi tunnetama. Tundub, et mõistust ületades (inimesesöömine on üle mõistuse) jõutakse mõistuse endani.
[---]
Füüsilise ja vaimse plaani vahel hakkab ellujäänutel toimuma oluline osmoos. Neil toimib kaks ringlust. Ühest küljest liharinglus – vennad Strauchid lõikavad liha lahti ja jagavad võrdsetesse osadesse (vähemasti alguses jäeti lihakiud lennukikere peale ja kes tahtis, see tuli ja võttis, s.t see oli isiklik ja vabatahtlik otsus, ning liha võeti ise, mitte ei saadud seda „kõrgemalt poolt“ mingi jupijumala näpu vahelt; ei räägita, kuidas nad hiljem toimisid, võimalik, et samamoodi). Liharinglus ühendas kogukonna tugevamini ühtekokku, eriti kuna see eeldas niivõrd rasket otsust. See oli seda tõhusam, et ellujääjad sõlmisid kokkuleppe, et kui keegi neist ära sureb, siis ta lubab teistel oma keha süüa (mis omakorda distantseeris neid oma keha esiküljelt ja tõi keha enda juurde). „Surnud laenavad elavatele oma lihased, et need saaksid kõndida“, tsiteerib Gustavo 35 aastat hilisemal matkal oma lapse kunagist kommentaari 8-aastasena.
Teisest küljest toimis palveringlus. Seda mainib Fito, kelle jutust jääb mulje, et ringis palvete lugemine oli neil korrapärane ettevõtmine. See „tegi meile palju head, rikastas meie vaimu ja tugevdas meie ühtsust.“ Liharingluse käivitamine eeldas kõigilt filmis rääkijatelt eneseületamist, teatavat hingelist teisendust. Osa neist leidis huvitava viisi, kuidas liharinglust palveringlusega ühendada. Javier räägib: „Marcelo tuli toidutükiga [st. inimlihaga – M.O.] ja ütles: „Javier, Kristus suri meie eest ja jättis oma ihu ja vere meie lunastuseks. Võta seda kui püha armulauda.“ Ning Pancho räägib pärast päästmist korraldatud pressikonverentsil:

Jõudis kätte hetk, mil meil polnud enam toitu ega midagi suhu pista. Ja me mõtlesime nii, et kui Jeesus jagas viimsel õhtusöömaajal oma ihu ja verd oma apostlitele, siis ta andis meile mõista, et me peaksime tegema sedasama, võtma tema lihakssaanud ihu ja verd. Ja just see meie kõigi vaheline sisemine osadus aitas meil ellu jääda, see oli igaühe and. Me ei taha, et see, mis on meie jaoks sisemine, väga sisemine asi, saaks käperdatud või puudutatud või midagi muud sellist. Seda tuleb tõlgendada ja võtta tema tegelikus kontekstis ning tuleb silmas pidada, kui vägevad need noormehed olid.

Nii et liharinglus ühendati vaimse ringlusega. Seda on võimalik teoloogiliselt väga lihtsasti põhjendada: idee järgi moodustavad kõik kristlased ühtekokku Kristuse ihu, ning süües oma kaaslaste liha nad sõna otseses mõttes söövad Kristuse ihu ja verd. Muidugi tuleb ette kujutada, millises olukorras need inimesed tegelikult olid, aga just olukorra meeleheitlikkus toobki välja selliste kivinenud dogmade ja arusaamade tõe: muidu käivad korralikud katoliiklased mingil põhjusel kirikus ja võtavad armulaual leiba ja veini, mille juurde lausutakse „kombe pärast“, et see on Jeesuse ihu ja veri. Küllap on see enamasti kas harjumuslik-automaatne või mingil moel sümboliseeritud-sublimeeritud rituaal. Kui nüüd nood usklikud katoliiklased on mägedes, kus neil midagi süüa ei ole, nii et nad peavad sööma oma kaaslaste-ligimeste liha, siis pannakse need dogmad proovile. Kas sellisel juhul osutub sõna otseses mõttes tõeks, et kõik kristlased on Kristuse ihu, või on siin ikka mingi „aga“: „aga nii ikkagi ei sobi, nii ei ole ilus“ jne? Lennuõnnetuse läbiteinute radikaalne olukord paljastab selliste poosetamiste võltsuse.

[---]

Kehalise (inimliha) ja sõnalise (palve) ringluse kaudu oli ellujäänutel tugev solidaarsus, kusjuures ei rõhutata selle õilsust ega ideaalsust, vaid lihtsalt paratamatust ehk kooskõla antud olukorraga. Fito:

Eeskätt oli meie kõigi vahel tugev ühtsustunne. Tekkis selline solidaarsus – mitte sellepärast, et me oleksime loomuldasa head ja solidaarsed, vaid sellepärast, et ellujäämiseks oli vaja olla solidaarne. Oli vajalik olla ühtne grupp, sest muidu me poleks toime tulnud.

Pärast viimase ekspeditsiooni teeleasumist: „Me jagasime toitu, tehes seda alati hommikupoolikul ja hästi õiglaselt. Kogu grupis valitses täielik rahu ja harmoonia.“ Seda ei pea mõistma ei olelusvõitluslik-egoistlikult ega kristlik-altruistlikult, vaid see on lihtsalt kõige optimaalsem, parajam käitumine antud olukorras. Paraku on hästi teada, et kaugeltki mitte kõik sarnases olukorras olijad ei vali sellist parajust [Joonealune märkus: Kirjandusest võib võtta näiteks William Goldingu „Kärbeste Jumala”], mis näitab, et selline kooskõla pole sugugi enesestmõistetav, ning et see tõestab liha- ja palveringluse tõhusust ja vastastikust võimendamist. [Joonealune märkus: Ma ei taha sellega öelda, et kui nad oleksid inimliha asemel midagi muud söönud, siis poleks nad suutnud sellist ühtsust hoida. Küsimus on laiem, ainelise ja keelelise ringluse teineteisevõimendamises. Inimliha ja palve on siin lihtsalt sellise võimendamise konkreetseteks näideteks.]
Kõik ellujäänud meenutavad oma väikese ühiskonna täiesti demokraatlikku ja võrdõiguslikku korraldust [Joonealune märkus: See on ilus tõestus anarhilise kogukonna võimalikkusest. Ja seda just piirsituatsioonis]. See tähendab, et neil polnud vaja väliseid seadusi oma sidususe säilitamiseks, vaid nad suutsid seda grupisiseselt genereerida. See tuleb välja näiteks magamisringluses, kus iga öö vahetati magamiskohta, nii et kõik said magada paremates ja halvemates kohtades. Ja lihajagamises, kus peeti hoolega silmas võrdsust. Nagu Fito ütleb: „Meie, ealt vanemad, hoolitsesime rangelt ja väga õiglaselt toidu jagamise eest, sest ebaõiglusele polnud kohta. See oleks viinud kaoseni.“ Meenutatakse ainult lugu, kuidas keegi magustoiduks olnud hambapasta pihta pani. See detail aga ongi vajalik selleks, et kõik poleks „liiga ilus“ ja mehaaniline ning et kombataks olukorra piire ja tajutaks seda paremini. Õnneks puudutas see pigem sümboolse tähtsusega kui eluspüsimiseks kriitilise tähtsusega asja, nii et õiglusest kõrvale kaldumine sellises väikses asjas ilmselt veelgi teravdas teadlikkust õigluse ja võrdsuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest."


See juhtum pakub muidugi palju mõtteainet. Kõigepealt muidugi see, et me näeme siin üht õiglast ja solidaarset kogukonda. Vähe sellest, see on optimaalne asjadekorraldus - korraldus, mis lihtsalt pakub kõige tõenäolisema perspektiivi kollektiivselt ellu jääda. Mis on ometi oluline: selline korraldus ei sünni iseenesest, see pole paratamatu ei n-ö loodusseaduste ega inimmoraali seisukohalt. See vajab teatavat kindlat otsustust, teadlikku eetilist valikutegemist. Inimesed teevad valiku, kus otsustavad olla õiglased ja ausad. Sellisest otsusest kinni hoidmine eeldab kohukonna liikmete vahelist fundamentaalset usaldust. Aine- ja keelering, mida MOtt kirjeldab, ongi põhimõtteliselt selle vastastikuse usaldussuhte väljendus: ressursid on võrdselt kõigile ligipääsetavad ning igaüks on valmis neisse ka isiklikult panustama (siinpuhul muidugi eriti radikaalsel viisil - olles valmis selleks, et tema surnukeha süüakse kunagi samuti). Ühine palvering on usaldussuhte vaimne aspekt - osadussuhe.
See kõik paneb mõtlema sellele, et praeguses ühiskonnas (pean silmas "meie" ühiskonda, st õhtumaist infoajastu kultuuriruumi) on üha kehvemini just selle usaldussuhtega. Vastasseisud ei seisne enam selles, et üksteisega ei olda nõus (mis on ju vabas ühiskonnas loomulik), vaid selles, et ei usaldata vastaspoole legitiimsust: ei usuta teise siirusesse (ta ei saa seda ju päriselt uskuda, "siin taga peab midagi olema") või ei usuta teise võimesse üldse mingeid adekvaatseid otsustusi teha ("mõistusega inimene ei saa nii mõelda, järelikult ei kvalifitseeru ta iseseisvaks subjektiks"). See tähendab, et vastasseisud on nihkunud ohtlikult fundamentaalsele tasandile. Mis võiks olla kas või Eesti ühiskonna vaste "palveringile", kust me saaks mingi põhimise usaldussuhte - isegi kui meie seisukohad on väga erinevad, on selle taustaks siiski mingi kuulumine kuhugi ühte "kehasse". Kui see kaotsi läheb, on tulemuseks see, et käsi hakkab võitlema jala vastu, hambad keele vastu.

Veel küsimusi, mis tollest loost esile kerkib.
* Siingi kogukonnas on olemas need, kes korralduse välja pakuvad ning liha õiglaselt jagavad - st peab olema keegi, kes vastutuse esimesena võtab; peab olema keegi, kes õigluse enda vastutusel sisse juhatab. Õiglus ei teki iseenesest, ta vajab initsiaatoreid.
* Kas selline kogukond on põhimõtteliselt karistusvaba ühiskond? Võimalik. Tavaühiskondades kardetavasti ilma selleta läbi ei saa, sest alati on mingi hulk inimesi, kes nähtavasti juba sünnipäraselt on orienteeritud kurjusele ja vägivallale, st inimesi, kes juba loomult pole usaldusväärsed, kes pole selleks võimelisedki.
* Mis siis, kui selles kogukonnas oleks ressursid (st liha) otsa saanud? Siin on mitu võimalust, ma jagaks need eetilisteks ja tehnilisteks. Üks eetiline valik oleks see, kui keegi kogukonnast ohverdaks ennast vabatahtlikult. Teine eetiline valik oleks ühine nälgimine ning surma ootamine - säilitades palve- ehk keeleringi; see muidugi võiks välja viia ka mingi teatava vabatahtliku varjatud koonduslaagrimentaliteedini, kus vaikides oodatakse kellegi surma, mis oleks päästev teistele; sellise tagamõttega üksteise piidlemine võib muidugi mõjuda demoraliseerivalt ning hakata usaldusringi mõrandama. Kuid ei pruugi. Tehnilisi valikuid oleks ka mitu. Keegi tuuakse teistele ohvriks, kuid see otsustatakse näiteks mingi demokraatia põhjal (nt otsustatakse, mis tunnuste alusel keegi end ohvriks peab tooma - kõige vanem, kõige nõrgem, kõige kogukam vms) - siinkohal tuleb ilmsiks enamusdemokraatia kõige nõrgem koht: kuidas otsustada hääletuse alusel kellegi väljalülitamine sellest ringist, mis on üldse ühise otsustamise eelduseks; siin tuleb ilmsiks, et puhtal enamusdemokraatial pole loomuldasa eetikaga midagi tegemist (kuigi see nii näib), eetikaks on vaja midagi rohkemat kui enamuse arvamust. Kogukond jääks küll ellu, aga ilmselt oluliste kõlbeliste kahjudega, tema aluspõhja kõlbeline legitiimsus saaks kannatada. Teine tehniline lahendus oleks türannia: keegi lihtsalt haarab võimu; seda ta saaks teha põhimõtteliselt kellegi ohvriks tuues, kehtestades enda suveräänse võimu teiste elude üle. Türannia puhul on teistel kaks valikut - alluda või vastu hakata ning taastada mingi eelnev kord. Kolmas tehniline valik oleks üleüldine sõda kõigi vastu, kus suveräänideks on kõik ning võitjaks jääb tugevaim või kavalaim. 
* Kas selline ühiskond, nagu seal Andides ajutiselt tekkis, on vaba? Võimalik, et see pole üldse oluline küsimus, võimalik, et vabadus on luksusküsimus, Maslow' püramiidi ülemisse otsa kuuluv asi. Võib aga ka oletada, et niikaua, kui kogukond püsib vendlusel (st usaldusel, ühises "palveringis" püsimisel), on võrdsus ja vabadus vastastikku teineteist toetavad ja piiravad väärtused - ma olen vaba niivõrd, kui mu "vennad" on samuti vabad. Mis on vist üsna elementaarne järeldus?
*  Lõpuks - too Andide ühiskond on muidugi loomult ajutine, tema eesmärgiks on püsida elus, kuni pääsetakse sellest olukorrast. See on lõplik kogukond, orienteeritud oma lõpu poole. Mõnes mõttes iseloomustab see muidugi ka n-ö tavaühiskondi - nad on alati kuhugi oma praegusest olukorrast välja liikumas ja ses mõttes ajutised. Ühiskond, mis püüaks tugevalt oma status quod säilitada, seiskuks ja hääbuks varsti. Ja teisalt ka Andide kogukond ei tekkinud tühjalt kohalt, ta oli oma põhiväärtused pärinud ju eelnevast (katoliiklik ühisvaim oli ju neil inimestel varasemast). Ühiskond on alati teatud määral üksikelu suhtes transtsendentne, ta ulatub nii minevikku kui tulevikku teispoole inimelu lõplikkust; see ilmselt on aluspõhi, mis võimaldab kogukonna ja ühiskonna tasandile projitseerida selle, mis üksikelu piires on võimatu - sellest toitub ilmselt see poliitiliste (vahel utoopiliste) projektide sisemine veenvus, poliitika religioosne mõõde (mis meie ühiskonnas leiab väljenduse kas või ebamaisusega piirnevate valimislubaduste uskumises valimiseelsetel aegadel). Minevikust pärinev ja tulevikku sirutuv "meie" oma transtsendentsuses, mis ületab "minu" lõplikkust, on religioosne kategooria. Aga siit tuleb veel üks küsimus - kas on kujuteldav pelgalt "inimmõõtmeline" ühiskond, mis teadlikult arvestaks oma lõplikkuse ja kaduvusega, nagu üksikisik seda teeb, ometi kukkumata käegalöömise kaosesse? Võib-olla oleks see kõige küpsem ühiskond? Aga milles see õieti seisneks? 


No comments:

Post a comment