06/10/2015

Naabrussuhted - Narva arutelud Euroopast

5.-6. oktoobril toimus TÜ Narva Kolledžis konverents "Naabrussuhted - Narva arutelud Euroopast", mis kuulub sarja "Arutelud Euroopast" (Debates on Europe); seda sarja korraldatakse Vahe-Euroopa erinevates linnades (varem on need toimunud nt Bukarestis, Ateenas, Belgradis, Minskis, Viiburis ja Peterburis) ning seda korraldavad Saksa Keele ja Luule Akadeemia (mis muu hulgas on just see institutsioon, mis annab välja saksakeelse luule n-ö Nobelit - Georg Büchneri auhinda), S. Fischeri Sihtasutus ja Kultuurisihtasutus Allianz.
Osalesin üritust avavas vestlusringis koos Jaan Kaplinski ja leedu kirjaniku ja lavastaja Marius Ivaskeviciusega, moderaatoriks oli Ida-Euroopa kirjanduste spetsialist Saksamaalt Antje Contius. Teemaks oli põhiliselt Euroopa ja Vene suhted ning sellega seotud rahvussuhted Ida-Euroopa riikides - kuid nagu sellistele ettevõtmistele omane, polnud fookus kuigi terav ja asja eesmärk oli ilmselt lihtsalt luua kontakte ja tutvuda inimestega ning saada kuulda eri taustaga inimeste hoiakuid. Järgmisel päeval oli näiteks vestlusring, kus oma kogemustest rääkisid tudengid: eestlane, integreerunud eestivenelane, integreerumata eestivenelane, välismaalasega abielus olev eestlane, sakslane ja Saksamaal elav poolakas. Ja ilmselt oli antud juhul oluline ka Narva vaimuelu rikastamine.
Internetist ja üleüldse leiab konverentsi kohta väga vähe materjali. Minu jaoks võib-olla huvitavaim oli Ivaskeviciuse tekst, mille ta vestlusringis ette luges - see oli kirjutatud mõni aeg pärast Ukraina sõja algust ning selles ta kuulutab välja isikliku sõja: ta otsustas oma loomingus viis aastat tegelda ainult kurjuse teemaga. Praegu näiteks mängitaksegi Leedu riiklikus draamateatris tema näidendit "Suur kurjus".
Teine huvitav sõlm oli see, kui Kaplinski tuli välja väitega, et vene kultuur Eestis vajaks kaitset kui vähemuskultuur, ja tema silmis tähendab see muidugi seda, et vene päritolu noortel peaks olema elav kontakt vene kõrgkultuuri pärandiga ning vallata oma keelt kõrgtasemel. See tekitas vastureaktsiooni publikust ühe valgevenelanna poolt, kelle jaoks selline hoiak muidugi mõjus võõristavalt - mis on mõistetav, kuna valgevene keel on Valgevenes muutumas puht etnograafiliseks nähtuseks. Leedus on aga sarnane probleem hoopis poolakatega - kas neid leedustada või mitte, kas lubada mõnedes linnades poolakeelseid tänavasilte või mitte jne.
Mis mind Narvas ringi liikudes aga kõige rohkem üllatas, oli olmeline tõsiasi, et kesklinnas söömakohta otsides ei olnud nii nagu Tallinnas või Tartus, kus põhimõtteliselt iga paarisaja meetri kohta ikka mõni koht silma jääb. Siin aga kõndisin mõnda aega, enne kui leidsin ühe kohviku (üle tänava jäi küll kohe ka üks kebabikoht). Mis tähendab ilmselt kaht asja: Narvas käib vähe turiste (kuigi ta võiks täitsa olla turismimagnet) ning narvakad ise eriti väljas ei söö, mis annab ilmselt tunnistust nende elujärjest. Ja üleüldse tundus Narva oma rahvaarvu kohta (ca 60 000 inimest, Eesti suuruselt kolmas linn) olevat väga unise ja tühjapoolse linnapildiga, nagu oleks ta mõni provintsilinnake.  Ja kui meile näidati Kreenholmi kompleksi, mille üks välismaa ärimees kavatseb suurejooneliseks kinnisvaraprojektiks ja tõmbekeskuseksarendada, siis tekkis mul küsimus, et millega sinna ilmselt kallipoolsetesse korteritesse elanikke saadakse. Guugeldasin selle kohta ning sain aru, et loodetakse peamiselt Venemaa rikastele.
Ja mulle tuli pähe, et kas ikka on õige rääkida Narvast kui piirilinnast - piir peaks kultuurisemiootiliselt olema aktiivne tähenduste ja info generaator, Narvas aga seda tunnet ei teki. Pigem mõjub Narva vahemikuna, eikellegimaana. Tekkis kujutluspilt, et Narva on nagu see tekiserv, mis keeratakse külje alla, et külm teki alla ei pääseks - ja eriti muud funktsiooni tal nagu polekski.

No comments:

Post a comment