Räpitekstide
lugemine n-ö tavaluulena on muidugi tänamatu tegevus, tavaliselt
palja tekstina lugedes mõjuvad nad lonkava rütmiga lohiseva
kontsentreerimata lobana, kus leidub paar head kujundit. Räpi puhul
mängib siiski kaasa esituse intensiivsus ja flow,
mis väljendab räppari isiksust ja loob suure osa teksti mõjust.
Cool D puhul on see veel eriti oluline, sest tema arrogantsi
väljendava tooni jõulisus katab kinni need mõttearenduse
hämarused, mis kirjalikku teksti lugedes kohe silma hakkavad. Kui ma
nt loen ja kuulan tsükli „Tütar üksi kodus” ehk kõige hitimat
5. osa, siis hakkab see vahe kohe silma – salmiosadest jäävad
kuulates kõrva tugeva mõjuga sirgjoonelised seksuaalsed märksõnad,
kuid teksti lugedes on kohe näha, et nendevahelised „sillad” on
üsnagi kobav täitematerjal, mida hoiab koos eelkõige vaid rütm ja
riim. Cool D-le näib ka üldisemalt olevat iseloomulik, et ta ei
kasuta eriti metafoore (selles laulus on selgeid metafoore vaid
kaks), isegi võrdlusi on üsna napilt, pigem seisneb tema poeetika
teatavas otsekoheses tulistamises ja võimalik katarsis ei tule keele
ornamentaalsusest (nagu mõne teise räppari puhul), vaid teatavast
transgressiivsest tungilisusest, mis kustutab maha ihaobjektide
subjektsuse, jättes neist alles midagi, mis on korraga nii üle- kui
alainimlik, nii intensiivselt ligitõmbav kui eemaletõukav.
No comments:
Post a Comment