Johann Wilhelm Krause "Tartu ülikooli peahoone" (anonüümse autori jõuluremiks)

Urbanistide ajakiri U ja väliruumi ajakiri ÕU on välja andnud ühisnumbri, mille teemaks on kriitika. Seal on ka rubriik, kus inimesed on muusikaarvustuse formaadis kirjutanud linnaruumist - kirjutasin ülikooli peahoone jõuluversioonist. Kogu number on netis loetav, kuid seda on võimalik ka paberkujul hankida.


JOHANN WILHELM KRAUSE "TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE"
(anonüümse autori jõuluremiks)

Tartu oli 18. sajandi lõpuni suurte kõrgete kivikirikutega „väike puust linn”, millest pärast korduvaid sõjalaastamisi ja põlenguid otsustati teha keiserliku ruumiatmosfääriga ülikoolilinn, mille keskmeks sai peahoone. Imperiaalne klassitsism oli moes kõikjal Euroopas, oldi keisrite sõja künnisel. Mõnes mõttes oli see samasugune aeg nagu Teise maailmasõja ümbrus – võitlesid suurejoonelised Euroopa ümberjagamise kavad ning ehitati ranget totalitaarse ilmega arhitektuuri. 

Millalgi enne peak oil’i, kui näis, et elektrivalgus on lõputu ressurss, kujunes välja mitu valgustusega seotud arhitektuurset kontseptsiooni. Üks neist on tõenäoliselt pärit 1930ndate Saksamaa „valguskatedraalidest” ning kujutab endast arhitektuuriväärtuste öist väljavalgustamist, reeglina lähtub valgus maapinnalt ülespoole. See on hoonete „musealiseerimine”. Teine kontseptsioon: hooneid hakati talvel, eriti jõulude ajal, kaunistama pisikeste tulukestega, et lisada neile heldimapanevat muinasjutulist pehmust ja sära. Hooneid hakati „jõulustama”.

Nüüd on need kolm kontseptsiooni juba mitu aastat ülikooli peahoone puhul kokku remiksitud.  Jõulupeahoone kuuelt sambalt ripuvad ühtlaselt alla tulukesteread – jõulupuine mulje, mis ühtlasi rõhutab sammaste sümboliväärtust kogu ülikooli metonüümse tähistajana, sambad saavad juurde teatavat kergust ja sihvakust. Frontoon oli tsaariajal täis keerulist ornamentikat, mille keskmes oli kahepäine kotkas, hiljem see eemaldati ning koht jäi lagedaks. Nüüdses remiksis on see komponent isegi ehk kõige õnnestunum, kuivõrd aktualiseerib seni tummavõitu kolmnurga ning tulemuseks on mulje tähistaevast. See mõjub peaaegu subliimsena, harva on jõulutuled niivõrd lähedal kantilikule esteetilisusele (Kant suri samal aastal, mil peahoonele pandi nurgakivi). Hoone ülemist serva katab rahvuslikus mustris lint. See on kõige rohkem „jutustav” osis, mille põhifunktsioon on öelda, et tegu on rahvusülikooliga. Peab aga tunnistama, et visuaalselt on lint pisut mürane, sest erinevalt sammastest ja portikusest pole karniis lage, vaid tal on oma kandiline rütmika juba olemas – rahvalik motiiv kipub selle otsa komistama ning sellega võistlema. Kuid ühtlasi kumab mürast läbi veel üks ajastu – sõjajärgne rahvuslik klassitsism, mil stalinlikku pompöössust kodustati eesti ajal välja kujunenud rahvusornamentikaga. Nõnda haardub karniis lausa kolme erinevasse ajastusse, olles neljandaks ühtlasi mälestis möödunud postmodernismile.