06/07/2015

Ääremärkusi põhikirjast

Kirjutasin Loomingusse pisut Eesti Kirjanike Liidu uuest põhikirjast, mis aprillis vastu võeti ja mille ettevalmistamises ma osalesin, samuti EKLi eelmistest põhikirjadest.

ÄÄREMÄRKUSI PÕHIKIRJAST

Tänavusel Eesti Kirjanike Liidu üldkogul võeti vastu uus põhikiri. Õieti on raske öelda, kas tegu on uue põhikirjaga või senise põhikirja redaktsiooniga, sest vanast põhikirjast säilis üsna palju. Põhikirjatoimkonda kuulusid Piret Viires, Märt Väljataga ja siinkirjutaja, tõhusat abi osutasid EKL-i majandusjuht Mart Siilmann ja Maria Mägi Advokaadibüroo jurist Peeter Ploom; soovitusi andsid juhatus ning mitmed liidu liikmed.
Põhiliseks muudatuseks, mis põhikirja ümbertegemise ka ajendas, on EKL-i juhtimise muutmine n-ö kahetasandiliseks, nii et see vastaks paremini nii asjaajamise praktilistele vajadustele kui ka mittetulundusühingute seaduses kirjeldatavale juhtimisstruktuurile. Senine 13-liikmeline juhatus hakkab järgmisest aastast tegutsema eestseisuse nime all, olles seaduse tähenduses volikogu, tema otsustav ja EKL-i tegevust suunav roll jääb põhilises samaks. Juhatuse nime hakkab kandma eestseisuse poolt ametisse pandav väike kahe- kuni viieliikmeline organ, mis tegeleb EKL-i igapäevase praktilise juhtimisega. Sisuliselt säilib praegune asjakorraldus, kus väike hulk tublisid töötajaid eesotsas esimehega tegutseb suurema üldkogu poolt valitud otsustuskogu suunamisel. Erinevus on juriidilises esindusõiguses: kui seni võis EKL-i juriidiliselt esindada esimees üksi (aga mitte igapäevase reaalse töö tegijad) või kaks suure juhatuse liiget koos, siis nüüd on see õigus igal väikese juhatuse liikmel. See teeb tegutsemise asjaajamislikus mõttes sujuvamaks ning annab tegelikkusele adekvaatsema juriidilise kuju.
See ajakohastamine tekitas võimaluse põhikiri ka tervikuna üle vaadata. Teistest väiksematest muudatustest on ilmselt silmahakkavaim see, et senisest pisut rohkem on rõhutatud Loomingu ja EKL-i seost – Looming on nüüd selgelt nimetatud liidu häälekandjaks, samuti on fikseeritud eestseisuse kui Loomingu kolleegiumi roll. Need muudatused on mõeldud pakkuma ajakirjale pisut suuremat turvatunnet viimaste aastate kultuurimeedia mullistuste valgel. Samasse liiki kuulub ka lisatud alapunkt, mis sõnastab selgelt, et eestseisuse pädevusse kuulub ka avalike seisukohavõttudega esinemine kirjandus- ja kultuurielu küsimustes.
Senisest natuke realistlikumalt on sõnastatud EKL-i osa oma liikmeskonnale nii abi andjana autoriõiguste asjus kui materiaalse toetajana. Senisest lühemalt on fikseeritud ka loometoetuste andmisse puutuv, kuna selle nii täpseks reglementeerimiseks pole põhikirja tasemel tarvidust.
Eestseisuse liikmed võivad järjestikku ametis olla maksimaalselt kolm valimisperioodi, nii nagu see seni kehtis ainult esimehe ametikoha suhtes. Lisatud on mõned asjakorraldusi lahti seletavad paragrahvid: kuidas kujuneb üldkogu päevakord ja kuidas käib eestseisuse liikmete asendamine. Samuti kõrvaldati juba eelmises põhikirjas olnud teoreetiline võimalus, et põhikirja võiks muuta vaid paarkümmend inimest erakorralisel üldkogul.
Uus põhikiri on küll vanast teistmoodi liigendatud, kuid see on lihtsalt tarbeteksti loogilisema ülesehituse huvides – ja juriidiline tarbetekst üks põhikiri ju on. Nii et uue põhikirja võimalik erilisus on pigem väline ja vormiline. Toimkonna liikmena usun, et kirjanike liit on saanud lihtsalt senisest pisut selgema juriidilise alusteksti ja senisest pisut efektiivsema juhtimiskorralduse. Ühesõnaga, midagi üsna argipäevast.
Püüdsin uurida ka EKL-i varasemate põhikirjade kohta. 1922. aasta põhikirja algversiooni kirjutas Eduard Hubel ning see sai lõppkuju kirjanike ühises arutelus. [Liidu loomise aegseid pabereid lugedes avastasin ka ühe omapärase ettepaneku: Johannes Semper (kes koos Johannes Barbarusega pooldas „liidu” asemel „kutseühingu” nimetust) pakub, et liidu tegevuste loetellu (§2) võiks lisada alapunkti „asutab kirjanike varjupaike, sanatooriume (hullumaju!)” (EKLA f 182, m 86:14, l 22)] See algab nii: „Liidu ülesanneteks on eesti kirjandusliku loomingu edendamine, kirjandusliku kultuuri tõstmine ja kirjanikkude vaimliste ja aineliste huvide kaitsmine. Ühtlasi on Liit eesti kirjanikkude kutseline esindus.” Ülesannete kirjeldus on läbi aegade jäänud sisult üsna samaks – uusimas põhikirjas on see sõnastatud nii: „EKL-i tegevuse eesmärk on kirjandusliku kultuuri arendamine, oma liikmete loometegevuse soodustamine ja toetamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine” („arendamise” asemel oli seni „säilitamine ja tõstmine”). Üldjoontes pidas esimene põhikiri vastu kuni 1940. aastani, seda kohendati keeleliselt ja ka sisuliselt korduvalt. 1929. aasta seisuga kehtinud tekst on loetav Katrin Raidi raamatust „Loomise lugu. Eesti aeg” (2002). Olulisemad muutused puudutasid liidu juhatuse asukohta – 1927 sai selleks Tallinna asemel Tartu, kuid 1935 lisandus vastukaaluks võimalus luua koondisi teistes linnades, mille alusel loodigi Tallinna koondis. Nii et teatav keskuse ja sateliidi pinge on EKL-i iseloomustanud algusest peale. (Nüüdse põhikirja valmistamise käigus arutasime ka võimalust, kas mitte fikseerida Tartu osakonna eristaatus nimeliselt põhikirja, kuid lõpuks jäi siiski nii, et see on sõnastatud umbmäärasemalt, teoreetilistele uute piirkondlike osakondade tekkele ust lahti jättes – kas neid tekib, on iseküsimus.)
Sõjaeelse kirjanike liidu liikmeks võisid olla „kõik eesti kirjanikud ja kirjandusearvustajad, kelle liikmeks-olemist seltsides ja ühingutes seadus ei takista” - tõlkijad tollal veel arvesse ei tulnud.
1920. aastate jooksul lisandus 17 paragrahvist koosnenud põhikirjale ka aukohtu määrustik ja kodukord, mis reguleeris kirjastustoimkonna ja ajakirja-toimkonna tegevust – mõlemasse kuulus peakoosoleku (st üldkogu) poolt valitud kolm liiget ning juhatuse määratud tegevjuht (tegevtoimetaja). Hiljem lisandus veel eraldi peakoosolekul hääletamise ja liikmeskonna kodukord, kus on muuhulgas öeldud, et hääleõigus on ainult liikmemaksu tasunuil (tänapäeva seaduste järgi oleks see võimatu, kuni inimest pole ühingust välja arvatud, on tal kõik liikmeõigused) ning antud pisut täpsem määratlus sellele, kes Liidu liikmeks „kvalifitseerub”: „kirjanik, kes avaldanud vähemalt 1-2 väärtuslikku teost, kes pidevalt tegutseb kirjanduse alal ja kes vastab kutse-eetilistele nõuetele.” (EKLA f 206, m 88:12, l 8) Viieliikmelist juhatust ja kolmeliikmelist revisjonikomisjoni valiti tollal igal aastal.
1940 saadeti EKL laiali ja asuti organiseerima uut Eesti Nõukogude Kirjanike Liitu. See oli hoopis teistlaadne organisatsioon ning juba 1941 valminud, kuid lõplikul kujul 1943 kehtestatud põhikiri on stalinistlikult barokne dokument. Tiit Hennoste on sellest kirjutanud põhjaliku käsitluse „Ametiühingust rühmituseks” (kogumikus „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest”, 2011), mille lisana on ära trükitud ka põhikiri ise. Mõistagi ei loetud oma järjepidevust 1922. aastast, vaid viidatakse pikas preambulis NSV Liidu kirjanike liidu loomisele 1932. aastal. Kõrgeimaks organiks on kongress, mis valib juhatuse, see omakorda valib enda hulgast väiksema presiidiumi – see süsteem säilis kogu nõukogude aja (ja ilmselt on ka praeguseni säilinud ülisuure esindusproportsiooniga juhatus jälg tollasest praktikast, kuna presiidium koosnes kümmekonnast inimesest, juhatus ise oli veel suurem). Ma ei peatu pikemalt hilisematel nõukogudeaegsetel kirjanike liidu põhikirjaredaktsioonidel, kuna huvitaval kombel ei õnnestunud mul Tartust kirjandusmuuseumist leida nende kohta mingeid märke. Mingeid muudatusi kindlasti pidi tehtama, sest 1958 muutus ju ENKL Eesti NSV Kirjanike Liiduks, pealegi oli oli selle mudeliks üleliidulise kirjanike liidu põhikiri, mida samuti muudeti (selle kohta leiduvad EKLA-s Rudolf Sirge redaktsioonilised ettepanekud 1955. aastast – eestikeelsed märkused venekeelsele tekstile, f 206, m 88:1). Ka tollastes Loomingutes põhikirjast juttu ei tehta (kuigi avaldatakse kongresside otsuseid ja aastakoosolekute ülevaateid). Tõenäoliselt leiaks midagi Riigiarhiivist, aga jäägu see siis edaspidiseks uurimiseks.
Stockholmis loodi 1945 Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille põhikiri (koostajad Ants Oras, August Mälk ja Valev Uibopuu) sisaldab hädapärast põhikorraldust, mahub viide paragrahvi ja ühele lehele. Ülesandeks oli „edendada eesti kirjanduse arengut ja levikut ning kaitsta võimaluste piires oma liikmete huvisid ja soodustada nende töötamisvõimalusi”; liikmeteks määratleti „kirjanikud, tõlkijad ja kirjanduslikud publitsistid” – esmakordne tõlkijate eraldi mainimine (EKLA f 392, m 60:8).
Uus periood algas 1988. Tuleb õiendada üks fakt: mitmel pool olen kohanud väidet, et „NSV” kadus Eesti Kirjanike Liidu nimest 1991; õige on, et see juhtus juba 1988. aasta 25. novembril. Äsjase suveräänsusdeklaratsiooni tuultes võeti vastu täiesti uus põhikiri, mille oli ette valmistanud töögrupp koosseisus Jaan Kross, Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalep, Andres Langemets, Rein Raud ja Rein Veidemann. EKL on selle järgi loomeliit, mis ühendab eesti (aga ka „Eesti NSV-s elavaid teistes keeltes kirjutavaid”) kirjanikke, kriitikuid, kirjandusteadlasi ja tõlkijaid. Deklareeritakse, et EKL loeb end asutatuks 1922. aastal (see punkt on jäänud põhikirjadesse tänini), kuigi võtab ka osa NSV Liidu KL tööst. Ajastule omaselt kaitseb EKL tavapäraste kirjanduse edendamise ja liikmete huvide ja õiguste esindamise kõrval ka „eesti kirjanduse ning keele- ja kultuuriväärtuste vaba loomist, levitamist ja tutvustamist ning nende järjepidevust” ning „väljendab oma liikmeskonna tõekspidamisi rahvuse, kultuuri ja poliitika üldistes küsimustes”. See ongi poliitiline dokument ning ühtlasi ainus EKL-i põhikiri, mis eales on Loomingus avaldamist leidnud (1989, nr 1, samas numbris on ka Rein Prii ülevaade põhikirja vastuvõtmisest). Sätestatakse auliikme staatus – ja 1990. aasta aprillis toimunud üldkogul nimetataksegi selle alusel Mart Mägra ja Endel Nirgi ettepanekul auliikmeks Bernard Kangro (vt Literaatori ehk Rein Kruusi ülevaateid Loomingus 1989, nr 5, ja 1990, nr 5). Liidu liikmeks võib saada „kutseküpsuse saavutanud kirjanik, kes on Eesti NSV kodanik ja tunnistab EKL-i põhikirja. Kutseküpsuse hindamisel võetakse arvesse ilmunud teoseid, nende kohta avaldatud kriitika, samuti osakondade, sektsioonide ja noortekoondiste poolt esitatud arvamused.” Soovitajaid peab olema kolm, neist kahel vähemalt 5-aastane liikmestaaž. See põhikiri kehtestab korra, et esimees ja 14-liikmeline juhatus valitakse kolmeks aastaks; revisjonikomisjon pidi olema 7-liikmeline. EKL-i väljaannete toimetajate valimine oli üldkogu pädevuses. Me näeme siin nõukogudeaegse pidulikuvõitu ranguse ja revolutsioonilise ülidemokraatlikkuse huvitavat sulamit.
Ajad muutusid aga kiiresti ning uus, mõnevõrra asjalikum, Henn-Kaarel Hellati ja Sulev Raudsepa koostatud põhikiri võeti vastu juba 1992. aasta kevadel. See meenutab oma loomult juba neid asjaliku loomuga kuivemat sorti põhikirju, mis on kehtinud hiljemgi, võib leida sõnastuslikke kattuvusi ka 2015. aasta põhikirjaga. 1994 oli riigi seadusandlus arenenud nii kaugele, et vaja oli uut alusdokumenti – nüüd määratleti EKL kui „vabatahtlik loominguline mittetulundusühing”. 1994. aasta põhikirjas on veel eraldi mainitud üldkogu kongressi ja aastakoosolekut – kongress toimub iga kolme aasta tagant ja ainult seal saab valida juhtorganeid. Ilmub esimehe ametiaja piirang – tollal oli see isegi ainult kaks järjestikust valimisperioodi. Juhatuse suurus on määratud proportsioonina: iga 20 liikme kohta üks juhatuseliige (praegu peaks see number olema siis 15). [Nonde kahe põhikirjaversiooni kohta leidsin infot Boris Kaburi ja Astrid Reinla pärandist EKLA-sse jõudnud paberitest, f 388, m 52:1).]
1998 võeti vastu põhikirjavariant, kus EKL on määratletud taas selgelt „loomeliiduna”, mis tõenäoliselt aitas kaasa selle sõna taga peituva kultuuripoliitilise kontseptsiooni vormumisele loomeliitude seaduseks 2004. aastal. Too 1998. aasta versioon kehtis üldjoontes tänini – seda oli küll vahepealse 17 aasta jooksul seaduste muutudes mõnevõrra redigeeritud.
Muidugi oleks mul hea meel, kui põhikirjatoimkonna töö vili teeniks kirjanike liitu vähemalt nii kaua kui sõjaeelne või nüüdseni kehtinu. Aga mõistagi pole põhikiri mingi ajatust taotlev kirjatöö, vaid aja muutumistele reageeriv praktiline tööriist.




ps. Loomingus ilmunud tekstile sattus sisse viga - 1992. aasta põhikirja üks autoreist polnud mitte luuletaja Sulev Kübarsepp, vaid kirjanik ja jurist Sulev Raudsepp. Tänan Jaakko Hallast eksitusele osutamast.

No comments:

Post a comment