Aisteetika

pidasin Semiosalongis ettekande "Aisteetika". seda võib ka kuulata, kuid allpool on ta kirjalikul kujul koos näidatud piltidega.

*

AISTEETIKA

ehk Miks maailm ei oleks teatrita parem paik

See jutt pole teaduslik ega teoreetiliselt väga range, pigem tundub ta kohati teatava metafüüsilise kirvetööna. Jutul on neli põhiajendit - mõned Madis Kõivu tekstikohad; Jaan Toomiku purgi-installatsiooni rekonstruktsioon Tartu Kunstimuuseumis 2012. aasta sügisel; Mihkel Kunnuse mõttekäigud afektiivsete kunstide kohta; Jacques Rancière'i ideed kunsti loomuse kohta. Ettekanne seisnebki nende pesade omavahelises suhestamises.

Alustuseks Madis Kõivu essee "Kultuursõna on ülesemiotiseeritud" (ma kahtlustan, et pealkiri on ajalehe poolt pandud, sest tegelikult võiks see olla ka lihtsalt "Kultuursõna on semiotiseeritud"):

"Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab – intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne.

Uurijad, kelle "objektiks" on kultuur, ei saa aga võtta kultuursõna "kultuurikontekstis" tema vabas intuitiivses tähenduses, kuigi ainult niiviisi on ta kreatiivne ja tema looming on see, mis "objektina" uurimiseks antud.

Uurimine tähendab ratsionaliseerimist – luuakse "mõistestik" definitsioonide ja aksioomidega; kultuuri mõiste on niiviisi antud ja "mõistestikus" täpsustatud.

Distsipliin, kool[kond] jne tähendavad aktiivse ja intuitiivse sõna täpsustamist, st tema defineerimist, muutmist intuitiivsest ratsionaalseks, st tema deaktiveerimist. Sõna peab kaotama võime re-aktsioonideks. Paratamatu asjade käik.

Kuid sellega ei piirdu sõna metamorfoos distsipliinis, kool[konnas] – muutunud "täpseks", st deaktiviseerituks, algab metamorfoosi teine faas – mütologiseerimine: sõna muutub argooks.

Olles täpsustatud koolis ja selle pooldajaskonnas, on sõna teel terminus technicusele, st ta saab sõnaks, mis enam ei vaja definitsiooni, kuna on sildina oma definitsiooni kandes läinud tarbivasse ringkäiku juba defineerivana, määrava, iseloomustava mõistena. Sellest peale, muutunud kool[konna] argoosõnaks, algab tema uusaktiviseerumine, kuid niisamavõrd, kui esialgset sõna on põhjust nimetada "õilisaktiivseks", on põhjust teist, tema kultuuriprodukti, uusaktiivset argoosõna, nimetada "vulgaaraktiivseks": ta ei ole enam valmis mis tahes mõeldavaks definitsiooniks, ta on parool.

Olles ratsionaliseerimise ja tarbimise läbi muutunud argoosõnaks, seetõttu aga kaotanud juba ka oma ratsionaliseeritud "täpsuse", on ta edaspidi aldis vaid tunnetele. Tema (uus)aktiivsus ei vii spekulatsioonidele; seejuures see mitmekesisus ei ole enam määratud allkihistusega, st sõna esialgse kandjaga, vaid "kooliga", st nende sekundaarsete tundemärkidega, mis täpsustavad varemalt intuitiivselt haaratavat sõna. Kuna aga "täpsustused" ei ole aktiivselt iseseisvad, vaid ainult ühe või teise kooli "värvid", "tunnusmärgid", tema "eraldustähised", koolidevahelised tutvustussildid, siis on uusaktiivne sõna aldis kõigile tundetoonidele koolidevahelises tuuletõmbuses.

Tuuletõmbuses ent paljastuvad koolidetagused inimgrupid, st subjektid, kes mingitel põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks on üksteisega seotud. Seotud inimeste vahekorrad on ikka tundelised. Grupid on emotsionaalselt suletud ja "kultuurisituatsiooni" gruppide kultuurmaastik määrab ka emotsionaalse maastiku. Meie kultuursõna on semiotiseerunud. Uusaktiivsena on ta väljunud spekulatiivsest süvakihist. Ta on märk kultuurisituatsiooni emotsionaalsel maastikul. Parool."

(Ilmunud: Kostabi, 1.-7. oktoober 1992; Madis Kõiv „Luhta-minek“, 2005, lk 10-11)

Edasiseks võtan siit kaasa selle, et spekulatiivse süvakihi kohal on aktiivne sõna, see aga ratsionaliseeritakse, muudetakse pindmiseks parooliks; ja mis veel tähelepanuväärne - ratsionaliseerumisega kaasneb spekulatiivse mõõtme asendumine pelga emotsionaalsusega, või siis - spekulatiivse süvakihi taju lõheneb kaheks: ratsionaalseks liigendavaks mõtlemiseks ja selle "tagaküljel" olevateks emotsioonideks.

Seda mõttekäiku saab nüüd rakendada mitmel viisil. Esmalt võib tuua sõna "esteetika" tema spekulatiivse süvakihi juurde tagasi.

Sõna "esteetika" pärineb kreeka sõnast "aisthetikos" 'tundmisse, tajusse puutuv', "aisthanestai" 'tundma, tajuma, aistima'. See tähendab, et esteetika puudutab algses tähenduses taju, aistinguid, mitte seda, mida me mõistame esteetika kui parooli all (nt kui ütleme, et mingil asjal on "esteetiline väljanägemine", st ta on ilus või kena). See, miks esteetika sfäär meile oluline on, pole mitte selle pärast, et ta tegeleb iluga, vaid seepärast, et meil on meeled.

Siia juurde saab tuua eesti sõna "aistima" - see pole etümoloogiliselt seotud kreeka sõnaga, ta on iseseisev soomeugri tüvi, mis on eesti keelde uudissõnana toodud soome "aisti" eeskujul; sama tüvega on seotud ka sõnad "haistma" ja "hais". See kreeka ja soomeugri tüvede homonüümsus olgu siinkohal üks negatiivne näide selle kohta, mis see spekulatiivse süvakihiga ühenduses olemine on - see homonüümia pole etümoloogiline, seega on see tegelikult kõlaline pseudoseos, ainult pealispinda pidi liikuv; nii et selle aisteetika ja aistimise kõlalise sarnasusega ei taha ma teha mingit sügavamõttelist seost, vaid just nimelt osutada sellele, et puhtalt tähistaja-põhise liigendusega võib minna rappa, taju spekulatiivne süvakiht seisneb milleski muus. Miskipärast on mind alati häirinud mitte-etümoloogilised kõlaseosed luules (sina-taevasina), sest nad tegelikult ei võimalda tõsiseid tõlgenduslikke spekulatsioone, vaid jäävad sügavuseta mängitsuseks.

Teiseks aga saab seda Kõivu mõttekäiku rakendada teistpidi, kui kanda see, mida Kõiv räägib sõna kohta, üle kõigile semiotiseeritavatele tajuviiside kultiveeritud vormidele - kunst, muusika, teater jne. Minu meelest on see, millest Kõiv siin räägib, kunstile rakendatuna just tajude tagasiviimine nende spekulatiivse süvakihi juurde, eemale nende pealispindsest "esteetilisest" väärtusest - või siis, nagu moodsamas kunstis sageli, esteetilisusele, ilule oponeerimisest; või kaasaegses kunstis või õigemini selle retseptsioonis nii levinud kontseptuaalsetele paroolidele toetumisest, kus asja aistiline külg koos oma spekulatiivse süvakihiga jääb sekundaarseks.

Kõigepealt üks näide Kõivult endalt selle tajude spekulatiivse süvakihi kohta. Üks mu lemmikkohti Kõivult - "Kolme tamme" lõpp (poisipõlve olulise metafüüsilise äratundmishetke kirjeldus):

"Kogu maailm on pandud ülekohtusel viisil minu kaela. Kõik nad on, kõik viimseni, kes must mööda käivad, räägivad, jooksevad, õpetavad, isegi isa ja isegi ema, Antsust rääkimata; nad on, aga ainult mina olen. Mitte ükski neist ei võta midagi enda peale, ainult mina võtan, sest ainult mina olen.

Ainult mina olen ja see on suurim mõeldav ülekohus: miks mina, paljasjalgne poisike üleval mäe peal, miks mina pean kõigi nende asemel olema ja nemad mitte ükski, mitte kunagi, mitte proovikski. Ma ise olen kapsel, mille peal nad vastutustundetult ronivad. See on talumatu, sest paratamatu, sest kuidas ma ka parata ei püüaks, ikka jääb kõik, kogu olemine minu kanda ja kõik läheb luhta. [ja nüüd tähelepanu:] Siinsamas all ta on, vasakul ja oja mu jalgade all jookseb sinna sisse - suurde luhta võdisevate mätastega, kus kevadel tulevad peale sääsehainad, mille valkjaid pehmeid otsi võib süüa. Võivad kõik, aga maitset tunnen ainult mina. Sest mina vastutan.

See on paratamatu, sest isegi jumal ei saa mind aidata. Ta on võimetu, sellepärast teda pole, ainult mina olen ja keegi ei ole mult mu olemiseks luba küsinud."

Siin on nüüd tehtud mitu väga huvitavat asja. Luhtaminek on üks Kõivu keskseid n-ö filosofeeme - see on jõudmine teatava mõteldavuse piirini, mis isiklikku tunnetust ümbritseb ja kuhu asjade läbimõtlemine paratamatult peab jõudma. Aga see on siin antud konkreetse luhana. See ongi tajupildi spekulatiivne sügavik - luha tajupilt koos sääsehainte maitsega avab tolle intuitiivse ruumi, nagu essee ütleb: "Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab – intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne."

See on väga ilmekas näide ka selle poolest, et selline minasuse piiratuse äratundmise, metafüüsiline konstruktsiooni tuumaks on miski, mis on üdini aistiline - sääsehainte maitse. Maitse on midagi semiotiseerimatut, kuid kogu konstruktsiooni tähendust ülal hoidev tuum. Meenutagem siia maitse mõiste rolli uusaegses esteetikateoorias, kus see tähendab teatavaid ilukaanoneid, mida üks või teine kogukond jagab; see on ratsionaliseeritud definitsioon, parool. Kõivu sääsehainte puhul pole üldse oluline, kas sääsehainte maitse on meeldiv või ilus, ta ei kuulu hindamisele, sest spekulatiivset süvakihti pole mõtet hinnanguliselt kalkuleerida.

Nüüd järgmine näide, mis õigupoolest on kogu mu aisteetika-mõlgutuste algajend. Möödunud aastal oli Tartus näha mitu näitust, mis panid mõtlema sellele, kuivõrd oluline on kunsti puhul siiski see puhtalt aistiline aspekt, mis jätab hätta, kui püüda teost mingiteks semiootilisteks signaalideks tõlkida - tekib mingi väga oluline ülejääk. Nt Eike Epliku puuokste ja käbide kipsjäljendid, mis mõjuvad luudena, või tema "Kännuvana" (vist oli nii, ei mäleta pealkirja päris kindlalt), mida ükski märkideks liigendamine ei ammenda, vaid mis oma materiaalses aistilisuses mõjub n-ö otseteed pidi.

Või Jevgeni Zolotko teosed, nt tema installatsiooniseeria "Asjad" Kunstimaja pööningul, mille puhul minu mulje järgi oli oluline just nimelt fookus tähendusetu mateeria aistilisel aspektil koos tema n-ö spekulatiivse süvakihiga.

Aga võib-olla kõige reljeefsem näide tolle aistilise täpsuse ja semiootilise parooli vahelisest pingest oli Jaan Toomiku legendaarse purgi-installatsiooni rekonstruktsioon Tartu Kunstimuuseumis. Õigemini üks nüanss selles rekonstruktsioonis. See puudutab purke endid, purgikaasi. Rekonstruktsioon kasutas purke, mida võib tänapäeval igalt poolt saada, nonde keeratavate plekist kaantega. 

Originaali puhul olid purgikaaned aga teistsugused. Ma ei leidnud netist ühtki pilti originaalist, aga näitusel oli tol stendil siiski piltidelt näha, millised need kaaned tollal olid - klaasist kaaned, millele pandi kummitihend vahele ja siis löödi veel metallkonksud peale, hermetiseeris purgi hästi ära; seda kasutati tollal hoidiste õhukindlaks sulgemiseks. 

Ses mõttes polnud koopia täpne. Aga asi pole mitte lihtsalt välises formaalses sarnasuses, vaid selles, mida see purgikaante erinevus tõi kaasa teose aistilisse külge. Nimelt tunnistas keegi, kes oli ka originaali näinud, et originaal ei haisenud - mis on ka usutav selliste purgikaante puhul. Rekonstruktsioon aga haises. Mis annab tunnistust teatavast tähelepanematusest, mida ikka aeg-ajalt tänapäeva kontseptuaalse kunsti puhul kohtab. Nimelt tähelepanematus teose aistilise külje suhtes - rekonstrueerijad olid lähtunud Toomiku teosest kui semiootilisest paroolist (purkisittumine kui kultuuris käibiv parool), koopia on semiootiliste koostisosade poolest korrektne, kuid jätnud tähele panemata, et koopia oleks aistiliselt, esteetilises, aisteetilises mõttes täpne. Siin avaldub just see suhtumine esteetika mõistesse - esteetilisust tajutakse suuresti ilu mõiste kaudu, ja kui teosel ilutaotlus puudub (nagu see Toomiku teose puhul on), siis ühes sellega ollakse ebatäpsed ka esteetilisuse algse mõõtme - tajude täpsuse - suhtes ning piirdutakse teose semiotiseeritud mõõtmega. Ma teen siin mõnes mõttes kriitikat, ärgu saadagu aga valesti aru, mu meelest oli Kaisa Eiche ja Rael Arteli ettevõtmine iseendast suurepärane; aga too nüanss muutus minu jaoks mingis mõttes näidiseks selle kohta, kuidas esteetika mõiste on muutunud "vulgaaraktiivseks", nagu Kõiv ütleb. Kui mõelda Toomiku originaali peale, siis mulle näib, et see purkide hermeetilisus oli oluline, sest teose põhieesmärgiks polnud ju põrpida vaatajat peldikut meenutavat lõhnaaistinguga, vaid see on välja kasvanud (nagu nüüdne näitusekataloogi intervjuu teada annab) teatavatest jooga- ja meditatsioonipraktikatest, sel sital on siin suurem tähendusruum taga kui pelgalt mingi eemaletõukavus olek (on ju teada budistlikud meditatsiooniviisid roiskuva laiba või roojahunnikute juures). Kui mängida etümoloogilist sõnamängu, siis võiks öelda, et Toomiku purgid olid hermeetilised ka sügavamas mõttes - hermeetika algne tähendus on ju alkeemiline, see on seotud jumaliku sõnumitooja Hermesega, keda alkeemikud pidasid au sees ja kes muuhulgas olevat leiutanud ka klaaspurkide salapitseriga õhutiheda sulgemise viisi. Hermeetilisus on selle kunstiteose oluline aspekt (mille muidugi rekonstruktsioon alles õieti aktualiseeriski). Nii et sel aistilisel aspektil (antud juhul siis teatavate aistingute vältimisel) on oma spekulatiivne süvakiht, mis rekonstruktsioonis on kahe silma vahele jäänud (otseses mõttes).

Toomiku teosele oli tol näitusel lisatud ka Flo Kasearu teos "Creative Estonia". Kasearu tematiseerib oma teoses loomulikult esteetika kui iluvaldkonna probleemsust, kuid oma mitmete tähenduskihtide kõrval oli see semiootiliselt tihke teos ka aisteetiliselt märkimisväärselt täpselt teostatud. 

Pildi täielikkuse huvides võiks mainida veel üht Toomiku-remixi, mis oli sel talvel Nooruse galeriis - Liisi Kuke teos pealkirjaga "Ilus pilt" (kui ma õigesti mäletan), kus purkide alused ajalehed olid üleni valgete lehtedega ning sita asemel olid purkidesse suletud punased roosid. See on otsesem purkisittumise ja ilu-esteetikast lähtuva reaktsiooni vahelise ebakoherentsuse kommentaar.

 

Et jõuda üldistuste juurde, võiks meenutada, kuidas Mihkel Kunnus on oma esseedes mitut puhku kritiseerinud emotsioonide, afektide keskset kunsti (nt muusikat või teatrit), vastandades seda teatavale eetilis-ratsionaalsele printsiibile, mis kõige paremini väljendub romaanikunstis.

Kunnus ütleb: "Lühim täpsustus, miks teater on halb, oleks väide, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks, teisisõnu, teatraal on afektiivsem, märatsevam, impulsiivsem, elamusejanusem kui keskmine inimene [...]

Afektiivsus ja impulsiivsus ei pruugi olla loomalik kontrollimatus, teadvustamatus enese käitumisest, vastupidi, eneseteadlikkus kasvab isiksuse arenedes, ent teatraali enesereflektsioonist tulenev eneseregulatsioon pole kõlbelis-ratsionaalne, vaid esteetiline, efektsust ja tundeintensiivsust taotlev (st teatraalne, dramatiseeriv, lavastav) [...]"

("Miks maailm oleks teatrita parem paik")

Ma ei saa polemiseerida Kunnusega otseselt - et teater ei ole selline; sageli või vahel tõesti on. Ma olen nõus, et emotsioonikesksus on mingis mõttes ummik, mitte ainult eetilises mõttes, vaid ka teatavas tunnetuslikus mõttes. Kuid ma sooviksin selle küsimuse välja nihutada emotsioonide ja afektide vastandamisest ratiole ja rääkida selle asemel sellest, millest rääkis Kõiv - intuitiivsest spekulatiivsest sügavikust, mille kaotsimineku järel jääb alles vaid ratsionaalsuse ja emotsioonide pealispind.

Jälle väike etümoloogiline ekskurss:

intuitsioon – lad intueri 'vaatlema, mõtisklema'; in + tueri 'järele vaatama; valvama'

spekulatsioon – lad speculatio 'mõtisklus, vaatlus'; specere 'vaatama'; speculum 'peegel'

ratsionaalsus – lad ratio 'arvutamine, kalkuleerimine' (mineviku partitsiip sõnast reri 'loendama, arvutama')

emotsioon – lad emovere (ex + movere) 'liigutama'

afekt – lad afficere (ad + facere) 'tegema; kasutama; mõjuma, midagi tegema panema'

impulss – lad impellere (in + pellere) 'millegi poole või vastu lükkama'

Kui nüüd vaadata noid paare, siis me näeme, et intuitsioon ja spekulatsioon on aktiivsed mõlgutavad tegevused, kus on korraga mängus nii tajud kui mõtlemine, seevastu emotsioon, afektiivsus ja impulsiivsus on passiivsed nähtused - miski liigutab, mõjutab ja tõukab kedagi. Siit tuletuvad ka esteetika erinevad mõistmisvõimalused. Üks võimalus on mõista esteetikat kui tajude spekulatiivse intuitiivse süvakihi üle mõlgutamist (ma pakuks, et "mõlgutamine" võiks ehk olla kontemplatsiooni vaste (sõna "kontemplatsioon" ise tähendab etümoloogiliselt algselt ennustamispaiga ehk templi piiritlemist ning abstraheerus "hoolikaks vaatlemiseks")). Teine mõistmisviis on ratsionaalsuse-ajastu oma - vaimutegevus eraldatakse ratsionaalsele võimele, see on kalkuleeriv, liigendav, loendav. Tekib teatav ülejääk, mida ratio ei suuda oma vahenditega hallata; ratsionaalsuse tagakülg on afektiivne emotsionaalsus, mingitele elamustele passiivselt allumine; see, millega ratio hakkama ei saa, lükatakse automaatselt afektiivsesse sfääri, ühesõnaga, lükatakse kontrolli alt välja, positsiooni, kus temale saabki reageerida vaid passiivselt.

[Kõrvalmärkusena - ettekandes ma sellest ei rääkinud - 20. sajandi saksa katoliiklik filosoof Josef Pieper räägib sellest, kuidas uusajal, eriti alates Kantist on filosoofiline tegevus nihkunud puhtalt ratio valdkonda: keskajal eristati loendavat, mõõtvat ja kaaluvat ratiot üldisemast intellectusest, mis on intuitiivne ja kontemplatiivne vaatlus, uusajal aga muutus ratio valdavaks, sest väärtuslikuks hakati pidama vaid sellist teadmist, mille jaoks tuleb teha tööd ja mis nõuab spetsiaalset pingutust (siin mängib oma rolli protestantlik tööeetika); Kant räägib filosofeerimisest isegi kui "herakleslikust vaevast". Pieperil on see mõttekäik muidugi laiemas raamistikus, ta räägib sellest oma essees "Musse und Kult" ehk "Jõudeolek ja kultus", ingliskeelses tõlkes "Leisure, the Basis of Culture", mille põhiidee on selles, et tõeline kultuur on võimalik sellise elukorralduse puhul, mille keskmes pole töötamine; ta räägib õhtumaise ühiskonna proletariseerumisest kõige laiemas mõttes - st ka kõrgklassid toimivad töökeskse hoiaku põhiselt (jõudeolek on mandunud pelgalt puhkuseks, mille peaeesmärk on taastada töötamiseks vajalikku energiat), on tekkinud mõiste "intellektuaalne tööline" jms (meie teadussüsteemis ja loomemajanduses on see kontseptsioon eriti ilmekalt näha). Katoliiklasena viib Pieper kõik muidugi lõpuks selleni, et kultuuri tuumaks on hingamispäev. Pieperi-osutuse eest võlgnen tänu Mathurale.]

Siit tulebki ilmselt see, miks ma nn objektiivselt hinnangulist retseptsiooni pean kuidagi poolikuks (ta on kindlasti tervislik, kuid mu arvates sügavamas mõttes võimatu) - elamust püütakse kohelda teatava maitseotsustusi või teose eetilist väärtusi kalkuleeriva lähenemisega; ja kui ma räägin sellele vastandina retseptsioonist, mille fookuses on huvitavus ja kõnekus, siis pean ma silmas üldse mitte mingit passiivset kriitikavaba alistumist elamusele, vaid nimelt ratio ja emotio lahendamatust ja viljatust pingest väljumist ja fokuseerumist tajude spekulatiivse sügaviku juurde, mis pole kalkuleeritav. Kunstiteos pole sellise vaate järgi mitte elamuse allikas, vaid tunnetusvahend. Ja tunnetus seisneb ka mitte lihtsalt ideedes ja vaatepunktides (mida nt romaan - kui võtta Mihkli meeliskunstivorm - esitab dialektilises polüfoonias), vaid ikkagi ka teatavates meelelistes omadustes - nt Tammsaare on suur kirjanik olulisel määral ka seepärast, et tema lausete ja lõikude struktuur ja dünaamika on niivõrd erilise aistilise kvaliteediga. Kõlbelisel ratiol ei oleks võimalik romaanidest endale ainest leida, kui sellel ainesel poleks spetsiifiliselt reljeefset aistilist kvaliteeti - seda poleks võimalik tajuda, ta oleks lihtsalt mage igas mõttes.

(Eraldi küsimus on see, et Kunnus räägib kõlbelis-ratsionaalsest suundumusest - kas kõlbelisus on määratletav eeskätt ratsionaalsena? Aga see väljub siinsest kontekstist.)

Ja loomulikult kuuluvad ka afektid ja emotsioonid oma spekulatiivse süvakihiga nonde tajutavate asjade hulka. Muidugi kui kunstiteos (või selle retseptsioon) fokuseerub ainult passiivse emotsionaalse mõju saavutamisele, siis jääb asi kuidagi kõhnaks ja viljatuks. Sageli näibki, et asi pole mitte niivõrd kunstiteostes endis, vaid just retseptsiooniviisis - millele retseptsioon keskendub, kas ta on passiivne või aktiivne. Aga teatud tüüpi retseptsiooni kuhjumine hakkab lõpuks ka esile kutsuma teoseid, mis sellele retseptsioonile orienteeruvad.

Siinkohal võiks kõrvalepõikena meenutada Freudi "Unenägude tõlgendamise" lõpuosas öeldut; jõudes üldistava jutuni, teooriani psüühikaaparaadi toimimispõhimõtete kohta, ütleb ta ühe huvitava asja:

"Milline roll jääb meie esituses kunagi kõikvõimsale, kõiki teisi varjavale teadvusele? Ei midagi muud kui psüühiliste omaduste tajumise meeleorgani roll. [...] Psüühikaaparaat, mis T[taju]-süsteemi meeleorganiga on pööratud välismaailma poole, on ise välismaailmaks Td [teadvuse] meeleorgani jaoks [...] Filosoofid, kes jõudsid selgusele, et korrektsed ja ülimalt komplitseeritud mõttekujundid on võimalikud ka ilma teadvuse kaasosaluseta, leidsid olevat raske omistada teadvusele mingit talitlust; see näis neile lõpetatud psüühikaprotsessi üleliigse peegeldumisena. Meie Td süsteemi analoogia tajusüsteemiga vabastab meid sellest kitsikusest."

(„Unenägude tõlgendamine“, ptk VII/F „Teadvustamatus ja teadvus – Reaalsus“)

Freud ütleb niisiis, et teadvus on meeleorgan, mitte mõtlemisorgan. Teadvus on niisiis nagu teatav kahe poolega membraan või nahk, mis võtab vastu tajusid nii välise maailma ärritustelt, mille psüühika tõlgendab teadvustatud aistinguteks, kui ka psüühikaaparaadi sisemusest. Teadvus on Freudi järgi üleni üks aisteetiline organ, tema funktsioon on tajuda igasuguseid psüühilisi sisusid (mille hulka kuulub nii see, mida me võiksime nimetada mõtlemiseks, kui ka afektid ja meeleaistingud jne). Just seepärast on oluline olla kokkupuutes aistingute spekulatiivse süvakihiga, milleni ei ulatu ratio üksi, ammugi mitte passiivsed afektid. Kunsti kogu iva on seepärast õppida valdama ennast kui tajuvat olendit.

Viimaks võiks veel viidata Jacques Rancière'i kunstifilosoofia ühele kesksele mõistele. Ka Rancière'i esteetika ei keskendu ilu ja maitse probleemidele, vaid kõneleb palju sellest, mida ta nimetab tajutava (ümber)jaotamiseks (le partage du sensible, distribution of the sensible). 

Üks iseloomustus Maarja Kangrolt: 

"Kunstis peitub poliitikaga sarnane potentsiaal dissensuseks ja kehtivate jaotuste, identiteetide, nähtavuse ümbermängimiseks. Ses suhtes moodustab kunst poliitikale justkui paralleelmaailma, millel on poliitikaga kohtumispunktid ja sarnased sisemised toimemehhanismid, ent mis, nagu loeme ka artiklist “Poliitilise kunsti paradoksid”, ei saa poliitikaga kunagi ühte sulada ega üksüheses vastavuses olla. Poliitika (ja police’i) ning kunsti kohtumispunkt on aisthēsis: see, mis puutub meeltega tajutavasse. Tajutava jaotamine, mis lubab või ei luba teatud andmetel ilmuda või teatud subjektidel neist rääkida, teebki esteetikast poliitilise ja poliitikast esteetilise küsimuse."

(Maarja Kangro, „Jacques Rancière'i poliitiline esteetika“, Vikerkaar 2012/4-5)

Kunst toimib niisiis selle kaudu, et ta tematiseerib meie tajusid ja tajutavat maailma, ja ühtlasi ka muudab nende tajumisüksuste jaotumist; esteetika on niisiis aistitava sfääri üle spekuleerimine, mõlgutamine. Sellest tuleb ka Ranciere'i vaade sellele, kuidas kunst saab olla poliitiline - kunst kukub oma poliitilisusetaotluses läbi, kui püüab otsesõnu kuulutada mingit programmi, sest see tähendaks poliitilise sõnumi estetiseerimist-afekteerimist-emotsioneerimist, sõnumi muutmist liigutavaks ja mõjuvaks; seevastu kunsti tõeline poliitilisus saab õnnestuda just tajude ümberjaotamises osalemisega, tajutava sfääri pideva problematiseerimise ja ümberjaotamisega. See kunsti poliitilisuse teema on muidugi juba omaette jutt, siinkohal on oluline, et Rancière läheb oma kunstimõtestuses tagasi esteetika algse tähenduse juurde.

Vestlus

Tanel Rander: Kas sa lähtud siis sellest, et esteetika süvakiht on taju?

AP: Jah, ma lähtun sellest, et kui esteetikal omaette valdkonnana on mingi spetsiifiline mõte, siis on see selles, et ta tegeleb inimese tajuvõime kultiveerimisega.

TR: Ta tegeleb sellega läbi institutsioonide, ütleme läbi hariduse, läbi õpetamise, eks ole; esteetika on selline võrdlemisi institutsionaalne nähtus ajaloo jooksul olnud, luues oma niiöelda süvakihiks selle taju. Aga kas sa ei näe ise seda vastupidiselt: on taju, mis on antud inimesele, ja siis seejärel tuleb õpetus, mis sisuliselt on ajaloo vältel väga palju seda taju treeninud, koolitanud, mis justkui koloniseeribki inimese taju.

AP: See õpetus koloniseerib inimese taju? Tõenäoliselt, jah, aga ilmselt on see ka kuidagi paratamatu, sest kui sa tahad mingite asjadega kuidagi teadvustatult ja kultiveeritult tegelda, siis sa pead selleks välja mõtlema mingid metoodikad, ja nende metoodikatega sa juba paratamatult... Tekib küsimus, et mida siis õieti koloniseeritakse - kui sa sellest metoodilisusest täielikult loobud, siis sa... Mis siis on? Ma tahan öelda seda, et see, et sellel valdkonnal on alati mingi õpetav või meetodeid loov ja selle kaudu n-ö piirav, ärakammitsev või äravormiv institutsioon juures, see on mõnes mõttes paratamatu, ju. Ja muidugi kunsti ülesanne on alati sellest institutsioonist ka üle saada, sellest tema loovus tulenebki tegelikult, sellest, et ta oma tajuviise püüab kogu aeg ümber mõtestada ja ümber kujundada. Selle käigus muidugi aja jooksul tekivad mingid uued meetodid ja uued institutsioonid. Või mis sa tahad öelda?

TR: Sellega seoses tegelikult see Rancière'i näide, kus ta võrdleb poliitikat ja kunsti, lähtub sealjuures sellistest eeldustest, millele minu meelest väga palju tähelepanu ei pöörata, justkui kunst a priori tegeleks esteetikaga.

AP: Mis oleks teistsugune vaateviis?

TR: Teistsugune vaateviis oleks see... Kunst ajaloolises mõttes ongi mingis mõttes esteetika, see on treenitud, koolitatud tajumine, üsnagi kodeeritud käitumine ja teadmiste süsteem, mingisugune konkreetne epistemoloogia. Aga...

AP: Jah, ta sellest räägibki, et kunst selles mõttes, nagu me teda tänapäeval võtame, sellise institutsioonina on ju suhteliselt uus. See, mida meie praegu räägime kunsti problemaatikast - 300 aastat tagasi poleks sellest võib-olla üldse olnud võimalik rääkida, sest neil poleks olnud sellist selgesti piiritletavat institutsiooni nagu kunst, millel on mingi oma kindel spetsiifika.

TR: Mina räägiksin kunstist näiteks alates 16. sajandist sisuliselt enam-vähem kas kuni praeguse ajani või siis... nagu räägitakse, see n-ö Lääne modernsus on kokku langenud, seda enam ei ole - see on vaieldav küsimus, kas see 16. sajandist kehtinud modernsus on endiselt olemas ja mil moel, et kunsti saaks enesestmõistetavalt pidada esteetikaks. Alustades näiteks maastikumaalist 16. sajandil, mis on sümptom sellel sajandil alanud koloniaalajaloost ja kõikvõimalikust Euroopa-sisesest uute alade hõivamisest. See representatsiooni tähendus on tohutult muutunud - mida maastikumaal tähendas tol ajal ja mida ta tähendab nt 20. sajandil või tänapäeval millegi kordusena. Mida see n-ö esteetika tähendab - küsimus on selles, et kui algselt tuli tajuda midagi, mida oma silm ei olnud kunagi näinud, vaid maal oli mingis mõttes seotud kartograafiaga, ja läbi mingite hübriidmaastike loomise kujutati Uut Maailma, mida siin Euroopas polnud keegi näinud, siis see, milliseks see on kujunenud... Noh, mida esteetika on tähendanud sellises kodanlikus ühiskonnas, kus on tohutu representatsioonide üleküllus, kuidas ta tähendab ainult midagi sellist, et "silm puhkab" või et on ilus, kui esteetika on muutunud selleks, mis sa kõige alguses rääkisid, parooliks. Kuidas sa kommenteerid seda?

AP: Mida siis täpselt? Et kas esteetikast peaks mõtlema kunsti institutsiooni kaudu?

TR: Jah, täpselt.

AP: Ei pea loomulikult, Rancière seda lihtsalt teeb, oluline osa Rancière'i mõtlemisest on just see, kuidas kunst on arenenud viimastel sajanditel, ja ta saab sellest mõelda peamiselt sedapidi, et see kunsti valdkond on see koht, kus esteetika on arenenud. Aga iseenesest loomulikult see aisthesis ei ole... Mina ütleksin niimoodi, et see aisthesis või esteetika on omaette spetsiifiline valdkond, aga hoopis teine küsimus on see, mida kujutab endast kunst mingi ühiskondliku institutsioonina. See, mida mina siin rääkisin, see ei ole n-ö sotsioloogiline jutt - see, mida sina räägid, on tegelikult sotsioloogilise plaani jutt, et millise vormi see aisthesise valdkond on meil siin võtnud.

[Tagantjärele tunnistan, et ma vist mingil määral põiklesin Taneli jutu ivast kõrvale, ei suutnud ilmselt piisavalt ümber häälestuda, monoloogik, nagu ma vahetus suhtluses olen; tegelikult võinuks ma huvitavamalt vastata.]

Kalevi Kull: Kuigi kõik näited, mis ma järgnevalt ütlen, ei tundu olevat sellesse päris täpselt sobivad, aga kas pole nii, et tehes nüüd eristuse selgelt esteetika ja aisteetika vahel, kontseptid ilu ja hea ei paista sellisena kuuluvat aisteetika juurde, vaid on selgelt esteetika omad; selles aisteetikas võiks olla asi palju rikkam. Ent ühtlasi kas see siis ei ole antud juhul üleskutse liikuda selle aisteetikaga meie tajurikkuse zoosemiootilise tasandi juurde?

AP: Ma ei tea zoosemiootikast väga palju. Võimalik, jah.

KK: See taju selles mõttes on just nimelt see, kus on ühist meil... no ei tea... mõne teise rikka maailmaga - küll ilma sõnadeta - olendiga.

AP: Jah, tõenäoliselt selle alusel saaks seda n-ö inimsemiootikat ja zoosemiootikat väga edukalt kuidagi ühisele alusele panna küll.

Celer Tambre: Mul ei ole niivõrd küsimus kuivõrd kommentaar. See üks katkend, kus oli väike poiss kuskil luhal. Antropoloog Edward T. Hallil oli raamatus "Beyond Culture" üks väga pikk tsitaat, mis oli samavõrd pikk, kui ta oli hea - ma ei mäleta autorit, aga see oli mingist ilukirjanduslikust teosest välja rebitud, katkend, kus väike tüdruk jalutab metsas vist ja siis taipab esimest korda (ta on ise vist viieaastane), et ohhoo, ma olen elus, ja ma olen elus seni, kuni ma suren, ja miks just mina. See oli täpselt samamoodi, nagu Kõivul selles katkendis oli. Kas see on selline kirjanduslik võte?

AP: Paljudel on ju sellist hetke olnud, et mina olen mina. Kaplinski on samast asjast rääkinud, kuidas talle ühel hetkel jõudis pärale, et mina olen mina. Ma ei arva, et see on kirjanduslik võte, see on just midagi inimestele midagi väga universaalset, et ühel hetkel lapsena nad saavad sellest aru, see jõuab nende teadvusse.

CT: Mul oli 3-aastasena selline intsident, kus ma kõndisin emaga lasteaiast tagasi ja esimest korda elus ma teadvustasin, et ohhoo, ma ei peagi igale poole rabelema, iga asja suunas liikuma, mis mulle huvi pakub, vaid jalutasin temaga koos. Aga see ei olnud päriselt see, selles mõttes, et ma ei olnud veel võimeline sinna lisama sellist narratiivi, et elu on suur, imeline. Kirjanduses tuleb see kuidagi hästi välja. 

AP: Mina ka ei mäleta otseselt sellist hetke, kus ma oleks saanud aru, et mis on elu või mis on olla elus või mis on olla mina, aga ma mäletan seda hetke, kui ma sain väga selgelt aru, et see, kui inimene on surnud, ja see, kui teda enam ei ole, on üks ja sama asi. Enne mulle ei olnud pärale jõudnud, et kui inimene ära sureb, siis teda tegelikult ei ole enam.

Küsimus [ei tunne küsijat kahjuks nimepidi]: Kas teie vastuväide Kunnuse artiklile seisneb siis selles, et kui Kunnus väidab, et teatraalid väärtustavad emotsionaalsust ja afektiivsust ja kultiveerivad seda omadust endas kunsti kaudu, naudivad seda laval olemist, sest saavad emotsioonitseda, kas siis te väidate, et kunsti kaudu on võimalik kultiveerida ka ratsionaalsust ja kas just emotsioonide kontrollimist, aga vähemalt oma käitumise kontrolli? 

AP: Ma just tahaksin nagu... Ma ei ütleks, et ma vastu väidan Kunnusele, aga mulle tundub, et sellest probleemist saaks lahti, kui loobuda sellisest ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandamisest - kas see on üldse asjakohane liigendus? See on just see, et kas ma tajun oma aktiivse vaimutegevuse võimalusena ainult midagi ratsionaalset ja kõik, mis kuulub afektide valda, kas või nt muusikarütmidele järeleandmise valda, on passiivsena kohe midagi negatiivset, et inimene ei ole afektidega kokkupuutes kuidagi vaba - see on mu arvates see Kunnuse põhipoint. Ma mäletan, et kunagi ta rääkis sellest, kuidas muusika teeb inimesega midagi sellist, et ta lihtsalt tuleb ja siis nagu paneb sulle tunded sisse, et see on niivõrd vägivaldne asi. Ma ei tea, see sõltub ilmselt inimesest, ma küll tunnen mõtete puhul sama asja, tuleb mingi mõte ja tuleb sulle peale. Mõtetega võib täpselt samamoodi olla nagu muusikaga või rütmidega. Põhiküsimus on selles, et peab õppima lihtsalt nii ühtede kui teistega aktiivselt suhtlema - muusika ei ole ainult see, et muusika tuleb ja sinu keha annab sellele järele, vaid muusika eesmärk on õppida ka enda emotsionaalset sfääri kuidagi liigendama ja valitsema. Jah, minu poleemika ei ole otsene, tegelikult ma ei vaidle Mihklile selles mõttes vastu, ma ei arva, et nendes piirides, mis ta räägib, ta kuidagi eksiks, aga mul on tunne, et seda asja saaks vaadata lihtsalt teise nurga alt, siis näiks kuidagi vähem probleemsena ja kuidagi tihkema või viljakamana, elusamana. 

TR: Aga kas luulet võib ka näha näiteks paralleelselt muusikaga?

AP: Jah, kindlasti. 

TR: Ma tean, et sa oled näinud seda NO-teatri Juhan Liivi tükki. Kui vaadata nüüd seda, et Juhan Liiv on ikkagi väga erinevates kontekstides olnud esil, tema tekstid ei ole ideologiseeritud eesti rahvuslusega, nad olnud siiski midagi muud, mingis mõttes natuke sellise depolitiseeritud taju tasemel või siis mingi väga universalistliku esteetika tasandil, tajule väga ligidal. Kui nüüd selline Juhan Liivi luule politiseerida, NO-teatri näitel, siduda see mingisuguse igatsusega - ma ise ei ole seda tükki näinud, sest ma pean liiga paljuks seda piletit sellise asja eest maksta, ma olin tohutult vihane kogu selle kontseptsiooni peale, aga ma võin eksida ses mõttes.

AP: Sa toetud mingitele eeljuttudele, mis räägiti, et mida see hakkab kujutama endast?

TR: See kontseptsioon on seotud Eesti-igatsusega, et tekitada esiteks distants näitlejatel, geograafiline, geopoliitiline distants, et hakata igatsema mingeid lumiseid välju, Eestit. Siis oli see vist seotud mingisuguse pildilise asjaga, mis praegu on tohutult moes, et kõik kaamerasse võtta, kõik dokumenteerida. Ja kolmandaks see distants ja rahvusideoloogia küsimus. Kas see protsess on ka mingis mõttes võrreldav selle estetiseerimisega, esteetika kui n-ö password või mingi politiseeritud kindel kood?

AP: Ma ei oska selle kohta midagi öelda, sest tegelikult etenduses endas seda ei ole. See, et nad käisid kuskil seal välismaal tekitamas endale Eesti-igatsust, see on mingi lõiguna seal etenduses sees, aga ta ei ütle tegelikult mitte midagi. Ja see Liivi... See lavastus on selline, et jääb mulje, et see, mis lavastusele eelnes, kõik see, et me teeme nüüd Liivi ja me käime välismaal ja niimoodi, nad olid sunnitud selle jätma lavastusse sisse puhtalt selle pärast, et nad olid selle välja hõiganud, aga lavastuse tegelik tuum on hoopiski midagi... Kui need kohustuslikud asjad läbi saavad - alguses loetakse Liivi, siis näidatakse viis minutit neid videosid -, siis hakkab see päris asi ise pihta, seal aga ei ole enam Liiviga või Eestiga midagi enam pistmist, vaid on pistmist sellega, mis on selle asja pealkiri, et "iga eht südamelöök purustab mu ära põrmuni". Seal ei ole seda ideologiseeritust mingil moel sees. Selles mõttes ma ei oska sulle vastata selle näite põhjal. [Tagantjärele - kui lavastus oleks toda eelkontseptsiooni järginud, siis muidugi olnuks see vaadeldav sellise Liivi paroolistamisena, nagu Tanel pakub.] Aga muidugi Liivil on ka muidugi omad ideoloogiliselt kergesti ära kasutatavad tekstid, kas või see, et "ükskord on Eesti riik". Aga Liiv on lihtsalt niivõrd... Aga see tundub tõsi, et teda ei ole üldse lihtne ideologiseerida, ja selle põhjus on see, et - ma olen seda vist mujal juba rääkinud - Liiv minu arvates esindab eesti keele kui luulekeele sellist elementaartasandit, et kui teda eesti luules ei oleks, siis tuleks ta kuidagi konstrueerida, ta on just selles keele loomuliku prosoodia mõttes niivõrd elementaarne, et selle peale saab ülejäänud eesti luule ehitada, ja sellist alusvundamenti... sellena ta on niivõrd tugev, et teda on ideoloogilisele pealispinnale väga raske tuua.

Jaak Tomberg: Ma ei tea, kas see on võib-olla ebaviisakas Kunnuse juurde tagasi tulla; võib-olla on just hea, et teda ei ole siin, muidu saad paremsirge, aga kas see ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse vastandus, kas ei tundu - või vähemalt mulle tundub -, et see on paradoksaalsel kombel ka tema enda tekstidesse sisse kirjutatud. Kui ta jutlustab tõesti sellist afektiivsusele või emotsionaalsusele vastandumist, selle halba toimet, siis minul on küll nii, et mina viimasel ajal Kunnust loen ikka puhta afekti pärast, mida ta ärgitab üles kas siis tema vastu või siis teema vastu. Kas see on siis mingi didaktiline õppetund - et ei ole vaja ärrituda tegelikult, aga, noh... Mina saan sealt küll kõvasti molli, niimoodi just eeltõlgenduslikult vaatan, et "oi, kuidas kirjutab" või niimoodi.

AP: Jah. Ma olen seda talle ka öelnud mõnel puhul, et lugesin seda asja ja sain sellest sellise elamuse nagu mingist väga heast muusikast, ja siis ta on öelnud, et "ai pagan". See on paratamatu, see kuulub asja juurde. Ma ei usu, et see on tal päriselt niimoodi mõeldud, et mingit sellist... Kuidas sa ütlesidki?

JT: Didaktiline õppetund.

AP: Didaktiliselt, jah, didaktiline õppetund, noh, jah. Ma ei tea. See on tal jah olemas, ja see on muidugi üks vastuolu... Tegelikult ma ei tea, kas see on vastuolu, see on asi, mida miskipärast ei... See ongi see asi, mispärast mulle tundub, et temaga võiks polemiseerida sellel pinnal, nagu ma täna püüdsin, et kuidagi välja tuua see asi sellest, et ma räägin hästi emotsionaalselt ratsionaalsusest ja kütan poleemitseda millegi vastu, mida ma ise ka kehastan tegelikult. Mul on tunne, et seal on vaja mingit alusmõistete nihutamist, siis oleks mingi selline lahenemine või ma ei oskagi öelda. Aga ta kirjutab muidugi väga huvitavaid asju, väga teravapilgulisi asju, kas või näiteks seesama teatri-tekst, tal on seal väga kihvte ütlemisi, umbes see, et näitleja saab ühel hetkel aru, et ta on ühest oma arenguetapist teinud oma elukutse, mis tähendab seda, et näitlejaks saadakse kuskil seal varanooruses pärast murdeiga, ja siis ühel hetkel kolmekümnendal eluaastal avastatakse, et pagan, ma olen oma kahekümnenda eluaasta etapist teinud endale terve elukutse. Ja mul on üks sugulane näitleja, kes nüüd varsti saabki 30 ja ütleb, et pagan, see on vist tõsi. Väga terava pilguga nähtud, et kuskil seal tekibki näitlejatel see punkt, kus nad peavad mõtestama ära enda, kas see on ikka see, mida nad päriselt tahavad teha või on see ainult mingi nooruse tuhin.

Küsimus: Kas mingi ameti puhul on veel seda, kus peab ära mõtestama, nt kunstnikud peavad ära mõtestama mingis vanuses?

AP: Ma ei tea. Ma olen kuulnud, et luuletajate puhul on vist samamoodi, et on kahtemoodi luuletajaid, ühed on need, kes on ainult noorena ja hiljem siis, ma ei tea, hakkavad kirjutama proosat, ja teised on need, kes jäävad elu lõpuni luuletama, neil ilmselt on ka mingi selline hetk, aga kunstnike kohta ma ei oska öelda.