Kirjanikud soovitavad

Tartu Linnaraamatukogu 100. sünnipäeva ürituste hulgas on ka Annika Hramovi ja Tiina Sule koostatud näitus "Kirjanikud soovitavad". kokku 21 inimest räägivad raamatutest, mida oluliseks peavad, kokku koguneb päris suur hulk raamatuid. püüdsin näitusekataloogi järgi teha väikest statistikat, ja sain sellise n-ö "keskmise eesti kirjaniku lugemislaua": kõige sagedamini (neljal korral) mainitakse erinevate soovitajate poolt Hendrik Lindepuu tõlkijategevust (Miloszid, Szymborska, Zagajewski, Tokarczuk); kolmel korral mainitakse Jan Kausi (erinevaid teoseid); kahel korral nimetatakse selliseid raamatuid: Dostojevski "Idioot", Laozi "Daodejing", Jaak Leeri "Savumees Einaril on buss kogu aeg katki", Jürgen Rooste "Higgsi boson", Carlos Ruiz Zafoni "Tuule vari", Urmas Vadi "Tagasi Eestisse"; kahel korral, kuid erinevate raamatutega mainitakse veel selliseid autoreid: Vahur Afanasjev, fs, Mehis Heinsaar, Maarja Kangro, Andrus Kivirähk, Tammsaare, Dante. aga nimetatakse veel igasugust kraami, ja see osa ongi vist tegelikult see kõige huvitavam.

ise kirjutasin nii:

Laozi „Daodejing“

Erich Fromm „Armastuse kunst“

Albert Camus „Pagendus ja kuningriik“

Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad“

Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur“

John Fowles „Maag“

Nikolai Baturin „Kentaur“

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst“. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst“ on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus' puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi“ ja „Õnneliku surma“, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid“, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag“ ja Baturini „Kentaur“ on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine“ – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

tagantjärele mõtlesin, et oleks pidanud lisama veel ühe raamatu - Emil Tode "Mõõt", 1996. aastal ilmunud filosoofiline (isegi religoosne?) päevikpoeem, mida ma ise pean Õnnepalu üheks võimsamaks raamatuks, võiks vist isegi öelda, et tema luule kõrgpunktiks. ma ei tea, kui oluliseks ta seda ise oma loomingus peab, nt valikkogus "Enne heinaaega ja hiljem" on ta selle avaldanud kärbetega. minu jaoks on tegemist raamatuga, ilma milleta ei saaks 90ndate eesti luulest täit pilti. ikka meenub vahel selle poeemi lõpp elust, mida elada on olnud jätta / oma astel, oma väike särav mürk / kätte, mis su tappis.