28/03/2013

Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kui teise ilma satud

Kalev Kudu lavastas Tartu Üliõpilasteatris valgevene nüüdisdramaturgi Pavel Prjažko näidendi, mis algselt kannab pealkirja "Alukad" (Трусы), kuid sai nüüdses versioonis nimeks "Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kui teise ilma satud". täistõlget ei hakka siia panema, sest lavastust mängitakse veel (24. aprill, 1., 5., 24., ja 25. mai), soovitan vaatama minna. maitseprooviks mõned katkendid.

üks kahest stseenist, mis on näidendi lõppu lisatud pealkirjaga "Boonusstseenid, mis ei läinud teksti", kuulub tegevuskäigu poolest näidendi algupoolde; see jäi ka Kudu lavastusest välja (samas teine boonusstseen kujutab endast loo alternatiivset lõppu - üks lõpp on linnarahva ja Niina leppimine, teine on Niina rituaalne märtrisurm, Kudu on lavastusse võtnud mõlemad)


Mendi kabinet. Ment istub laua taga, mängib „Playstationi“ moodi arvutimängu. Siseneb Niina.
Niina
Kas võib, tere.
Ment
Mhmh... Tervist. Mis sind siia toob, Niina?
Niina
Ei tahaks teid eriti tülitada...
Ment
Juba teedki seda.
Niina
Ma ikkagi räägin teile, Leonid Petrovitš.
Ment
Noh?
Niina
Ma räägin, aga teie tehke siis juba omad järeldused, eks?
Ment
Olgu peale, noh. Aga mis sul, Niina, mulle pajatada on sellist, mida ma ei tea, huvitav oleks teada?... Olgu!
Niina
Kogu see asi hakkas toimuma...
Ment
Niii...
Niina
Hakkas toimuma, algas peale alles kaks nädalat tagasi umbes... Jah! Kaks nädalat tagasi! Ma pesin oma aluspesu.
Ment
Huvitav, noh.
Niina
Ma pesin pesu, oma aluspesu. Aluspükse, kui täpsem olla, kaks nädalat tagasi, ja riputasin nad, nagu tavaliselt, riputan nad rõdule kuivama. Nagu ma seda tavaliselt teen, rõdul kuivab mul pesu.
Ment
Jumal küll, no tuul viis su alukad ära, Ninka! Ma ei suuda seda kuulata! No kellele su alukaid vaja on, mulle või?... Sa ajad lollusi praegu suust välja, saad sa aru või ei? Ainult ära solvu, eks? Ja mina kuulan sind, selle asemel, et... Olgu!
Niina
Ma arvasin ka alguses, et tuul. Aga mul on head, väga uued pesulõksud, Leonid Petrovitš. Kunagi varem pole midagi sellist juhtunud. Tuul ei puhunud midagi kuhugi, kõik rippus kindlalt nööri küljes alati.
Ment
Oh jumal...
Niina
Olgu, kui te kõike teate, Leonid Petrovitš, siis miks teid siia üldse istuma vaja on, öelge mulle? Minge näiteks...
Ment
Milleks mind vaja on?
Niina
Ja hakake jumalaks, näiteks.
Ment
Milleks mind vaja on, raisk? Mina, raisk, olen korravalve selles linnas! Jah, tänu mulle on kuritegevus nullis üldiselt! Mina, kurat!
Niina
Aga i...
Ment
Mida?
Niina
Aga ikkagi kaovad mu alukad ära! Ja järgmisel päeval oli sama lugu, ja järgmisel päeval, ja järgmisel! Mis iga päev viib tuul ära või?! Nii kaugele viis ära või? Nad oleks rõdu all vedelenud, või puu otsas oleks rippunud. Neid pole seal kuskil, Leonid Petrovitš, ja ei saagi olema! Juba üksteist alukat on puudu! Mis ma pean ainult alukate pärast tööl käima või mis? Ma ei taha samuti uskuda, et neid varastatakse!
Ment
Ja mida sa ise arvad?
Niina
Arvan, et nad kaovad kuhugi, ei tea! Ei taha ma inimestest halvasti arvata, et keegi varastab neid, selles mõttes.
Ment
Aga nii ju ometi, nii ju tulebki mõelda, Niina. Mu meelest kuidas siis teisiti? Ma pean ju hakkama läbiotsimisi teostama, inimesi üle kuulama. Öelge, ega teie ei võtnud Niina aluspükse? Aga ehk nägite, kes võttis?
Niina
Nojah, naljakas.
Ment
Just nim...
Niina
Aga mis mina pean tegema?
Ment
Just nimelt, Niina, Just nimelt!... Olgu, see on minu töö. Pealegi...
Niina
Minu isa mälestuse nimel, jah?... Lihtsalt mina olen ka võib-olla olemas, saate aru? Ma olen ka inimene, eks ole? Mis, nagu mulle, lihtsalt mulle, minu jaoks ei või midagi teha, on nii või?! Ainult isa mälestuse nimel, on nii või, Leonid Petrovitš?
Ment
Hästi. Järgime seadust, kui vaja järgime seadusetähte, seda mööda liigume. Teisi variante mul pole.
Niina
Mina ka ei taha, mis te arvate, et mulle meeldib niimoodi omade peale või? Ainult et võib-olla on keegi, kellest me midagi ei tea, Leonid Petrovitš.
Ment
Võib-olla, Niina. Kõik võib olla selles elus. Või vaidled vastu?
Niina
Ei. Ma pean avalduse kirjutama, või kuidas?
Ment
Mul pole paberit ega pliiatsit.
Niina
Aga kui ma leian teile pliiatsi? Ja mis ma siis kirjutama pean?
Ment
Oma lugu, tõde.
Niina
Selge, aitäh. (tõuseb)
Ment
Nägemist, Niina.
Niina
Ma ei lähe veel ära. Ma lähen pliiatsit otsima, Leonid Petrovitš!... Kohe leian pliiatsi, paberilehe ja tulen tagasi.
Ment
Niina, nad ju söövad su ära. Kas sa saad sellele absurdile pihta?
Niina
Mul suva.
Ment
No kui just suva. Kui sa just selline suvaline meil oled, mis siis ikka.
Niina
Ma tulen kohe tagasi, Leonid Petrovitš. (lahkub)
Ment
Oleks mul niimoodi suva!

*
aluspükste retsitatiiv, mille lõpp, n-ö ühishümn kordub hiljem ka teist korda (ja just selles stseenis saab mõistetavaks, miks lavakujunduse autoril Kiwal oli vaja koguda 2000 paari aluspükse).

Niina korter. Igale poole on üles riputatud aluspüksid. Kerge tuul kiigutab neid; aluspüksid kuivavad.

Hääl
Teate, nagu välja tuli, nagu õnnestus superkaasaegsete tehnoloogiatega välja selgitada, aluspüksid suhtlevad omavahel, sosina, tuules kiikumise, pimeduses krabisemise keeles. Kõik see kleepub kokku monogrammiks, kuid kui me oleme tähelepanelikud, kannatlikud ja jääme neid kuulatama, siis mõne aja pärast võime siiski midagi kinni püüda. See pole läkitus inimkonnale. See on lihtsalt... lihtsalt aluspesu hall argipäev.

Kuivavate alukate vestlus.
-krõpa-krõpa-krõpp.
-trussi-trussi-truss.
-puuks-piss-piss.
-limps-limps-limps.
-Maksan dollar.
-Mina kaks.
-Mina kümme.
-Mina viis.
-Mul on pilt peal.
-Mul on pitsid.
-Aga mina teen ettepaneku nüüd endast märku anda neil, kes on odavamad kui kümme dollarit.

10 dollarist odavamate aluspükste vestlus.
-Köögis rippudes me külge hakkas karbonaadi hais.
-Köök ja viin ja voodi.
-Meie aga kuskil keskel.
-Spermat muga kuivatati.
-Verega mind ujutati.
-Minusse on situtud.
-Mind on katki rebitud.
-Minuga on haavu seotud.
-Aga nüüd andku märku need, kes on kallimad kui nelikümmend dollarit.
-krõpa-krõpa-krõpp.
-trussi-trussi-truss.
-puuks-piss-piss.
-limps-limps-limps.

40 dollarist kallimate aluspükste vestlus, pärast väikest pausi.
-Meie pärit teisest liigist.
-Mitte lihtsalt püks, vaid märk.
-Meil on kandja üle võim.
-Meisse sittuda ei või.
-Parem enda hinge sülga.
-Parem raiu otsast sõrm.
-Ole väärt meid, inimene.
-Kui meid kanda on su soov.

Kõik aluspüksid kooris ja hirmuäratavalt:
-krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps. Varsti varsti väga varsti muutuvad kõik alukaiks. Meiega saad aluspüksteks, põgene, kui suudad vaid. Jookse nüüd, sest hiljem on vaid alukate öö. Päris uueks teeb sind meie ümberõmblustöö. krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps. Pole taevast ega maad, päikest enam sa ei näe. Pole ema ega isa, võim on alukate käes. Kuhu tahes pilgu heidad, vastu vaatab aluspüks. Alukaid sa suudled siis, alukaid sa embad siis, kauneid pisikesi aluspüksipoegi sünnitab siis igaüks. krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps.

*
ja üks võtmestseene.

Siseneb Niina. Käes rulli keeratud pakk ja kott. Kõigest on näha, et katus on tal juba täitsa konkreetselt ära sõitnud. Niina pöördub aluspükste poole, sekeldab ringi.
Niina
See on, see on, see on nii... Ptüi sind! Ei! Ei, mitte nii! (paneb koti maha, pakki hoiab käes) Kohe muutub teiseks kõik. Teie jaoks nad panen jalga. Peidetud saab minu võit imealukate sisse. Olin ori, sain poeediks. Armas isa, kannatust! (lahti riietudes) Magad oma rõskes hauas, minust midagi ei tea. Mis nad minust ka ei räägiks, kõik on vale. Sinu tütar on Niina! Armastab sind, peab sind meeles ja tunneb sulle kaasa. (on täitsa lahti riietunud) Ongi muutumise hetked. Minu unistus on käes. Päästvas tules taevaretke algan aluspükste väel. Punased, nii kaunid nad, teiste jaoks nii ohtlikud. Neid vaid mina suudan kanda!
Niina teeb paki lahti, võtab välja aluspüksid, mida Ment juba nägi. Laskub põlvili, sirutab ette käed, millede peal lebavad aluspüksid.
Niina
Jumal, suur tänu sulle selle kingituse eest. Ma olen sulle nii tänulik, jumal. Mu jumal, kallis jumal, sa ei kujuta ettegi, kui tänulik! Sa ei kujuta ettegi, kui tänulik! Jumal, jumal küll! Mida ma nüüd suudan! Ma olen nii õnnelik, jumal! Mu jumal, kallis jumal! Kui raske on see kõik! Ma olen sulle tänulik ja kõik!... Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Minult meeletuse ära võtsid. Olin ori, sain poeediks. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Inimestest kõrgemale minu tõstsid. Minu palveid sa ei unustanud. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Taevast oma õnnistuse saatsid! Annan sulle aluspüksid, kanna neid, julgelt, Niina, kanna sajandeid. Kui on tõprad põlema su pistnud, tuleriidal meenuta siis oma venda Kristust, temagi ju süütult kannatas. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid!
Niina paneb aluspüksid jalga. Nüüd on ta asjalik ja enesekindel.





No comments:

Post a comment