üks kahest stseenist, mis on näidendi lõppu lisatud pealkirjaga "Boonusstseenid, mis ei läinud teksti", kuulub tegevuskäigu poolest näidendi algupoolde; see jäi ka Kudu lavastusest välja (samas teine boonusstseen kujutab endast loo alternatiivset lõppu - üks lõpp on linnarahva ja Niina leppimine, teine on Niina rituaalne märtrisurm, Kudu on lavastusse võtnud mõlemad)
Mendi
kabinet. Ment istub laua taga, mängib „Playstationi“ moodi
arvutimängu. Siseneb Niina.
Niina
Kas
võib, tere.
Ment
Mhmh...
Tervist. Mis sind siia toob, Niina?
Niina
Ei
tahaks teid eriti tülitada...
Ment
Juba
teedki seda.
Niina
Ma
ikkagi räägin teile, Leonid Petrovitš.
Ment
Noh?
Niina
Ma
räägin, aga teie tehke siis juba omad järeldused, eks?
Ment
Olgu
peale, noh. Aga mis sul, Niina, mulle pajatada on sellist, mida ma ei
tea, huvitav oleks teada?... Olgu!
Niina
Kogu
see asi hakkas toimuma...
Ment
Niii...
Niina
Hakkas
toimuma, algas peale alles kaks nädalat tagasi umbes... Jah! Kaks
nädalat tagasi! Ma pesin oma aluspesu.
Ment
Huvitav,
noh.
Niina
Ma
pesin pesu, oma aluspesu. Aluspükse, kui täpsem olla, kaks nädalat
tagasi, ja riputasin nad, nagu tavaliselt, riputan nad rõdule
kuivama. Nagu ma seda tavaliselt teen, rõdul kuivab mul pesu.
Ment
Jumal
küll, no tuul viis su alukad ära, Ninka! Ma ei suuda seda kuulata!
No kellele su alukaid vaja on, mulle või?... Sa ajad lollusi praegu
suust välja, saad sa aru või ei? Ainult ära solvu, eks? Ja mina
kuulan sind, selle asemel, et... Olgu!
Niina
Ma
arvasin ka alguses, et tuul. Aga mul on head, väga uued pesulõksud,
Leonid Petrovitš.
Kunagi varem pole midagi sellist juhtunud. Tuul ei puhunud midagi
kuhugi, kõik rippus kindlalt nööri küljes alati.
Ment
Oh
jumal...
Niina
Olgu,
kui te kõike teate, Leonid Petrovitš,
siis miks teid siia üldse istuma vaja on, öelge mulle? Minge
näiteks...
Ment
Milleks
mind vaja on?
Niina
Ja
hakake jumalaks, näiteks.
Ment
Milleks
mind vaja on, raisk? Mina, raisk, olen korravalve selles linnas! Jah,
tänu mulle on kuritegevus nullis üldiselt! Mina, kurat!
Niina
Aga
i...
Ment
Mida?
Niina
Aga
ikkagi kaovad mu alukad ära! Ja järgmisel päeval oli sama lugu, ja
järgmisel päeval, ja järgmisel! Mis iga päev viib tuul ära või?!
Nii kaugele viis ära või? Nad oleks rõdu all vedelenud, või puu
otsas oleks rippunud. Neid pole seal kuskil, Leonid Petrovitš,
ja ei saagi olema! Juba üksteist alukat on puudu! Mis ma pean ainult
alukate pärast tööl käima või mis? Ma ei taha samuti uskuda, et
neid varastatakse!
Ment
Ja
mida sa ise arvad?
Niina
Arvan,
et nad kaovad kuhugi, ei tea! Ei taha ma inimestest halvasti arvata,
et keegi varastab neid, selles mõttes.
Ment
Aga
nii ju ometi, nii ju tulebki mõelda, Niina. Mu meelest kuidas siis
teisiti? Ma pean ju hakkama läbiotsimisi teostama, inimesi üle
kuulama. Öelge, ega teie ei võtnud Niina aluspükse? Aga ehk
nägite, kes võttis?
Niina
Nojah,
naljakas.
Ment
Just
nim...
Niina
Aga
mis mina pean tegema?
Ment
Just
nimelt, Niina, Just nimelt!... Olgu, see on minu töö. Pealegi...
Niina
Minu
isa mälestuse nimel, jah?... Lihtsalt mina olen ka võib-olla
olemas, saate aru? Ma olen ka inimene, eks ole? Mis, nagu mulle,
lihtsalt mulle, minu jaoks ei või midagi teha, on nii või?! Ainult
isa mälestuse nimel, on nii või, Leonid Petrovitš?
Ment
Hästi.
Järgime seadust, kui vaja järgime seadusetähte, seda mööda
liigume. Teisi variante mul pole.
Niina
Mina
ka ei taha, mis te arvate, et mulle meeldib niimoodi omade peale või?
Ainult et võib-olla on keegi, kellest me midagi ei tea, Leonid
Petrovitš.
Ment
Võib-olla,
Niina. Kõik võib olla selles elus. Või vaidled vastu?
Niina
Ei.
Ma pean avalduse kirjutama, või kuidas?
Ment
Mul
pole paberit ega pliiatsit.
Niina
Aga
kui ma leian teile pliiatsi? Ja mis ma siis kirjutama pean?
Ment
Oma
lugu, tõde.
Niina
Selge,
aitäh. (tõuseb)
Ment
Nägemist,
Niina.
Niina
Ma
ei lähe veel ära. Ma lähen pliiatsit otsima, Leonid Petrovitš!...
Kohe leian pliiatsi, paberilehe ja tulen tagasi.
Ment
Niina,
nad ju söövad su ära. Kas sa saad sellele absurdile pihta?
Niina
Mul
suva.
Ment
No
kui just suva. Kui sa just selline suvaline meil oled, mis siis ikka.
Niina
Ma
tulen kohe tagasi, Leonid Petrovitš.
(lahkub)
Ment
Oleks
mul niimoodi suva!
*
aluspükste retsitatiiv, mille lõpp, n-ö ühishümn kordub hiljem ka teist korda (ja just selles stseenis saab mõistetavaks, miks lavakujunduse autoril Kiwal oli vaja koguda 2000 paari aluspükse).
Niina
korter. Igale poole on üles riputatud aluspüksid. Kerge tuul
kiigutab neid; aluspüksid kuivavad.
Hääl
Teate,
nagu välja tuli, nagu õnnestus superkaasaegsete tehnoloogiatega
välja selgitada, aluspüksid suhtlevad omavahel, sosina, tuules
kiikumise, pimeduses krabisemise keeles. Kõik see kleepub kokku
monogrammiks, kuid kui me oleme tähelepanelikud, kannatlikud ja
jääme neid kuulatama, siis mõne aja pärast võime siiski midagi
kinni püüda. See pole läkitus inimkonnale. See on lihtsalt...
lihtsalt aluspesu hall argipäev.
Kuivavate
alukate vestlus.
-krõpa-krõpa-krõpp.
-trussi-trussi-truss.
-puuks-piss-piss.
-limps-limps-limps.
-Maksan
dollar.
-Mina
kaks.
-Mina
kümme.
-Mina
viis.
-Mul
on pilt peal.
-Mul
on pitsid.
-Aga
mina teen ettepaneku nüüd endast märku anda neil, kes on odavamad
kui kümme dollarit.
10
dollarist odavamate aluspükste vestlus.
-Köögis
rippudes me külge hakkas karbonaadi hais.
-Köök
ja viin ja voodi.
-Meie
aga kuskil keskel.
-Spermat
muga kuivatati.
-Verega
mind ujutati.
-Minusse
on situtud.
-Mind
on katki rebitud.
-Minuga
on haavu seotud.
-Aga
nüüd andku märku need, kes on kallimad kui nelikümmend dollarit.
-krõpa-krõpa-krõpp.
-trussi-trussi-truss.
-puuks-piss-piss.
-limps-limps-limps.
40
dollarist kallimate aluspükste vestlus, pärast väikest pausi.
-Meie
pärit teisest liigist.
-Mitte
lihtsalt püks, vaid märk.
-Meil
on kandja üle võim.
-Meisse
sittuda ei või.
-Parem
enda hinge sülga.
-Parem
raiu otsast sõrm.
-Ole
väärt meid, inimene.
-Kui
meid kanda on su soov.
Kõik
aluspüksid kooris ja hirmuäratavalt:
-krõpa-krõpa-krõpp.
trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss. limps-limps-limps. Varsti
varsti väga varsti muutuvad kõik alukaiks. Meiega saad
aluspüksteks, põgene, kui suudad vaid. Jookse nüüd, sest hiljem
on vaid alukate öö. Päris uueks teeb sind meie ümberõmblustöö.
krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss.
limps-limps-limps. Pole taevast ega maad, päikest enam sa ei näe.
Pole ema ega isa, võim on alukate käes. Kuhu tahes pilgu heidad,
vastu vaatab aluspüks. Alukaid sa suudled siis, alukaid sa embad
siis, kauneid pisikesi aluspüksipoegi sünnitab siis igaüks.
krõpa-krõpa-krõpp. trussi-trussi-truss. puuks-piss-piss.
limps-limps-limps.
*
ja üks võtmestseene.
Siseneb
Niina. Käes rulli keeratud pakk ja kott. Kõigest on näha, et katus
on tal juba täitsa konkreetselt ära sõitnud. Niina pöördub
aluspükste poole, sekeldab ringi.
Niina
See
on, see on, see on nii... Ptüi sind! Ei! Ei,
mitte nii! (paneb koti maha, pakki hoiab käes) Kohe muutub teiseks
kõik. Teie jaoks nad panen jalga. Peidetud saab minu võit
imealukate sisse. Olin ori, sain poeediks. Armas isa, kannatust!
(lahti riietudes) Magad oma rõskes hauas, minust midagi ei tea. Mis
nad minust ka ei räägiks, kõik on vale. Sinu tütar on Niina!
Armastab sind, peab sind meeles ja tunneb sulle kaasa. (on täitsa
lahti riietunud) Ongi muutumise hetked. Minu unistus on käes.
Päästvas tules taevaretke algan aluspükste väel. Punased, nii
kaunid nad, teiste jaoks nii ohtlikud. Neid vaid mina suudan kanda!
Niina
teeb paki lahti, võtab välja aluspüksid, mida Ment juba nägi.
Laskub põlvili, sirutab ette käed, millede peal lebavad aluspüksid.
Niina
Jumal,
suur tänu sulle selle kingituse eest. Ma olen sulle nii tänulik,
jumal. Mu jumal, kallis jumal, sa ei kujuta ettegi, kui tänulik! Sa
ei kujuta ettegi, kui tänulik! Jumal, jumal küll! Mida ma nüüd
suudan! Ma olen nii õnnelik, jumal! Mu jumal, kallis jumal! Kui
raske on see kõik! Ma olen sulle tänulik ja kõik!... Jumal,
tänan, et sa kuulda võtsid! Minult meeletuse ära võtsid. Olin
ori, sain poeediks. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Jumal,
tänan, et sa kuulda võtsid! Inimestest kõrgemale minu tõstsid.
Minu palveid sa ei unustanud. Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid!
Jumal, tänan, et sa kuulda võtsid! Taevast oma õnnistuse saatsid!
Annan sulle aluspüksid, kanna neid, julgelt, Niina, kanna sajandeid.
Kui on tõprad põlema su pistnud, tuleriidal meenuta siis oma venda
Kristust, temagi ju süütult kannatas. Jumal, tänan, et sa kuulda
võtsid!
Niina
paneb aluspüksid jalga. Nüüd on ta asjalik ja enesekindel.
No comments:
Post a Comment