Kooliteater 2013

oli meeldiv ülesanne kuuluda 12.-14. aprillil Jõgeval toimunud kooliteatrite riigifestivali žüriisse. kooliteatrite parimad trupid pakuvad alati tõsist teatrielamust, peale selle on siin alati juures ka see noorte veel valmivate inimeste värskus ja ehedus - nad pole veel inimestenagi stampidesse kinni jäänud, mis siis veel näitlejastampidest rääkida.
riiklik festival peaks idee poolest olema festival, kuhu pääsevad iga maakonna (pluss Tallinna ja Tartu) eelfestivalide võitjad (lisaks on vist tavaks kutsuda Kuressaares iga aasta märtsis toimuva miniteatrifestivali võitja); seekord polnud esindajaid Hiiu-, Tartu-, Põlva- ja Võrumaalt, selle võrra oli korraldajail (Jõgeva kooliteater Liblikapüüdjad ning MTÜ Tähetund) õigus oma valiku järgi lisatruppe kutsuda.

Lääne-Virumaad esindas Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel (juhendaja Aili Teedla). nende tükk "Unistuste hotell" oli rahvarohke, sisuks see, et tegevus toimub 30ndate stiilis hotellis, kuid lõpuks tuleb välja, et kolm peategelasest preilnat on tegelikult selle hotelli teenijatüdrukud, kes on omaniku äraolekul lihtsalt oma fantaasial lennata lasknud. vormilt oli tegu sketšide kogumikuga, kohati lihtsalt instseneeritud anekdootidega, mis tundusid kuidagi kulunuvõitu. samas oli sel lavastusel väga paigas rütmika ja tempotunnetus. mulle tundus sümpaatne toapoissi mänginud Karl Andreas Sprenk.

Tartut esindas Treffneri gümnaasiumi noormehe Jan Teeveti monotükk "Traktaat viimasele oinale" - ise kirjutatud monoloog sellest, kuidas oleks, kui ta oleks viimane eestlane. seal oli küll häid lavalisi kujundeid (kõige viimase Sirbi numbri alla puhkama pandud oinapealuu kui viimase eestlase viimane rituaal, toolikrigina mängimine omaette helikujundiks), aga tundus siiski, et Teevet oleks vajanud kedagi enda kõrvale lavastajaks.

kuigi kumbki lavastus eraldi auhinda ei saanud, anti Teedlale ja Teevetile kui suurima ja väikseima trupi juhendajaile tunnustusena piletid ühiseks teatrikülastuseks - žürii tahtis neid mõlemaid siiski ära märkida, sest Aili Teedla on oma truppi vedanud juba pikki aastaid ning kuulub kooliteatri tugevamate tegijate hulka, Jan Teevetil on aga küllalt materjali, et temast veel tulevikus midagi kuulda võiks.

Mõnusa mõttekiiksu eripreemia sai Järvamaad esindanud Paide Ühisgümnaasiumi trupp Maski Taga (Marju Mändmaa) tükiga "21.12"- jälle suurema kambaga tehtud ja ise välja mõeldud tekstiga tükk, mille sisu oli see, et inimesed on kogunenud maailmalõpuootuses ühte varjendisse ning püüavad seal oma väikest ellujäänute kogukonda üles ehitada; humoorikas etendus lõppes sellega, et üks tegelane oli varjendist välja hiilinud ja avastanud, et miski pole muutunud, oli putkast hamburgeri ostnud ja tuli sellega kui elu jätkumise tõendiga varjendisse sõnumit tooma.

Minimalismi eripreemia sai Viljandimaa esindaja Abja Gümnaasiumi näitering (Triinu Menning) lavastusega "Johannes" - see oli tumemeelne tükk Margus Karu romaani "Nullpunkt" ainetel. tunnustuse pälvis just see, et polnud hakatud romaani tegevust instseneerima, vaid sealt oli valitud vaid üksikud monoloogid, millega loodi pilt depressioonist ja sellest väljumisest. mustad rõivad, valged maskid, muusikalist kujundust tehti puutoigaste ja plekkpurkidega.

Lavaveduri eripreemia sai Elis Haavasalu Valgamaad esindanud Tõrva Gümnaasiumi näiteringi tükist "Romeo, Julia ja Hamlet ehk Kuidas me seda teeme" (Laine Tangsoo); lugu oligi sellest, kuidas koolis näiteringi tehakse ja lõpuks esitati humoorikalt stseene Shakespeare'i näidenditest. Elis Haavasalu mängis näiteringi juhendaja rolli ja saigi auhinna selle eest, et hoidis oma osatäitmisega ülejäänud kirjut kampa ohjes. pärast etendust oli näha, et trupi suhted oma pärisjuhendajaga on väga soojad.

Ida-Virumaad esindas Kohtla-Järve Järve Vene Gümnaasiumi poistekamp (Tatjana Kundozjorova) venekeelse lavakavaga "Meeste jutt". see koosnes neljast osast - esiteks kuue liikumatult seisva vanema poisi esitatud lugu holokausti-aegsest Leedust, kus poisi vaatepunktist jutustatakse, kuidas ema sunnitakse valima, kas ta jääb ilma oma tütrest (keda peres oli alati rohkem hoitud) või pojast; poiss on veendunud, et ema valib tütre, kuid ema loobub hoopis mõlemast. alguses tundus see väga staatiline, kuid siis jäin mõtlema, et kuidas sellist asja mängidagi, siin polegi muud teha, kui lihtsalt seista ja öelda. siis tulid pubekad, kes kergelt räpparite yo-yo-yo-stiili kaldudes esitasid loo poisist, kes oli tõrjutud, kuid avastas, et võib tunnustust saada naljakas olles. siis tuli üks stand-up teemal "kumb sugu on nõrgem" (loomulikult mehed), ja siis esitasid neli noormeest katkeid Griškovetsi "Tõelisest mehest". žüriis tekitas tõsist poleemikat see, kas see esimene lugu ülejäänud kergemate asjadega kokku sobis, kas pole see kuidagi liiga ränk register liiga kerglasega kõrvuti. kuid sellele vastukaaluks arutati, et kui võtta holokausti-lugusid teatava mütoloogilise varamuna, nagu vanu müütegi, mis pakuvad mudelolukordi, siis on see jällegi väga julge nüke - sest saatuslikuks osutuvaid valikuid tehakse alati ka igapäevastes tavasituatsioonides - see valikute tegemise teema ühendas kõiki osi. andsime neile lõpuks jõulise õrnuse eripreemia, sest oma haavatavust näitav meestehulk on laval alati vaatamist väärt.

Tallinnast oli Tallinna 32. Keskkooli näitering (Eva Kalbus) tükiga "Punane Hanrahan" - nemad said helikujunduse eripreemia, sest taustahelid ja muusikaline kujundus tekitati laval kohapeal, mitte ei kasutatud mingeid salvestisi. tükk oli lahendatud võtmes "täna mängime...", st seltskond hakkas enne eksamit ühele tüdrukule Hanrahani lugu ette mängima; kahjuks ei kestnud see võte kogu etenduse, see oleks asja kindlasti dünaamilisemaks muutnud. aga seal oli mitu päris lahedat näitlejatööd - angerjat mänginud Ingrid Noodla ja Paddyt mänginud Ivar-Erik Leimus.

seesama Leimus jäi orgaanilise näitlemisega silma ka ühes teises tükis - Viimsi trupp KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne tükiga "Klaar" (Eva Kalbus). nemad esindasid Harjumaad, kuid trupp koosnes nii Viimsi Kooli kui Tallinna 32. Keskkooli tegelastest. teksti olid kirjutanud noored näitlejad Anna Kõuhkna ja Karolin Kõrre ise ja see kujutas endast inimese erinevate minade vahelist tõsist vestlust tõeliselt oluliste asjade üle, vaheldumisi koomiliste episoodidega selle inimese elust. kogu trupp oli üldse hea, oli näha, et usutakse, mida räägitakse. lõpupoole läks maailmavaatelist traktaati nõksu liiga paljuks, oleks saanud teksti kärpida, kuid mis oli tõeliselt nauditav - tõsise ja naljaka registri vaheldumise väga loomulik dünaamika, oli näha, et tundetoonide esitamise skaalat vallatakse väga hästi (nagu žürii liige Kaie Mihkelson hästi ütles - ei jäädud oma nalja otsa istuma). pluss veel üks asi, mis mulle teatris alati meeldib - kogu etendusega nikerdati valmis kõike lõpetav pikk paus (ehk minut?), mis tõeliselt kandis. nemad said varjundirikka minaotsingu preemia.

kaks eripreemiat sai etendus, mis oli märtsis võitnud Saaremaa miniteatripäevad - Rakvere Reaalgümnaasiumi trupilt Protest Anett Rannametsa kirjutatud ja lavastatud "Kastis". auhinnad läksid terviklavastusele "sotsiaalse julguse ja veenvuse" eest ning peategelast mänginud Tõnis Sestverkile mõtte kandvuse eest. see oli kolme neljandiku ulatuses monotükk - noor gay räägib oma tunnetest ja segadusest. mulle tundus eriti sümpaatne just see, et see polnud mingi üldistav mudeltükk homode probleemidest, vaid ühe konkreetse inimese veenvalt esitatud hingeelu - kuidas ta oma teistsugusega hakkama saab, kuidas ta suhtub sõjaväkke minekusse, mida ta mõtleb lapse üleskasvatamisest (tahaks last kasvatada, kuid kardab, et laps kannatab tema pärast teiste halvakspanu tõttu), milliseid komplikatsioone tekitab lähedane sõprus tüdrukuga. see kestis peaaegu lõpuni, kui mu meelest libastuti - toodi lavale silmus (lugu siiski traagiliselt ei lõppenud), mis oli eelneva subtiilsusega võrreldes liiga jõnk lavaline kujund, ja seejärel ei suudetud siiski hoiduda teatavast moraliseerivast üldistusest. aga üldiselt oli see väga sümpaatne tükk.

näitlejapreemiad läksid Pärnusse - Kairi Janson ja Kristjan Põldmaa. nad mängisid mõlemas Pärnu lavastuses, Pärnu Kunstide Majast oli kaks eraldi truppi oma tükkidega. Rein Laose Teatristuudio mängis Peeter Sauteri noorsoonäidendi "Tuletõrjuja sünnipäev" põhjal tehtud lavastust "Vaba tahe". näidend ja lavastus ise tundusid mulle isiklikult kuidagi küsitavad, sisuks oli see, kuidas 14-aastane tüdruk on koos oma pisut vanema peigmehega lasknud endast teha pornovideo, et sellega teenitud raha eest osta sünnipäevakingitus oma joodikust isale (taustaks veel isa töökaaslased, tuletõrjujad, kes tarvitavad teismelise prostituudi teenuseid). olgu muuga, kuidas on, aga Kairi Janson peategelasena oli tõesti nüansirikas. Põldmaa oli tema partner, siin lavastuses jäi pisut kammitsetuks, kuid seda enam säras teises Pärnu tükis, Kunstide Maja teatriklassi (Aire Koop) tükis "Shakespeare'i kogutud teosed". see on meilgi varem Rakvere teatris mängitud näidendi lühendatud versioon. Pärnu trupi esituses kiskus see pisut liiga jandiks, aga asi muutus nauditavaks siis, kui Põldmaa oma koomikuintensiivsuse täispööretele pani.

ja nüüd laureaadid - neid oli kuus (peaauhinda ei antud, sest üht teistest peajagu paremat tükki polnud).

Jõgeva Liblikapüüdjad (Lianne Saage-Vahur ja Karl Sakrits) mängisid Hermann Hesse novelli "Augustus" põhjal tehtud lavastust. Jõgeva trupi tugev külg on alati olnud suurte inimhulkade täpne organiseerimine köitvaks kujundlikuks lavaliseks liikumiseks, seda oli näha ka nüüd. omaette pluss oli Sakritsa tehtud täpne dramatiseering, mis oli suutnud Hesse kõrgstiilsest ja vähese dialoogiga tekstist välja nõrutada selgesti jälgitava looarenduse. nagu sageli, oli Jõgeva tükil ka selge moraalne sõnum - kui Augustus sünnib, siis täidab võluvõimetega ristiisa ühe ema soovi - et kõik inimesed armastaksid Augustust. see lähebki täide, kuid Augustus ise kasvab külmaks ja hoolimatuks inimeseks; kui ta on jõudnud hingelisse kriisi, pakub ristiisa uut soovimise võimalust ja Augustus soovib nüüd, et ta suudaks ise kõiki armastada - soov täitub ning ta asub oma hoolimatuid tegusid heaks tegema, hoolimata inimeste põlgusest.

Viimsi Kooli Eksperiment (Külli Täht) esitas luulekava "Kas nii me olemegi?" (üks korraldajate kutsutud tükkidest), kus kaunis luule oli vastamisi seatud tänapäeva "kilekotiühiskonnaga". hingeline ja lüürilise meeleoluga lavastus, kus oli andekaid leide, nt noore Kareva luuletuse "Ma ootasin sind sellel külmal päeval" muutmine dialoogiks. arutasime žüriis muuhulgas seda, miks on luulevalik pärit peamiselt 80ndatest (Kareva, Viiding, Kaplinski, Luik jt), aga mitte tänapäevast - et millest see tuleb, et tänapäeva tarbimismentaliteedile ei seata vastu tänapäeva luulet. näib, et 80ndad on meile lähim aeg, kui kirjutati veel kõrgstiilset "kaunist poeesiat", ehk siis pisut teisiti öeldes - see oli eesti kõrgpoeetilise kaanoni luigelennu aeg, mis on tardunud tänapäeva liikuva luule kohale teatava nostalgilise ideaalina. ühesõnaga, poeetilises mõttes asub meile lähim igavik 80ndates.

Saaremaa Ühisgümnaasiumi Kreisis (Sirje Kreismann) oli teinud valiku Raymond Queneau "Stiiliharjutustest" ning esitas neid vaimukate lühistseenidena. ega ei oskagi midagi väga rohkem öelda, oli lõbus ja soe etendus. materjalivalik ise juba oli pool võitu.

Haapsalu Gümnaasiumi trupp Või Midagi Sellist oli võtnud animafilmi "Persepolis" ning teinud selle põhjal huvitava tüki Iraani islamirevolutsiooni järgsest ajast. totrad nõuded naiste riietusele, mis oli lavastuse põhiliin, tuletasid meelde nii nõukogudeaegseid jaburusi kui ka tänapäeva vabas ühiskonnas ometi kehtivaid rumalaid mõtlematusi. materjalivalik oli väga õnnestunud, näitlejate mäng tore. juhendaja, noor Karel Rahu, osutus kooli kunstiõpetajaks (mis üllatas, sest tavaliselt juhendavad kooliteatreid kirjandusõpetajad või spetsiaalsed draamaõpetajad); minu mulje järgi oli see tema esimene kooliteatritöö - võiks kindlasti jätkata.

Rapla Riinimanda Teater oli eriline mitmes mõttes. esiteks juba see, et see oli lavastaja Valter Uusbergi comeback pärast ligi kümneaastast pausi - viimati tegi ta ilma siis, kui tänaseks kuulus lavastaja Uku Uusberg ja tema vend, nüüdne huvitav helilooja Pärt Uusberg mängisid Rapla kooliteatris. teiseks oli see lavastus, kus kõige tõsisemas mõttes saab rääkida pikkadest ja põhjalikest rollijoonistest. nad mängisid Kivastiku "Teenrit" (muidugi lühendatud versiooni, sest festivalietenduse maksimaalpikkus on 50 minutit), ja kõik kolm põhitegelast olid märkimisväärselt head: Teenrit mänginud Eerik Robert Ots, Vürsti rollis Ursel Tilk ja Sassi osas Henri Pukk. Ots vedas kogu lavastust oma pideva kohalolekuga; Ursel Tilga Vürstis oli näha omaaegse lavastuse Üksküla intonatsioone - alguses tekitas see kahtlusi, kas selline imitatsioon pole liiga odav tee, aga ei - roll oli ikkagi Tilga enda oma, ta oli osanud Üksküla-intonatsiooni omaenda rollijoonisesse kenasti sisse sulatada, seda huvitavam. tugev lavastus.

minu isiklik lemmik oli Kolga Kohal-olijate (Terje Varul) "Kristofer" - see oli orgaanika tulevärk, niivõrd loomulikud olid nad laval, et mõnu vaadata. lavastus kujutas endast improvisatsioonide teel vormitud stseene, mille keskmes oli keegi Kristofer, kes ise kunagi lavale ei ilmunud - tema sünd, elu ja surm; selline üksikute kildude kaudu edasi antud üldistus inimelust. ainsaks rekvisiidiks pikk valge laualina. trupp suhtles laval väga vabalt, üksteise tunnetus oli väga hea, mis oli seda imetlusväärsem, et nagu hiljem välja tuli, nad improviseerisid ka lavastuse käigus. oli näha, et tegu  on väga üksteisest läbi kasvanud kooslusega. ka stiilitaju oli täpne - absurdimaik oli täpselt õige, nali oli elus, pealisülesanne kõigil väga selge. isegi ilma tekstita tegelane (matusel leinav ema) oli mängitud nii, et korraga oli tõesti näha nii leina kui ka delikaatset võõritust, mis oli vajalik lavastuse üldhelistiku huvides. ka sellel tükil oli pikk lõpupaus. nii ühise hingamisega, detailinüansse tajuva ja täpse helistikutunnetusega vabalt orgaanilist truppi ei kohta just tihti. nimetan nad siin kõik ära: Teijo Idavain, Anna-Maria Jams, Kersti Mark, Hanna-Piia Põldver, Indrek Põldver, Rauno Rand, Triin Rand, Meelika Riiberg, Piia Sandra Sandrak, Uku Varul.

olid sisukad päevad.