Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium

Sel nädalal toimus Vene Teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi eestvedamisel ettevõtmine, kus kolm Vene ja üks Eesti lavastaja tegid eskiisid tänapäeva vene näidendite põhjal lavastuseskiise. Tööd olid tehtud viie päeva jooksul ning kujutasid endast kavandeid võimalikest lavastustest. Nagu lõpuks välja tuli, on kõigil neljal potentsiaali saada lõpetatud repertuaaritükkideks.

Siin on ka lingid tõlgitud näidenditele, sestap pole põhjust neid ümber jutustada, kõik väärivad lugemist, on huvitavad tekstid, soovitan soojalt.

Esimene oli Ivan Võrõpajevi "Illusioonid". Selle lavastas Pavel Zobnin, kes on GITISe lõpetanud juba 2006 ning lavastanud mitmel pool Venemaal. Mängisid Tartu Uue Teatri näitlejad. Oluline oli ruumiline kontseptsioon - seda mängiti Vene teatri kammersaalis, mille seisas oli suur barokse raamiga peegel (ruumi loomulik sisekujunduselement). Publik oli paigutatud tõusvates ridades vastu peeglit, mis astus niimoodi lava rolli. Näitlejad istusid publiku sees, nii et neid peeglist vaadates pidi paratamatult ka teisi vaatajaid vaatama, samas muutusid ka näitlejad, kes parajasti fookuses polnud, publikuks ning reageerisid nagu tavavaatajad. Väga tore etendus, kõigist neljast kõige lõpetatum eskiis.

Teine oli Pavel Prjažko "Alukad", mis pakkus mulle erilist huvi, sest olen selle ise tõlkinud ning sai võrrelda hiljutise TÜTi lavastusega. Lavastaja oli 30-aastane Anton Malikov, kes lõpetas GITISe tänavu ning seni lavastanud ainult klassikat. Mängisid Vene teatri näitlejad, peaosa Niinat aga mängis Inga Salurand NO-st; valmimisprotsessis osales ka NO dramaturg Laur Kaunissaare. See oli neljast eskiisist kõige visandlikum, samas kõige jõulisem. Ilma näidendit lugemata ilmselt polnud loost võimalik aru saada, pigem oli tegu fragmentaarse popurriiga lavastuse võtmekohtadest. Põrpivat ja nihestatut oli seal omajagu - naiste saunastseenid olid üle viidud pornokinno, saali tagaseina publiku selja taha näidatigi pornofilmi, naised ise olid Vene teatri teenekad diivad, kelle julguseproov leidis konteksti tundjate poolt vaimustunud vastuvõttu. Seneca, Niina chatisõber, oli erinevalt Kudu lavastusest muudetud keskealiseks naiste pesu kandvaks perverdiks (Vladimir Antipp). Mendi ja Niina duettide puhul mängis kaasa nääpsukese neiu ning suurt kasvu ja ähvardava ilmega vanamehe (Oleg Rogatšov) füüsiline suurusesuhe. Huvitav oli ka, et Niina alastusestseen oli lahendatud täiesti vastupidiselt - kui TÜTi lavastuse puhul oli erakordne, nagu Marite Butkaite kirjutas, et "see on omaette saavutus, kui laval on alasti naine, kelle hingestatud monoloogi ajal märkad end vaatavat näitlejanna silmi", siis siin riietus Niina tolles stseenis hoopis meesteülikonda ja kaabusse ning tõmbas punased alukad ülikonnapükste peale; sellest hetkest esitas tema tegelasteksti lava tagant lavastaja ise, otsekui oleks Niina kaudu rääkinud keegi teine. Niina tegelaskuju erilisust rõhutab muidugi see, et ta rääkis ainsana eesti keelt ning, nagu ka pärast arutelul mainiti, oli Inga Saluranna näitlejakoolkonna erinevus vene näitlejate omast märgatav. Kokkuvõttes - esialgu ehk rabe, aga kindlasti energeetiline ja iseseisva kontseptsiooniga töö.

Kolmas eskiis oli samuti Prjažko näidend "Põld", lavastas Ivar Põllu Taavet Janseni assisteerimisel, mängisid Vene teatri noored näitlejad, mängiti Vene teatri blackboxis. Vormiliselt range ja distsiplineeritud, lahendatud esialgu lugemisteatrina, tunkedes ja kuldsetes kingades näitlejad istusid toolidel ning esitasid vaimuka võõrituse ja irooniaga repliike ning remarke. Lavastusele andis telje tagaseinale moodustuv visuaal - projektoriga näidati erinevaid piktogramme, mis seostusid stseeni sisuga, näitlejad joonistasid neid šabloonidena kasutades kriidiga seinale, kuni lõpuks moodustus terve märgistik; natuke meenutas see Põllu "IDentiteedi" visuaali põhimõtet. Taustaks Bach ja koduloomade häältest monteeritud ambient. Üsna minimalistlik ja väljapeetud tükk.

Neljas tükk oli Mihhail Durnenkovi "Kõige lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks", lavastaja Ivan Strelkin, kes lõpetas Peterburi teatriakadeemia 2010 ning on lavastanud Peterburis, Kaliningradis ja Petroskois ning on tänavu sügisest Tallinnas Vene teatri lavastaja. Mängisid Vene teatri näitlejad ning kolm inimest Von Krahli poolt. Mängiti Krahli proovisaalis, kus vaatajad olid paigutatud ratastega toolidesse üle ruumi läbisegi, mäng toimus vaatajate keskel, nii et oli võimalus näitlejaid väga lähedalt jälgida, samas nihutati vaatajaid etenduse vältel ka ringi nagu mööblit. Siin oli mitme keele kasutamine tehtud samuti lavastuse osaks - mängiti kahes keeles läbisegi, kusjuures Katja Novosjolova mängis eesti keeles, ühel stseenis aga tehti sünkroontõlkes taotluslik nõks, kus kõrvaklappidest tuli tekst samas keeles, milles mängis näitleja. Nii et vaataja tähelepanu hõivamise mõttes üsna tihe eskiis. Siin oli ka neljast eskiisist kõige rohkem näha valmivaid psühholoogilisi rolle, eriti põhipaari Novosjolova ja Dmitri Kosjakovi puhul.

Nii et üks väga väärt ettevõtmine, mina olen rahul.