11/05/2013

Kirjandusrühmitus Orbita Eestis

10. mail esines Tartus ja 11. mail Valgas Riia venekeelsete luuletajate rühmitus Orbita oma etendusega "FM Slow" (Orbita koondab tegelikult rohkem inimesi kui need neli poeeti). sedasama (väikeste erinevustega) esitasid nad ka 2012. aasta detsembris Tallinnas Kanuti Gildi Saali korraldatud festivalil "Läti Kama" ning seda võib vaadata. viies mees, kes teeb laivis muusikalist tausta, on Andrei/Andrejs/Andrew Eigus (ehk Õigus, sest mehel on eesti esivanemad), kes on elektroonilise muusika tegijana tuntud kui Selffish.
tegin show jaoks luuletuste tõlked, millest väike valik on lugemiseks allpool. Semjon Hanini tekste on minu tõlkes varem ilmunud Vikerkaares 2005/6, Sergei Timofejevit on varem eesti keeles ilmunud Anders Härmi tõlkes EPL Arkaadias 31. augustil 2001 ja minu tõlkes Vikerkaares 2008/1.


SEMJON HANIN


***

vaat selline lugu tollest ajast, kui ma veel vargil käisin
ajasin oma bisnessit äärelinnas, sihikuga eramajadel
ükskord sattusin mingi abielupaari juurde, nad juba magasid
ma läksin läbi magamistoa, nemad olid seal tohutus voodis, mehel hambad
laiali, naisel käed-jalad risakil, öösärgi väel, ja mõlemad
rääkisid unes, ma tõusin seina ääres kikivarvule, mees ütles:
ma ei usu sind, su lubadused peavad vaid kaks päeva, siis muutuvad nad jälle
papiseks, valeks...“ - ja vilistas läbi nina. naine vaikis,
õhkas: „nöörist... vaat siit ja vaat siit... istuvad meie loožis...“
pole midagi“ - mees nagu vastanuks talle, ja summutatult: „tema tuli juba ka“,
ja naine puhkes naerma, tõsiselt, naeris – lühidalt, kuid tihti, puhanguliselt
ära puutu“ - hääl värahtas, - „jäta“. mees norsatas, mina mõtlesin
juba edasi liikuda, kui ta lausus selgesti „klaasid,
klaasid on jäässe külmunud, killud, peida ära... peida mind ära, ma ei suuda...
sa tapad mu...“, ja naine ütles samal ajal „ei ole püssikukkesid, ei ole meil neid,
küsige kollektsionääridelt...“ ja viimase sõna juures tundus ta
täiesti jõuetuks jäävat. ma tõin sellest loost kaasa peotäie
hõbeehteid ja portsigareid. ma teadsin tollal, et kõigi piltide taga on seifid,
kõigi tapeetide all peeglid. vaat nõnda, mu kullakesed, nõndamoodi, mu
auväärt härrased.



***

kombates huultega pudelikaela
juua märkmeid merre visatud pudeleist
pomisedes kohati tumenenud varesejalgu
mullide larüngaalne ja kähar mulksumine

artikuleerides hoolikalt viisakusvormeleisse kägardatud algusi

läkastades metsikust naerust
süveneda katastroofi üksikasjusse

laev on uppunud
ja päike krimpsu tõmbunud
ja meri on külili kukkunud ja tühjaks jooksnud
ja meie oleme siin
oleme siin
siin

meie, teie surrogaatvennad ja -õed
mõistuse poolest muidugi, mille poolest siis veel
kas või laenumõistuse, kas või maavälisegi
kas amneesia selles staadiumis on veel vahet
nende jaoks, kes hauganud ebamaist õndsust

meie, needsamad, tarretisetaolised taevaelanikud
eksinud asustamata raudbetoondžunglitesse
seisame keset kolme hukku nagu avastamata valeorangutangid
palavalt ihatud šampansee söötijäänud rannal
ootame signaali ja sureme palavusest

siis aga jooksis tint laiali
ja läbi meduuside roosade, sinakate läätsede
vilkusid lamedate väljendusrikkuseta nägude seebitükid



ARTŪRS PUNTE



***

Minusse armus kord tüdruk Džohhar Dudajevi tänavalt
ma vältisin teda tegin palju tööd ja võisin alati end hõivatusega vabandada

siis hakkas mulle ikkagi meeldima tüdruk Džohhar Dudajevi tänavalt
me klappisime hästi ja ma tegin palju tööd meie armastusest tiivustatuna

kuid kaua see kesta ei võinud jätsin maha tüdruku Džohhar Dudajevi tänavalt
hakkasin palju tööd tegema et ta ei käiks mulle enam oma armastusega peale

ei mõtlesin nii pole hea peab tagasi saama tüdruku Džohhar Dudajevi tänavalt
kuid tema oli juba teise leidnud tuli palju tööd teha et teda kuidagi peast välja saada

nüüd paistab et tahavad selle tänava ümber nimetada ja siis ilmselt
asetub kõik oma kohale ja saab rahulikult oma asjadega tegelda.


***

Ärkad, otsekui siseneks seinakappi sa,
ning poolunes veendunud oled, et hämaras seal on Don Quijote,
aga – ei, see on Vaikne – riiulil – Don, üks köide,
hõõrun silmi. „Salakood, sulavoog, seljaroog..“
„Pane tuli põlema, kes räägib,“ – katkestan sind.

Kes küll sellise asja välja mõtles – teha aknad lae alla,
– sinu tuba – kas lift ei suutnud pool korrust sõita,
jäime kinni, nii saan ma aru, ootame – hästi,
see on meid pisut lähendanud, aga ma arvan, meid päästetakse välja.
Tunnistan, mul on rahulikum olla, kui

esmaspäev satub täpselt esimesele kuupäevale,
neurasteenik – sellist on kerge segadusse ajada..
Ja nii piinlikult kukkus välja, et sattusime temaga lehma nahavoltide vahele,
samasse lifti, seinakappi, ja otsekui meid
vaataks lapsed.. Ja tõepoolest, laps vaatab meid.



VLADIMIR SVETLOV


konfidentsiaalne jutuajamine

ma ei tea miks ta seda jutuajamist alustas
ja nimetas seda konfidentsiaalseks
ma võtsin ta puiesteel peale
autoraadiot rebestasid
kaheksakümnendate hüsteerilised süntesaatorid ja kitarrid
jutt algas saladuslikult poeetiliselt suudlustest kahtluste varjus
otsekui oleks ta minu järel spioneerinud
ja peitnud oma avastused vihikuisse
ta oli mu järel spioneerinud, aga tahtis üles tunnistada
oli vahetanud nägusid, lähedale mitte tulnud
tal oli veel veider särk seljas
kõvasti pestud
parimad tüdrukud
on surnud tüdrukud
oli peale kirjutatud
nad ei ütle
kunagi ei
ja siis ta hakkas jälle omaga peale,
kuldsetest helkidest mustal veel
ütleb vaja on
minna nende alla
ja vaadata seestpoolt
kuldseid helke mustal veel

rohkem pole ma teda kunagi näinud
väljudes hüüdis et viskab kivi
esiklaasi
ei usu?
hüüdis ta
mina olin rahulik
ei tea miks


***

Magnooliaõisi
pole näinud
Pole kuulnud tuult
mis kõrvetaks huuli
Araabia laulude
meloodilist kõla
pole tundnud
olen elanud
maal
kus öö on suvest pikem
päikesega pole harjunud
päevi pole taga nutnud
olen oodanud ööd iga päev
ja iga päev
kirjutanud võõraid sõnu
arvanud
et kui väga kiiresti hoogu võtta,
võib joosta läbi
inimese
aga kui kinni jääd, siis mingisuguse
üsna väikese luu külge,
rangluu äkki?
selle võtad endaga kaasa
hoiad kevadeni alles
kuni maa sulab lahti
ja sa matad selle koera kõrvale maha


SERGEI TIMOFEJEV


Täitmiseks

Rahu operaatorid peavad pidevalt hoidma
käsi regulaatorite tumbleritel. Tegelikkuse osalise
kokkuvarisemise ja illusoorsuse lõhede ilmnemise puhul
kohe alustada olemise kontsentraadi sisestamist haigutava
irreaalsuse tsooni. Oma töökohalt võib lahkuda ainult
vahetuse korrapidajat teavitades ja talle regulaatorite
tumblerid käest kätte üle andes. Kui mingil hetkel
saadab pidevast tähelepanelikkusest väsinud teadvus
teie tajule signaali üldkontrolli puldi enese
illusoorsusest, vajutage kohe stabilisaatoridoosi
injektsiooniks punast nuppu tugitooli käetoel.
Ja pidage meeles – teie ning teie sõbrad
ja sugulased, tänavad, kus olete üles kasvanud,
puud, mille külge olete riputanud pesakaste, ja neisse
lennanud linnud, koolipingid ja linnaosa
staadioni jooksurajad, teie armsamate sõrmed ja huuled,
taevas pea kohal ja maa asfaldi all –
nende kõigi olemasolu reaalsus sõltub ainult
teist, teie tähelepanust, teie valmidusest
tõkestada kaoseorkaanide, olematuse mikroobide,
sealpoolsuse saadikute mis tahes katsed
hävitada olemine. Olgu teiega konkreetsus, detailsus
ja siin ja praegu viibimise asjalik rahulik
arukus. Tegelikkusekontrollijõudude ülemjuhataja
kindralfeldmarssal Kuivla.


Vargad

Tervist, meie oleme provintsihotelli vargad.
Ootame, kuni keegi pummeldama kukub,
kuid võime ka kaifaliini kokteili sisse puistata.
Seejärel sorime kaua taskuid pidi,
võtame ära rahatasku ja kella.
Lihtsalt meile väga meeldib raha.
Ja igaühel on elus oma siht.
Mina tahan suurt maja, mis on täis hiiglaslikke
Metallica postereid. Aga tema tahab Hummerit,
et peatänaval ringi paarutada,
aeg-ajalt aknad lahti kerida
ja röökida: "Ma panen teile ja kogu linnale taha!"
Kuid käive pole meil suurem asi.
No kes siin käib? Romantilised paarikesed
ja Rootsi kosmeetika müügijuhid.
Me teeme nende taskus puhta töö ilma sentimentideta.
Kuid sellest rahast piisab vaevu äraelamiseks.
Elame tagasihoidlikult, üürime üht majakest,
ostsime hiljuti Toshiba muusikakeskuse,
aga näe auto jaoks ei jätku.
Ja õhtuti liiguvad lumme sadanud tänaval
harvade laternate all
kaks kubujussist kuju. Need oleme meie teel
hotelli baari. Selle peremees on meie osanik.
Me oleme temaga kokku leppinud, et tegutseme viisakalt.
Ei löö näkku, ei murra roideid. Ei jäta
magajaid lumme, vaid trepile.
Põhimõtteliselt kavatseme varsti pealinna üle minna.
On mõned kontaktid ja üldse tahaks laiemat haaret,
saate aru. Vahel me puistame juba teineteisele
kaifaliini ja röövime teineteist, et mitte harjumusi käest lasta.
Siis ärkab "ohver" hirmsa peavaluga,
aga "röövija" on juba hakkamas külma kompressi ja kange
teega. Üldiselt elame oma vaiksel moel. No ja muidugi
hotelli nime ja mis linn see on, seda me ei ütle.
Võib-olla me ei jäägi siia enam kauaks.
Ainult ärge öelge, et alatiseks.

No comments:

Post a Comment