tegin show jaoks luuletuste tõlked, millest väike valik on lugemiseks allpool. Semjon Hanini tekste on minu tõlkes varem ilmunud Vikerkaares 2005/6, Sergei Timofejevit on varem eesti keeles ilmunud Anders Härmi tõlkes EPL Arkaadias 31. augustil 2001 ja minu tõlkes Vikerkaares 2008/1.
SEMJON HANIN
***
vaat
selline lugu tollest ajast, kui ma veel vargil käisin
ajasin
oma bisnessit äärelinnas, sihikuga eramajadel
ükskord
sattusin mingi abielupaari juurde, nad juba magasid
ma
läksin läbi magamistoa, nemad olid seal tohutus voodis, mehel
hambad
laiali,
naisel käed-jalad risakil, öösärgi väel, ja mõlemad
rääkisid
unes, ma tõusin seina ääres kikivarvule, mees ütles:
„ma
ei usu sind, su lubadused peavad vaid kaks päeva, siis muutuvad nad
jälle
papiseks, valeks...“ - ja vilistas läbi nina. naine
vaikis,
õhkas:
„nöörist... vaat siit ja vaat siit... istuvad meie loožis...“
„pole
midagi“ - mees nagu vastanuks talle, ja summutatult: „tema tuli
juba ka“,
ja naine puhkes naerma, tõsiselt, naeris – lühidalt,
kuid tihti, puhanguliselt
„ära
puutu“ - hääl värahtas, - „jäta“. mees norsatas, mina
mõtlesin
juba edasi liikuda, kui ta lausus selgesti „klaasid,
klaasid on jäässe külmunud, killud, peida ära...
peida mind ära, ma ei suuda...
sa tapad mu...“, ja naine ütles samal ajal „ei ole
püssikukkesid, ei ole meil neid,
küsige kollektsionääridelt...“ ja viimase sõna
juures tundus ta
täiesti jõuetuks jäävat. ma tõin sellest loost
kaasa peotäie
hõbeehteid ja portsigareid. ma teadsin tollal, et kõigi
piltide taga on seifid,
kõigi tapeetide all peeglid. vaat nõnda, mu
kullakesed, nõndamoodi, mu
auväärt härrased.
***
kombates
huultega pudelikaela
juua
märkmeid merre visatud pudeleist
pomisedes
kohati tumenenud varesejalgu
mullide
larüngaalne
ja kähar mulksumine
artikuleerides
hoolikalt viisakusvormeleisse kägardatud algusi
läkastades
metsikust naerust
süveneda
katastroofi üksikasjusse
laev
on uppunud
ja
päike krimpsu tõmbunud
ja
meri on külili kukkunud ja tühjaks jooksnud
ja
meie oleme siin
oleme
siin
siin
meie,
teie surrogaatvennad ja -õed
mõistuse
poolest muidugi, mille poolest siis veel
kas
või laenumõistuse, kas või maavälisegi
kas
amneesia selles staadiumis on veel vahet
nende
jaoks, kes hauganud ebamaist õndsust
meie,
needsamad, tarretisetaolised taevaelanikud
eksinud
asustamata raudbetoondžunglitesse
seisame
keset kolme hukku nagu avastamata valeorangutangid
palavalt
ihatud šampansee söötijäänud
rannal
ootame
signaali ja sureme palavusest
siis aga jooksis
tint laiali
ja
läbi meduuside roosade, sinakate läätsede
vilkusid lamedate väljendusrikkuseta nägude seebitükid
ARTŪRS PUNTE
***
Minusse armus kord tüdruk
Džohhar
Dudajevi tänavalt
ma vältisin teda tegin
palju tööd ja võisin alati end hõivatusega vabandada
siis hakkas mulle ikkagi
meeldima tüdruk Džohhar
Dudajevi tänavalt
me klappisime hästi ja ma
tegin palju tööd meie armastusest tiivustatuna
kuid kaua see kesta ei
võinud jätsin maha tüdruku Džohhar
Dudajevi tänavalt
hakkasin palju tööd
tegema et ta ei käiks mulle enam oma armastusega peale
ei mõtlesin nii pole hea
peab tagasi saama tüdruku Džohhar
Dudajevi tänavalt
kuid tema oli juba teise
leidnud tuli palju tööd teha et teda kuidagi peast välja saada
nüüd paistab et tahavad
selle tänava ümber nimetada ja siis ilmselt
asetub kõik oma kohale ja
saab rahulikult oma asjadega tegelda.
***
Ärkad, otsekui siseneks
seinakappi sa,
ning poolunes veendunud
oled, et hämaras seal on Don Quijote,
aga – ei, see on Vaikne
– riiulil – Don, üks köide,
hõõrun silmi. „Salakood,
sulavoog, seljaroog..“
„Pane tuli põlema, kes
räägib,“ – katkestan sind.
Kes küll sellise asja
välja mõtles – teha aknad lae alla,
– sinu tuba – kas lift
ei suutnud pool korrust sõita,
jäime kinni, nii saan ma
aru, ootame – hästi,
see on meid pisut
lähendanud, aga ma arvan, meid päästetakse välja.
Tunnistan, mul on
rahulikum olla, kui
esmaspäev satub täpselt
esimesele kuupäevale,
neurasteenik – sellist
on kerge segadusse ajada..
Ja nii piinlikult kukkus
välja, et sattusime temaga lehma nahavoltide vahele,
samasse lifti, seinakappi,
ja otsekui meid
vaataks lapsed.. Ja
tõepoolest, laps vaatab meid.
VLADIMIR SVETLOV
konfidentsiaalne
jutuajamine
ma
ei tea miks ta seda jutuajamist alustas
ja
nimetas seda konfidentsiaalseks
ma
võtsin ta puiesteel peale
autoraadiot
rebestasid
kaheksakümnendate
hüsteerilised süntesaatorid ja kitarrid
jutt
algas saladuslikult poeetiliselt suudlustest kahtluste varjus
otsekui
oleks ta minu järel spioneerinud
ja
peitnud oma avastused vihikuisse
ta
oli mu järel spioneerinud, aga tahtis üles tunnistada
oli
vahetanud nägusid, lähedale mitte tulnud
tal
oli veel veider särk seljas
kõvasti
pestud
parimad
tüdrukud
on
surnud tüdrukud
oli
peale kirjutatud
nad
ei ütle
kunagi
ei
ja
siis ta hakkas jälle omaga peale,
kuldsetest
helkidest mustal veel
ütleb
vaja on
minna
nende alla
ja
vaadata seestpoolt
kuldseid
helke mustal veel
rohkem
pole ma teda kunagi näinud
väljudes
hüüdis et viskab kivi
esiklaasi
ei
usu?
hüüdis
ta
mina
olin rahulik
ei
tea miks
***
Magnooliaõisi
pole
näinud
Pole
kuulnud tuult
mis
kõrvetaks huuli
Araabia
laulude
meloodilist
kõla
pole
tundnud
olen
elanud
maal
kus
öö on suvest pikem
päikesega
pole harjunud
päevi
pole taga nutnud
olen
oodanud ööd iga päev
ja
iga päev
kirjutanud
võõraid sõnu
arvanud
et
kui väga kiiresti hoogu võtta,
võib
joosta läbi
inimese
aga
kui kinni jääd, siis mingisuguse
üsna
väikese luu külge,
rangluu
äkki?
selle
võtad endaga kaasa
hoiad
kevadeni alles
kuni
maa sulab lahti
ja
sa matad selle koera kõrvale maha
SERGEI TIMOFEJEV
Täitmiseks
Rahu operaatorid peavad
pidevalt hoidma
käsi regulaatorite
tumbleritel. Tegelikkuse osalise
kokkuvarisemise ja
illusoorsuse lõhede ilmnemise puhul
kohe alustada olemise
kontsentraadi sisestamist haigutava
irreaalsuse tsooni. Oma
töökohalt võib lahkuda ainult
vahetuse korrapidajat
teavitades ja talle regulaatorite
tumblerid käest kätte
üle andes. Kui mingil hetkel
saadab pidevast
tähelepanelikkusest väsinud teadvus
teie tajule signaali
üldkontrolli puldi enese
illusoorsusest, vajutage
kohe stabilisaatoridoosi
injektsiooniks punast
nuppu tugitooli käetoel.
Ja pidage meeles – teie
ning teie sõbrad
ja sugulased, tänavad,
kus olete üles kasvanud,
puud, mille külge olete
riputanud pesakaste, ja neisse
lennanud linnud,
koolipingid ja linnaosa
staadioni jooksurajad,
teie armsamate sõrmed ja huuled,
taevas pea kohal ja maa
asfaldi all –
nende kõigi olemasolu
reaalsus sõltub ainult
teist, teie tähelepanust,
teie valmidusest
tõkestada kaoseorkaanide,
olematuse mikroobide,
sealpoolsuse saadikute mis
tahes katsed
hävitada olemine. Olgu
teiega konkreetsus, detailsus
ja siin ja praegu
viibimise asjalik rahulik
arukus.
Tegelikkusekontrollijõudude ülemjuhataja
kindralfeldmarssal Kuivla.
Vargad
Tervist,
meie oleme provintsihotelli vargad.
Ootame,
kuni keegi pummeldama kukub,
kuid
võime ka kaifaliini kokteili sisse puistata.
Seejärel
sorime kaua taskuid pidi,
võtame
ära rahatasku ja kella.
Lihtsalt
meile väga meeldib raha.
Ja
igaühel on elus oma siht.
Mina
tahan suurt maja, mis on täis hiiglaslikke
Metallica
postereid. Aga tema tahab Hummerit,
et
peatänaval ringi paarutada,
aeg-ajalt
aknad lahti kerida
ja
röökida: "Ma panen teile ja kogu linnale taha!"
Kuid
käive pole meil suurem asi.
No
kes siin käib? Romantilised paarikesed
ja
Rootsi kosmeetika müügijuhid.
Me
teeme nende taskus puhta töö ilma sentimentideta.
Kuid
sellest rahast piisab vaevu äraelamiseks.
Elame
tagasihoidlikult, üürime üht majakest,
ostsime
hiljuti Toshiba muusikakeskuse,
aga
näe auto jaoks ei jätku.
Ja
õhtuti liiguvad lumme sadanud tänaval
harvade
laternate all
kaks
kubujussist kuju. Need oleme meie teel
hotelli
baari. Selle peremees on meie osanik.
Me
oleme temaga kokku leppinud, et tegutseme viisakalt.
Ei
löö näkku, ei murra roideid. Ei jäta
magajaid
lumme, vaid trepile.
Põhimõtteliselt
kavatseme varsti pealinna üle minna.
On
mõned kontaktid ja üldse tahaks laiemat haaret,
saate
aru. Vahel me puistame juba teineteisele
kaifaliini
ja röövime teineteist, et mitte harjumusi käest lasta.
Siis
ärkab "ohver" hirmsa peavaluga,
aga
"röövija" on juba hakkamas külma kompressi ja kange
teega.
Üldiselt elame oma vaiksel moel. No ja muidugi
hotelli
nime ja mis linn see on, seda me ei ütle.
Võib-olla
me ei jäägi siia enam kauaks.
Ainult
ärge öelge, et alatiseks.
No comments:
Post a Comment