Realismi ambivalentsusest

Pidasin 2013. aasta mais ettekande Kirjandusmuuseumi kirjandus- ja kultuuriteooria töörühma konverentsil "Realism!!!". Ettekande tollane pealkiri oli "Kuidas tõlkida romaani ühest „ismist“ teise? Rudolf Sirge juhtum" - see oli tehtud Rudolf Sirge ajalooromaane uurides, kuigi tegelikult oli ettekande põhiiva seos Sirgega mõnevõrra kistud (millest ettekande tagasiside ka märku andis). Kuid ilma Sirgeta poleks mõttelõng vist ka päriselt jälgitav. Samuti põimisin siia sisse Tõnis Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mille kohta samuti tollal üht teksti kirjutasin (see on senini ilmumata, kuid peaks varsti ilmuma).

Alustuseks rääkisin üldjoontes sedasama, mida oma Sirge-artikli 3. osas, mis puudutab romaani "Rahu! Leiba! Maad!" ümbertöötamist romaaniks "Tulukesed luhal". Oluline on, et ümbertöötlus on polüfoonilisem, lisandunud on psühholoogilisust, romaan on saanud vertikaalse mõõtme. Ja mõistagi on ta ideoloogilisem. Katke artiklist:

"1963. aastal romaani avalikuks aruteluks valmistudes tehtud märkmetes meenutab Sirge oma kirjutamisaegseid mõtteid: „Keskkond, ajahetke iseloom, mälestused, tähelepanekud, allikmaterjalid annavad asjast veidi teise käsituse kui meie ajaloo raamatud. Oma kontseptsioon. Jutt J. Käbiniga sept. 1958 – tuleb oma teed minna. [---] 27. IX [19]58 märkisin tööraamatusse: „... „ismide” olemust arutades (L. Remmelgaga) selgus äkki üks tõde: antud juhul ei ole tegemist kord loodud teose redigeerimisega, vaid ühest koolkonnast, ühest „ismist” (natur[alism]) teise üleviimise, transformeerimisega. Iga detail, iga värvilaik, iga mõttekriips, mis enne teenis üksnes tõsiolude edasiandmise otstarvet, peab nüüd saama sotsiaalse värvinguga mõtestuse, dialektilise läbivalgustuse...” (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16.)

Nõnda näeb Sirge ise oma ümbertöötamise ülesannet: luua pelgalt „tõsiolusid edasi andva” naturalismi asemel avaram läbivalgustus. Me võiksime seda uut „ismi” nimetada sotsialistlikuks realismiks (nagu seda tollal ilmselt ka nimetati), kuid kuna Sirge ise seda mõistet ei kasuta ja selle ühene definitsioon on problemaatiline, siis võiks seda ehk nimetada ka sotsiaal-dialektiliseks realismiks."

Siit võiks edasi küsida: tõsiolusid edasi andev naturalism vs sotsiaalne mõtestus, dialektiline läbivalgustus ja ideoloogiline palistus - kumb on realism; kumb on rohkem realism?

* 

Jätan nüüd Sirge ja pöördun Kristeva poole.

Julia Kristeva räägib oma dissertatsioonis "Romaani tekst" (1967) sellest, kuidas romaani teke kaasnes õhtumaises kultuuriloos sellele, et sümbol muutus märgiks (minu tõlge venekeelsest tõlkest):

"Otsustavat etappi üleminekul sümbolist märgini keskaegses diskursis märgib nominalism. Kõige lõpetatuma kehastuse sai see William Occami õpetuses, mis vastandus teravalt Duns Scotuse õpetusele. Occam arendas välja seisukoha, et dogmat ei ole võimalik filosoofiaga põhjendada; tema nominalism oli väljaastumine SÜMBOLISTLIKU mõtlemise vastu, mida esindasid nii REALISM (jutt käib platonistlikust õpetusest, milles universaale ehk abstraktseid üksusi nähakse intellektist sõltumatult eksisteerivana; selle õpetuse töötasid välja Aquino Thomas ja Duns Scotus) kui ka KONTSEPTUALISM (milles universaale peetakse eksisteerivateks, kuid intellektist pärinevateks [kas seda annaks nimetada memeetikaks? - AP]). ... 

nominalistide põhiteesides eitatakse eelkõige universaalide reaalset olemasolu; sellega viiakse sümbolite süsteem tasakaalust välja, ta kaotab oma tugipunkti. Sellest järeldub, et ainuline ei saa olla universaalne, ja seepärast saab tugipunktiks iga asja ("termini") ainulisus, mida nähakse autonoomsena tema transtsendentse tausta suhtes: "Ei ole õige, et üks ja sama asi võib olla ainuline ühes mõttes ja universaalne teises mõttes, sest asi, mis on iseendast ainuline, ei saa mingil juhul olla universaalne mingis mõttes." Järelikult on igasugune reaalsus ainuline ja koosneb sõltumatutest TERMINITEST, mis on vabad igasugustest välise iseloomuga piirangutest. Universaalne on olemas vaid mõistena. Vastukaaluks 14. saj Pariisis valitsenud kontseptualismile, mille kohaselt universaalsel on reaalne olemasolu - esse obiectivum, kuulutas Occam "psühholoogilist kontseptualismi", samastades mõistuse kujutlusvõime tunnetusliku aktiga. Eristades MÕISTET ja TERMINIT ja andes suurema kaalu teisele, avas nominalism tee seda tüüpi mõtlemisele, mis opereerib TERMINITEGA (NIMEDEGA) kui MÄRKIDEGA (mitte kui sümbolitega). Nominalismis ehitub reaalsus terminite (märkide) kombinatoorikana, ja sellega luuakse ruum KUNSTIDELE (just Pariisi ülikooli kunstide fakulteedis oli Occamil kõige rohkem pooldajaid). Lõppude lõpuks sai nominalismist (mitteteadlikult) romaaniloomingu filosoofia. Kuivõrd Jumalat tunnetada võib vaid nominaalse määratluse kaudu, siis kuulub NOMINAALSETE MÄÄRATLUSTE RIDA (selline on ka romaan) REAALSUSE kohta käiva teaduse juurde, mis erineb teadusest MÕISTETE kohta (filosoofia) ja teadusest keele kohta (grammatika, loogika). Sel viisil on DISKURSINA, st nominaalsete määratluste kooslusena mõistetud romaan alati teoloogiline (sest ta on alati suunatud väljendusele), kuid tema teoloogia erineb sümboli teoloogiast; romaanis teostub VÄLJENDUS "nimede" (st "asjade") vahendusel, mis on sõltumatud "ideest", mis on nende olemasolust ja kombineerimisest väljaspool."

Kristeva ütleb, et diskursistruktuuri dekontseptualiseerimine ja desümboliseerimine ilmneb selgelt sümboolse diskursi ühikute personifitseerumises - voorused ja pahed isikustuvad, aga ühes sellega hakatakse neid esitama tegelastena, st märkidena, mis tähistavad ise, mitte ei esinda mingit kindlat ideed ega kanna kindlaid atribuute; siit pole enam raske edasi liikuda romaanini sel kujul, nagu me teda hilisemast teame.

Põhiiva on niisiis selles, et romaanikunst oma polüfoonilisuses - eristatuna eeposlikkusest või müütilisusest - esitab reaalsust kui midagi pidevalt ümber sõnastatavat, veelgi enam, pidevalt n-ö ümber ideestatavat; objektiivse reaalsuse asemel leiame romaani näol subjektiivsete reaalsusekäsituste kombinatoorika. Romaan on nii oluline žanr olnud just seetõttu, et temas usutakse olevat ligipääs tegelikkusele, reaalsusele, st tõele selle kohta, mis tegelikult on; sõltuvalt siis võtmest - mis tasandil seda tegelikkust otsitakse, kas sotsiaalselt (19. sajandi realism, kriitiline realism, sotsrealism), füsioloogiliselt (naturalism) või psühholoogiliselt (psühholoogiline realism) või mingilt puht aistilis-fenomenoloogiliselt tasandilt (teadvuse vool jms). [Kuskil siin lõigu sees läks Kristeva refereerimine üle mu enda arutluseks.]

Kuid kui nüüd mõelda uusaegse realismimõiste üle, siis kas pole nii, et kuigi see on välja kasvanud keskaegsest nominalismist, siis on tal pidev tendents liikuda ikka tolle realismi juurde keskaegses mõttes - selle juurde, et on olemas mingid sõltumatult olemasolevad, iseseisva eksistentsiga universaalid, mis tegelikkust konstitueerivad. Kas pole nii naturalism kui ka see Sirge poolt taotletud sotsiaalse mõtestuse ja dialektilisusega "ism" teatavad tõmbumised mingite intellektile eelnevate universaalide poole? St kas realism selle uusaegses tähenduses puhtal kujul alati pole mõistetud läbi kukkuma just selle pärast, et meile kättesaadav reaalsus, millega meil võib olla ka reaalne kokkupuude, on alati osaline, ta on alati mingi aspekti realism, ja niipea kui see osaline aspekt tõstetakse printsiibiks, on meil tegu realismiga või kontseptualismiga keskaegses tähenduses.

Üks näide kunstist: Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mis koosneb maalipaaridest: iga paari esimene maal on kunstikooli aegne guaššmaal, teine on tollal maalitud esemetest tehtud fotode põhjal tehtud fotorealistlik õlimaal. Esmareaktsioon oleks, et maalipaaride esimesed maalid ei ole realistlikud, teised on väga realistlikud - kujutavad esemeid just täpselt sellistena, nagu nad on, neutraalselt. See võiks olla realism par excellence. Aga asi pole sugugi nii lihtne, kui võtta arvesse, et need on fotode põhjal maalitud, nad kujutavad neid esemeid ühel konkreetsel hetkel - sellist pilti poleks kunagi võimalik maalida otse natuurist. Selles pildis puudub aeg, ja üks sisemisi vastuolusid ongi, et maal ise on ajaline jälg (teda on maalitud paar kuud), kuid kujutatavas ei kajastu see kuidagi. Nii et mingis mõttes kujutatakse siin olukorda, mida mitte kunagi ei eksisteeri, see on tegelikult abstraktsioon - digitaalne tõlge, mitte analoog-ülekanne tegelikkusest lõuendile koos selle ülekande enda jäädvustumisega (valgused, varjud, peegeldused on liiga konkreetsed, et olla "analoogtõlge"). See ei ole inimsilma realism, vaid realism, mis asub inimsilmast väljaspool. See on peatatud tegelikkus.

Ja selline sisemine vastuolu on igasuguse realismiga - ta kõigub kogu aeg kahe äärmuse vahel - kas reaalsuse peatamine (misjuhul ta ei vasta enam tegelikkuse ajalisele ja dialektilisele loomusele) või mingi osalise, subjektiivse või partikulaarse aspekti tõstmine reaalsuse konstitueerivaks printsiibiks (nagu on esimestel piltidel - värvide ülevõimendamine, isikliku puudutuse eksponeerimine). Mõlemal puhul varitseb meid realism või kontseptualism keskaegses mõttes - kas on reaalsus ise midagi inimvaimust väljaspool asuvat, nii et inimvaim lakkab olemast reaalne (nii nagu Jumal eksisteeris alati reaalsemalt, päristisemalt kui mis tahes muu olemasolev asi, inimvaim sealhulgas), või siis tõstetakse mingi inimintellektist lähtuv printsiip iseseisvalt eksisteerivasse staatusesse (nt sotsiaalne, progressistlik ühiskonnakäsitus, psühhologism jne).

Ma lihtsalt tahan öelda, et see keskaegne realism, mis viib tagasi tähistuse sümboolsuseni, ei ole päriselt ikkagi ületatav, kuivõrd reaalsustaju ise kujuneb läbi sellise tunnetusliku staadiumi, kus asjadel on subjektile eelnev eksistents, aga mis veelgi olulisem, nagu arengupsühholoogid, nt Jerome Singer on väitnud, on reaalsuse kontseptsioon n-ö õpitud, tegelikkust ja kujutlust õpitakse eristama läbi make-believe'i mängude, õpitakse eristama enda kujutlusest ning välisest tegelikkusest tulevaid impulsse - enne seda on teatav eristamatus, mis on võrreldav keskaegse realismiga, kus vaimutegevuse vilju kujutletakse tegelikult olemas olevat. Aga meie reaalsustaju jääbki sõltuma sellisest tunnetuse tasandist, kus objektiivne ja subjektiivne on eristamatud, me jäämegi kogu aeg läbi katsuma, kas mingi kujuteldav asi võiks ka tegelikult olemas olla või kas reaalsus on taandatav pelgaks inimvaimu konstruktsiooniks. Kunstifilosoof Jean-Marie Schaeffer, keda ma siin lõigus olen refereerinud, ütleb oma raamatus "Miks fiktsioon?" (Pourqoi la fiction?, 1999), et selline reaalsustaju läbikatsumine ja ehitamine ongi fiktsiooni funktsioon inimpraktikana, alates väikelaste mängudest kuni kõrgkunstini.

Nii et kui nüüd Sirge juurde tagasi tulla, siis mingis sügavamas mõttes pole üldse oluline, kas ideoloogiliselt üle kirjutatud romaan on vähem või rohkem realistlik - kujuteldav ideoloogiavabadus ei vabastaks meid realismi sisemisest ambivalentsusest, küsimus kummagi romaani realistlikkusest jääb endiselt alles, sest ta asub mujal.

PS. Kõrgustest alla tulles tsiteerin veel Sirge märkmeid: "Head nahka ma sellest tööst ei looda. Aitab, kui suudan päästa spetsfondist." (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16). Nii et päris-realism seisneb hoopis maailmas, kus üks tekst tuli päästa erifondi sattumisest. ismide-küsimuse aluspõhjaks on soov teha üks tekstiline ehitis n-ö ehitusnõuetele vastavaks, nii et selles ehitises oleks lubatud elada. Puhas insenerimõte.