Kas on olemas Ehini-järgsus?

ilmus Arne Merilai koostatud "Täiskui", raamat Andres Ehinist, kus ka minu omaaegne konverentsiettekanne. panen siia selle teksti viimati minu käes olnud variandi, võib-olla on toimetamise käigus mõni pisiasi muutunud. aga soovitan kogu raamatut tervikuna - see Merilai lansseeritud formaat, kus ühe autori kohta on palju erinevaid käsitlusi pluss põhjalik bibliograafia, on minu meelest üks väga hea formaat (varem Mihkelsonist ja Luigest, sama formaati püüdis jäljendada ka Marin Laagi ja minu tehtud Viidingu-raamat, samuti on sarnane nt Sven Vabari tehtud Heinsaare-raamat). ja Ehini puhul on see veel eriti uhkelt välja kukkunud, täiesti möödapääsmatu raamat neile, kes edaspidi Andres Ehini loomingut käsitlevad.



KAS ON OLEMAS EHINI-JÄRGSUS?
Visandeid edasimõtlemiseks


Kui kirjutasin Andres Ehinist leksikoni “300 Baltic Writers”, kirjutasin ma artikli lõppu lause: “Ehin on suurel määral ainulaadne kuju eesti luules, ta pole traditsiooni rajaja, vaid sedalaadi luule ainus esindaja.” (Pilv 2009) “Selle laadi” all ei pidanud ma päriselt silmas sürrealismi – sest sürrealiste on meil teisigi –, vaid teatavat sürrealismi ehinlikku erikuju, millele on omane rõhk sürrealismi realismi-poolel, märgatav koomikataotlus ning märksõnade eesti-spetsiifilisus. Arvan seda mingis mõttes praegugi – aga loomulikult saab seda mitut moodi modifitseerida, vaidlustada, küsitleda jne.


Tollal veel verinoor kriitik Mihkel Kaevats kirjutas 2004. aastal Andres Ehini raamatut “Paluteder ja mutrikorjaja” arvustades aga nii: “Kuigi sisult on tema poeetiline maailm sürrealistlik, on selles ometi midagi mainstream’ilikku. Ehk just selles avaldubki Ehini kui (para)klassiku olemus: ta on suutnud omanurga luulemaailma teha koguni valdavaks kaasaegse eesti luule maailmaks (kui mitu erinevas laadis järgijat tal ometi on?)” Kaevats küll lisab kohe ettevaatlikult “Minu väiteid ei tohi võtta sõna-sõnalt - mida “luulemaailma” all silmas pean, on “poeetika olemus”.” (Kaevats 2004: 772), kuid ometi võib siit selgelt välja lugeda, et Kaevats näeb oma noore pilguga Ehinit kui paljude kaasaja luuletajate mõjutajat.


Midagi sarnast on kirjutanud Andres Ehin isegi. Arutledes vanade ja noorte kirjanike suhete üle, ütleb ta: “Miks vanad noori ei loe? Olen kuulnud mitut põhjendust. Üks on niisugune: “Aah, seal noorte luules käib üks igavene vilkumine. Nagu ka selles moodsas noortemuusikas. Noh, selles tümpsus. Nagu ka Ameerika filmides, eeskätt kommertslikes, aga ka tõsisemates. Varasem luule ja kunst ütlesid tihtilugu: “Oh, peatu hetk!” Tänapäeval ei peatu nad millegi juures - kõik vilgub otsekui autoaknast välja vaadates.” Mõnikord olen kuulnud, et põhisüüdlane olevat mina. Mina olevat hakanud ees vilgutama ja noored vilgutavad nüüd järele. Avalikult siiski süüdistama ei tikuta.” (Ehin 2001: 298)


Nii et näib, et ma pean oma arvamust Andres Ehinist kui ilma olulise järgijaskonnata kirjanikust revideerima.


Loomulikult võib leida uuemast kirjandusest omajagu autoreid, kelle tekstides võib täheldada neid iseloomujooni, mis on omased ka Ehini kirjutamisviisile, ja näib, et Andres Ehin on ses suhtes ka ise püüdnud noorematel autoritel silma peal hoida.


Kes need siis võiksid olla? Alustada võiks muidugi Kristiina Ehinist, kelle varasemas luules on andresehinlik substraat minu arvates üsnagi nähtav – ootamatud pisut naljakavõitu kujundileiud, mis ei hooli poeesia maitsekonventsioonidest, näivad Andres Ehini mõjudena tagantjärele üle lugedes ka nüüd, mil Kristiina Ehinist on kujunenud täiesti iseseisva positsiooniga luuletaja. Kristiina Ehini uuemas luules on seda üsna väheseks jäänud.


Sürrealistid. Neid, keda võiks klassikalises mõttes sürrealismiga siduda, ei ole väga palju. Esmalt Jaan Malin, kuid kõnelda Malini Ehini-järgsusest tundub mulle kahtlane: esiteks näib Malini sürrealistlikkus pärinevat pigem kolme Ilmari – Laabani, Malini ja Mikiveri – mõjuväljast, teiseks on Ehini ja Malini tekstid minu meelest erinevat moodi sürrealistlikud: ütleksin nii, et kui Ehin kirjeldab realistlikult sürreaalset maailma, siis Malin kirjeldab sürrealistlikult reaalset maailma (olen Malini sürrealismi eripära püüdnud kunagi ammu kohmakalt määratleda tekstis Pilv 2000). Nii et kuigi sürrealistid mõlemad, siis mu meelest pigem erinäolised vennad. Uuemast ajast võib suuremate probleemideta sürrealistiks nimetada ehk Urmo Metsa, kuid ka tema puhul pole mul muljet otsesest Ehini-järgsusest, pigem järgib ta sürrealistlikke kirjutamistehnikaid üldisemas mõttes. Mida Jaan Malin ja Urmo Mets ise Ehini mõjutustest täpsemalt arvavad, seda ma ei tea (ja mõnes mõttes polegi see oluline).


Kuid sürrealism ei pruugigi olla see ühendusniit, kust Ehini-järgsust otsida, seda võib teha ka kõrvalisemaid radu pidi. Näiteks võtta Ehini proosa alates raamatust “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” (1980) kuni tema pseudoajalooliste romaanideni Rummu Jürist (“Rummu Jüri mälestused”, 1996) ja naismaadlejatest (“Seljatas sada meest”, 1998) ning küsida, kas ei jookse siit mingi järglusliin uuema aja nihkes ajalookujutuse juurde: Andrus Kiviräha, Urmas Vadi, Aarne Rubeni nihkeline või paroodiline ajalookujutus, miks mitte ka Mart Kivastiku eripärase laadiga kultuuriloolised näidendid? Jah, kindlasti oleks huvitav seda uuema aja suundumust võrrelda Ehini pseudoajaloolisusega, kuid ma pole kindel, et kui küsida, mis on nt Kiviräha Adolf Rühka loo (“Adolf Rühka lühike elu”, 2005) või Vadi Georg Otsa loo (“Georg”, lavastatud 2005) kaugemad juured varasemas traditsioonis, siis Ehin vist meelde küll ei tuleks. Pealegi on Ehini romaanid tegelikult selle uuema laine kaasaegsed osad, mitte eelkäijad, kuigi Ehini puhul on neil ju paarikümne aasta taguste “Ajaviite peergude” taust samuti olemas. Aga selget Ehini-järgsust siit vist ikka ei tuleta, ehk vaid viite, et see, mis viimase 10-15 aasta jooksul on muutunud endastmõistetavaks kirjutamise võimaluseks, on korraks Ehini poolt juba varem ära proovitud, jäädes tollal perifeeriasse.


Võiks läheneda sedapidi, et vaadata, keda Andres Ehin kriitikuna on puudutanud ja kuidagi omasena ära tundnud ja tervitanud. Päris noore Jürgen Rooste luule puhul tunneb Ehin heameelt, et “Roostel näib olevat tahtmist sürrealismi juurte juurest kaevata”, kuid ometi näeb, et Rooste kujundid pole piisavalt välja arendatud ja plastilised, nii et “tekib otsekui tahtmine ise pisut juurde luuletada”, mida Andres Ehin natuke teebki, pakkudes omapoolseid ümberluuletatud kujundeid. (Ehin 2001: 299-300)


On mõned Andres Ehini arvustused, mis on arvustatava suhtes väga soosivad, nt Kirsti Oidekivi raamatu “Pinsel” puhul on Ehini arvustus tervikuna poeetiline vastukõlamine Oidekivi kujunditele, mis lõpeb sõnadega “See oli siis arvustus. Usun, et kiitev.” (Ehin 2003: 1903) Ja kui me mõtleme Oidekivi poeetikale, siis tundub see Ehini kaasakõlamine vägagi mõistetav, kuid ometi ei saaks minu meelest Oidekivi pidada Ehini-järgseks ses mõttes, et midagi spetsiifiliselt ehinlikku kajastuks selles, mis on spetsiifiliselt oidekivilik. Ühine on pigem teatav luulekeele põhimõtteline avatus ja vabadus, keele lõtkust lahti käia laskmise või lahti tegemise võime, kuid mingit selgepiirilisemat vooluloolist pärilust siin minu arvates pole.


Peab nüüd tegema vahelepõike, et puudutada seda, mida siis selle spetsiifiliselt ehinliku all mõista. Ilmselt üks kõige tähelepanelikumaid Ehini-käsitlusi on Hasso Krulli “Piprakaun ja kiil. Andres Ehini tiivulised fragmendid” (Krull 2003), kus ta toob Ehinile iseloomulikuna välja teatava kujundi emantsipeerimise võime nn eideetilise tunnetuse kaudu, mis tähendab, et mingi unenäolisest turgatusest tekkinud kujutluspilt arendatakse välja hallutsinatoorselt intensiivse meelelisuseni – Ehin ei piirdu pelgalt keele tähistusvõime nihete markeerimisega, vaid arendab kujundid välja kvaasirealistlikeks kirjelduspiltideks; ja Krulli meelest on Ehin sellisena eesti kirjanduses üsna ainulaadne (eristudes ka nt sürrealist Laabanist või mängulise luule suurkujust Alliksaarest).


Muuseas, mul on kahtlus, et Krulli mõtet võib olla suunanud Ehini kriitika Krulli raamatu “Jazz” suhtes, mis ilmus aasta enne “Piprakauna”-teksti. Selles üsna karmitoonilises arvustuses peab Ehin Krulli luulekogu põhipuuduseks just üldsõnalisust ja abstraktsust ning konkreetsete kujundite vähesust (“konkreetne kujund“ on Ehini väljend). Ehini arvustusest võib välja lugeda, et ta oleks jazzmuusikaga seostuvalt luulelt oodanud just nimelt teatavaid eideetilisi kujutluspilte, mida jazz ise oma meelelises intensiivsuses võiks tekitada (ta toob võrdluseks Billie Holiday laulu kujundi poodud neegrist kui puu otsas rippuvast kummalisest viljast). (Ehin 1999a) Pole võimatu, et see poleemika andis Krullile teatava võtme Ehini arusaamade nägemiseks, kuigi ta loomulikult leiab toetuspunktid sellele juba ühest 1960. aastatest pärit Ehini poeetikateemalisest artiklist (Ehin 1966), mille põhimõtteid on Ehin järginud kogu oma luuletajategevuse jooksul.


Kuid võib-olla see spetsiifiliselt ehinliku määratlemine eideetilise kujunditunnetuse põhjal võimaldab fikseerida ka mõne tõeliselt Ehini-järgse autori? Üks vastus pakub ennast tegelikult lausa kandikul kätte. Andres Ehin on väga positiivselt tervitanud Mehis Heinsaare “Härra Pauli kroonikaid”, ja just nimelt Henri Michaux’ sürrealistlike kujundiloometehnikate teooria valgel vaatleb Ehin põhjalikult Heinsaare lugudes maalitavat maailma ning peab seda väga andekaks (Ehin 2002). Ja asja üle järele mõeldes tundub, et Ehin hindab Heinsaare juures just neid asju, mida Krull kirjeldab Ehini luule omapärana. Ainult et Mehis Heinsaare puhul nimetatakse seda kingmeeste, liblikmeeste ja kehasiseste ruumide maailma “maagiliseks realismiks”. Kummati ei meenu mulle, et keegi teine peale Andres Ehini enda oleks seda seost enda ja Heinsaare vahel selgelt täheldanud (ma muidugi ei saa pead anda, et mul on miski kahe silma vahele jäänud). See on mõnes mõttes tähenduslik, et Heinsaarele mõeldes ei tule meile/mulle spontaanselt pähe, et need kujundiloome võimalused, mida Heinsaar kasutab, oleks ta pärinud just nimelt Ehinilt. Kuid kui vaadata asja teises suunas, Ehini poolt Heinsaare suunas, siis näib, et Heinsaare Ehini-järgsus on väga loomulik ja endastmõistetav.


Ja mulle näib, et ses küsimuses kehtib selline asümmeetrilisus või ühesuunalisus ka teiste autorite puhul, ka siis, kui me läheneme asjale pisut lõdvemalt, sel tasandil, kus võib rääkida tollest nn “vilgutamisest”, st luulest või proosast, mis ei järgi tolle 1990. aastate eelse põhikaanoni uussümbolistlikku poeetikat, vaid on eksperimentaalsema või retroavangardse ilmega. Vaadates Ehini poolt ja otsides uuemast kirjandusest selle kajasid, mida Ehin juba viiskümmend aastat on teinud, leiaks erineva lähedusastmega näited ju küll, kuid vaadates teises suunas, ei näi Ehin sellise algjuurena, millele noid uuemaid “vilgutajaid” võiks taandada.


Harold Bloomilt pärineb selline mõiste nagu mõjuäng - noorema kirjaniku püüe oma loomingu kaudu ümber mängida ja ületada neid autoreid, kes on teda tugevalt mõjutanud, püüe jäljendamise kaudu mõjust läbi ja lahti murda oma näoni (nt võib rääkida Õnnepalu mõjuängist Kaplinski suhtes või Lauri Sommeri mõjuängist Masingu suhtes või pisut varjatumast Rooste mõjuängist nt Ginsburgi suhtes). Mulle näib, et Andres Ehini suhtes märgatavat mõjuängi ei tunta – ka nt see seltskond, kes Ehini 70. sünnipäeva ürituste raames oopelit1 esitas, ei kannata selle all, vähemasti mitte nende endi loomingut põhimõtteliselt kujundavas tähenduses. See on huvitav asi, ja mu meelest üks põhjus sellele peitub asjaolus, et, otsekoheselt öeldes – Andres Ehin ei ole möödas2. Ehin on kuuekümnendate põlvkonnast üks väheseid, kelle uudislooming ei mõju mingilgi moel retrona, ta mõjub ikka mingis mõttes ajakohasena (teine selline tolle põlvkonna autor on mu meelest Kaplinski, just tänu sellele, et tema poeetika on niivõrd lahtine ja paindlik, väga kohanemisvõimeline). Tolles kontekstis, kus Ehin kirjutama hakkas ja kus ta mitu aastakümmet oma luulet avaldas, oli ta ikka ju pigem perifeerne, marginaalne – küll tunnustatud luuletaja, kuid siiski erandlik. Viimase kahe aastakümne jooksul, näib mulle, on Ehin jõudnud tegelikult oma õigesse konteksti, ühtäkki pole ta enam erandlik fenomen, mis piirinähtusena aitaks luule keskvoolu selgemini määratleda, vaid lihtsalt üks väga hea luuletaja. Ehin pole möödas, ta on lõpuks endastmõistetavusse kohale jõudnud, nüüd, kui temaga kõrvuti on sellised kirjutajad nagu Heinsaar, Vadi, Kivirähk, Oidekivi, ja need, keda võib kokku võtta nimetuse alla eksp(erimentaal)kirjandus – rühmitus 14NÜ, Erkki Luuk, Valdur Mikita, Kiwa jne, või kes on olnud nullindate algupoolel aktiivsed Tartu nn mugiv-tudiv seltskonnas ja kellest osad on nüüdseks tolle eksp-seltskonnaga ühte sulanud: Marko Kompus, Kaspar, universaallooja Martiini – ka Heinsaar on ju olnud selle kamba aktiivne ja ehk isegi määrav osaline3. Rääkimata sellistest kirjutajatest nagu Sinijärv või Rooste, kelle puhul ei tule enam kellelegi pähe, et nende poeetika oleks kuidagi perifeersepoolne. Mingi intuitsioon ütleb mulle, et sellises olukorras saab Ehini-järgsusest rääkida vaid väga üldises ja peaaegu et formaalses mõttes, formaalses sedavõrd, kuivõrd Ehin lihtsalt on ajaliselt varasem. Kuid selles varasemas ajas pole ta olnud n-ö valitsev või domineeriv autor, mis tuleneb ka sellest, et ta oli erandlik ja niivõrd isikupärase ning omaette nurga alt luulele lähenenud autor – tal polnud konkurentsi, seega ka ei tekkinud domineerimise küsimust. Ja et seda domineerimise-küsimust pole omal ajal tekkinud, see on ehk ka põhjuseks, miks Ehini suhtes mõjuängi ei tunta – sest Ehini mõju eesti kirjandusväljal pole kunagi saavutanud ängistavat ulatust, temast pole vaja olnud läbi murda. Siia juurde tuleb kindlasti lisada see, et Ehin pole ju kunagi (kui välja arvata mõned uuemaaegsed ajalaulud, mis aga Ehini luuletajapalet olulisel määral ei teisenda) olnud ideoloogiline luuletaja selle sõna kõige universaalsemas tähenduses, tema valdkonnaks on olnud puhtalt individuaalne kujutlusvõime ja keelevõime, mitte aga moraalsed või maailmavaatelised hoiakud (nagu nt teistel kesksetel või mitte nii kesksetel autoritel, kellele on tekkinud n-ö mõjuängi-järglasi, nagu nt Under, Alver, Kaplinski, Masing, Jüri Üdi/Juhan Viiding jne – nad kõik on Ehiniga võrreldes ideoloogilised luuletajad, isegi Alliksaart tõlgendatakse oma elu aegse sotsiaalse asendi tõttu mingil määral teatavate eluhoiakuliste ideoloogiate kandjana). Ma arvan, et siin peitubki üks põhipõhjus, miks Ehini-järgsusest kõneldes tekib tahtmine olla väga ettevaatlik ja reserveeritud – sest igasuguste võimalike Ehini-järgsustega ei kaasne märkimisväärsel määral sümboolsete kapitalide küsimust, kuivõrd Ehini enda poeetika on üsna sõltumatu laiematest eluhoiakulistest väärtusskaaladest, mille suhtes võiks osutuda õigel või valel positsioonil asuvaks. Sestap ei taha selget kuju võtta ka võimalikud hierarhilised suhted Ehini ja tema uuemate kirjanduslike sugulashingede vahel, ja kui Ehini auks etendatakse oopelit, siis deklareerib see mõjuängi asemel hoopis teatavat vendlust ja komplementaarsust.


Lõpetuseks tahaksin siiski viidata ühele võimalikule liigendusele selles vendluses, et ei jääks muljet, et see põhinebki laias laastus ühisel “vilgutamis”-kalduvusel või nn sürri-panemisel.


Kui ilmus Marko Kompuse debüüt “Koirohusein”, kirjutas Andres Ehin sellele soosiva tooniga arvustuse (Ehin 1999b), milles näeb Kompuse võimet muuta sõnamäng maagiaks. Pisut hiljem arvustas sama raamatut François Serpent (Serpent 1999), ja võib öelda, et üsna hävitavalt, põhietteheiteks, et Kompuse luule on külma ja elutu käe poolt kokku segatud tähendusetu sõnamass. Huvitaval kombel seab ta Kompuse vastu just Ehini luulemõistmise, tsiteerides üht Ehini intervjuud, kus on juttu sellest, et luule aluspõhjaks on isiklik meeleline kujutlus - niisiis seesama eideetiline tunnetus, millest eespool juttu oli. Serpent näeb, et Kompuse luule lähtub millestki muust, eideetilist maagiat ei teki. Mulle näib, et mõnes mõttes on Serpent Kompuse luulet tajunud tegelikult täpsemalt kui Ehin, kuigi ma ei jaga Serpent'i hoiakut selle suhtes. Ma arvan, et Kompus tõepoolest kirjutabki luulet, mis ei lähtu Ehini moel eideetilisest tunnetusest.


Teine näide. Jaak Tombergi doktoriväitekirja üks peatükk keskendub Erkki Luugi lausele (Tomberg 2011: 131-155). Tombergi määratluse järgi ei ole need “alateadvusvoo laussürrealistliku vallapäästmise meetodil genereeritud laused”, vaid midagi muud. Oma oponeeringus võtab Jaan Undusk need nn Luugi laused jutuks, toob näiteid futurist Albert Kivikaselt ja Gómez de la Sernalt, ning küsib, kas ka need on Luugi laused ja kas Luugi lausel on kirjandusloolisi eelkäijaid (Undusk 2010). Kuigi Undusk ei maininud võrdluseks Ehinit, oleks ta seda võinud tegelikult teha. Aga ükskõik, kas see lause võtta Kivikaselt, Gómez de la Sernalt või Ehinilt – neilt võib muidugi vormiliselt sarnaseid lauseid leida, kuid mingi põhimõtteline lausumise poolt toime pandav teadvuse nihe on oma loomult siiski erinev. Seevastu arvan ma, et Luugiga sarnaselt toimivaid lausumisi võib pigem leida näiteks Marko Kompuselt.


Et seda seletada, võiks viidata ühele sürrealismi liikumise sees toimunud lõhenemisele. Nimelt eraldus sürrealistlikust liikumisest, mille esikujuks ja manifestandiks oli Andre Breton, 1930. aastail üks teine vool, mille tuntuim esindaja on Georges Bataille (kellelt on eesti keeles saadaval 1993. aastal Hasso Krulli poolt tõlgitud “Madame Edwarda” ja “Silma lugu”). Bretoni ja Bataille suhe oli sestpeale vastastikku eitav, kuna nad nägid erinevalt seda, mida endast kujutab mitteteadvuse ja tundmatuga ühenduse saamine (mis on ju sürrealismi kui avangardse modernismi radikaalseima suundumuse põhisiht). Sellest on kirjutatud päris palju, üks hea ülevaade, millele toetun, leidub nt Agraphia nime all kirjutava Tokyo kunstniku ja mõtleja blogis (Agraphia 2009). Eeldusel, et teadvus eraldab meid sakraalse immanentsuse intiimsusest, on küsimuseks, kas see eraldatus on luule või unenägude abil ületatav või mitte, kas mitteteadvus on võimalik tuua teadvuslikku keelde, kas mitteteadvusest on võimalik teha pilte. Nii Breton kui Bataille püüavad ületada profaansust, korda, tähendust ning taotlevad ekstaatilist, dionüüsilist, sakraalset vabanemist. Kui Bretoni jaoks on sakraalsus korraga nii uus logos kui ka imetabane mäng, siis Bataille' jaoks on sakraalsus ligipääsmatu täielik teisitisus. Breton kutsus üles nende vastandlike pooluste ühendamisele, nii et eituse eitusest sünniks positiivne ülim tunnetus, millel oleks maagiline ravivõime. Bataille meelest ei ole teadvuse eitusest võimalik positiivsusse jõuda, paratamatut lõhet logose ja tundmatu väljaspoolse vahel ei ole võimalik kinni õmmelda.


Kui teha vajalikud teisendustehted, mis tooksid selle dilemma sürrealismi sisepoleemikast natuke laiemale pinnale, siis tundub mulle, et Ehin on ses mõttes pigem Bretoni-mees: maag, kes püüab mängu kaudu võimatut ja olematut teha võimaliku ja olevana aistitavalt kujutletavaks – ikka seesama eideetiline tunnetus. Luuk, ja miks mitte ka nt Kompus, ei ole maagid, vaid pigem müstikud, lausutavuse ja tundmatu lausumisvälise sfääri vahelisele lõhele osutajad, keel ja lause nende tekstides mitte ei loitsi olematust tajutavaks, vaid lasevad lausumismõnul (mis nende tekstides kahtlemata olemas on, nii nagu ka Ehini tekstides) näidata oma fantoomsust. Nagu Jaak Tombergi doktoritööst võib lugeda, on sellelgi kirjutamisviisil oma tugev vabastav või lunastav toime, kuid see on juba omaette teema.


Praegu tahan selle jutuga viidata lihtsalt sellele, et Ehini-järgsuse ühe ilminguna võib võtta seda, et meil on võimalik sisulises ja produktiivses mõttes kõnelda sellest, et keegi erineb Ehinist sellistes nüanssides, ja et sellel erinemisel on eesti kirjanduse kontekstis sisuline ja defineeriv tähendus tekkinud umbes viimase 15 aasta jooksul, kui Ehin on saavutanud endastmõistetavuse.


Niisiis, kas Ehini-järgsus on päriselt olemas – ma jätan selle lahtiseks. Midagi võib ju järeldada ka sellest, et Andres Ehin käis palverännakul Hispaanias koos Mehis Heinsaarega, aga Erkki Luuk tervitas Ehinit oopelis lipsustatud kukla kujul.

P. S. Väike kirjanduslooline hüpotees. Kogu eelneva jutu juures tuleb teha aga üks mööndus ühe kirjandusloolise hüpoteesi valgel – see ei puuduta mitte üksi Ehinit, vaid üldse viimase poole sajandi eesti luule kirjandusloolist kontseptualiseeringut; teen sellest juttu siinkohal eelkõige sellepärast, et selle algidu on formaalselt seotud Andres Ehiniga. Tänu Jaan Malinile tutvusin pika teleintervjuuga, milles Andres Ehini küsimustele vastab Ilmar Laaban – koos Laabani luulelugemistega moodustab see saate “Tunneliks nullid nihkuvad”, mis oli ETV eetris novembris 1989 (vt saate üleskirjutust, kust küll puudub algus ja lõpp: Laaban 1989). Kui Ehin küsib Laabanilt kommentaari kodu-Eesti luule kohta, kõneleb Laaban “hõbeajastust”, mis kestis kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate algul, mainides oluliste nimedena Viivi Luike, Jaan Kaplinskit, Paul-Eerik Rummot ja varasemat Jüri Üdi. Ja seejärel: “Pärast seda tuli üks natukene kurvem aeg. Ja just nimelt stagnaaeg, minu arust, kutsus esile nagu tõrjereaktsioonina mingi moralismi ja asketismi ja endale päitsete pähe panemise ja endale keelde hammustamise [---] ja mitugi huvitavat luuletajat, kes tol ajal debüteerisid, said ülekohtuse kohtlemise osaks – jäid nagu silmapaari vahele. Nende hulka loen Kaie Talvistet, keda olen tõlkinud rootsi keelde. Ja mõne tema luuletuse puhul olen leidnud üllatavalt tugevat vastukaja.“ Lugesin sellest ajendatuna Kaie Talviste luulekogusid, mida ongi ainult kaks („Klaasist silm ja teine ehtne“, 1979, „Nii olgu pealegi“, 1983), ja arvustusi neile ning arvan, et tegu on tõesti huviväärse autoriga, kes aga jäi tõenäoliselt teatavasse retseptiivsesse auku – tema raamatud said küll korraliku arvustusliku kajastuse, kuid ilmselgelt oli tollane „moralistlik ja asketistlik“ üldkontekst ebasoodus sellelaadse luule kehtestamiseks millegi olulisena, rääkimata sellest, et ka tõlgenduslik instrumentaarium ei pruukinud olla kõige adekvaatsem (Talviste retseptsioonis jääb korduva motiivina kõlama nt see, et tekstidega on raske kontakti saada, sest autorimina on varjus – asi, mis järgmisel kümnendil nt Krulli puhul enam probleeme ei tekitanud). See paneb mõtlema, et tollest ajast võib leiduda teisigi sarnaseid näiteid, mis tollases kontekstis jäid kuidagi õhku rippuma, kuid võiks nüüd uute lugejate poolt üle loetuna asetuda normaalsemasse poeetikalisse konteksti. Üks selliseid, kes küll õnneks avaldab tänini ja kes minu arvates on väärtuslikum luuletaja, kui retseptsioonist paistab, on nt Katrin Väli (kelle poeetikas on sürrealistlikel tehnikatel samuti oma osa). Kui 1980. aastate teisel poolel ilmusid luuletajad, kes tollest moralismist-asketismist distantseerusid ning said aluseks üheksakümnendate pöördele, siis ilmselt üks asjaolu, mis neid hõlpsamini kehtestada võimaldas (peale selle, et nad sattusid sünkrooni üldiste ühiskondlike muutustega), oli see, et nende poeetikas oli teatav annus manerismi ja retrolikkust, mis võimaldas neid ära tunda millegi teadaoleva taastulekuna või päralejõudmisena. 1970.-80. aastate vahetuse ümber debüteerinute puhul see võimalik polnud, sest nende poeetika järgis (nagu nt Talviste puhul näha) neid modernistlikke jõujooni, mis seitsmekümnendate alguses pooleli jäänuna eesti „suurest luulest“ hajuma hakkas ning millel polnud seetõttu kümnend hiljem enam kindlat retseptiivset-tõlgenduslikku pinda (võimalik, et osa selle luule mõistmisest mattus tollal hõlpsalt ka pejoratiivse „naisluule“-märksõna raskuse alla).


Niisiis, mu hüpotees on, et kõrgstagnaajal ilmunud luule vääriks uuesti üle lugemist, lahus tolle aja luulelugemises kinnistunud tõlgendusmudelitest (mis implitsiitselt võeti kaasa ka üheksakümnendate enesemääratlusse, nii et too luule kaeti lausa mitmekordse unustusega), ja ehk võiksime siis pisut teise pilguga vaadata eesti uuema luule sisulisemaid „järglusi“ ja poeetikalisi konstellatsioone. Andres Ehinit puudutab see niivõrd, et tolle hüpoteesi järeleproovimise järel võiks ehk ka siinse artikli arutlused olla teistsugused.


Kirjandus


Agraphia 2009. Surrealism and the Impossible: The Polemic of A. Breton and G. Bataille. – http://agraphiablog.blogspot.com/2009/06/surrealism-and-impossible-polemic-of.html


Ehin, Andres 1966. Kujund ja meeled. – Looming, nr 11, lk 1768-1775.


Ehin, Andres 1999a. Milleks need nimed? – Looming, nr 7, lk 1099-1100.


Ehin, Andres 1999b. Koirohust rajatis. – Vikerkaar, nr 2-3, lk 160-162.


Ehin, Andres 2001. Kolm meest kollases paadis? – Looming, nr 2, lk 297-301.


Ehin, Andres 2002. Mängurõõm ja mõttesundus. – Looming, nr 1, lk 143-147.


Ehin, Andres 2003. Pinseldatud luulekogu. – Looming, nr 12, lk 1901-1903.


Kaevats, Mihkel 2004. Paraprohveti kolm raamatut. – Looming, nr 5,lk 772-775.


Krull, Hasso 2003. Piprakaun ja kiil. Andres Ehini tiivulised fragmendid. – H. Krull, Millimallikas. Kirjutised 1996-2000. Tallinn: Vagabund, lk 29-52.


Laaban, Ilmar 1989. Ilmar Laabani teleintervjuu Andres Ehinale. ETV saade “Tunneliks nullid nihkuvad...”, mis oli eetris 7. novembril 1989. - http://www.ehi.ee/~eik/lll/tvehin.html


Pilv, Aare 2000. Parabiootiline osutamine. – Looming, nr 8, lk 1267-1270.


Pilv, Aare 2009. Andres Ehin. – 300 Baltic Writers: Estonia. Latvia. Lithuania. A reference guide to authors and their works. Toim. Eva Eglāja-Kristsone, Virginijus Gasiliūnas, Anneli Mihkelev. Vilnius: Under and Tuglas Literature Centre of the Estonian Academy of Sciences / Institute of Literature, Folklore and Art, University of Latvia / Institute of Lithuanian Literature and Folklore, lk 77-78.


Serpent, François 1999. Ei kymmet, ei kolmekymmet. – Looming, nr 7, lk 1101-1103.


Tomberg, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.


Undusk, Jaan 2010. Jaak Tomberg teeb ilma. – Akadeemia, nr 1, lk 136-144.




1Jutt on Tartu eksp-võrgustikku kuuluvate tegelaste performatiivsest etendusest „Oopel 49“, mida esitati 23. aprillil 2010 Tartu Kirjanike Majas Ehini juubelikonverentsi eelõhtul. Etenduses osalesid jaam (Erkki Luuk), Ki wa, Leene Nola, Luulur (Jaan Malin), Martiini ja Riru Homunculus (Urmo Mets), soundtrackina kasutati ka töötlusi Andres Ehini loetud tšuktši muinasjuttudest.


2Ma arvan, et nii saab öelda selle artikli lõppversiooni valmimise ajal, umbes kuu aega pärast Andres Ehini lahkumist.


3Olen eksp-liikumisest kirjutanud ülevaate „...nagu eraldi protsess. Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta“, mis peaks ilmuma 2012. aasta jooksul ajakirjas Methis, nr 9. [parandus - ilmub pealkirjaga "Väike teatmik (Tartu) paranoiakriitilise risoomi kohta" Methises nr 11 loodetavasti 2013. aastal.]


[Tekst esitati märtsis 2013 ka Kultuurkapitali artiklipreemia nominendiks.]