OMAND JA LOOMING
Möödunud nädalal tuli uudis, et Tartu linnavalitsus tahab välja tõsta Anna Haava tänava hõivatud maja elanikud. Juriidiliselt kuulub maja Jaan Tõnissoni järglastele, kes aga on oma omandi vastu olnud täiesti ükskõiksed, linnavõim on seda jõuetult pealt vaadanud.
Kui maja oli 20 aastat tühjalt lagunenud, tulid noored, kes asusid maja elamis- ja tegutsemiskõlblikuks seadma. Nüüd on naabermajas elava kõrge linnaametniku initsiatiivil Jaan Tõnissoni 100-aastaselt pojalt Heldurilt saadud volitus, et linn võib skvotterid majast välja tõsta, ettekäändeks nende ohtlikkus ümbruskonnale (konkreetselt üks hiljutine tuleõnnetus).
Kuigi mu isiklikud elustiilieelistused on väikekodanlikumad kui Anna Haava 7a elanike omad, oleks mul ometi väga kahju, kui linna plaan õnnestuks. Sellel on mitu põhjust. Esiteks lihtsalt see, et seal elav seltskond on käima pannud mitu edumeelset ettevõtmist, praktiseerides säästvat eluviisi: maja elektrit toodetakse ise, nad harivad oma ökoaeda, peavad ülal Vaba Poodi, kus pole raha ja mis seisneb lihtsalt asjade taas ringlusse laskmises, ning samal põhimõttel toimivat raamatukogu. Seal toimub ka üritusi, mis seda eluviisi tutvustavad, aeg-ajalt kultuuriüritusi (näiteks mullu kevadel oli maja üks kirjandusfestivali Prima Vista toimumiskohtadest). Lühidalt, tegemist on omaette sotsiaalse ja kultuurilise keskusega Tartu linnas, väärt lõimega Tartu linna kogukondlikus koes. Nad on linnale kindlasti rohkem andnud, kui kelleltki ära võtnud.
Kuid selle skvoti olemasolu on tähtis ka pisut abstraktsemal tasandil. Võiks lausa öelda, et see maja on üks kehastunud praktilise filosoofia argument. Asi puudutab üht meie elukorralduse põhilist kategooriat – omandit. Skvott esitab väljakutse omandi mõiste kivistunud ning oma algsest mõttest eemaldunud käsitusele, pakub võimaluse järele mõelda, mis on õieti omand ja miks selline asi olemas on. Kas selleks, et miski on kellegi omand, piisab puhtalt sellest, et see on mingil hetkel omaniku poolt omandatud? Endastmõistetav vastus näib olevat jah, kuid äkki on omandisuhe siiski miski, mis nõuab pidevust, mitte vaid ühe hetke kehtestust? Siit tulebki küsimus: mis on tegelikult omandi algne mõte? Kui miski on minu omand, siis tähendab, ma kasutan seda oma tarbeks, ja kui keegi teine selle endale võtab, nimetatakse seda varguseks. See tundub ju loogiline. Aga kui ma selle asja ära viskan? Näiteks viskan oma vanad saapad ära, keegi võtab need prügikastist, ma ei müü ega kingi neid talle, ta võtab nad sealt seepärast, et neil pole enam kasutajat – kas ta kasutab siis minu omandit? Kas ta varastab? Tõnissoni majaga tundub olevat natuke nagu nonde äravisatud asjadega. Omandi idee algne sisu on ju see, et mingi asi on minu oma, sest ta on mu elamise vahend.
Või sama asi teise nurga alt: omand on omaniku oma selle pärast, et omanik saaks olla oma omandi peremees. Kui ta peremehena ei toimi, siis on see vastuolus selle alusideega, miks üldse asjad on kellegi omad. Omamine ei ole aluspõhimõte, vaid alles mingi põhimisema suhte tuletis – ja see alussuhe on peremehe suhe sellega, mille eest ta hoolitseb, mida ta kasutab ja harib jne. Kujutagem ette omandi kui sellise tekkimise olukorda – inimene läheb tühjale maale, teeb sinna põllu, ehitab sinna maja ning seepärast on need tema omad. Kui keegi teine tema loata tema põllult saaki korjaks või tema majja elama tungiks, siis varastaks too asju, mille loomise ja püsimise eest ta ise hoolitsenud pole. Omand tekib algselt sellest, et omanik loob selle ja hoiab seda ülal.
Ja kui öeldakse, et eraomand on püha, siis tuleb see pühadus just nimelt sellest, et see omand on omaniku tegevuse vili, omanik on endale loonud elamise vahendid ning hoolitseb nende eest – omand on püha niivõrd, kuivõrd omanik loob selle kaudu oma elu. Just sellest põhimõttest lähtub nt Ameerikas olev adverse possession’i põhimõte, mida võiks ehk tõlkida „vastandomanduseks” – kui keegi hõivab maja, mille omanik on maha jätnud, ning hoolitseb selle eest mingi aja jooksul, siis puhtalt selle peremehelikkuse põhjal tekib tal omandiõigus.
Kui omand muutub formaalseks, siis hakkab ta tühjusest tootma võlgu olemist – Tõnissoni maja uued elanikud otsekui oleksid midagi võlgu, kuigi nad on seda maja loonud viimastel aastatel rohkem kui juriidiline omanik. Näib aga, et Anna Haava tänava skvotterid ei lähtu üldse soovist olla omanikud, nad pole tulnud seda maja omastama, vaid sellest majast midagi looma, sest nad järgivad vaateviisi, mille järgi omand on vaid tuletis, mitte eesmärk omaette. Eesmärk on luua surnud majast uuesti elav ruum, kusjuures veel selline, mis püüab olla võimalikult vähe kellelegi midagi võlgu. Ja just seepärast tundub mulle sellise maja olemasolu Tartus väga olulisena: kehastunud näitena sellest, mis on tegelikult esmased kogukondliku (ja seeläbi ühiskondliku) elu eeldused – mitte asjade omamine, vaid asjadele elu andmine ning selle kaudu iseenda ja üksteise elu loomine. Tänu sellele majale on kogu linn natuke elusam, elamisväärsem.
*
muid kajastusi sel teemal vaata siit.
artikli kommentaariumist üks lõik, mis arendab mõtteid edasi:
*
muid kajastusi sel teemal vaata siit.
artikli kommentaariumist üks lõik, mis arendab mõtteid edasi:
kah filosoof
Kujutlegem, et mul on kuskil pööningul kohvritäis raha, umbes paar miljonit. Maja olen välja üürinud, aga ma tean, et seal pööningul on mul peidus mustadeks päevadeks hulk raha, mis ei teeni intressi ega midagi. Aga üks üürnik avastab selle ja kukub kasutama: laenab välja, laenab endale ja investeerib kuidas tahab. Jah, ta teab kogu aeg, et see kõik ei kuulu talle ja kõik on võlgu. teab, et kuskil on mees, kellele see kuulub, aga tema vajadus selle järgi on kahtlane, kui mitte äärmiselt kahtlane. On see okei, kui tegemist on sinu rahaga? Keegi ilmselt hetkel kahju ei kannata, aga kui mehel on seda ühel heal päeval momentaalselt vaja, ja siis on kõik hirmus keeruline -- järgneb ootamine, raha leidmine (likviidsus on äkki õige sõna?) või pikad kohtuteed...
Okei-okei, vb oli halb näide.
Aga võtame lihtsama, Mul on maja ees auto. Seisab juba aastaid. Aku on läbi, kindlustust ka pole -- ühesõnaga hetkel ei sõida. Aga mingi õli on otsustanud seal elama hakata. Paneb kapotile lillepoti ja üldse käitub hirmus heaperemehelikult. Kõik käivad mööda ja vaatavad, kiidavad heaks. "Appi kui nunnu!" Kas see on okei, kui see oleks sinu auto, mille seisukorrast oled teadlik? Et noh, seoses lillepotiga on tänav palju rohelisem ja vahel müüakse auto kapotilt isegi riideid...
Okei-okei, vb jälle halb näide, aga mu arust juba veidi parem.
Aga teeme veel ühe. :)
Kuskil noorte- või jumal teab millise keskuse koridoris on sussid. Need on minu omad. Kunagi käisin nendega seal kogu aeg. Nüüd olen olnud aastaid keskusest eemal. Keegi hea inimene on need tõstnud ära kappi -- riiulisse, millel on minu nimi peal. Ma tean, et kui taas keskust väisan, ootavad seal mind vanad head sussid. Aga mingid noored tatid, kes iga päev seal keskuses sõeluvad, on võtnud mu sussid kasutusse. Tõsi, heaperemehelikult on nad kleepinud sussile isegi lipsukese, aga muudkui käivad nendega iga päev. Kui sussid näitavad kulumise märke, siis õmbelvad jälle augu nurgast kinni ja käivad edasi. Noortekeskus on püüdnud käimad tatikatelt ära võtta, aga iga kord leiavad need jobud sussid jälle üles ja käivad edasi.
Klassikaline jaanpehkilik küsimus: kuidas käitud?
kah filosoof
http://youtu.be/CShg8dBSSJA
:)
Mnjah..
Teisel juhul kui sa tahad paralleele tõmmata siis su auto seisukorda peaks täpsustama. Kindlasti tuleks sul loobuda kpooltest klaasidest ja ka ühest uksest. Nüüd vedeleb sul maja ees ront mille peale su naabrid üle päeva vannuvad ja kui saabubki see õli , kes paneb autole klaasid ja ukse ette ja koristab selle ära, ning see auto on sul maja ees seisnud näiteks kümme aastats, siis selle õli töö ületab sinu auto väärtuse.
Jäälegi peaks mainima, et lähenetud on valesti. Sa ei jätnud susse kappi vaid suvaliselt vedelema.
kah filosoof
Tunnistan süüd, ei näinud väga palju kontranäidetega vaeva, kirjutasin mis esimesena pähe kargas.
Aga kontranäide ei peagi üks-ühele antud probleemile vastama, piisab kui see toob välja uusi tahke, mis oleks näitena kuigivõrd sarnased. Mind huvitab, kas antud loo väidete puhul annaks Aare "omandi definitsiooni" mõne jabura näitega nii laiendada, et see enam ei oleks sedavõrd iseenesest mõistetav, kus kõik mõttelagedalt kaasa noogutavad. Ja mu arust neid näiteid leiaks. Minu omad võivad küll olla veidi suvalised, aga võimalike näidete tee on tegelikult üsna valla.
Pealegi, ma vaidlen Aarele vastu suht hobikorras, kuna ta nii enesekindlalt siin esineb ja püüab pehmelt öeldes musta valgeks rääkida. Ja seda emotsioonide pealt.
Emotsioonide pealt olen ma artikliga muidugi nõus. Aga kui peaks hakkama seda põhjalikult analüüsima, siis ilmselt ei oleks. :)
kah filosoof
Mängime, et mul on kuskil metsade keskel väike suvila. Sai kunagi soetatud, isegi sai seal elatud, aga jäi aastateks mind ootama. Noh, majanduslik olukord on nagu on, tööd eriti ei ole ja pole ka raha, et iga nädalavahetus teise Eesti otsa seda palkonni vaatama sõita. Muru niitmata, katus laseb ka nurgast veidi läbi ja keegi nõmedik on ühe akna kiviga sisse visanud. Aga naabruses, umbes poole kilomeetri kaugusel, on küla ja sealsed tatikad on sellest majast üsna teadlikud. Ühel päeval "skvotivad" nad selle ära, teevad sinna oma pesa kus juua ja küla plikasid sebida. Tõsi, aknaklaasi nad ära parandanud, vahel niidavad ka veidi muru, et ei oleks liiga tülikas majale ligi pääseda.
Noh, mina kui maja omanik, olen ilmselt (eba)meeldivalt üllatunud. Kunagi oli see mulle oluline ja intiimne koht, millega seostub palju mälestusi (õnnelikud ajad eksnaise ja lastega, kellega sai seal omal ajal 2 aastat igal suvi veedetud). Aga nüüd peremehetsevad seal mingid küla lõngused oma hipijamaga, millele annab veel heakskiidu avalik arvamus. See kõik toimub minu ebaõnne pealt -- pole tööd, pole raha, mul ei ole võimalik käia isegi muru niitmas, sest bussipilet on kallis, nii kallis...
Kuidas käitun?
(Kas ma helistan valda, käsin lõngused sealt välja peksta ja rõhun oma omandile? Kas see, kui maja on mõned aastad olnud tühi, annab mingi moraalse õiguse igasugustel proovireisijatel see hõivata ja seal kodu mängida? Mida ma pean siis tegema, kui pole raha, et selle eest hoolt kanda. Maha müüa ka ei raatsi, sest see on mu ainus vara üldse siin elus? jnejne.)
Või, äkki ma saan tööd ja raha ja väisan oma metsatukka. Seal kutid-pätid-jorhid-kärsad vaatavad mind kui ilmaimet ja küsivad, mis sul siia asja? "Näe, me oleme siin kõik kenaks teinud, lilled kasvavad ja..., kui sa meid välja ajad, siis me küsime 200 eurot aknaklaasi eest, 500 eurot igaaastase muruniitmise eest ja sajakas veel, et katuse nurk enam läbi ei jookse."
Hmm, ütlen mina. :)
kolmas filoloog
kah filosoof
"Üks kutt läks paar kuud tagasi suitsuga sahvrisse moosipurgi järele ja pani kogemata sahvri põlema. Aga ärge nüüd ärrituge, midagi tegelikult ei juhtunud, teised said kiirelt jaole ja kustutasid selle jama ära. Lagi on veidi nõgine, aga muus osas on kõik nagu enne. Rotilõks on ülesvinnastatult ikka samas nurgas ja konkreetne moosipurk on samuti alles. Ühesõnaga, kõik on kombes, muretsemiseks ei ole põhjust. Ikka parem, kui maja niisama laguneb, vähemalt keegi hoiab siin asjadel silma peal. See sahvrilugu oli puhas õnnetus, et noh, ikka juhtub...."
Mono
Kui sa seal paar korda aastas käid, siis palun väga, ongi õige külalapsed sealt välja visata.
Kui sa pole seal kakskümmend aastat käinud ja kümme viimast aastat on seal tegutsenud juba küla jõnglastest välja kasvanud kultuuriselts, siis on asi juba kahtlasem. Ei saa enam niisama välja visata, eriti kui sa tahad seal kaks ööd magada ja taas aastaks minema minna. Nüüd oleks abiks juba inimestega suhtlemine. Magad oma öö ära ja lähed.
Anna Haava maja puhul on aga oluline just see, et omanik on kakskümmend aastat kadunud olnud ja pole siiani välja ilmunud. Teda see maja ei huvita. Niisiis milles probleem?
Aare Pilv
muidugi ei väidagi ma, et juriidiliselt on kõik korras, sest Eestis selliseid seadusi pole, mis võimaldaks maha jäetud maju probleemitult hõivata (Ameerikas ja mitmel pool mujal Euroopas oleks antud juhul skvotteritel õigus juba käes). probleemiks teeb asja see, et linn on ühtäkki meelt muutnud (ja selle tagamaad on puhtalt isiklikud konfliktid, mida ma siin lähemalt valgustama ei hakka, sest pole osapool) ning jääb mulje, nagu peaks linn õigemaks, et sinna majja asuksid skvotterite asemele inimesed, kellel on paraku vahel komme põrandale lõkkeid teha - sest mingit muud lahendust pole linn ega pärijad samuti välja pakkunud. välja tuleks nii, et eraomand on niivõrd püha, et selle pühaduse nimel võib selle omandi enda ohverdada.