Kas üks tera on juba kuhi? Saatesõna Arvo Valtoni aforismiköitele

Kirjutasin Arvo Valtoni "Kogutud teoste" 22. köitele ühe saatesõnadest; see köide sisaldab kogu Valtoni aformismiloomingut. Minu tekst oli algselt ettekanne Valtoni 70. sünnipäeva konverentsil 2005. aastal, seejärel ilmus ta Loomingus 2006/6 pealkirjaga "Kas üks lause on juba dialoog?". Nüüd Valtoni raamatu jaoks on seda teksti silutud, kohati kärbitud ja kohati täiendatud.

KAS ÜKS TERA ON JUBA KUHI?

Arvo Valton on üks produktiivsemaid eesti aforismikirjanikke. Vaadates tema aforismiraamatute alapealkirju, on neid žanriliselt määratletud kahel korral kui "mõtteteri", ühel korral kui "lauseid", ühel korral kui "aforisme" ja ühel korral kui "kahtlusi ja ettepanekuid, vasturääkivusi ja eneseõigustusi, üldiselt teadaolevaid mõtteid". Aforismi mõiste ise pärineb kreeka keelest – aphorismos tuleb sõnadest apo ja horizein ning võiks tähendada „välja piiritletut“ või „välja eraldatut“. Esmakordselt kasutas sõna oma kirjutatu tähistamiseks Hippokrates, kes pani lühikeste tarkusesõnadena kirja oma õpetuse põhisisu – aforismid olid niisiis kõige olulisemaid asju lühidalt piiritlevad laused. Žanrina on aforismid arenenud läbi sajandite, olles seotud religioosse tarkuskirjanduse või rahvaliku vanasõnade traditsiooniga, kuid noist eristab aforisme nende nüüdsel kujul just see, et tegu on individuaalse loojaisiksuse algupäraste ja kunstiliselt lihvitud mõttevälgatustega.

Aforismižanri teatav kummastav olemus tuleb välja just mõtteterade raamatuks koondumisel, tõenäoliselt iseäranis just sellise väga mahuka köite puhul nagu käes hoitav raamat. Kui neid lugeda järjest ja suurel hulgal, tekib lugejal küsimus – kuidas neid õieti lugeda, mida peab peale hakkama nende üksikute lausetega, lause lause järel, kusjuures igaüks neist on seejuures vormiliselt omaette terviktekst. Nad ei ole ka mingi pidevama mõttekäigu esitused, vaid iga lause esitab üht iseseisvat mõtet, mis on oma naabritega tavaliselt ühenduses küll temaatiliselt, aga mitte loogilise pideva ja sidusa tuletuskäiguna. Mida peaks lugeja nendega peale hakkama, millena neid "tarbima" või kuidas tarvitama, sest iga aforismi vastuvõtt kestab vaid mõne sekundi, siis veel mõned sekundid selle seedimiseks, mõttefiguur või iva jõuab ajju, seejärel asud järgmise lause juurde, st hakkad lugema uut teksti, ja nii edasi.

Kõige lihtsam on seda lausekogumikku kasutada teatava tsitaadivaramuna – otsida mõnda enda jaoks eriti sobivat lauset, mida siis kirjutada kellelegi pühenduseks raamatusse või tervituseks kaardi peale või motoks oma esseele või siis lihtsalt oma tsitaadikogusse (on ju olemas inimesed, kes koguvad teravmeelseid ütlemisi). Aforismikogusid võib kasutada ka "pisiblufi käsiraamatutena", et omandada võtteid ja mõtteid vaimuka vestluse arendamiseks.

Sellest pisut tõsisem võimalus on lugeda neid lauseid kui teatavaid õpetussõnu, mida endale kõrva taha panna ja mille üle mõtiskleda. Sellise lugemisviisi kaudu seostuvad need aforismid õpetussõnade või tähendamissõnade žanriga, ja kohati näivad nad seda olevat ka sisuliselt, nt "Seltskondliku üksinduse" lühipala: "Öösel olid kõik viljad puu otsast ära viidud. Hommikul ütles aednik puule kibedalt: "Kuidas sa ometi võisid need küpsed viljad võõrale ära anda, kui mina olen su istutanud, sind kastnud ja väetanud?!" Puu ei näinud kahetsevatki, tal oli kerge olla ilma raskete viljadeta." See aforism meenutab piibellikke või idamaiseid mõistujutte, mis püüavad mingi võrdkuju abil edasi anda olulist vaimset tõde.

Kuid selline võrdlus ei saa samuti olla üldine ja ammendav, sest kui lugeda Valtoni aforismikogusid tervikteostena, siis ei võimalda see sõnastada mingit väga ühest "õpetust" või sõnumit, pigem püüab autor valgustada erinevaid teemasid mitme eri nurga pealt ja hoidub kindlamast seisukohavõtust. Valtoni aforismikogude tervikmuljeks on teatav eneseiroonia või isegi skepsis või vahel lausa agnostitsism. Sõnumi väljajoonistamise asemel visandab Valton pigem mõtlemist ennast, mõttekäikude ilmekaid kontsentratsioone. Nõnda võiks Valtoni aforisme nimetada näiteks sõbralikeks saržideks mõtlemisest, samuti võib neid kirjeldada kui teatavat mõtteluule vormi või haiku õhtumaist ja ratsionalistlikku vastet. Viide haikule pole siinkohal üldse suvaline, sest Valtoni loomingus tegelikult liigub ringi ka "hommikumaisus", mille väljapaistvaim väljendus on muidugi "Teekond lõpmatuse teise otsa", aga Valton on kirjutanud ka muid Ida-teemalisi tekste ning seda õhustikku on märgata ka üha süvenemas Valtoni aforismides. Muidugi pole Valton sel määral hommikumaine kui näiteks Kaplinski, aga siiski kohatine õhtumaisusest distantseerumine on Valtoni juures ilmselge (näiteks raamatust "Seltskondlik üksindus" pärit mõte "Eneseteostus on enesepete, aga midagi tõelisemat sellest pole Õhtumaal suudetud välja mõelda" – kõnekas on, et Valton viitab siin miskipärast just õhtumaisele elutundele, mitte lihtsalt inimloomusele). Võiks öelda, et eelmainitud skeptilisus saabki õige maitsenüansi, kui näha selle taustal idamaist, budistlikku tühjuse-kontseptsiooni (või taoistlikku kulgemise-ideed) – aga samas ei saa Valtoni skepsist sellele päriselt taandada, see eeldaks temalt suuremal määral müstikukalduvusi, Valton on aga ikkagi pigem siinse maailma mees, huvitub maailma ainest, teolisusest ja kehalisusest liiga palju, et päriselt ja puhtalt idamaist tühjust kuulutada.

Niisiis on meil tegu sellise kummalise kirjandusliku vormiga, millest saadava elamuse toimimiskäik jääb kuidagi hämaraks. Kummalisus seisneb juba selleski, et tegu on küll mingite mõtete üleskirjutustega, aga need pole enamasti mõttekäigud, vaid just nimelt mõtteterad. Need kaks on üsna erinevad lähenemised mõttele kui sellisele: mõttekäik on pigem millegi välja või valmis mõtlemine, tõestamine, teekond eelduste juurest tulemuse juurde, mõttetera on aga pigem elementaarsem osake, mingi kurd või kurv mõtlemises, figuur või ornament, mis võetakse mõttevoolust välja ja esitatakse oma iseväärtuslikkuses. See ongi ehk see, mis eristab kirjanikku filosoofist. Kui filosoof (või teadlane) uuristab mõttekäike, siis kirjaniku ülesandeks on pöörata tähelepanu just nimelt mõtteteradele neis „mõtete käikudes“, tõsta nood terad oma eneseküllasuses esile, pigem näidata mõtte enda algosakeste iseloomu kui mõelda mõte kogu oma käigulisuses läbi. Ses tähenduses on mõtteterade žanr väga omapärane, kui neid lugeda just nii, nagu neid meile raamatu kujul esitatakse – teradest moodustatud kuhjana. Terade lugemist kannab valmistumine hetkeks, mil teradest moodustub kuhi, või õigupoolest hetkeks, mil teradest juba on saanud kuhi (on ju vana mõtteülesanne "kui palju terasid on kuhi?" – terasid järjest üksteisele lisades ei ole võimalik fikseerida hetke ega terade täpset hulka, mil sellest terade kogumist saab kuhi).

Siiski on mainimata veel üks nende mõtteterade lugemisstrateegiline võimalus. Lugemiskogemus, mille võib saada niimoodi Valtoni aforisme järjest lugedes, tuleb tuttav ette ka Valtoni teistest tekstidest – näiteks tema näidenditest või juba eelmainitud suurromaanist, mille iga peatükk algab aforistlike sissejuhatustega. Valtonil on näidendidiloogia "Vägede valitsejad" ja "Pealkiri", esimese neist oli Priit Pedajas 1986 Pärnu teatris ka lavastanud. Need näidendid on oma laadilt võrdlemisi aforistlikud. Neis käib erinevate maailmanägemisviiside vaheline vestlus, võiks isegi öelda, et mitte niivõrd nende dialoog, vaid monoloogide ristumine ning vastastikune väljavalgustamine, ja see toimub teatavate aforismiridade esitusena (muidugi on seal ka teistsugust dialoogi, mis kannab tegevust, kuid kirjutatud on need näidendid ilmselt just erinevate maailmavaadete põhiargumentide esitusena). "Vägede valitsejates" on vastamisi – mitte konfliktis, vaid lihtsalt eri positsioonidel – maarahva hulgast pärit kristlik munk Josua ehk Välen ning metsatark Manal. Nende põhiliseks arutlusteemaks on vägede valitsemine – kuidas saab seda saavutada, kas seda saab õpetada, milles see seisneb jne. Kolmandana sekundeerib Josua sõber Palgur, kes esindab n-ö siinse maailma inimest ja annab nende kahe arutlustele maisema tausta. Teises näidendis "Pealkiri" on Palguri lihalik ja Josua vaimne poeg Valdet juba vana õpetlane ja arst, kes on vastamisi sõjamehe Ruppartiga; vastamisi on niisiis elu hoidev ja elu üle mõtisklev meelelaad ja teisalt agressiivne tegudeinimene, mõlemad esindamas erinevat vägede valitsemise viisi. Iseloomulik on see, et poolte vaidluses võitjat ei selgugi – aga samas ei paku autor ka kompromissi. Heinrich tahab saada teada Valdeti tarkuseraamatu salakirjas pealkirja, ning näidendi lõpus tuleb välja, et raamatu pealkiri ongi "Pealkiri" – kõik keerdub endasse. Kuid et see saaks selguda, peab enne toimuma erisisulistest monoloogidest kokku sulanud aforistlik dialoog. Sellise lahendamatu opositsiooni – kas on võimalik mingi kompromiss või kesktee kontemplatiivse ja aktiivse eluhoiaku vahel, ning kumb valida, kas teadmine maailma kohta või tegutsemine maailmas – kõige ilmekamaks näiteks Valtonil on muidugi "Teekond lõpmatuse teise otsa", kus on vastamisi maailmavallutaja Temüdžin/Tšingis-khaan ja maailma distantsilt vaatlev munk Chang Chun.

Niisiis tundub, et Valtoni mõtteterade kuhjana lugemise üks võti asub tegelikult draamalaadses dialoogilisuses. Valtoni aforismid on mingis mõttes loetavad just dialoogikatketena, mis on küll ühest küljest eneseküllased oma tera-suses, kuid peidavad endas alati teatavat dialoogilist pinget – nad toimivad teatavate repliikidena, mis eeldavad vastust, ise seda andmata. Ja selline lugemisstrateegia annab juba teistsuguseid tulemusi kui nende mõtteterade üksikult lugemine ja sirvimine. Sellises raamistikus loetuna hakkab ka iga aforism üksikuna kandma seda ideed, mida tervikraamat – et igal mõttel on olemas vastumõte, mõte mõtleb ennast ise ja ka kummutab ennast ise, kirjaniku asjaks on kirja panna need hetked, mil mõni mõttekeerd kuju võtab, andmata sellele mingit lõplikku hinnangut. See tähendab, et iga lause, aforism on juba eos poleemiline, otsib ja igatseb vastumõtet – sellest ka mulje tema pingsusest ja täpsusest.

Filosoofilise konversatsioonidraama vormi taustal muutub see muidugi kõige hõlpsamini nähtavaks, kuid tegelikult on see miski, mis on omane just nimelt polüfoonilisele/polüloogilisele romaanilikule maailmatajule, nii nagu seda on 20. sajandi jooksul mitmed teoreetikud kirjeldanud. Näiteks Julia Kristeva on kirjutanud oma teoses „Romaani tekst“ (1970), et uusaegse romaanižanri eelduseks oli hiliskeskaja filosoofias esile kerkinud nn nominalistlik nihe sümbolikesksuselt märgikesksusele. Nn realistliku koolkonna vaate järgi (mille tuntuim nimi on Johannes Duns Scotus) oli ideedel teadvusest sõltumatu objektiivne eksistents, st mõiste oli oma sisuga sümboolses kinnissuhtes; sellele oponeeris aga William Occami rajatud nominalistide koolkond, kelle järgi ideedel ei ole teadvusest sõltumatut eksistentsi, sisu ja vormi suhe on sattumuslik, ja sellest omakorda järeldub mõistete ja tegelikkuse vahelise suhte kokkuleppelisus ning ümbermängitavus (see on ka tänapäeva semiootika ja keeleteaduse aabitsatõde – märk on arbitraarne). Kirjanduslikus mõttes oli see liikumine eeposlikult loogikalt romaaniliku (dia)loogikani (mis muidugi kestis sajandeid, jõudes kõrgpunkti 19. ja 20. sajandi suurromaanide ajastul). Kristeva peab romaaniliku maailmataju eripäraks nähtust, mida ta nimetab vastandite mittedisjunktiivsuseks – erinevad positsioonid ei välista teineteist, vaid asuvad pidevas polüloogilises suhtes, olles ühekorraga võimalikud. Romaanilik autorihääl jaguneb erinevatesse omavahel poleemilistesse häältesse, võimaldades noil samaaegselt esil olla.

Nõnda pole ka need siinsed aforismid nii väga autori hääleks, mis lausuks "mina arvan nii". Neile on omane teatav anonüümsus, sest esiteks, nagu tunnistab ka Valton ise raamatu "Vabaduse kütkes" järelmärkustes, võiks nende mõtete mõtlejaks või väljaütlejaks olla vabalt ka keegi teine; ja teiseks, see on omane dramaatilisele tekstile või romaanilikule mitmekõnele, mis loob repliikide ja positsioonide vaheldumise kaudu alati teatavat interpersonaalset ruumi, mis pole taandatav ühelegi konkreetsele tegelasele ega ka autorile.

Eelpool sai mainitud idamaist tühjuse mõistet. Näib, et Valton on üha rohkem selle poole liikunud ja et tema mõtteterade kogumike eesmärgiks ongi ühelt poolt välja joonistada mingi paljuhäälne ruum, mis püüab maailma pidevalt ära fikseerida, mõtestada, sõnastada, st maailmas kuidagi tegev olla, maailma muuta, aga teisest küljest on nende raamatute eesmärk ka näidata, et iga mõte ja sõnastus kätkeb juba oma olemasolus enese vastandit, ning kehtib tegelikult hoopis miski, mis on väljaspool neid kumbagi. Näib, et kui otsida mingit tõsist olemuslikku pinget, mis Valtoni kirjutamist (vähemasti aforisme, näidendeid ja romaani „Teekond lõpmatuse teise otsa“) toidab ja millega ta riivab teiste inimeste pingepesi (st miks ta lugejat puudutab), siis on see selline paradoks: selleks, et maailmast kuidagi aru saada, peab temas osalemast loobuma, aga selleks, et sinu maailmas-olemine kuidagi mõttekas oleks, pead sa temas osalema, st tegutsema nii, et maailm jääb sulle mõistetamatuks. See viibki sellise hoiakuni, mille juured on korraga nii budistlikus tühjuse-õpetuses kui õhtumaise skeptitsismi eeldustes. Kasutades taas autori enda sõnu: "Kui maailm vaatab sulle otsa, näed viirastusi; kui sina vaatad maailmale otsa, ei näe tema sinust sedagi"; või veelgi napimalt – "Inimese elu pole muud kui üks hetk eneseteadvust." Ühesõnaga, kogu see lausete kuhjumine viib lõpuks välja sellesama küsimuse või imestuseni: mida hakata peale selle mõistatusliku võimega mõelda, mida hakata peale sellega, mida me nimetame maailmast arusaamiseks, kui see maailm sünnib ja kaob koos teda tajuva teadvusega – kas püüda vallata maailma võimalikult täielikult, ja kui, siis mis viisil, kas kontemplatiivsel või aktiivsel moel, ja mis alusel üht teisele eelistada? Mis tahes lause, mis öeldakse, ei ole teiste suhtes n-ö isandlik, ta sisaldab juba oma väljaütlemise fakti tõttu enda vastulauset.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks niisiis: põhimõtteliselt jah, kuhi algab juba esimesest terast, dialoog juba esimesest lausest. Või nagu öeldakse romaani „Teekond lõpmatuse teise otsa“ alguslauses: „kõige veerohkemgi jõgi algab väikesest nirest“. Või nagu ütles Lao-zi (Linnart Mälli tõlkes): „tuhat miili teed algab jalatalla alt“.