Mell ja Kõiv

VAT Teatris esietendus lavastus "Unfinished bisnes" - Meelis Põdersoo ja Martin Kõivu lavalugu sõprusest ning toonastest (ja praegustest) lootustest ja hirmudest, nende endi noorusaja põhjal. Mell ja Kõiv on mõlemad pärit Jõgevalt, välja kasvanud sealsest legendaarsest kooliteatrist "Liblikapüüdja" - Kõiv lõpetas lavaka 22. lennu 2006 ning oli tänavu kevadeni Vanemuise näitleja, praegu vabakutseline; Mell lõpetas lavaka 2008 ning on sellest ajast VATi näitleja. Samast Jõgeva gängist on pärit ka lavastuse tegemises osalenud dramaturg Christian Aun (üks varjus elav andehunnik, kelle nimi on avalikkuse eest läbi vilksatanud 2011. aasta Balti näidendivõistluse parimate hulgas) ning kevadel oma "Electronic Cityga" tantsuteatri aastapreemia välja teeninud koreograaf Kristjan Rohioja.
Lavastust mängitakse esialgu vaid viis korda sel nädalal, kuid loodan väga, et seda mängitakse veel, sest tegu on erilise juhtumiga, kus näitlejad on suutnud 15 aasta tagustest iseendist suutnud luua rollid, pisut eneseiroonilised ja samas südamlikud - selline autometafiktsioon, mis nõuab iseendast distantseerumist ja seejärel uuesti sisseelamist. Peen värk.
Kirjutasin nende kavalehe jaoks ka ühe jutukese:

Kui ma mõtlen, milline on Kõiv, siis põhiliselt meenuvad kaks olukorda ja ilmet – need võivad ka kiiresti vahelduda. Üks on selline suurte ümmarguste tõsiste silmadega, suu pisut paokil, selline imestav ja küsiv ilme. Kõivul on komme – eriti vanasti – küsida täiesti lapsesuiseid küsimusi, need tulid täitsa taevast (tegelikult ta enda peast), ja need olid tihtipeale päris filosoofilised. Ega vastata ei osanud. Ja teine ilme kasvab sellest esimesest välja – silmad lähevad vidukile, suu läheb naerule, hambad paljastuvad kuni igemeteni – talle ajab naeru peale ta enda küsimus või siis vastus või minu võimetus vastata. Umbes et „nüüd võtsin su vahele; ja tegelikult võtsin enda ka vahele”. Selline lõbus filosoof. Nüüd on tal need ilmed tegelikult ka olemas.

Mell on teistsugune, tema ei küsi teistelt, aimatavasti küsib ta rohkem iseendalt, ja seda võib näha mõnes kurrust ta kulmude vahel ja väiksest pingest silmade ümber, kui ta parajasti millegagi enda sees tegeleb. Mell on pigem selline vaikne enda sees ehitaja, Kõiv paistab rohkem olevat käigu pealt tegija. Kui Mell naerab, siis on ta lihtsalt rõõmus ja rahul – naeratus levib üle kogu näo nagu mingi soojuselaine. Mell tundub rohkem olevat selline kindel puu, kes vaikselt oma tüve tihkust kasvatab ja aeg-ajalt õitseb. See kõlab umbes nii, nagu oleks Mell see tüvi, millele Kõivu liikuvam loomus toetuda saab, aga tegelikult tundub, et see on vastastikune, kumbki leiab teisest midagi tasakaalustavat – Kõiv Mellilt mingit püsivust, Mell Kõivult voolavust.

Mulle näib, et nende sõpruses on midagi paratamatut, midagi looduslikku, midagi sümbiootilist. Näib, et kumbki neist pole selles sõpruses domineeriv, kumbki pole teise satelliit, selles on midagi väga võrdset, kuigi nende loomused on üsna erinevad.

Siinne lavalugu jääb alguste aega. Selle järg viiks meid Jõgevalt Tallinnasse Maakri ja Kuke nurgale, majja Radissoni taga, kus Mell ja Kõiv vanas lagunevas puumajas üksvahe pisikest hämarate lampidega korterit jagasid, aknaist paistmas peene hotellirestorani melu. Seda maja enam pole, see lammutati paar aastat tagasi ja järel on vaid paemüür nagu lage ekraan, millele teadjad võivad oma mälestusi projitseerida – aga lootused ning lootuste täitumise aimatavad piirid leidsid seal juba selgema kuju. Mõnda aega jätkus Maakris väike Jõgeva. Nagu ta nüüd jätkub küpsenumal ja settinumal kujul kõrgel Tallinna kohal. Ja nagu ta jätkub pärast siinset vahepeatust. Me kõik pärineme oma jagatud lootustest.

Siin pildil on see paekivimüür - see korter oli esimesel korrusel trepist paremat kätt, köök ja tuba: