1. Parim, olulisim või põnevaim lavastatud algupärand hooajal
2013/14?
Esmalt Taavi Eelmaa „Kadunud sõbra juhtum” - haruldane juhtum,
kus teksti (ja lavastuse) kohta öeldakse, et see on unenägu, ning
see polegi udu väljavabandamine, vaid ongi unenägudele omaste
mitmekorruseliste kujundite ning intensiivse süsteemsusega; ma
arvan, et see on kunstiliselt väga kõva tekst ning leidis endale ka
õnnelikult adekvaatse ekvivalendi Juhan Ulfsaki lavastusena. Martin
Alguse „Zebra” (siingi saab juba rääkida välja kujunenud
loomingulisest tandemist koos Ingomar Vihmariga). Väärt tekstikogum
on Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi koostatud „Varesele valu,
harakale haigus” (etendusi pole kahjuks näinud). Ja muidugi Eero
Epneri erinevad tegemised.
2. ... lavastatud tõlkenäidend hooajal 2013/14?
Erdmani „Enesetapja”. Marat Gatsalovi korraldatud vene kaasaegse
dramaturgia laboratooriumis tutvustatud tükid (Durnenkov, Prjažko,
Võrõpajev), millest kaks on jõudnud ka teatrite repertuaari –
sellises vormis nüüdisdramaturgia introdutseerimise ettevõtmisi
võiks rohkem korraldada.
3. ... lavastus hooajal 2013/14?
Eelkõige Ulfsaki „Kadunud sõbra juhtum”. Veel: Lagle
„Kolmapäev”, Zobnini „Illusioonid” (olen näinud Tartu Uue
Teatri eestikeelset versiooni), Ulfsaki „4.48 psühhoos”. Väga
hea lasteteater: Tederi „Netis sündinud”. Kadunud sõber,
Illusioonid, Pure mind, Zebra, Kane
4. ... muusikaline kujundus, kunstnikutöö(, koreograafia) hooajal
2013/14?
Kunstnikutööd: Ene-Liis Semper („Ilona. Rosetta. Sue”,
„Enesetapja”), Kairi Mändla („Kadunud sõbra juhtum”), Liisi
Eelmaa (Kane'i-tükid), „Illusioonide” lavaline lahendus [autoriks lavastaja Pavel Zobnin - ajakirjas on see eksikombel toimetatud nii, nagu ma omistaks selle Liisi Eelmaale].
Tantsulavastustest meeldisid väga Renate Valme/Keerdi „PURE MIND”
ja Rene Kösteri „Tzion” (mõlema phul on lavastajad ka
kunstnikud ja muusikalised kujundajad).
5. ... naisosatäitmine (soovi korral võib eristada kandvamaid ja
kõrvalosi) hooajal 2013/14?
„Kolmapäeva” kvartett – Mari Abel, Eva Klemets, Kaie
Mihkelson, Inga Salurand. Evelin Võigemast „Neljas aastaajas”.
6. ... meesosatäitmine (soovi korral võib eristada kandvamaid ja
kõrvalosi) hooajal 2013/14?
Eelkõige Taavi Eelmaa lavastuses „4.48 psühhoos”. Teisi
meeldejäävaid: Argo Aadli „Neljas aastaajas” (mu meelest
tähelepanuväärne ja edukas katse Aadli tavapärasest ampluaast ja
joonisest välja murda), Jörgen Liik „Enesetapjas”, Meelis
Rämmeldi ja Aarne Soro Rosencrantz ja Guildenstern, Indrek Sammul
„Tuvis”, Raivo E. Tamm „Masohhisti pihtimuses”.
Mainiksin ära lavastuse „Armastan! Armastan! Armastan!” kogu
trupi (Ojasoo kursuse Vanemuise-pool) – õnnestunult valitud hetk
nendega just sellises stilistikas lavastust teha, esimese värskuse
ja valmisoleku pealt; selles seltskonnas on vunki ja tundlikkust.
Ja veel - „Zebra” supisöömise stseen (Janek Joost ja Piret
Simson)!
7. Kas mõne Eesti teatri vm teatriettevõtmise tegevuskontseptsioon
hooajal 2013/14 väärib esile tõstmist, eeskujuks seadmist?
Tundub, et varasemate aastate kindlama sihiga teatrid on pisut ohjad
lõdvemaks lasknud – NO puhul on see seletatav vana trupi
lagunemise ja noorte sissetöötamisega, Tartu Uuel Teatril on
ilmselt teatav hingetõmbepaus peale esimest hoogsat enesekehtestust.
Kahju on Gatsalovi äraminekust, sealt hakkas nagu midagi
kontseptuaalsemat võrsuma.
8. Kas ja kuidas kajastab meie teater hetkel Eesti poliitika- ja
laiemalt ühiskonnaelus toimuvat? Arvestades vabakondlikku
aktiveerumist ning teatavat väsimust või pettumust senitoiminud
poliitilise paradigma suhtes (?), võiks ajalookogemuse põhjal
oletada, et see tingib teatrite mõningase tühjenemise ning enama
performatiivsuse igapäevaelus. Samas toimub kultuurielus
rõõmustavalt palju ja ka publiku huvi selle vastu ei näita
langustendentsi. Milline üldse on teatri roll selliste küsimuste
kontekstis (sest lava kaudu maailma parandamiseks ei pea ju pelgalt
peegeldama ja võimendama, vaid võib ka millelegi sisemist
vastukaalu pakkuda, ennustada, ravida jne)?
Küsimus viitab ilmselt 1990ndate algusele, kuid mulle näib, et
tollasega võrreldavat muutust pole viimastel aastatel toimunud –
tollal oli tegu ju põhimõttelise muutusega kommunikatsioonikanalite
formatsioonis, tekkis vaba ajakirjandus jms, mille rolli metafoorses
vormis oli seni kandnud mitte ainult teater, vaid ka muud kunstid (ka
ilukirjanduse ostmine vähenes tollal drastiliselt). Mulle näib, et
kui mingi seos on, siis just vastupidine, teater on seekord ühiskonda
mõjutanud – praegune vabakondluse tõus on seotud Silvergate'i
ning selle tagajärgedega, nende puhul aga on oluline mõju olnud nt
NO ühiskonnakriitilistel projektidel (eelkõige „Ühtsel Eestil”,
pärast mida on ka teatriväline poliit-performance
kergemini läbi nähtav). Aga
eks vist ole Vaba Lava teke vabakondluse esilekerkimise ekvivalent
teatrivallas – ka ses mõttes, et on hakatud akendama ideed, et
vabadus ei tähenda pelka omaette nokitsemist, vaid isiklikke
vabadusi saab ka organiseeritult ühendada, ilma et peaks end
institutsioonile maha müüma.
9. Mida sooviksite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud,
üllatused, vihastamised, tähelepanekud vms).
Kokku nähtud 31 lavastust, tugevasti kaldu mõnede konkreetsete
teatrite poole, nägemata ilmselt omajagu väärt kraami.
Ja veel - ma olen tavaliselt huvi pärast teinud teatriankeedi põhjal ka edetabelid, mida ajakiri teeb ainult parimate lavastuste kohta. Sel korral on tulemused sellised:
Parim algupärane teatritekst
1. Mari-Liis Lill & Paavo Piik "Varesele valu, harakale haigus"
2.-4. Tiit Aleksejev "Imede aasta"
Eero Epner "Ministri viimased päevad"
Tõnu Õnnepalu "Vennas"
5.-6. Urmas Lennuk "Rehepapp" (ooperilibreto Kiviräha põhjal)
Maria Lee Liivak & Kaupo Kaldoja "Liblikas" (ooperilibreto Kiviräha põhjal)
Parim lavastatud tõlkenäidend
1. Sarah Kane "Puhastatud" & "4.48 Psühhoos" - tõlkinud Laur Kaunissaare
2.-4. Nikolai Erdman "Enesetapja" - tõlkinud Toomas Kall
Mark Ravenhill "Bassein (vett ei ole)" - tõlkinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk
Ivan Võrõpajev "Illusioonid" - tõlkinud Ilona Martson
5. Roman Sikora "Masohhisti pihtimus" - tõlkinud Küllike Tohver
Parim lavastus
1.-2. Mari-Liis Lill & Paavo Piik "Varesele valu" (Draamateater) ja "Harakale haigus" (Linnateater)
Sebastian Nübling "Ilona. Rosetta. Sue" (NO99)
3.-7. Lauri Lagle "Kolmapäev" (NO99)
Elmo Nüganen "Igatsus" (Linnateater)
Tiit Ojasoo "Enesetapja"
Sander Pukk "Bassein (vett ei ole)" (Ugala)
Üllar Saaremäe "Üks pealuu Connemaras" (Rakvere Teater)
Juhan Ulfsak "4.48 Psühhoos" (Von Krahl)
Parim muusikaline kujundus
1. Hendrik Kaljujärv "Kadunud sõbra juhtum" (NO99)
2.-7. Hendrik Kaljujärv & Karl Saks "Santa Muerte and the Sun" (Kanuti Gildi Saal)
Renate Keerd "PURE MIND" (Tartu Uus Teater)
Peeter Konovalov "Imede aasta" (R.A.A.A.M.)
Priit Põldsaar "Lugu kahest vereliblest" (NUKU)
Mart Soo "Araabia öö" (Polygon)
Lauri-Dag Tüür "Vennas" (Draamateater)
Parim kunstnikutöö
1. Vladimir Anšon & Gleb Filštinski "Igatsus" (Linnateater)
2. -3. Kairi Mändla "Kadunud sõbra juhtum" (NO99)
2. -3. Kairi Mändla "Kadunud sõbra juhtum" (NO99)
Ene-Liis Semper "Ilona. Rosetta. Sue" (NO99)
4.-5. Liisi Eelmaa "Vennas" (Draamateater)
Ene-Liis Semper "Enesetapja" (NO99)
Parimad tantsulavastused
1.-2. Renate Keerd "PURE MIND" (TUT)
Rene Köster "Tzion" (Kanuti Gildi Saal)
Parim naisnäitleja
1. Anne Reemann "Igatsus" (Linnateater)
2.-4. Kaie Mihkelson "Kolmapäev" (NO99)
Liina Olmaru "Tuvi" (Arhipelaag)
Elisabet Reinsalu "Kassirabal" (Linnateater)
5.-8. Mari Abel, Eva Klemets, Inga Salurand "Kolmapäev" (NO99)
Marika Vaarik "Ilona. Rosetta. Sue" (NO99)
Parim meesnäitleja
1. Taavi Eelmaa "4.48 Psühhoos" (Von Krahl)
2. Pääru Oja "Vennas" (Draamateater)
3. Aarne Soro "Kus sa oled, Juhan Liiv?" (Urmas Vadi & Liivi Muuseum)
4.-5. Lauri Lagle "Kadunud sõbra juhtum" (NO99)
Jörgen Liik "Enesetapja" (NO99)
Parima tegevuskontseptsiooniga teater
1. Kinoteater
2.-4. Cabaret Rhizome
Draamateater
NO99
5. Linnateater
Ja veelgi. Lisan siia katked oma kirjadest Eero Epnerile, kus ma olen kirjutanud "Kadunud sõbra juhtumist".
20.01.2014
...mul oli kogu aeg huvitav, kuigi nagu ütlesin, ei saanud iga asja põhjendatusest aru (eriti sellest kaptenitega lõpust - kusjuures asi polnud kaptenites või mänguregistris, vaid eelkõige selles lippude värgis, see kuidagi tõi sisse mingeid selliseid tähendusviiteid, millega polnud ka emotsionaalsel tasandil midagi peale hakata). Aga iseendast oli huvitav see, kuidas nende stiilivõtmetega mängitakse, see tuli kuidagi veenvalt välja, just see, et kui tegu on idee poolest unenäoga, siis unenäol pole olemuslikku stiili, stiil on mingi teisene töötlus (kui kasutada Freudi unetöö mehhanismi mõistet), mis katab "unesisu"; see töötab mõnes mõttes just selle nimel, et kuigi stiilist ei pääse kuidagi, tekib distants stiili ja "asja enda" vahel (kusjuures asi ise võib olla üsna banaalne - no eks armuvalu ja sõpruse hoidmine ongi üsna banaalsed asjad, sest nad on nii olulised). Mul on tunne, et unenäona veab asi väga hästi välja, st unenägu pole pelk vabandus tollele segasoustile, vaid asi ongi unenägu. Tekst oli kohati väga hea ja vaimukas.
Lagle kaevur oli väga lahedalt mängitud, eriti see intervjuu-stseen (Mirtel oli ka seal stseenis väga hea); seal vist lõi lisaefekti ka see, et mängiti ainult teineteisele, ilma vaatajateta samas ruumis.
Mis ta siis oli - mindi maa alla, selge see, kaevuti teadvuse hämaratesse kihtidesse, kus on nii surmahirm kui asjade struktuur olemas, ja seal siis lahendati seda kadunud sõbra juhtumit, nii nagu unenägu probleeme lahendab - väga ebaökonoomselt ja tehes haardeid kogu mälusisu ulatuses. Tehti korduvalt katset tollest sogast väljuda kuhugi üles kõrgele, lõpuks tehti seda üheskoos, ärgati, kaevur jäi üksi ajunurka istuma.
Peaks seda kindlasti uuesti vaatama, et kogu kontseptuaalsest labürindist pisut selgemat pilti saada, ilmselt on see selline üsna "kompresseeritud" kraam, kus kõike ei jõua korraga tähele panna, ei oska vaadates üles võtta kõiki niidiotsi, mida mööda hiljem edasi liigutakse. Aga emotsiooni ja atmosfääri mõttes kandis kõvasti, võttis kaasa küll.
21.02.2014
Käisin "Kadunud sõpra" ka uuesti vaatamas, juba mõni aeg tagasi - ja ma sain kogu kaadervärgist uutmoodi ja kuidagi selgemini aru. See kaptenite stseen asetus ka õigele kohale, asi pole mänguvõtmes, nagu esiti arvasin, vaid ikkagi selles, et ma ei korjanud esimesel korral eelnevast üles neid niidiotsi, mis tolle stseeni ära põhjendavad. Nüüd nägin, et kogu aeg käib muu kõrval ka liin, kus küsitakse n-ö ühiskondliku sõpruse järele (kaevur kui ligimene, meie must - mustade sõrmeotstega - südametunnistus kuskil sügaval) - seda tehakse tegelikult üsna delikaatselt, alles kaptenite stseenis saab see paksud värvid.
Ja sain kinnitust ka sellele, et see unenäo-märksõna on ikkagi väga sisuline, mitte väljavabandav kattevari; selline tunne, et lavastusele omane segadus on tegelikult väga läbi mõeldud, st mingi unenäoline sihikindlus on selles hämaruses. See ongi unenäo poeetika - miski pole ühemõtteline, kujunditel on mitu tähendust (kuid need tähendused on ilmselgelt olemas), mitu tähenduskihti jooksevad korraga, ruumiliselt üksteise kõrval ja all. Mu meelest oleks seda huvitav analüüsida Freudi unetöö nelja põhimehhanismi kaudu (tihendus, nihe, sümbolisatsioon ja teisene töötlus), ma usun, see täitsa toimiks. St ei panda lihtsalt sürri (seda ei tehta tegelikult üldse), kõik on tegelikult väga selge, ainult et eri kihid on selged korraga, mitte ühekaupa, nii et selline ärkvel fokuseeritud tähelepanu satub raskustesse - aga just nii unenägu töötabki, mitmekordse selguse rezhiimil, just need tihendused ja sümboliseeringud võimaldavadki seda teha. (Hayden White on kirjutanud, kuidas Freudi kirjeldatud unetöö mehhanismid on tegelikult klassikalised retoorilised põhitroobid - tihendus on metafoor, nihutus on metonüümia, sümbolisatsioon on sünekdohh ja teisene töötlus on iroonia; teistpidi tähendab see, et kunstilise ja kujundliku mõtlemise põhiinstrumendid on pärit sellest, kuidas unes vabaks lastud psüühika oma sisusid töötleb, midagi väga "looduslikku" seega.)
Ja teine asi, mis on väga huvitav (ja sarnaneb une-spetsiifikaga), on koomika laad - kuidas naljakas on alati ühtlasi ka väga tõsine (unes ju huumorit pole, naljataju käivitumine põhjustab alati ärkamise, uni on naljakas alati ärkvelolekust vaadatuna); need kõrgstiilis stseenid, mis on väga naljakad, aga samas tegelikult pole sügavamas mõttes nende eesmärk üldse nalja teha; või seesama kaevuri intervjuu, mis miskipärast mõjub väga naljakalt, kuigi tegelikult pole siin midagi liialdatud, üks kaevur just niimoodi võibki rääkida, väga tõsiselt realistlik stseen. Unes pole selgeid meeleolusid, on meeleolude lahtised võimalused, mitmekordne selgus, mida on raske ärkvelolu-fookusesse püüda. Seepärast tundubki, et ühekordsest vaatamisest ei piisa, see on kindlasti "tekst", mida tuleb üle lugeda.
Nii et tundub, et Eelmaa ja Ulfsak on väga täpselt teadnud, mida nad tahavad, ja näitlejad on sellest ka kuidagi hästi aru saanud; ja see täpsus tundub olevat intuitiivne, mitte kalkuleeritud - mis ongi ju väga heale kunstile iseloomulik - olla täpne ilma täpsust ehitamata; umbes nagu lõdva käega antud löök on efektiivsem kui pinges käega (nagu karates).
Ja veelgi. Lisan siia katked oma kirjadest Eero Epnerile, kus ma olen kirjutanud "Kadunud sõbra juhtumist".
20.01.2014
...mul oli kogu aeg huvitav, kuigi nagu ütlesin, ei saanud iga asja põhjendatusest aru (eriti sellest kaptenitega lõpust - kusjuures asi polnud kaptenites või mänguregistris, vaid eelkõige selles lippude värgis, see kuidagi tõi sisse mingeid selliseid tähendusviiteid, millega polnud ka emotsionaalsel tasandil midagi peale hakata). Aga iseendast oli huvitav see, kuidas nende stiilivõtmetega mängitakse, see tuli kuidagi veenvalt välja, just see, et kui tegu on idee poolest unenäoga, siis unenäol pole olemuslikku stiili, stiil on mingi teisene töötlus (kui kasutada Freudi unetöö mehhanismi mõistet), mis katab "unesisu"; see töötab mõnes mõttes just selle nimel, et kuigi stiilist ei pääse kuidagi, tekib distants stiili ja "asja enda" vahel (kusjuures asi ise võib olla üsna banaalne - no eks armuvalu ja sõpruse hoidmine ongi üsna banaalsed asjad, sest nad on nii olulised). Mul on tunne, et unenäona veab asi väga hästi välja, st unenägu pole pelk vabandus tollele segasoustile, vaid asi ongi unenägu. Tekst oli kohati väga hea ja vaimukas.
Lagle kaevur oli väga lahedalt mängitud, eriti see intervjuu-stseen (Mirtel oli ka seal stseenis väga hea); seal vist lõi lisaefekti ka see, et mängiti ainult teineteisele, ilma vaatajateta samas ruumis.
Mis ta siis oli - mindi maa alla, selge see, kaevuti teadvuse hämaratesse kihtidesse, kus on nii surmahirm kui asjade struktuur olemas, ja seal siis lahendati seda kadunud sõbra juhtumit, nii nagu unenägu probleeme lahendab - väga ebaökonoomselt ja tehes haardeid kogu mälusisu ulatuses. Tehti korduvalt katset tollest sogast väljuda kuhugi üles kõrgele, lõpuks tehti seda üheskoos, ärgati, kaevur jäi üksi ajunurka istuma.
Peaks seda kindlasti uuesti vaatama, et kogu kontseptuaalsest labürindist pisut selgemat pilti saada, ilmselt on see selline üsna "kompresseeritud" kraam, kus kõike ei jõua korraga tähele panna, ei oska vaadates üles võtta kõiki niidiotsi, mida mööda hiljem edasi liigutakse. Aga emotsiooni ja atmosfääri mõttes kandis kõvasti, võttis kaasa küll.
21.02.2014
Käisin "Kadunud sõpra" ka uuesti vaatamas, juba mõni aeg tagasi - ja ma sain kogu kaadervärgist uutmoodi ja kuidagi selgemini aru. See kaptenite stseen asetus ka õigele kohale, asi pole mänguvõtmes, nagu esiti arvasin, vaid ikkagi selles, et ma ei korjanud esimesel korral eelnevast üles neid niidiotsi, mis tolle stseeni ära põhjendavad. Nüüd nägin, et kogu aeg käib muu kõrval ka liin, kus küsitakse n-ö ühiskondliku sõpruse järele (kaevur kui ligimene, meie must - mustade sõrmeotstega - südametunnistus kuskil sügaval) - seda tehakse tegelikult üsna delikaatselt, alles kaptenite stseenis saab see paksud värvid.
Ja sain kinnitust ka sellele, et see unenäo-märksõna on ikkagi väga sisuline, mitte väljavabandav kattevari; selline tunne, et lavastusele omane segadus on tegelikult väga läbi mõeldud, st mingi unenäoline sihikindlus on selles hämaruses. See ongi unenäo poeetika - miski pole ühemõtteline, kujunditel on mitu tähendust (kuid need tähendused on ilmselgelt olemas), mitu tähenduskihti jooksevad korraga, ruumiliselt üksteise kõrval ja all. Mu meelest oleks seda huvitav analüüsida Freudi unetöö nelja põhimehhanismi kaudu (tihendus, nihe, sümbolisatsioon ja teisene töötlus), ma usun, see täitsa toimiks. St ei panda lihtsalt sürri (seda ei tehta tegelikult üldse), kõik on tegelikult väga selge, ainult et eri kihid on selged korraga, mitte ühekaupa, nii et selline ärkvel fokuseeritud tähelepanu satub raskustesse - aga just nii unenägu töötabki, mitmekordse selguse rezhiimil, just need tihendused ja sümboliseeringud võimaldavadki seda teha. (Hayden White on kirjutanud, kuidas Freudi kirjeldatud unetöö mehhanismid on tegelikult klassikalised retoorilised põhitroobid - tihendus on metafoor, nihutus on metonüümia, sümbolisatsioon on sünekdohh ja teisene töötlus on iroonia; teistpidi tähendab see, et kunstilise ja kujundliku mõtlemise põhiinstrumendid on pärit sellest, kuidas unes vabaks lastud psüühika oma sisusid töötleb, midagi väga "looduslikku" seega.)
Ja teine asi, mis on väga huvitav (ja sarnaneb une-spetsiifikaga), on koomika laad - kuidas naljakas on alati ühtlasi ka väga tõsine (unes ju huumorit pole, naljataju käivitumine põhjustab alati ärkamise, uni on naljakas alati ärkvelolekust vaadatuna); need kõrgstiilis stseenid, mis on väga naljakad, aga samas tegelikult pole sügavamas mõttes nende eesmärk üldse nalja teha; või seesama kaevuri intervjuu, mis miskipärast mõjub väga naljakalt, kuigi tegelikult pole siin midagi liialdatud, üks kaevur just niimoodi võibki rääkida, väga tõsiselt realistlik stseen. Unes pole selgeid meeleolusid, on meeleolude lahtised võimalused, mitmekordne selgus, mida on raske ärkvelolu-fookusesse püüda. Seepärast tundubki, et ühekordsest vaatamisest ei piisa, see on kindlasti "tekst", mida tuleb üle lugeda.
Nii et tundub, et Eelmaa ja Ulfsak on väga täpselt teadnud, mida nad tahavad, ja näitlejad on sellest ka kuidagi hästi aru saanud; ja see täpsus tundub olevat intuitiivne, mitte kalkuleeritud - mis ongi ju väga heale kunstile iseloomulik - olla täpne ilma täpsust ehitamata; umbes nagu lõdva käega antud löök on efektiivsem kui pinges käega (nagu karates).
No comments:
Post a Comment