21/11/2015

Elias Hirschl - kolm teksti

Tõlkisin Tartus toimunud Euroopa Luuleprõmmu Meistrivõistlustel osalenud Austria esindaja Elias Hirschli tekste.




Mul läheb halvasti

Mul läheb halvasti, sest ainsa inimesena sel maal olen ma tänulik selle eest, mida maailm mulle pakub. Jah, kuid samavõrra panen ühtlasi tähele, mida kõike maailm mulle ei paku.
Ma elan Austrias. Rikkal maal, kus kõik on rahulolematud.
Alati on piisavalt raha, ja kui raha pole, on alati kuskil piisavalt süüa. Aga mida peaksime söögiga tegema, kui meil pole nälga?
Sina, kes istud ikka seal üleval ja jagad ressursse: Palun, palun! Mul pole enam sööki vaja! Mul on juba kõht täis! Rohkem täis, kui täis võib üldse kõht saada!
Sellel maal on puudus näljast ja surmast! Seepärast hävitavadki nii paljud inimesed ennast! „Kas tohib teile veel midagi pakkuda?“
Jah, tegelikult võiks küll veel midagi pakkuda! Tsüaniidikapsleid, kui sobib! Aga palun suhkruvabu, ma olen nimelt diabeetik! Peale selle on mul veel laktoositalumatus ja ma olen vegan. Ma tahaksin aga seevastu elada maal, mis voolab piima ja mett. Ja kas te võiks palun ka piima delaktosifitseerida ja lehmad taimedega asendada ja mesilastele korralikult maksta, muidu korraldan ma siin veel näljastreigi!
Minu kodus on üks lihasööja taim, aga kuna ma olen vegan, siis peab ta ka minu elustiiliga sobituma, seega olen ma ta ümber õpetanud veganist lihasööjataimeks.
Teadlased on välja selgitanud, et inimkeha rakud uuendavad end täielikult iga seitsme aasta tagant. Kui seitse aastat ainult taimedest toituda, siis koosneb inimene defakto ainult taimedest ja võib lõpuks iseennast süüa, ilma et ta seejuures süümepiinu peaks tundma. Aitäh, teadus!
Me oleme teadusele nii palju tänu võlgu! Nagu näiteks aatompommide ja heaoludepressiooni eest! Progress viib meid edasi! Kui me tagasi läheme, saab meist katk, kui seisma jääme, siis vähktõbi, ja kui me edasi läheme, siis võib-olla mõlemad!
Farmatseudid otsivad aastate kaupa vahendit, mis vabastaks meid kõigist elu hädadest ja täiesti ootamatult tuleb neil välja surmav viirus.
Ma võiksin nii paljude asjade üle siin maailmas nördimust tunnda, aga õnneks on selle vastu ju tabletid olemas. Ainult kahjuks mul pole neid.
Mis tabletid need minu rahakotis siis on? Ahsoo, ei, ei, neid võtan ma vaid kümme korda päevas oma tabletisõltuvuse vastu. Ja ma olen ka suitsetamisest loobunud ja imen sestsaadik sulatatud plastikut ja vestlen iga päev kolm tundi oma arstiga kiirguse kahjulike mõjude vastasest vahendist! Mingil moel pean ma ju oma igapäevase vähidoosi kätte saama.
Nii et andke mulle nüüd palun lõpuks mu delaktosifitseeritud piim, minu mesilasvaba mesi ja minu suhkruvabad tsüaniidikapslid.
Sest ma lähen nüüd koju ja söödan end oma veganist lihasööjataimele.



Roosad prillid

Ma ostsin endale roosad prillid. Sestsaadik tunnen end, nagu oleks ma armunud. Mu äratuskell teeb nüüd linnusädinat ja et seda tasakaalustada, olen linnud oma aias helisema dresseerinud.
Kuna kannan prille päeval ja öösel, olen oma seinad komplementaarvärvidega värvinud, et nad jälle valgetena paistaksid, muidu pööran ükspäev täitsa ära. Vastupidi roostevabaks teraseks tugevdatud roosadele pleksiklaasprillidele ei hoia armastust kahjuks igavesti alal. Ka siis mitte, kui kleeplindiga kõvasti kinni panna. Et seda meeles pidada, olen lasknud endale lõplikkusemärgi pahkluule tätoveerida. Selle saab vähemasti jälle maha pesta.
Mõnikord vahin seda lõplikkusemärki ja mõtlen järele.
Mõnikord esitan endale nii raskeid küsimusi. Nii raskeid küsimusi, et tunnen end äärmiselt lahedana, kui ma neid luuleprõmmul ette loen.
Ma tean, et ühel päeval ma suren. Wow, näib mulle, ma olen niii vinnge.
Ma olen Stepihunti lugenud, ma olin siis 11. Ja ma elan veel. Sest ma ei saanud sellest raamatust aru.
Ma nägin Fightclubi, kui ma olin 12, ja ma elan ikka veel. Sest film oli algkeeles ja ma ei saanud süžeest aru.
Ma arvasin, et film räägib kahest tüübist, kes teineteist vastastikku klobivad ja üks neist muutub lõpus nähtamatuks.
 Mõnikord näen sind unes. Ja unes pole sul midagi seljas. Kuid see ei tule sellest, et ma peaks sind ihaldusväärseks, vaid sellest, et ma ei suuda riietust ilmekalt ette kujutada. Ma usun, et see on midagi legasteenia sarnast.
Alati, kui sind näen, läheb päike ära. Tõenäoliselt peaksime seepärast lõpetama ainult loojangu ajal kohtumised, ma pean oma une ja ärkvelolu rütmi jälle korda seadma, aga see on raske, kui linnud ei lõpeta helisemist.
Kell 6 hommikul. Kell sädistab. Aeg tõusta. Ma oleks pidanud lindudele lihtsalt unerežiimi implanteerima, nii raske poleks see ju pidanud olema. Aga hea töömees pole ma niikuinii olnud. Ja ma pole ka multitaskingu-võimeline. Aga vähemalt ei joo ma autot juhtides.
Sa oled alati minu jaoks olemas. Sa tead politsei numbrit peast ja selle eest olen ma sulle väga tänulik. Mina ei pane numbreid tähele, sellega on nagu ka riietuse ruumilise ettekujutamisega. Mina ei tea, mis sellega on. Tõenäoliselt lapsepõlvetrauma, mille ma olen alla surunud. Lapsena sain ühelt maalikunstnikult nõelata. Sestsaadik on mul vastumeelsus kujutava kunsti suhtes. Aga ma ei lükka kunstnikke tervikuna tagasi. Ma mõtlen, et kui ma kord piisavalt suure korteri saan, lisan ma sellele ka ühe kunstniku. Laulukirjutaja peaks ju päris hästi lastega sobima, olen ma kuulnud. Ja vastupidiselt kujutavatele kunstnikele tunnevad nad end ka kitsas ruumis hästi, nii et see ei tekita süümepiinu, kui ma üht sellist linnas pean.
Kusjuures: kunstnikud, kes laulavad, ei nõela. Ja kunstnikud, kes kirjutavad, ei löö sind näkku, igal juhul mitte sel ajal, kui nad kirjutavad, siis on neil see käsi pliiatsiga kinni.
Kui nad just mõlemakäelised pole. Uuuuääh. Mõlemakäelised.
Kui väga ma neid vihkan, neid mõlemakäelisi poeete.
Nood virutavad sulle ühe käega ja kirjutavad samal ajal teisega impressionistlikku armastusluuletust.
Vist peaksin pigem veel natukeseks pikali heitma. Linnud hakkasid ka jälle helisema.
Päike loojub. Sajab vihma, aga ma olen kuulnud, et ilm muutub paremaks, kui lihtsalt lõpetada sellest lugemine.




Kafka – isakompleksi-tekst

Minu suhe isaga on mõnevõrra komplitseeritud. Ühelt poolt seepärast, et ta ei kuula mu probleeme päriselt ära ega ole mu ebakonventsionaalsete mässuliste vaadetega nõus, ja teiselt poolt seepärast, et ta lukustas ennast külmkappi.
Alguses ei pannud me seda üldse tähele. Me märkasime vaid, et ta ikka jälle paariks tunniks ära kadus. Ükskord juhtusin ma just sel ajal külmkappi lahti tegema ja leidsin oma isa sealt seest. Ta tervitas sõbralikult ja ulatas mulle ühe õlle. Ma vaatasin pudelit mõnevõrra segaduses näoga ja isa võttis selle tagasi, sest mul polnud pudeliavajat kaasas.
Ta võttis õlle, avas selle teise pudeli abil ja ulatas jälle mulle.
Ma olin ikka veel natuke tardunud. Ühest küljest seepärast, et mu isa külmkapis istus, teisest küljest seepärast, et tal oli tõepoolest õnnestunud üks pudel teise pudeliga avada, mis oli ikka päris lahe, ja eelkõige seepärast, et ma olin alles 12-aastane ja tahtsin tegelikult jogurtit.
Isa naeris jälle ja sulges ukse konksuga, mille ta külmkapiuksele sissepoole oli keeranud.
See olukord oleks ju isegi pooleldi talutav olnud, kui ta polnuks veel ka lukku uksele külge monteerinud. Külmkapp oli sestpeale lihtsalt hõivatud ja esiteks ei saanud me seda kasutada ning teiseks ei teadnud me, mida ta seal sees tegi.
Nädala pärast küsisime temalt lõpuks, ega tal külm pole.
Ta vastas: Ei, ta on sinna juba kütte paigaldanud. Ja lisaks veel väikese lambi, kuna külmkapituli on kogu aeg kustus.
Me ei saanud seda viimast muidugi kuidagi järele kontrollida. Seda ei tea ju lõpuks absoluutselt mitte keegi, kas tuli on külmkapis kustunud, kui uks kinni on.
Mu isa oli end igal juhul päris kenasti külmkappi sisse seadnud. Tal oli kõik nii, nagu öeldud: küte, lamp, uksekonks ja väike tabalukk. Aga tal oli seal sees ka näiteks telekas. Ja üks päris vinge stereokeskus. Jaa, tal oli seal külmkapis isegi üks külmkapp.
Umbes kuu pärast mõtlesime: Nii ei saa see enam edasi kesta!
Seepärast ostsime teise külmkapi, kuhu me lõpuks ometi jälle saime sisse panna kogu rõdul seisnud söögi, sest vaikselt oli kätte jõudnud suur suvi.
Millalgi tegi mu isa veel ühe käigu edasi ja kolis külmkapi sisu teise külmkappi üle, kuna vana külmkapp oli talle liiga suur. Mõne aja pärast oli ta juba unustanud, et ta oli juba teise külmkapi hõivanud, ja kui ta ükskord kapist väljus, sattus ta täiesti pöördesse sellest, et ta tegelikult kogu aeg külmkapis istub. Sel moel kaotas ta aja jooksul täielikult reaalsustaju. Ta hakkas külmkappi ainsaks eksisteerivaks maailmaks pidama ja uskus, et väljaspool külmkappi seda enam pole. Või kui, siis tõenäoliselt vaid veel üks suurem külmkapp. Ja selle ees, suuremasse külmkappi sisenemise ees tundis ta ülemäära suurt hirmu. Tal oli põhimõtteline hirm ruumilise avaruse ees ja ta soetas endale rohkem külmkappe, mis ta üksteise sisse pani. Nõnda tõmbus ta aegamööda külmkapist külmkappi, kuni ta ühel hetkel absoluutsesse nullpunkti oli jõudnud, mis oli tõenäoliselt ka ainus koht kogu maailmas, milles ta end kindlalt tunda võis.
Me pole teda enam näinud.
Millalgi viisime külmkapi lihtsalt toast välja.
Mu isa oli küll ära, kuid me leidsime ühed käsikirjad, mis ta oli ilmselt vahepeal kirjutanud.
Nende nimed olid näiteks „Protsess“, „Otsus“ või „Metamorfoos“, nad olid kõik päris pikad ja käsitlesid läbivalt Ema Loodust ja Isa Kompleksi.

No comments:

Post a comment