05/08/2016

Punane bukett II. Noored, spordile!

Vikerkaares nr 7/8 on ilmunud "Punane bukett II" koos saatesõnaga "Noorkommunaarid ja Oras - eesti idapagulaste kirjandusrühmitused". Seekord on fookuses 1920. aastatel Venemaal tegutsenud autorid. Buketis on ka tõlked kahest Aleksei Gastevi ja ühest Vladimir Kirillovi tekstist. Lisanduseks panen siia ühe teksti, mis on ilmunud Noortes Kommunaarides nr 7/8, 1921.



*


NOORED, SPORDILE!

Vaevaline ja ülikeeruline on töö teadus. Töö, mis pühendet mõistliku mõttega, teeb inimese kauniks, Töö läbi tuleme suurele vendluselle, mil kõigil saab olema üks isamaa — maailm, üks valitsus — kommuun. Kuid kõrvuti töötempliga peavad kasvama ka puhketemplid. Puhata peab mõistma samuti, nagu töötatagi. Teadus puhkusest on suur teadus. Tarvis õppida töötama nõnda, et töö näiks puhkuseks, aga puhkus oleks elavaks loomistööks. Tollele võime jõuda üksnes siis, mil iga meie liigutus on pühendet ideega, tõsise inimese südames mitte iialgi sureva ideega, kommunismi ideega. Puhates õpi tundma, puhates õpi armastama. Oska leida ilu.
Eks ilm ole tark, eks ole kaunis maailma loomistöö, eks paista päike meile. Kogu maailm on meie jaoks, vaja ainult õppida teda armastama, arusaama tema loodusjõu keelt. Noorus, lähemalle looduselle! Mõista kasutada igat päiksekiirt, tuult, laenet; mõista anda avarust oma loomulistele tarvidusile, liigutusile ja enesetäienduse püüetele.
Üks paljukujulisist, üks kõige kaunimaist teist armastada maailma, avada iluduse koguvarandused, on sporditee.
Spordistajale on päike elav ja eluloov olevus. Ta püüab tema kiiri, ta annab oma rinna, oma keha tema kallistusile. Ta ootab päikest, — helget palavat. Ta ei peida end villu suisel palaval päeval. Miks peaks ta kartma oma lihast venda?
Päike valgutab kuuma verd spordistaja kehas ja teeb brongsiliseks ta rinna, käed, jalad — kogu ta keha. Aga kui lõõsast muutub niiskeks ta keha, läheb ta oma teise sõbra — vee — juure. Õrnalt uhavad jahedad veelained päiksekiirtepüüdja keha; elustet organismis nõtkub iga närvi niit ja karastatuna tunneb ta endas tugevust. Kui magus on tunda endas jõudu!
Näe rühm, halasti, päevitand noormehi jookseb lindi poole, mis tõmmat neist 50—100 sülla kaugusel. Nende sitked jalad peksavad maapinda, nende käed lõhuvad võimsalt õhku, nende keha ütleb „edasi”, nende õhetavad palged ja põlevad silmad, milledes võidule püüe, kannavad tahteliigutust, esimuse rõõmu, elu rõõmu.
Sääl teine rühm viskab ketast, piiki, kuuli. Osavad liigutused, kehajoonte painde, ilu ja energia on valat ühes puhangus. Näe, kus turnija! Üheainsa osava hüppega lendab ta üle ristpuu ja nagu hõljuv linnuke töötab parallelseil käsipuil. Vaatke, kuis ta valitseb iga oma muskli üle, vaatke tema hüppeid, — ta on kerge nagu pall, nõtke nagu teras. Siin tuhandaline grupp sõjaväe eelkutselisi teeb vabaid, plastilisi, distsiplineerivaid liigutusi. Sääl grupp, kes joonistab nõukoguvabariigi elavaid initsiaale, mis niiväga üllatab Moskva ja Peterburi paljutuhandalist massi. See, kes töötab tolle loomise kallal, võib julgesti öelda, et kõik osanikud olid üheks sitkeks kehaks ja et neid kõiki liitis sport.
Kus mujal, kui mitte spordis, areneb seltslikkuse tunne, hää, kaunis tunne. Estafettes, aerugruppes, pallimängeis streinfeerinub partii ja saab üheks koguks.
Seltsilised, te teate, mis tähendab võita juhtivat esimust. Te teate mäherdusiks ligidasiks üksteisele saavad kõik võidumängu osalised.
Maitske kord võistluse magusat mürki. Teistkorda meil ei tule teid kutsuda spordile, te ise saate spordistajaiks, tervise, erksuse ja looduse vastu armastuse külvajaiks. Eks ole kaunis vaatluspilt, kui trampliinilt pääsukesena vette langev ujur pinnale kerkides vabas liigutuses lõhub oma rinnaga laineid?
Kas ei kallista teda voogude vägev süle, kas pole ta tema võitja?
Aerude võimsate löökide all ujuvad lootsikud, kerged ja kaunid nagu kalad, minnes tüürija käeliigutuse järele ühele ehk teisele poole.
Ennäe, küljele laskund purje lootsikud — ju puudutab nende äär vett. Ah, oi, näib et tuulepuhang neid ümber viskab ja nad mattuvad veereva laene alla.
Paisund purjed kannavad linnuna inimesi laenteharjalt teisele. Ärge kartke, kõik läheb õnnelikult. Purjejalus on kindlasti spordistaja käes. Ja ta mängib tuulega, ta naerab laene üle.
Möödub suvi. Spordistaja ei jää rahule. Tööst vabail tundeil ihkab ta sporti. Nukral sügisel leiab ta paiga oma jõudude käsituseks. Vaadake raske-atleetika kabinetti. Helisevad rõngad, mis keerutetakse ridva ümber. Võimsail musklisteil käsil tõstetakse puute, ja inimene mängib raskusiga, mis suuremad ta enese keha kaalust. Naabertoas poksivad kaks atleeti. Iga liigutus on arvel, üks luurab teise järele. Ootamatu julged löögid vastatakse välgukiirusel. Kõik tähelpanu on koondet vastase tegevusele. Üks võõriti hoop ja sa kaotad tasakaalu, riskeerides maksta oma külgiga. Hoobist punsund silm — see ei tee viga. Õpi tagasi lööma kallaletungimist. Õpi vastuseisma ootamatusile. Siin karastad sa oma tahet.
Kaks vehklejat. Nende kiired hüpped, energilised atakad (kallaletungimised), osav kaitse, kõik see, ühendet plastikaga, näib olema kaunis, kuid hõlbus, aga ometi on siin tarvis palju teadmist, vilumist ja tuleb koguda kõike oma tahet, et lõpetada võitjana.
Hää kütt trehvab alati märgi teatud kohta. Rahulisus, õige silmamõõt, need on saavutet harjutuse teel. Oskus koondata kõike tähelpanu ühele punktile — see on jällegi tahte võit.
Kaks sitket, tugevat keha läksid kokku võitluses. Üks kõige kaunimaist vaatlusist, üks füüsilisist harjutusist, mis arendavad igakülgselt keha. Joonte kokkukõla, ime väärt osavus; mis ühendet jõuga, annab võidu.
Iga elava olevuse hinge on pandud võitluspüüd. Vaat, miks võitlus on spordi liik, mis ühes kerge atleetikaga ja ujumisega kuulub loomuliste harjutuste hulka.
Tali... Avarusele, valguselle.
Noored, kinnitage alla uisud, libisege siledal jääpinnal. Püüdke tervist. Täiel rinnal hingake pakast õhku. Kihutage kelkeil kõrgeilt mägedelt ja tormake suuskeil kiirgav-valgeil lumiväljul.
Noorsugu, kogu maakera on sinu jaoks. Võta võideldes iga tervispiisk. Tee sporti ja sa õpid rõõmsalt naerma. Mine spordiühinguisse ja sa täidad oma vaba aja rõõmuga.
Kellel tervis nõrk — arstige spordiga. Olete aga terved — suurendage jõudu sama spordiga. Rohkem jõudu — rohkem võimalusi. Pidage meeles, et vaimu seisukord on lähedalt seot tervise seisukorraga.
Kapitalistide valitsus võttis hästi arve seda asjaolu. Ei temale kõlband, et rahvahulk oleks tugev. Otse samuti nagu hariduselegi, oli kehvikuil ka spordile tee kitsas. Spordistajate ringkond oli kodanlik ja töölisille ülejõuliste kuludega ühendet sporditoimetus kättesaamatu. Ja kuidas võiks spordiga tegemist teha pärast 12 tunnilist tööpäeva.
Talupoeg ning tööline vaatasid spordi kui härraste väljamõelduse pääle ja ka nüüdki veel pole see vaade täiesti väljatõrjut. Kolm aastat tagasi võttis tööliste riik füüsilise kasvatuse oma kanda. Pühiti minema kõik, mis takistas kehvikul hoolitseda oma tervise eest. Tema tarvitada on hästi sisseseatud sportklubid ja asi on praegu ainult selles, et võimaliselt rohkem inimesi läheks spordile, et meil poleks ühtki inimest, kes ei saaks aru spordi sisust. Kõrvuti sundusliku kirjaoskuse õpetamisega tuleb seada õpetus terviskunstist, s. o. spordist.
Seltsimehed, elu kutsub teid kättevõitma inimsoo heledaid ideaale. Teie asute tõe eest võitlejate ridusse. Kuni te veel põie kutsutud aktiivsele võitluselle, olete alles eelkutselised. Kasvage siis tugevaks tolleks ajaks, mil saate kutseealisiks.
Me ei taha teilt midagi pääle selle, et imbutaksite endasse füüsilist ja vaimlist tugevust spordi läbi. Me, spordistajad, kutsume teid, kallid seltsilised ja seltsimehed terviselle. Kes hoidub kõrvale spordist ehk kutse-eelsest ettevalmistusest, see hävitab oma organismi, sest ta ei omanda jõu sitkust ega osavust.
Elagu sport, elagu noored sportsmeenid!
 

A. P—n.
 

.

No comments:

Post a comment