06/01/2017

Ingeborg Bachmann - Luuletused 2

Akadeemias nr 1 ilmus teine kimp Ingeborg Bachmanni luuletuste tõlkeid (vt siit), saateks ka ülevaade Bachmanni senisest retseptsioonist Eestis. Panen sel puhul üles ka esimese kimbu, mis ilmus novembris Loomingus, lisaks Akadeemias ilmunud "Varane keskpäev".

*


MINE, MÕTE

Mine, mõte, kuni veel üks lennuks selge sõna
on su tiib, sind kannab ja läheb sinna,
kus kerged metallid hõljuvad,
kus õhk on lõikav
uues arusaamises,
kus relvad räägivad
ainulaadselt.
Võitle meie eest seal!

Laine tõmbas ajupuu üles ja uputab ta.
Palavik vedas su enda juurde, laseb sul kukkuda.
Usk on vaid ühe mäe paigast liigutanud.

Las seista, mis seisab, mine, mõte!,

ei millestki muust kui meie valust läbi tunginuna.
Vasta meile üleni!

PÄIKESELE

Ilusam kui auväärne kuu ja tema aadeldatud valgus,
ilusam kui tähed, need öö kuulsad aumärgid,
palju ilusam kui komeedi tuline ilmumine
ja kaugelt ilusamaks kutsutud kui iga teine taevakeha,
kuna sinu ja minu elu iga päev temast sõltub, on päike.

Ilus päike, mis tõuseb, pole oma tööd unustanud
ja viib selle lõpule, ilusaim suviti, kui päev
kallastel aurustub ja vaevata peegeldatuna purjed
üle su silma liiguvad, kuni sa väsid ja lühendad viimast.

Ilma päikseta võtab ka kunst jälle loori ülle,
sa ei paista enam mulle, ja meri ja liiv,
varjudest piitsutatud, pagevad mu lau alla.

Ilus valgus, mis meid soojas hoiab, kaitseb ja imeliselt hoolitseb,
et ma taas näeksin ja et ma taas sind näeksin!

Pole midagi ilusamat päikese all kui päikese all olla...

Pole midagi ilusamat kui näha vaia vees ja lindu selle peal,
kes mõtleb oma lennu üle, ja allpool kalad parves,
värvilised, kujukad, maailma tulnud valguse lähetatuna,
ja näha ümbrust, põllu nelinurka, oma maa tuhatnurka
ja kleiti, mis sa oled selga pannud. Ja sinu kleiti, kellukesekujulist ja sinist!

Ilus sinisus, milles paabulinnud jalutavad ja kummardusi teevad,
kauguste sina, õnne tsoonid meelepärase ilmaga,
sinine juhus silmapiiril! Ja minu vaimustunud silmad
avarduvad taas ja pilguvad ja põletavad endale haava.

Ilus päike, mis põrmult veel suurima imetluse pälvib,
seepärast mitte kuu ja tähtede ja mitte selle pärast,
et öö praalib komeetidega ja püüab mind narrida,
vaid sinu pärast ja peaaegu lõputult ja nagu eimillegi muu pärast
itken oma silmade pöördumatut kaotust.

SELETA MULLE, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, tervitab, lehvib tuules,
su katmata peal on pilved mütsiks,
su südamel on mujal tegemist,
su suhu sulab uusi keeli,
värihein maas võtab võimust,
mesitähti hingab suvi sisse ja välja,
helbeist pimestatuna tõstad oma näo,
sa naerad ja nutad ja enda vastu puruned,
mis sinuga veel juhtuma peaks –

Seleta mulle, armas!

Paabulind lööb leegitsevas hämmingus lahti oma saba,
tuvi tõstab oma sulekrae üles,
kudrutusi tulvil, paisub õhk,
isahani hüüab, metsmett võtab
kogu maa, ka korrastatud pargis
on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Kala punastab, jätab maha oma parve
ja murrab läbi grottide korallisängini.
Hõbeliivamuusika saatel tantsib häbelikult skorpion.
Põrnikas haistab kaugelt oma jumaldatut,
oleks mul tema meel, tunneksin ka,
kuidas tiivad tema kilbi all säravad,
ja asuksin teele kauge maasikapuhma poole!

Seleta mulle, armas!

Vesi oskab kõnelda,
laine võtab lainel käest kinni,
viinamäel paisub kobar, murdub oksalt ja kukub.
Nii pahaaimamatult sirutub tigu kojast välja!

Kivi oskab teist kivi pehmendada!

Seleta mulle, armas, seda, millest ma selgust ei saa:
kas peaksin selle lühikese õudse aja
vaid mõtetega läbi käima ja üksi
ei midagi armsat tundma ja ei midagi armsat tegema?
Kas inimene peab vaid mõtlema? Kas ei tunta temast ka puudust?

Sa ütled: üks teine vaim loodab ta peale...
Ei, ära seleta. Ma näen salamandrit
läbi iga tule minemas.
Ükski hirmuvärin ei taba teda, ja ta ei tunne valu.


AJATATUD AEG

Tulevad karmimad päevad.
Tagasikutsel ajatatud aeg
tuleb silmapiiril nähtavale.
Varsti pead sa kingad nöörima
ja koerad paduritaludesse tagasi ajama.
Sest kalade sisikonnad
on tuules külmaks läinud.
Vaevaliselt põleb lupiinide valgus.
Sinu pilk ajab udus jälgi:
tagasikutsel ajatatud aeg
tuleb silmapiiril nähtavale.

Seal vajub su armsam liivasse,
mees tõuseb tema lehvivate juusteni,
katkestab tema jutu,
käsib tal vaikida,
arvab, et naine on surelik
ja tahab lahkuda
pärast iga embust.

Ära vaata ringi.
Nööri oma kingad.
Aja koerad tagasi.
Viska kalad merre.
Kustuta lupiinid!

Tulevad karmimad päevad.


ESMASÜNDINUD MAA

Oma esmasündinud maale, lõunasse
liikusin ma ja leidsin, alasti ja vaesunud
ja vööni meres,
linna ja kindluse.

Põrmust unne astunud,
lebasin ma valguse käes,
ja joonia soolast lehte läinud,
rippus üks puuskelett üle minu.

Ühtki unenägu ei kukkunud sealt alla.

Seal ei õitse ükski rosmariin,
ükski lind ei värskenda
oma laulu allikais.

Minu esmasündinud maal, lõunas
tungis rästik minu kallale
ja õudus valguses.

Oo sulge
silmad sulge!
Suru oma suu hammustusele!

Ja kui mina iseennast jõin
ja minu esmasündinud maad
maavärinad kiigutasid,
äratati mind nägema.

Seal juhtus minuga elu.

Seal pole kivi surnud.
Taht sööstab üles,
kui pilk ta süütab.


KÕIK PÄEVAD

Sõda ei kuulutata enam välja,
vaid jätkatakse. Ennekuulmatu
on saanud igapäevaseks. Kangelane
jääb võitlusest kaugele. Nõrk
on tuletsooni lükatud.
Päeva munder on kannatlikkus,
aumärgiks – lootuse
armetu täht südame kohal.

Ta saab aumärgi,
kui midagi enam ei juhtu,
kui turmtuli vaikib,
kui vaenlast pole enam näha
ja kui varjude igavene soomus
katab taeva.

Ta saab aumärgi
lipu juurest põgenemise eest,
kiitlemise eest sõbra ees,
vääritute saladuste reetmise eest
ja igale käsule
vastuhakkamise eest.



SUURE KARU PALVE

Suur karu, tule alla, karune öö,
pilvekarusnahkne loom vanade silmadega,
tähesilmadega,
läbi tihniku murravad särades
sinu küünistega käpad,
täheküünistega,
valvsalt hoiame oma karju,
mis ometi on sinu lummuses, ja umbusaldame
sinu väsinud külgi ja teravaid
pooleldi paljastatud hambaid,
vana karu.

Käbi: teie maailm.
Teie: soomused tema küljes.
Ma ajan teda enda ees, veeretan teda
alguse kuuskedelt
lõpu kuuskedele,
nuhutan teda, proovin teda suus
ja käpin käppadega.

Ehmuge või ärge ehmuge!
Makske korjanduskotti ja kinkige
pimedale mehele hea sõna,
et ta karu oheliku otsas hoiaks.
Ja pange lambale hästi vürtsi.

Võib juhtuda, et karu
rebib end lahti, ei ähvarda enam
ja jahib kõiki käbisid, mis kuuskedelt
on langenud, suurtelt, tiivulistelt,
kes paradiisist välja heideti.




VARANE KESKPÄEV

Vaikselt haljendab pärn lahti tehtud suves,
linnadest eemale nihkununa virvendab
mati säraga päevane kuu. Juba on keskpäev,
juba liigub kaevuni kiir,
juba tõuseb kildude alt
muinasjutulinnu vaevatud tiib,
ja kiviviskest moonutatud käsi
vajub ärkavasse vilja.

Kus Saksamaa taevas maad mustaks värvib,
otsib tema peast ilma jäänud ingel hauda vihale
ja ulatab sulle südame võtme.

Peotäis valu vaibub künkal.

Seitse aastat hiljem
meenub sulle jälle,
värava ees kaevul
ära vaata sügavikku,
silm saab vett sul täis.

Seitse aastat hiljem
ühes surnud majas
joovad eilsed timukad
kuldse peekri tühjaks.
Silm sul vajub kinni.

Juba on ennelõuna, tuhas
lookleb raud, okka otsa
on lipp heisatud, ja ürgvana une
kalju külge jääb nüüdsest
kotkas aheldatuks.

Ainult lootus kössitab pimestatuna valguse käes.

Päästa lahti ta ahelad, juhi ta
nõlvakust alla, pane talle
käsi silmile, et ta
ühtki varju ära ei kõrvetaks!

Kus Saksamaa maa taevast mustaks värvib,
otsib pilv sõnu ja täidab kraatri vaikimisega,
enne kui teda suvi hõredas vihmas kuuleb.

Öeldamatu läheb tasa öelduna üle maa:
juba on keskpäev.




No comments:

Post a comment