*
Naeratav
raev, pisar lõpmatust, kui
Elo
Viiding. Teadvuselooja. Tallinn: Tuum, 2016. 64 lk.
Esimene
selgema vormi võtnud mõte pärast „Teadvuselooja” läbilugemist
oli, et kas tõesti Elo Viiding on muutumas Triin Soometsaks? Mõte
üllatas mind ennastki – mis ma sellega õieti silmas pean? Ilmselt
eelkõige seda, et ma tajusin „Teadvuseloojas” teatavaid omadusi,
mis seostuvad praeguses luules eelkõige Soometsaga: mingite
paradokside, vastamatuste, tunnetuslike Möbiuse lehtede sügavike
selget, napiks lihvitud, loogilise vormini teravustatud kirjeldamist.
Viiding on olnud oma kirjutamismeetodilt ikka pigem stiihiline ja
labürintlik, kaootilisem ja krüptilisem – privaatkeelsem, kui nii
saab öelda. Nüüd leiame siit lihtsaid teritatud ambivalentsusi,
nagu näiteks hing, mis veealuse karina lõhub elu-laevu (lk 14), või
endassekeerduv konstruktsioon, kus „Sinult” vabanemise küsimiseks
peab enne iseendaga kohtuma ja vabanema (lk 55), rääkimata siis
kujundist, et tõusmiseks on vaja kukkuda sügavikku (lk 11, mis on
märgistatud „Elo Vee stiilis”).
„Teadvuselooja” tundub senise Viidingu taustal tõesti kuidagi
lihtsustunum, minimalistlikum (siinsed tekstid on ka harjumuspärasest
Viidingu luuletusest lühemad), lakoonilisem, teatud mõttes isegi
„lugejasõbralikum”. Kindlasti aitab sellele muljele kaasa ka
see, et luulekogu on loetav tervikliku kogumina, teekonnana,
fragmentaarse poeemina.
Aga eelkõige toetab seda muljet muidugi see, et tervik näib olevat
mingi arhetüüpse protsessi või protseduuri kirjeldus. See on väga
oluline tugiraamistik, mis loob teatava äratuntavuse efekti. Muidugi
on pinnaseks, millelt lähtutakse ja lahti tõukutakse – nagu üsna
tihti Viidingu tekstides – mingi nivelleeriv ja pinnapealset
harmooniat nõudev argitühmus, mille vastu seatakse poleemiline
raev. Näib aga, et sedapuhku võtab see metafüüsilised, vähe
sellest, müstilised mõõtmed. Spekter tõmmatakse laiali üsna
alguses, kus lk 9 jälitab minategelast nõudev kõnetamine selle
kohta, kuhu ta kunstimuuseumis ekseldes õieti minna tahab, mingi
tavapsühholoogiline kimbatus, kuni minategelane küsib
valvuriproualt vastu „kuhu te lähete?”, nii et see kõlab
eksistentsiaalse küsimusena.
Ja lahti hakkab rulluma teekond, kuhu pillatakse järjest märksõnu,
mis veenavad, et tegu on religioosset laadi, alkeemilise,
šamanistliku moonde-, initsiatsiooni- või
individuatsiooniriitusega. Asutakse Hermese teel (lk 21, otsene viide
alkeemiale ja hermeetikale), mängu astuvad Lucifer (lk 23) ja
Paabeli hoor (lk 27) kui kaose saadikud, võitlevad korra ja kaose
jumalad Seth ja Apep (lk 32). Siin liigutaksegi piiril kaose ja korra
vahel, kaos on hävitav, kuid kord on suretav (selle loodud Uut
Inimest kirjeldatakse irooniliselt kui pelka tuge iseenda varjule, lk
24), seetõttu tuleb leida mingi eluvõimalus nende kokkupuute- ja
kokkupõrkepunktis. Teadvust on esmalt kirjeldatud kui seina, mis
tuleb maona läbistada (lk 7), seejärel aga kui meres ujuvat kala,
kel raevu asemel on kasvanud uimed (lk 15). Raev on see tööriist,
millega tõugatakse end liikvele ja käivitatakse esoteeriline
enesehermeneutika, enese ümberloomine (avaluuletuses sõnastatakse
see oma saatuse muutmisena). Kaose ja hävingu kaudu loomine on
raamatus läbiv motiiv (kaosesse hukkudes tuleb maha raputada Teise
kaotuse tuhk, „et algaks / enesetundmise leek”, lk 39; häving
loob su, „kahtle kõiges, kuid sõlmi peegliga rahu”, lk 57) ning
see kõik meenutab teatavat šamanistlikku ränka liigestest
lahtivõtmise ja uuesti kokkupaneku protseduuri (sellele viitab kas
või lk 26, kus just lahutamine on see, mis toob ühenduskohad
esile).
Lõppsihti kirjeldatakse kui „otsatut tumedat tervikut” (lk 41),
mis pole ikka veel kätte jõudnud („ja lõpmatus ikka veel / ei
ole rahul mu kehas / ei ole see meri mus / vaid pisar”, lk 42);
kuigi raamatu lõpupoole tekib ka mingeid rahunevaid toone (lk 47:
„alistu lapse kapriisile / alistu herilase torkele / alistu
gnosisele”), mingi tunnetuslik tervik hakkaks nagu ikkagi koonduma.
Raamat lõpeb üleinimliku kirgastumispildiga, ollakse jõudnud
kõrgmäestikuõhku, mis on hingamiseks liiga kerge (samas aga
seostub tõde ahelatega, nii et teatav valgustav ja täiel teadvusel
olekuga kaasnev kahetisus ei lähe kaotsi).
Niisiis paistab siin olevat lausa klassikaline isiksuse
ümbersulatamise kirjeldus, ja ma pakun, et see on üks oluline
põhjus, miks „Teadvuselooja” tundub mingis mõttes lihtsamini
ligipääsetav kui senine Elo Viiding keskmiselt. Mõistagi pole asjad
sellega oma vastust saanud. Esimesele muljele järgneb küsimus, mis
tasandil see klaarumine õieti aset leiab. Kas see selgus on seotud
n-ö initsiatsioonišamanismi kui teatava kultuurilise vormi
tuttavusega või kirjeldatakse meile mingit tegelikku klaarumist ja
teisenemist? Kas see on vaid kogemuse kirjelduseks valitud „keele”,
väljendusvahendite selitumine (sellest see soometsalikkuse-tunne)
või on see tegeliku kirgastumise kirjeldus? Kas see on ütlemise või
öeldava selgus? Kahtlus jääb, sest Elo Viiding on ju alati kõrvale
põigelnud lihtalt vormistatavast (ette-vormistatud)
programmilisusest ning olnud pigem luuletaja, kes ajab teraviku
ühemõttelisuse lihaskiudude vahele. Üldisemalt on see muidugi
küsimus sellest, et kui me tekstiga silmitsi olles tajume, et ta
paistab läbi ja laseb oma tuuma nähtavale, siis kas see on ka
tegelikult nii või on see keelele vahel omane efekt, et ta n-ö
katab iseenda läbipaistvusega kinni selle, mis võiks tegelikult
läbi paista.
See on loomulikult müstilise keelekäsituse üks põhiprobleeme. Ja
„Teadvuseloojat” põhjalikumalt uurides tuleb välja, et selgus
on petlik. See on ikkagi ainulise labürindi läbimise ad hoc
kirjeldus. Esmapilgu-selgus võib
olla veel ähmasem ja eksitavam kui heitlik, kuid seejuures
tähelepanelik ja öelda-tahetavast raevukalt kinni hoidev
kaootilisus. Siin on ju ka „sõgedaid” tekste, nt valu-tekst (lk
12), kus lõpuks ei saagi aru, kelle valust on õieti jutt, või lk
43, kus omavahelisse kiasmi keerduvad hing, pime öö ja neist läbi
minek – kes läheb kust läbi ja milleks muutub? Ka pealkirja
tasemele tõstetud teadvuse märksõna ise teiseneb ega ole
käsitletav mingi kinnismõistena. Lähemal vaatlusel paistab ikkagi,
et kui siin on mingi sümboolne süsteem, siis raamatu tasandil
peaksime liiga palju taandusi tegema, et see koos püsiks. Sümboolne
süsteem on luuletuse-põhine, ühe teksti või paari teksti
järgnevuse raames koherentne, kuid teiseneb üha tekstide kulgedes.
Kinnispositsioonid vajuvad eest, otsekui teeks mõisted ja kujundidki
läbi teatavat šamaaniriitust, kus liigesed võetakse lahti ja
pannakse teistpidi kokku, nii et kasutatavad tähistuste vahendid
kaotavad oma üheselt fikseeritava identiteedi. Võiks ehk öelda, et
kontseptsioonid – kord, kaos, hing, teadvus, vabadus, ise –
ilmutavad raamatu jooksul arenedes ja teisenedes ning lõpuks
otsustamatusse suubudes budistlikult-zenilikult dharmade olemuslikku
tühjust. Aga päris zen see siiski pole, vähemalt mitte
selle mugavas levitähenduses, pigem teatav raevukas zen,
võrreldav mõnede mõtlusmeistrite jõhkrate meeleharjutustega.
Ses mõttes paotab ust selle luulekogumi loomuse juurde tekst lk 54,
kus öeldakse: „See ongi metafüüsika / ... kui iga aisting ongi /
ainult kergendus / siis tuleb luuletus / kui näole naeratus”. See
enesehermeneutiline ring, mida selles raamatus toimetatakse, ei leia
aset tegelikult luuletuste sees, ta jääb müstilisena neist
väljapoole, luuletused on vaid kergendusnaeratused, mis annavad
märku millestki, millest parasjagu kergendust saadakse. Ei kaos ega
kord ole ise luuletustesse püütud (muidugi oleks see võimalik,
sageli luule selles seisnebki, aga „Teadvuseloojas” esitatud
horisondilt vaadates oleks see illusionism, tegelikkusest mööda
vajuv mänglus). Tekstid on vaid hingetõmbepausidel tehtavad
vahekokkuvõtted, kiired, kuid täpsed visandid. Loogiline, et lõpuks
ei jää muud kui vait olla („ning siis / ole auga vait!”, lk 56;
vrd „Teatud erandite” lõpuridadega: „Olla vait, luuletaja”).
Ja kui me nüüd hermeneutilist ringi pidi lõpust tagasi algusse
pöördume, siis märkame, et võti on juba avaluuletuses antud.
Meile ei esitata ainult pilti teadvusest kui seinast, vaid öeldakse
„kui su teadvus on
sein” – see tingimuslause osutabki sellele, et esitatav kirjeldus
on lahtine, ajutine kokkulepe millestki kõnelemiseks, me võiks
kasutada ka teisi sümboleid, vähe sellest, teisi individuatsiooni
radu. Kirjatäht suretab, teab juba pärimus, seepärast tuleb jääda
piirile, kus sümboolne süsteem on pidevalt kaose raevuka surve all;
kergendusnaeratuse juur on betoonina sügavikku vajuvas hinges (lk
53), kirjeldatavuse rahu varjus on ikka torm, mis toidab, pingestab
ja vastukaaluna rahu sees ähvardavale suretavale potentsiaalile
hoiab piiril asujat elavana. Elususe teravik lõikab kahe surmatungi
– hävitava ja hääbuva – vahelt osavalt läbi ning jätab oma
müstilised jäljed.
Nii et jah, Elo Viiding on ka transformatsioonis endale truuks
jäänud.
No comments:
Post a Comment