Ei,
loomulikult pole ma sitt. Lihtsalt ma pole millegagi silma paistnud.
Alati olen rahuldunud sellega, et paistsin silma üldisel andetute ja
juhmakate taustal. Sellest, et teised teevad vähe ja halvasti,
järeldasin ma, et ma teen palju ja hästi. Aga nüüd haugun elu
peale nagu koer kuu peale. Kui hale oli Cromwell, kelle plaanide
teostumist segas liiv kusejuhas, kuid kui palju haledam olen mina,
kelle plaanide teostumist pole seganud mitte miski!
Millest
ma rääkisingi? Ah jaa. Ma olen näitleja. Mängin elus, sest laval
mängin vähe. (Ootamatult.)
Stopp!
Stopp, intellektuaalse draama austajad! Oodake, enne kui tsiteerite
Cocteau „Pühasid koletisi”: „Suur näitleja tegeleb oma
kunstiga ainult laval. Halb näitleja mängib alati elus” - ja
hakkate mind sildistama. Ärge ajage ebaõnnestujat segi halva
näitlejaga! Mulle
on kogu elu pinda käinud, et ma olen pidanud mängima sitta
dramaturgiat ja alla suruma oma kriitilist suhtumist sellesse. Aga
häid näidendeid pole mulle eriti osaks langenud. Täna mängitakse
teatris – lõpuks! - „Hamletit”. Hamlet, see on roll, mida ma
olen kogu elu mängida igatsenud... Roll, mis pani mind maalimisest
loobuma ja tõi teatri juurde. Ja täna mängin ma... hauakaevajat.
Lõbus, eks ole? Te ootate minult hoopis midagi muud... Kas pole?
No comments:
Post a Comment