17/04/2020

Deklinatsioon nr 5. Jossif Brodski "Natüürmort"

Loomingu aprillinumbris ilmus kolm teksti sarjast "Deklinatsioonid". Siin veel üks.


*


DEKLINATSIOON NR 5
Jossif Brodski „Natüürmort”
Verrà la morte e avrà i tuoi occhi.
Tuleb surm ja tal on sinu silmad.
C. Pavese



0
Rõhke on värsis kolm.
Meetrum on kõikuv. Riim
on mees-. Kuid mina – tolm.
Mis järgneb – vaid kivi peal kriim.


1
Asjad ja inimesed me ümber.
Nii ühed kui teised on silmile koormaks.
Parem elada pimedas.
Istun pargis
ja vaatan mööduvat perekonda.
Valgus on vastikuks muutunud.
Jaanuar. Talv
kalendri järgi.
Kui pimedus muutub vastikuks,
hakkan rääkima.

2
On aeg. Ma alustan.
Ükskõik, millest. Avada suu.
Ma võin vaikida.
Kuid parem on rääkida.
Millest? Päevadest. Öödest.
Või siis mitte millestki.
Või siis asjadest.
Asjadest, kuid mitte
inimestest. Nemad surevad ära.
Kõik. Ka mina.
See on nagu
tuule peale kirjutada.

3
Mu veri on külm.
Põhjani jäätunud jõgi
pole nii külm.
Ma ei armasta inimesi.
Mulle ei meeldi nende välimus.
Nende näod harjutavad elule külge
mingi lahkumatu ilme.
Nägudes on midagi mõistusele vastumeelset.
Neis on lipitsus
teadmata kelle ees.

4
Asjad on meeldivamad.
Neis pole head ega kurja
väljastpoolt vaadates.
Ja neisse süvenedes
pole nende tuumas olemust.
Asjade sees on tolm.
Põrm. Toonesepp.
Käigud. Kuiv tõugupuru.
Tolm. Ka sisemust valgustades
on näha ainult tolm.
Isegi kui asi on hermeetiliselt suletud.

5
Vana puhvetkapp
nii väljast kui seest
meenutab mulle Notre Dame'i.
Kapi põues on pimedus.
Tolmu ei pühi ära
ei niiske lapiga ega preestrikuue hõlmaga.
Asi ise ei püüa tolmu vastu võidelda,
ei pane tolmu pahaks.
Sest tolm on aja
ihu; ihu ja veri.

6
Viimasel ajal magan keset päeva.
Vist mu surm katsub mind järele,
hoides peeglit mu suu juures,
kuigi hingan –
kuidas pean vastu
olematusele valguse käes.
Olen liikumatu.
Mu kaks reit on jääkülmad.
Veenide sinetus on marmori moodi.

7
Oma nurkade summaga
asi üllatab ja kukub välja
sõnade maailmakorrast.
Asi ei seisa paigal.
Ega liigu. See on jama.
Asi on ruum, millest väljaspool asja pole.
Asja võib puruks visata, ära põletada,
laiali lammutada, katki murda.
Ära visata. Asi ei tunne
end ohvrina.

8
Puu. Vari. Maa
puu all, juuri täis.
Konarlikud monogrammid.
Savi. Kivide ahelikud.
Juurte põimitis.
Kivi, mille isiklik raskus
vabastab ta etteantud süsteemi ahelaist.
Ta on liikumatu.
Teda ei lükka paigast, ei tassi minema.
Vari. Inimene varjus
nagu kala võrgus.

9
Asi. Asja pruun värv.
Piirjooned hägused.
Videvik. Rohkem pole
midagi. Natüürmort.
Surm tuleb ja leiab keha,
mille sile pind peegeldab
surma külaskäiku
armukese tulekuna.
Luukere, pealuu, vikat –
see on absurd, vale.
Surm tuleb ja tal on sinu silmad.”

10
Ema küsib Kristuselt:
Oled mu poeg või mu
Jumal? Oled risti löödud.
Kuidas lähen koju?
Kuidas astun üle läve,
mõistmata, kas oled mu poeg või Jumal?
See tähendab, kas oled surnud või elus?
Too vastab:
Surnud või elus,
naine, vahet ei ole.
Poeg või Jumal, olen sinu.







No comments:

Post a comment