26/02/2021

Ekskursioon Betti Alveri juurde

 Sirbis ilmus arvustus Enn Lillemetsa filmile "Betti Alver. Ilmauks on irvakil". Siin on tekst, kus on mõned lehepoolsed toimetajaparandused tagasi võetud.




 Ekskursioon Betti Alveri juurde


Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (2020, 72 min), stsenarist ja režissöör Enn Lillemets, operaator, montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.



Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seotus, ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja tumedate aegade pidepunkt paljudele – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõteteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on kindlasti Betti Alver üks neist.

Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See „rännak ... radadel” on mu meelest üsna adekvaatne žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale; teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud otseses mõttes ekskursioonina: käiakse olulistes kohtades ning räägitakse nendega seostuvaid kultuuriloolisi seiku. Mul on endal olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja ma tean, et ta võib olla väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise eruditsiooniga rännukaaslane.

Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et tegelikult on „Ilmauks on irvakil” juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile” (Eesti Telefilm 1988, operaatorid Vallo Kepp, Tatjana Putnik ja Tõnu Põldsaar, montaaž Anne Trotski), mille stsenarist ja kaadritagune hääl on Paul-Eerik Rummo. See on 27-minutiline sissevaade Alveri ellu ja loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki, nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise tunne, mis muidugi on osa „Alveri-müüdist”). See on poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga olulistele märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud) muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi, luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääled. Kõik on tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja kuidagi sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.

Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine „Betti Alveriga (Peep Puks oli nii stsenarist kui režissöör, operaator Arvo Vilu, helilooja Igor Garšnek, montaaž Eevi Säde), mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões” ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest võrsuski film algsest plaanist lihtsalt Alveri eluaset dokumenteerida, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumit – nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus [Aivo Lõhmus, Juhustest sündinud filmid. - Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57-59.]). Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on tihe ja mõtestatud, keskendutakse pigem Alverile sellisena, milline ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik, kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et siin on jäädvustatud terve hulk kultuurilooliselt olulisi inimesi.

Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal: ühest küljest koondab ta erinevaid dokumentaalseid kilde ja kõnnib Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on siin üks selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samas kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm filmitegijat on käinud Pühastes, talus, kus Alver ja Talvik sõjapaos olid: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõnede muude paikade kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)

Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust olulist järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda lugu esmakordselt Alveri enda jutustatuna.

Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed) näitleja(d), kes kehastavad Alveri jätkuvat kõnekust uue põlvkonna jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri luulet ning käib kaasa osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes kõnelevad oma kokkupuudetest poetessiga (Tätte esitab ka ühe laulu).

Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning salvestusi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja enda otsest kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski „Tähetunni” kujundusest võetuna.

Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga ka põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks”, mis on üks väga sümpaatne raamat: sisuliselt on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku kirjutatud, vaid kompileeritud erinevatest dokumentidest ja sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)

Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – ta on kõndiv kultuurilugu, kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksuses kumab veel tugevasti üks teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks on suuresti juba minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb üsna puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elu olulisi maju ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen 1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle filmi ehk suurim väärtus ongi tegelikult selles, et ühtlasi on ta Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.

Kompositsiooniliselt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi tunne, et siin räägiti üsna paljust, kuid päris pärale nagu ei jõutud. Seda päralejõudmatust on muidugi ka sihilikult rõhutatud, jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega (mis tekste Alver ikkagi käis Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?) - tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga võib ka näha käsitlusviisi ja käsitleja eripärana. Siin on teatavat alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on üsna kontrastne Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest Alveri-nägemusest, mis ometi ei muutu liiga pealetükkivaks.

Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige rikkama ja sujuvama pildikeelega, nii kasutatud fotomaterjali poolest kui ka Jaan Kolbergi kaameratöö tõttu (huvitavalt on kasutatud nii droonikaamera kui steadycam’i võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm pigem ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa kui lihtsalt vaatab neutraalselt).

Õigupoolest alveroloogiasse see film ju väga palju põhimõtteliselt uut ei lisanud, kuigi asetas ehk rõhkusid sinna, kuhu neid tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse” oli nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid, millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on Alveri-tundjatele juba laias laastus teada. Küllap aga võib see nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise elusaatuse suhtes. See film on vajalik teadaolevate asjade meeldetuletus, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel tasandil, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil, mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi kindlasti näha, sest ainult film (või isiklik kokkupuude Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.

Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti Alverist – kõik nad täiendavad teineteist. Rummo ja Kepi film on kunstipärane austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isiksusele jõuab Alveri-müüt meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.





No comments:

Post a comment