Alljärgnev on lavastuse skript ehk sõnaline külg. Plakati autor on Allan Appelberg, fotod on pärit teatri kodulehelt (autor Herkko Labi) ja lavastuse videosalvestisest, mille tegi Sten-Johan Lill, üks pilt ka ERR Kultuuriuudiste videost.
EIDOS
Skript
Idee ja lavastus: Jarmo Reha
Kunstnik: Urmas Lüüs
Helikunstnik: Kiwa
Operaator: Sten-Johan Lill
Valguskunstnik: Siim Reispass
Videokunstnik: Aleksandr Mirson
Dramaturgid: Jarmo Reha, Aare Pilv
Saali eesruumi sisenedes näevad vaatajad kõigepealt mannekeeni, kellel on nuku nägu ja kes ulatab sisenejaile poomisnööri; seejärel hiiglasuur rauast lühter põlevate küünaldega, selle taga pianiino; seejärel köiega jalgupidi laest rippuv ja aeglaselt pöörlev alasti mannekeen, väljasirutatud kätes küünlad ja rinnale kirjutatud EIDOS. Saali sisenedes kõigepealt istmeridade taga mannekeeni jalad ja tagumik, ülemine kehapool riide taha peidetud. Saali esimeses reas paistavad diivani alt samuti kellegi jalad. Lava: kummaski lava servas postamendi otsas mannekeenide ülakehad laiali sirutatud kätega, vasakul eesnurgas lauad pultide ja arvutitega, mille taga istub Inimene, seljas punakaspruun maika, tema kohal suur lamp, mis teda valgustab. Puldi ees vana kineskooptelekas. Paremal pool eeslaval poissmannekeen, seljas valge särk. Poisimannekeeni peal on kohtvalgus. Lava keskel paremal pool maas subtiitriekraan, mis hakkab näitama oranži helendavat teksti, vasakul pool ratastoolis naismannekeen, kelle liikmed on puutükkidest „lahastega“ kokku naelutatud. Tagapool seinte ääres veel kaks mannekeeni, üks neist seljaga publiku poole, kapuutsiga jope seljas. Tagasein on üleni suur ekraan. Lava tugiraamistik on pisut põiki.
Inimene istub puldi taga ja ootab, kuni vaatajad istet võtavad, siis kustutab aeglaselt publikuvalguse, poisimannekeeni valguse ja laulab mikrofoni:
This
is a strange affair
The
time has come to travel and the road is filled with fear
This
is a strange affair
My
youth has all been wasted and I'm bent and grey with years
And
all of my companions are now taken away
And
who will provide for me against my dying day?
I
took my own provisions, but they fooled me and wasted away
Oh,
where are my companions?
My
mother, father, lover, friend and enemy
Where
are my companions?
They're
prisoners of death now and they're taken far from me
And
where are the dreams I dreamed in the days of my youth?
They
took me to illusion when they promised me the truth
And
what do sleepers need to make them listen?
Why
do they need more proof?
Won't
you give me an answer?
Why
is your heart so hard against the one who loves you best?
When
the one with the answer
Has
wakened you, and warned you, and brought you to the test
And
wake up from the sleep that plays like clouds upon your eyes
And
win back the life you had lived before this dream of lies
Turn
your back on yourself and if you follow through you'll win the
lover's prize
This
is a strange, a strange affair
Kui laul läbi, kustub valgus Inimese kohalt ja tagaseinale ilmub video: käed, mis lehitsevad vastu päikest üht raamatut, päikesevalgus paistab läbi raamatulehtede, käed silitavad ja uurivad raamatut. Selgub, et raamat on Platoni „The Trial and Death of Socrates“. Kõik videod on aegluubis. Videoid ja kogu lavastust saadab amorfne sisekaemuslik ning meie piirjooni kriipiv heliteoste maastik.
Subtiitrid:
Nõnda on jumalad,
tundes kaasa
vaevadesse sündinud inimestele,
kinkinud neile pühad pidustused,
et anda neile hingetõmmet
nende pingutustest;
ja nad on andnud neile
pidukaaslasteks muusad
ja Apolloni, muusade isanda,
ja Dionysose,
et inimesed võiksid
jumalate seltsis
end värskendada
ja end sirgu ajada.
Käte ja raamatu taustal on meri päikesepaistel. Raamat kaob varsti kaadrist, muusika vaibub, näha jääb vaid käsi, mis sirutub päikese poole ja püüab teda otsekui puudutada.
Subtiitrid:
Mis on ilusamat päiksest?
See kera..
Tulekera.
Mis peab jahti meie kohal.
Lookleb meie kohal.
Särab.
Hingab.
Õhkab.
Ilus päike.
Paitab.
Põleb.
Põletavalt paitab.
Neelab.
Meid varsti.
Mis on ilusamat päiksest?
Suvises taevas.
Heites meile varje.
Kuju.
Ootab.
Tõuseb.
Tõuseb.
Tõuseb.
Langeb.
Langeb.
Langeb.
Ilus päike.
Võta mind endaga kaasa.
Kas ma suren peagi?
Kergelt möödun.
Ehk.
Video hajub valgusse, korraks on kogu ruum üleni valge, seejärel uus video koos muusikaga: astuvad jalad ülaltvaates, kõigepealt kõnnivad asfaltteed mööda, siis pöörduvad teerajale heina sees, kuni jõuavad mererannani ja astuvad vette, alguses kaldamuda sees, siis üha kaugemale merre.
Video jooksul on aeg-ajalt subtiitrid:
mu pilk on juba
päikselisel tipul
ja teel, mis vaevalt
alata on jõudnud
nii haarab see meid,
mida me ei haara,
niivõrd siin kohal,
kuigi kaugel veel -
meid muudab, kuigi meid ei puutu,
selleks,
kes teadmatuna juba oleme.
üks viibe vastab meie viipele...
kuid meie nägudel
on vastutuul.
*
Niisiis vajaks ta harjumist,
kui ta tahaks vaadata seda,
mis on ülal.
Ja esiteks võiks ta
kõige kergemini
silmadega eristada varje,
ja pärast seda
inimeste ja muu eidosi vees,
hiljem alles neid endid.
Siit edasi aga seda,
mis on taevas,
ja taevast ennast,
mida talle oleks kergem jälgida
öisel ajal, vaadates
tähtede ja kuu valgust,
kui et päeva ajal
päikest ja päikese valgust.
Nii oleks ta lõpuks võimeline
silmadega eristama
ja kaema päikest -
mitte enam pelgalt tema
ilmumeid vees või muul pinnal,
vaid teda ennast
talle endale vastavalt
tema paigas,
nii nagu ta on.
Ja alles pärast seda
võiks ta järeldusele jõuda,
et päike on mingil viisil
kõige selle põhjus,
mida ta näinud on.
*
See on leitud.
Mis? - Igavik.
See on meri, mis loojub
koos päiksega.
Valvas hing,
pomisegem tõotusi
öös, mis nii tühi,
ja päevas, mis põleb.
Inimeste soosingust,
ühistest püüetest
vabastad enda
ja lendad, kuis võid.
Lootust ei ole,
ei ole koitu.
Tea ja kannata,
vaevad on kindlad.
See on leitud.
Mis? - Igavik.
See on meri, mis loojub
koos päiksega.
Umbes poolel teel muutub taustamuusika ja valgus, ruumi lakke tekib sinine valguslaine. Lõpuks jõuavad jalad kivini ja astuvad selle peale. Video tagaseinal kaob ning sama video jätkub ees telekas, näidates, kuidas jalad kõnnivad merest tagasi kaldani. Kostma hakkab laulu taustrefrään. Lava paremas küljes oleva ukse pragudest on hakanud kumama valgust. Inimene tõuseb puldi tagant, kõnnib ratastoolis mannekeeni lähedusse, paneb mikrofoni jala otsa, kõnnib üle lava uste juurde ja avab need – tekib hele valgusvihk risti üle lava. Inimene kõnnib mikrofoni juurde ja laulab sinise lainetava valguse sees:
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Leaving in the morning
Shallow oh shallow brown
Leaving in the morning
Shallow oh shallow brown
Shipped aboard a whaler
Shallow oh shallow brown
Shipped aboard a whaler
Shallow oh shallow brown
Master's going to sell me
Shallow oh shallow brown
Sell me to a yankee
Shallow oh shallow brown
Sell me for a dollar
Shallow oh shallow brown
Great big spanish taller
Shallow oh shallow brown
Gonna cross those distant mountains
Shallow oh shallow brown
Drink from a crystal fountain
Shallow oh shallow brown
Love you so Julianna
Shallow oh shallow brown
Love you so Julianna
Shallow oh shallow brown
My ship, it sails tomorrow
Shallow oh shallow brown
My heart's filled with so much sorrow
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Bound away to leave you
Shallow oh shallow brown
Laulu taustrefrään sumbub vaikusesse, sinises toas. Inimene kõnnib puldi juurde tagasi ja lülitab sisse järgmise video koos heliga. Pimeduses sajab vihma, keset kaadrit on hele valgusallikas, üldtonaalsus pruunikaskollane. Videos kõnnib Inimene valguse ette, jääb seisma seljaga meie poole ja tõstab aeglaselt käed valguse poole. Soe kollakas valgus, mis on suunatud vaatajate poole, ja akende peale, flikerdab nagu tuli.
Subtiitrid:
Ma ei kummarda kellegi ees.
Minu austus inimeste
või autoriteetide ees
ei ole automaatne,
vaid see sünnib sellest,
et me peame vastastikku
teineteise pilgule vastu.
Mu pilk küsitleb
ja kutsub välja,
ja ma saan austada neid,
kes mulle vastavad ning
väljakutse vastu võtavad,
ei põgene ega põikle pilguga,
ei muutu ülbeks ega
püüa minust üle olla,
nõnda oma ebakindlust paljastades
vaid vaatavad otsa ja ütlevad,
mis neil öelda on.
Ma austan ja usun ainult neid,
kes on minuga võrdsed
ja kannatavad
minu küsimused välja,
ja kelle küsimused mulle
on kantud huvist
minu vastuse vastu,
mitte soovist mind allutada
või end kaitsta.
Ma usaldan neid,
kes ennast ei kaitse,
sest kaitse on rünnak.
Sest minu silmadest vaatab teid
minu veri ja minu lootevesi.
Ma saan usaldada
vaid iga rakuga.
Ja neid on mul 30 triljonit,
rohkem kui
universumis galaktikaid.
Ma usaldan iga oma rakku,
aga mu usaldus pole pime,
tema silmad on pärani,
tema silmaterad on tumedad
ja teravad nagu vastu päikest.
Lõpuks Inimene videos langetab käed ja kõnnib vasakule ära. Ruum läheb pimedaks, algab uus video koos uue helitaustaga: tormine meri, mis paiskub vastu kaid ja paiskab õhku kõrgeid veevalle – ainult et me näeme seda tagurpidi, nii et lained lähenevad vasakust küljest õhust ja otsekui taanduksid tagasi merre; taevas on sinakashallilt pilves. Videos keskel seisab Inimene vaataja poole seljaga, seljas seesama särk ja püksid, mis tal saalis puldi tagagi seljas on; tal on käed üleval. Video kestab pikalt, ligi kümmekond minutit, lõpupoole hakkavad Inimese käed langema. Alles siis, kui Inimene hakkab tagurpidi meie poole kõndima, tulevad subtiitrid, mis jätkuvad ka pimeduses ja vaikuses pärast video lõppu:
näe - see on minu kuju
vesi vaatab mind
ja tõmbub endasse
mu sisemusse varjule
näe - see on mu keha
tuul vaatab mind
peatub korraks
ja nõjatub mu vastu
näe - see on mu ihu
valgus vaatab mind
ja teeb mu silmadest
endale pesa
näe - see on mu vorm
mu veri vaatab sind
läbi mu naha
ja pulbitseb
näe
Hakkab kostma uus helitaust, eesservas olevate mannekeenide silmist ja kõrvust purskub suitsu, poisimannekeenile langeb kohtvalgus, on näha, et tema valge särgiesine on midagi punast täis valgunud. Video: pime kaader, siis tõuseb altservast Inimene, paljas, üleni nõrgudes otsekui verest, raputab pead, nii et juuksed pritsivad igale poole, seejärel vaatab otse kaadrisse, on näha, et ka tema silmaiirised on punased, lõpuks kaob jälle ekraani allservas olevasse veretünni. Samal ajal ees telekas kaadrid, kus verest nõrguvad käed või selg tõusevad ja jälle langevad. Mingil hetkel ka subtiitrid:
ME TULEME SIIA MAAILMA TAHTMATA
JA SUREME,
SAAMATA SÕNA
SEKKA ÖELDA
MUL ON ARMASTUST, MIDA ANDA
MA VAID EI TEA, KUHU SEDA
PANNA
Video kasvab üle stroboefektiks, kus
pimedad kaadrid vahelduvad valgushetkedega, kus on näha
Inimest valge tausta vastu paiskumas, näeme tema
juukseid, käsi, keha, otsekui ta lainetaks ja põrkuks
millegi vastu. Ees telekas on näha lainetavat merd. Mannekeenid
purskavad uuesti suitsu. Selle kõige
taustal kaootilise rütmiga subtiitrid:
keegi pole minult
mu olemasoluks luba küsinud
ja ega mul seda anda polekski
ma tahan olla ilma loata
öös, mis nii tühi,
ja päevas, mis põleb.
suruda oma astel kätte,
mis mu tapab
ma olen surnud,
sest mul puudub iha
mida tähendab kohal olla?
see on olla ees serval
kohe üle serva kukkumas
kas surm ootab mind?
kas ta loodab mu peale?
ma tahan puhata
kunagi oli igas majas haldjas
igas kirikus jumal
nüüd istun oma
kehakoopas ma ise
päike marrastab
mu silmade sarvkesti
kriimustuste varjud
mu sisemuse seintel
mu veri vaatab mulle otsa
päike tõuseb ainsa hüppega
silmapiirile
maa kattub kulla
ja kuumusega
ma lainetan ja purskun
ma õitsen ja roiskun
näe
Uus heli ja uus video: Inimene tõuseb taas veretünnist, lükkab juuksed üle pea, ta nõrgub üleni, silmastki langeb punane pisar, ta avab silmad ja vaatab kaadrisse, pilt hakkab kergelt vibreerima. Ees telekas sama lainetav meri, mille keskele on tekkinud must ruut. Subtiitrid:
Ma nõrisen üleni
mu keha nõristab
sülge higi pisaraid
ajuvedelikku maomahlu
vistrike mäda
rasu vaiku sappi
kust rooja ninakoobaste lima
spermat kuuverd hormoone
ambroosiat ja inglipiima
ma vibreerin üleni
mu lihased jooksevad
nagu hiired naha all
mu veri jookseb
nagu madu mu soonis
mu luud jooksevad
minu sees maratoni
mu kõõlused nagisevad
mu keha raskuse all
mu sooled lirtsuvad ja mulksuvad
surudes mu sees põrmu oma
haua poole
mu söögitoru õõksub
taeva poole
kui mu kõht keeldub
rooja sigitamast
mu seljalülid vajuvad paigast
kui gravitatsioon
mu keha väänab
mu perse läheb krampi
kui ma sügavalt
mõtteisse vajun
mu silmad lähevad rähma täis
kui ma komberdan
all une pimekambris
mu nahk võib rebeneda
mu luud murduda
mu sooled lõhkeda
mu silmad tühjaks joosta
mu süda komistada
mu veri paisu taha kinni jääda
mu sõrmed külmast
mustuda ja otsast kukkuda
mu hingetoru umbe minna
mu liigesed välja väänduda
mu kuju haihtuda
Video kaob, heli vaibub, vaikuses näeme subtiitrite lõppu, seejärel video: küünlaleek, millele lähenevad huuled ning tõmbavad leegi suhu.
Inimene puldi taga kustutab toas kõik üleliigse valguse ning süütab ainult valguse, mis paiskub uksest risti üle toa. Seejärel tõuseb Inimene puldist, läheb mikrofoni juurde ja laulab:
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
In
the summer sky
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
Gently
pass on by
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
Am
I going to die
Bird
of prey
Bird
of prey
Flying
high
Flying
high
Take
me on your flight
Inimene läheb puldi taha tagasi ja algab uus video: peaaegu valge ekraan, millest saab ajapikku aru, et seal on kaks kätt, mis liiguvad ümber heleda valgusallika, otsekui seda silitada püüdes, otsekui päikest püüdes. Lava valgus on selle video jooksul kiirelt muutuv, eri värvides vilkuv, ruumitaju eksitav. Valgus käitub kui meid ümbritseva koja sädelemine ja sähvimine. Telekas on vaskselt helendav lainetav meri. Selle kõige jooksul subtiitrid:
istun oma keha koopas
koopastikus:
kõhukoopas
emakakoopas
vaagnakoopas
rinnakoopas
südamekoopas
üdikoopas
neelukoopas
suukoopas
ninakoopas
koljukoopas
silmakoopas
koopapõhjas
koopahõlmas
koopasuus
koopaneelus
koopasüdames
koopapäras
siin ma elan kogu elu
kuskilt immitseb valgust
päike marrastab
mu silmade sarvkesti
kriimustuste varjud
mu siseseintel
*
päike lööb lõhki
nagu küps puuvili
ja voolab üle kogu maailma
otsekui soe ja lämmatav mahl
tsikaadide kontserdi saatel
see kuldne mahl katab mere
otsekui õlikihiga
ja meri saadab
päikese alla litsutud maale
sooja hinguse,
mis puhub kõrgele
koirohu, rosmariini
ja kuumade kivide lõhna
ma avan silmad meeletule
ja kaardus merele
mis erepunasena on täis
jumalaid ja naeratusi
ma pöördun
oma südamerõõmus
maailmade tõe poole
*
jooksen vastu maad,
kust olen pärit
lainetan vastu teda
oma raskusjõu najal
mu keha raskus muutub jõuks
maa toel
mille vastu ma põrkan
mille vastu ma liibun
mida kallistades
ma end ära löön
mida emmates ma end loon
mu silma koguneb meri
mu iirisest võrsub päike
mu astumisest eostub maa
mu sisikonnas voolab magma,
mu pinna alla ladestuvad
kogetud embuste
ja löökide eelajaloolised kihid
ma sajan sajandeid
ma pihustun ja tõstan
oma hajuvad pihud üles
tuleva iseenese poole,
kes annab mulle kuju
ma loojun oma raskusjõusse
ja tõusen oma pudenevusse
ma lainetan ja purskun
ma nõrgun ja auran
ma tardun ja hargnen laiali
ma olen võimeline sündima
ma olen võimeline surema
ma olen võimeline idanema
sügaval üsas
ma olen võimeline jumalana
kõrgelt kukkuma
ma virvendan veepinnana
ja tilgun verena
ma pilgun silmana
ja avanen suu kuristikuna
mul on lõhn ja maitse
ma õitsen ja roiskun
ma väetan enesega mulda,
millest võrsub homme päikeseid
Siinkohal subtiitrid jätkuvad, haarates igal etendusel erinevaid hektilisi hetki eelnevast tekstist, seda kui toorest sõgedust vaatajale pakkudes.
Lõpuks uus video ja uus heli: lähivaates Inimese parem silm, seejärel vasak silm, vaatab ainiti kaadrisse ega pilguta, on näha, kuidas alumise lau peale koguneb pisaravedelikku, mille taha jääb osa silmaiirisest; iiris hakkab ajapikku helendama nagu päike. Siis silm sulgub ja pisar voolab alla. Inimene avab silma, noogutab kergelt ja kaob vasakule ära. Samal ajal hakkab tooliridade alt ekraani suunas paistma lainetav valge valgus, nagu virvendav päike läbi vee või lehtede. Pisut aega vaadatakse seda vaikuses.
Lõpuks Inimene süütab puldi kohal lambi, tõuseb ja kummardab. Publik plaksutab ja lahkub.
(Viimastel etendustel kutsusid subtiitrid publikut lavale uitama, kui soovi on; publik kasutaski seda võimalust.)
Lavastuse tekstis on kasutatud katkendeid Platoni „Riigist“ (Marju Lepajõe tõlkes) ja „Seadustest“, Rilke luuletust „Jalutuskäik“, Rimbaud' luuletust „Igavik“ ja tükikest Camus' romaanist „Õnnelik surm“ (Tanel Lepsoo tõlkes), üksikuid lauseid Tõnu Õnnepalult ja Madis Kõivult, Thomas Andersoni filmist „Magnoolia“ ja Tarkovski „Stalkerist“. Laulud on Richard Thompsoni „Strange Affair“ Will Oldhami versioonis, vana orjalaul „Shallow Brown“ Richard Hawley versioonis ja Jim Morrisoni „Bird of Prey“.
No comments:
Post a Comment