06/02/2014

0lematute raamatute antoloogia - Bibliodesia oikopoios





Kiwa on koostanud "0lematute raamatute antoloogia", mille on välja andnud rahvusvaheline kirjastuskompanii ;paranoia. Antoloogia sisaldab 17 vihku, mida kirjastus ise tutvustab nii:

"Antoloogiasse koondatud teostes esitlevad kaheksateist autorit oma versioone olematutest raamatutest. Kõik autorid on eksp-eri-mentaalse kirjanduse taustaga, nende hulgas praegu raamatumüügi edetabelite tippe vallutavad Valdur Mikita ning Paavo Matsin, legendaarsed Erkki Luuk ja Kaarel Kurismaa, salapärased Andreas W ning Triin Tamm. Antoloogiasse on koondatud vaid selleks otstarbeks kirjutatud uustekstid, muuhulgas ilmub seni pikim eesti keeles kirjutatud palindroom – 1243 tähemärki Salmo Salarilt.
Antoloogia koostaja Kiwa resümeerib saatesõnas olematute raamatute olevat ajalugu ning Aare Pilv juhib avateoses tähelepanu Wittgensteini leiutatud uuele köitmisviisile – majaköitele. Uueks kohaliku identiteedi mõtestajaks tõusnud Valdur Mikita sooritab muinasdroonil vaatluslende, kaaslaseks eikeegi muu kui üks tuntumaid Eesti kunstnikke Marko Mäetamm. Triin Tamm kõpitseb raamatuteta pühenduste keelt ning Andreas W uurib vaid talle omasel viisil, mis oleks kui jätaks kõik kirjutamata? Chanel Dior ja Sven Vabar võtavad ette psühhogeograafilised ekspeditsioonid uurimaks prufeenikute olemisviisi ning vertikaalsete viirastuste hierarhiaid. Perifeeria ja pingealade kaardistaja Aune Ainson võtab liha luupi alla ja lapsgeenius Barthol Lo Mejor näitab maksimaalse põhjalikkusega, kuidas släng raamatu olematuks muudab. Legendaarse kirjandusrühmituse 14NÜ asutajaliige, teenekas eksp kirjanik ja mullu „Sinise kaardiväega“ masside lemmikuks saanud Paavo Matsin nendib, et vaenlane ei jõua kunagi põhja välja. Kaarel Kurismaa uurib väikeste masinate hingeelu, Kaspar Jassa lehitseb kasutamata kirjandust, Jaak Tomberg postuleerib inimest, kellel jääb puudu raamatust ning eesti progressiivse kirjanduse ikoon, neurolingvistikadoktor Erkki Luuk paljastab lõpuks ometi, kes on uhvutiv klõps.
Kuna kirjastus ;paranoia publishing group ltd. peab oluliseks eksp kirjandusvälja jätkusuutlikust, panustame ka uute talentide otsingusse – seekordses kogumikus debüteerivad näiteks Celer Tambre, Salmo Salar ja Gennadi S. Klein. Tambre vaatleb keha olematuid kujutlusi ning Salmo Salar tõdeb, et olustikudraamal ei tohiks vajaka jääda palindroomidest. Kohtla-Järve päritolu Gennadi S. Klein nihestab psühhoosi baasparameetreid."

Antoloogia esitlus ja M. Valdemari läbi viidud pühitsemine toimus 6. veebruaril Kumus, kus ühtlasi avati ka Tallinna XVI Graafikatriennaal, mille näitusel antoloogia teosena osaleb - ja nagu selgus, sai Kiwa ka triennaali auhinna.

*

Fotod mu jutu juurde on Kiwa teinud Haus Wittgensteini juures ja sees, ka loo pealkiri on Kiwa idee. Lisalugemiseks võib soovitada Kiwa enda lugu sellest majast.
[Kummalisel kombel on Haus Wittgensteinist inspireeritud ka samal ajal Kumus olev Dénes Farkasi näitus "Ilmne paratamatus", mis oli 2013. aasta Veneetsia biennaalil; vt ka Jan Kausi arvustust. Oma lugu kirjutades polnud Farkasi projekt minu teadvusse jõudnud.]


BIBLIODESIA OIKOPOIOS




Viibisin novembris 2013 nädal aega Helsingis. Mu eesmärgiks oli tutvuda Helsingi wittgensteiniaanaga, sest Helsingi ülikool on olnud oluline Wittgensteini uurimise keskus, soomerootsi filosoof Georg Henrik vonWright (kes oli Wittgensteini järglane Cambridge'i ülikooli professorina) oli üks kolmest Wittgensteini pärandi hooldajast ja korrastajast. Von Wrighti ja Wittgensteini arhiiv (WWA) on nüüdseks Helsingi ülikooli teoreetilise filosoofia osakonna juures, seda peetakse maailma kõige ammendavamaks ja parimini organiseeritud wittgensteiniaanat koondavaks arhiiviks.
Arhiiv asub kesklinnas, Unioninkatu ja Fabianinkatu vahel Metsätalos (1939 valminud metsandusteaduskonna hoone, ajastuomaselt fungimõjuline klassitsism, nagu Mussolini esindushooned või Tallinna ülikooli peahoone), mille 6. korrusel pesitsevad filosoofid. Võtsin ühendust arhiivi kuraatori dr Bernt Östermaniga, hallineva habemega, kuid siiski veel noorusliku mehega, kes ei pidanud lugu üleliigsetest formaalsustest. Ta tutvustas mind arhiiviga ja juhatas mind selle nädala jooksul päris kenasti, printis mulle osakonnas välja arhiivi kataloogi täpsustatud ja detailse versiooni, mida internetis ei jagata, ühesõnaga oli igati abivalmis.
Reede õhtul, kui tööpäev (ja kogu mu sealne nädal) oli lõpule jõudmas, ütles dr Österman, et kui ma tahan enne lahkumist näha arhiivis leiduvat memorabiiliat (olin seni vaid tekste lugenud), siis on viimane aeg. Nägin Wittgensteini jalutuskeppi ning taskurätti, millega kaeti suure filosoof nägu pärast tema surma. Seejärel kutsus ta mind lähedal asuvasse Kaisla-nimelisse pubisse, et võtta hüvastijätuks mõned õlled. Ma õlut ei joo, aga pooleldi viisakusest olin siiski nõus, võtsin kakaod. Jutu arenedes küsisin, kas Helsingis ühtki Wittgensteini originaalkäsikirja pole - küsisin täiesti suusoojaks, et juttu ülal hoida, sest ma teadsin, et originaalid on enamasti Cambridge'is, mõni üksik ka Viinis ja Oxfordis. Dr Österman ütles, et ei, aga pärast lühikest mõtlemist lausus, et siiski, üks asi on, kuigi seda pole kataloogis kirjas. Juba von Wright polnud neid katalooginud, kuigi need kümmekond paberilehte tulid arhiivi koos von Wrighti muu pärandiga tavalises pappkaustas, mille peale von Wright oli kirjutanud "Haus Wittgenstein" ja kolm suurt küsimärki.
Wittgenstein on oma elus ehitanud ühe maja. Kui ta oli pärast läbikukkumist külakoolmeistrina 1926. aastal tagasi Viini tulnud, lülitus ta oma õe Margarethe maja ehitamisse. Maja põhiarhitekt oli modernist Adolf Loosi lemmikõpilane Paul Engelmann, kuid Wittgenstein osales selle Bauhausi stiilis maja detailsemas kujundamises, näidates selles üles erakordset täpsust ning kõiki teisi meeleheitele ajavat kinnismõttelisust. Ta pööras erilist tähelepanu näiteks ukselinkide valikule (milleks ta kulus aasta) ning akendele disainis ta rasked raudeesriided, mis ulatusid maani. Kui maja oli peaaegu valmis, lasi ta ühe toa lage veel viimasel hetkel 30 millimeetrit kõrgemaks tõsta, et ruum oleks teda rahuldavate proportsioonidega. Kogu väline dekoor jäeti Wittgensteini nõudel ära, nii et tulemuseks oli lagedate seinte ja korrapäraste akendega lakooniline valge kuubistik. Siin juhtus taas see, mis tema rakenduslike ettevõtmistega ikka juhtus - nooruses oli temast filosoof saanud just tänu sellele, et aeronautikastuudiumi ajal propelleri disainimise juures matemaatilisi arvutusi tehes hakkas ta mõtlema matemaatika põhialuste üle ning lugema Russelli; nüüd nägi ta oma inseneritööd mitte pelgalt ühe maja ehitamisena, vaid kõigi võimalike ehitiste aluspresentatsiooni loomisena.
Õde Gretl elas majas kuni oma surmani 1958 (välja arvatud sõja ajal, mil ta oli Ameerikas paos ja hoones majutati punaarmeelasi). 1960. aastate lõpus müüs suguvõsa maja maha, see taheti isegi lammutada, kuid arhitekt Bernhard Leitneri initsiatiivil võeti hoone siiski kaitse alla.
1975 ostis maja ära Bulgaaria Rahvavabariigi saatkond, kes tõi sinna oma kultuuriosakonna. Majas tehti loomulikult korralik remont. Selle käigus aga hakkas mõnedest kohtadest - seintest, põrandate ja lagede vahelt - välja tulema arusaamatuid paberilehti. Nad olid täidetud kord ladinakirjalise arusaamatu tekstiga, kord aga päris tundmatu kirjaga. Lehed koguti kokku ning Bulgaaria saatkonna kultuuriatašee Petar Botev (keskpärane luuletaja, kuid diplomaadile hädavajalikult ülimeeldiv suhtleja) jättis leiu oma isiklikku lauasahtlisse alles. 1980. aastate algul suunati ta diplomaatilisele tööle Helsingisse. Ühel diplomaatilisel vastuvõtul kohtus ta von Wrightiga. Neil tekkis juttu sellest, et Botev on töötanud Haus Wittgensteinis, ja muuhulgas ka huvitavast leiust. Botev lasi mapi Sofiast Helsingisse saata, et neid von Wrightile näidata. Von Wright tunnistas, et tegemist on Wittgensteini käekirjaga, niipalju, kui seda on võimalik identifitseerida (tundmatuid märke, mida oli lehekülgede kaupa, polnud muidugi millegi varasemaga võrrelda). Botev kinkis mapi von Wrightile. Lähem uurimine tegi selgeks, et ladinakirjaline tekst oli üsna lihtsasti lahti kodeeritav, enamasti oli see samasugune kood, milles Wittgenstein tavatses kirja panna märkmeid, mis puudutasid isiklikku elu, religiooni ja kunsti, ühesõnaga seda, mis ei kuulunud filosofeerimise alla; see kood on lihtne - tagurpidi pööratud tähestik, kus a tuleb lugeda z-ks, b y-ks, c x-ks jne - ja vastupidi. Oli ka keerulisemaid koode. Mis aga jäi mõistatuseks, olid tundmatud märgid - need sarnanesid kujult etioopia või armeenia kirjaga, kuid Helsingis ega Cambridge'is ei suutnud ükski keeleteadlane neid dešifreerida. Von Wright oli igal juhul kahelnud, et tegu on nonsensiga, ja ilmselt see oli ka põhjus, miks ta seda kataloogi polnud lisanud. Dr Österman ütles, et mõned WWA töötajad on esitanud hüpoteesi, et see on mingit laadi privaatkeele katsetus, kuigi teised suhtusid sellesse skepsisega - miks oleks Wittgenstein pidanud mingi kunstilise kontseptuaalse absurdiga tegelema? Igal juhul paistis, et kui see tekst midagi tähendas, siis oli sel seos maja endaga, sest siin-seal leidus mingeid visandlikke jooniseid koos arvudega, mis meenutasid mõnede majasoppide abstraktsioone.
Mis aga von Wrighti skepsist (või piinlikkustunnet) veelgi suurendas, oli asjaolu, et dekodeeritavad osad (mida polnud palju) koosnesid enamasti sufide tsitaatidest - polnud mingeid muid andmeid, et Wittgenstein oleks huvi tundnud sufistliku kirjanduse vastu, kuigi religioosne kirjavara oli tema elus ju olulist rolli mänginud (kas või kuulus Tolstoi evangeeliumikommentaar, mille ta oli sõja lõpul Tarnowist ostnud ning vangistuses lugenud). Ometi - siin nad olid. Näiteks lehel, mis oli leitud sellesama 3 cm tõstetud laega toa laenurgast, oli kaks tsitaati. Üks neist oli Hazrat Inayat Khanilt (Indiast pärit muusik, kes oli 1910 Läände tulnud ning levitas avarat mittekonfessionaalset sufismi Euroopas, Venemaal ja Ameerikas) ning kõlas "Kõik meie elus kõneleb, isegi kui näib vaikivat" (mis toob kohe meelde Wittgensteini Tractatuse kuulsa lõpulause, eksju - Österman oli pärast teist õlut üsna intensiivseks muutunud). Sellele järgnes tsitaat Muhamedi vennapojalt Alilt endalt: "Mitte keegi ei jõua tõeni enne, kui ta on suuteline mõtlema, et tema tee tõeni võib olla hoopiski väär. Sest need, kes suudavad vaid uskuda, et nende tee on kindlasti õige, polegi uskujad, vaid inimesed, kes ei suuda mõelda teisiti, kui nad juba mõtlevad."
Et Wittgenstein sokutas sufistlikke tsitaate enda ehitatava maja konstruktsioonide vahele, suheldes samal ajal Viini uuspositivistidega (kes, nagu Wittgenstein pidi meelehärmiga tõdema, olid tema Tractatusest täiesti valesti aru saanud), oli von Wrightile tundunud täiesti uskumatuna, nii et ta olevat vanemas eas kahtlustanud isegi, et luuletajast diplomaat Botev oli talle mingi õela nalja visanud. Ometi ei söandanud von Wright mappi ka oma arhiivist välja visata.
Asja komplitseeris muidugi see, et loomulikult polnud maja remondi käigus kõiki seinu, lagesid ja põrandaid lahti võetud, nii et ilmselt on osa käsikirjast endiselt majas varjul. Et kogu käsikiri tervikuna kätte saada (ja loodetavasti ka mingi dekodeeriv võti leida), tuleks maja lahti lammutada. Mõned WWA töötajad (näiteks professor Jan von Plato) on aga oletanud, et tervikkäsikiri oleks ilmselt väärtuslik dokument, mis seletaks tagamaid, miks Wittgenstein loobus oma Tractatuse keelekäsitusest ning liikus keelemängude kontseptsiooni poole. Kui lähtuda hilis-wittgensteinlikust vaatest, et "tähenduson tarvitus", siis ilmselt tuleks eeskätt kuidagi lahti tõlgendada tõsiasi, et Wittgenstein on kasutanud oma õele ehitatud maja oma kõige müstilisema käsikirja luksuslikuks köitmiseks. Seda lausus dr Österman mulle juba õues, enne, kui trammi peale astus.






*


See viimane pilt on minu enda tehtud, kui ma novembris Helsingis käisin - näoga siiapoole on Metsätalo, kus WWA asub.

No comments:

Post a comment