25/02/2014

kirkas talveöös on - Sirje Nootre "Kirjanduse kõnekus"

Märjamaa Gümnaasiumi õpetaja Sirje Nootre (2012. aasta Raplamaa aasta õpetaja) kirjutatud gümnaasiumi töövihikusse "Kirjanduse kõnekus" on võetud mu luuletus

kirkas talveöös on
üks aken veel valge
selle taga sõimab
täiseas mees oma
aeglast arvutit,
see mees olen mina

See on koos hulga teiste luuletustega ülesandes, kus tuleb luuletustest leida üles kujundid, mille kohta on eelnevalt esitatud põhjalik tabel. Püüdsin ise ülesannet lahendada, sest mu esimene reaktsioon oli, et siin ju polegi kujundeid. Aga kui tabelit mööda liikuda, siis võib-olla on silmas peetud algriimi (kuigi mu enda arvates pole sel erilist tähtsust) ja sõnakordust (luuletuses rõhutatud sõnaks, ilmselt siis ka luuletuse teemaks saab "mees"), ilmselt saab "kirka" lugeda epiteediks (see on oluline häälestaja, mille peale ehituvad järgnevad häälestuse nihked), ilmselt võib siin näha mingit ähmast oksüümoroni (kuigi pigem kogu tervikluuletuse tasandil, mitte rangelt kõnekujundina), aga põhimõtteliselt ehitub teksti efekt üles siirde ja gradatsiooni koostöös, õigupoolest gradatsioonis pole siin miski, millest tekst räägiks, vaid üks teatav (muuhulgas siirdega loodud) efekt ise gradueerub; siin on järjest kolm pööret, mis petavad ootusi, iga pööre järgmisest suurem: esmalt see, et ilusas talveöös on sõimamine, teiseks see, et sõimatakse mitte kedagi, vaid arvutit (siin mängivad siirded kaasa), kolmandaks see, et sõimajaks osutub see, kes seda otsekui eemalt (kirkast talveööst) vaataks.
Laiemas plaanis on tegu millegi haikulaadsega - vormiliselt see muidugi haiku pole, küll aga sarnaneb ta haikuga mitmes muus olulises aspektis: see on üks konkreetne hetkpilt, mis sisaldab viidet aastaajale ning siin on olemas ka üllatust või pööret toov mõttepaus.
Kui nüüd mõni gümnasist kasutab siinset spikrina, mis seal ikka, palun väga :) Lisaülesandena võiks ta proovida panna selle teksti päriselt haikuvormi (mina proovisin, annab teha küll).

No comments:

Post a comment