15/05/2014

Rant

lugesin Karlova päevade Eharoosal kirjandusõhtul ette ühe hiljuti kirjutatud monoloogi. meetrumiks on jambiline trimeeter, mis oli antiiktragöödiate värsimõõt.

RANT

mu juukseid lõikas ema ise alguses.
ei meeldinud see mulle mitte põrmugi,
kui tungiti pea kallale, ma vingusin
ja väänutasin end - ja lõpuks juhtuski,
et kõrvalesta tekkis imeväike sälk,
küll täitsa kogemata, aga keeldusin
nüüd kategooriliselt kodujuuksurist.
nii algas uus ja paljulubav ajastu,
mind viidi linna, et mu nuppu töötleks proff,
kuid vihma käest ma räästa alla sattusin -
seal üle tooli käsipuude lauajupp
siis pandi, et ma oleks õigel kõrgusel,
ma pidin selle peale üles ronima,
nii eemal tuge andvast kindlast põrandast,
tool kõikus ähvardavalt, kartsin kukkuda
ning käärirünnak ise jäi ju endiseks.
nii et üks viletsus ja häda ikkagi.
see leevenes küll siis, kui olin kasvanud
nii pikaks juba, et too ohtlik kaadervärk
ei olnud enam vajalik ja peeglini
ma ise ulatusin. nõnda sündis mees.

üht küsimust mult juuksur küsis alati:
"kas tagant randiga või ilma?" - "randiga,"
ma vastasin. ei tea, kas õpetatud nii
mind oli või ehk mõtlesin, et mine tea,
mis asja nad mul võivad ära lõigata,
kui peaksin ütlema, et ilma randita.
sest ega ma ju aru saanud, täpselt mis
on selle väljenduse taga; arvata
ju võiks, et tolle salafraasi tähendus
on see, et kukalt paljaks juuksur mul ei pöa -
kuid samahästi saaks ju randi lõigata
ka täitsa paljaks pöetud kukla kohale.
ma tänini ei tea, mis nime kannab soeng,
kus palja kukla kohal juustepiir on järsk,
kuid tean, et enda pähe sellist jubedust
ei tahaks mingil juhul - see teeks kaitsetuks,
nii näib, ja samas mõjuks eputavana.
sees niisiis alati mul väike kõhelus,
kui ütlesin parooli "tagant randiga",
sest minu jaoks sel fraasil puudus ühesus,
mitmetimõistetavus jäi tas alale,
küll kuigi alati ta toimis kui signaal,
kus tallel adekvaatne informatsioon.
ta funktsioneeris. kirjeldusena ta ent
jäi ebapiisavaks mu jaoks - puudu jäi
sest tundest, nagu valdaksin ma tähendust,
mis minust jõuab teiseni, jäi suletuks
mu enda jaoks see anum, mille juuksur sai
mu käest ja ammutas ta ühe sõõmuga.
semantilis-esteetiline ebalus
sai ometigi vaigistuse alati,
kui minu sisesoov sai teoks ka praktikas.

siis millalgi täiskasvanuna hakkasin
uutmoodi juuksemoodi kultiveerima -
see nõndanimetatud viiuldaja-soeng.
ükskord barokikontserdil me nägime
üht Peterburi viiuldajat, juuksed kel
just nõnda, napilt mehelikuks lõigatud,
see meeldis meile väga. asjad lihtsamaks
nüüd läksid märgatavalt - masinlõikus vaid,
üks sentimeeter igalt poolt, ja ongi kõik.
ei mingit tüütult aeglast - ja mis peamine -
ka siiski pisut ohtlikuna tunduvat
pea ümber käärilõksutamist - juuksureil
ju on see komme teha käärilõginat
ka tühjalt, õhku, otsekui neil oleks ees
üks kujuteldav ideaalsoeng, mille sees
on muuseas ka reaalne pea. see platonism
- ei salga - kätkeb endas teatud veetlust, kuid -
nojah, ei hakka ennast üle kordama.

ent alati, kui oma soovi kirjeldan,
et masinaga kõikjalt sentimeetriseks,
siis ikka, igaks juhuks pean ma lisama:
"ja tagant randiga". ma kinni endiselt
nii ustavalt pean sellest kinnisvormelist.
mis sest, et ähmaseks on jäänud senini
ta põhjendatus, koostis ebapiisavaks -
mul pole aluspõhja muud, kust kindlamalt
saaks tuge juukseid puudutav identiteet.
ja ilmselt jäängi seda seni ütlema,
kui kauaks mul on juukseid, mida lõigata.
ja ikka samal ajal peas mul vilksatab
seesama mõte: "mida täpselt mõeldakse,
kui nõnda öeldakse, aru ma ei saa,
kuis küll saab sellest lühilausest piisata,
et minu kukal paljaks pügamata jääb."
kuid toimib - arusaamisvõimest väljaspool -
"ja tagant randiga". "ja tagant randiga".
nii juba aastaid, aastas umbes korda kuus.

No comments:

Post a comment