07/06/2017

Tõlkijate sektsiooni tõlkevõistlus 2017

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon korraldas tõlkevõistluse, kus üliõpilased ja gümnaasiumiõpilased said tõlkida neljast keelest – inglise, prantsuse, vene ja jaapani. Lähemalt vaata võitjate nimesid ja kommentaare siit.

Vene keelest oli tõlkimiseks Ljudmila Petruševskaja jutt „Tütarlapse unenäod”. Alguses kartsime - koos žüriikaaslase Veronika Einbergiga (kes teksti välja valiski), et äkki sai valitud liiga lihtne tekst, kuid nagu pärast selgus, siiski mitte – häid ja mitte nii häid tõlkijaid hakkas eristama see, kuivõrd nad said aru sellest, et tekstis on kokku segatud mitu stiiliregistrit, eelkõige muinasjutu laad ning tänapäevane kõnekeelsus.
Kokku tuli 26 võistlustööd, neist 7 jäid esmavalikust kõrvale, ülejäänud 19 said ka vastukaja toimetatud ja kommenteeritud käsikirja näol; mõne kõrvalejäänu puhul jäi süda natuke valutama, nt oli nende hulgas üks töö, mis oli iseendast täitsa elus ja leidlik, aga seal olid grammatilised vead, mis väga tõenäoliselt tulid sellest, et eesti keel pole tõlkija emakeel. Lisaks oli ka üks seminar, kus arutasime erinevaid tõlkevariante põhjalikumalt – paraku oli seal vaid kaks võitluses osalenut, aga eks oli neilegi sellest loodetavasti kasu.
Esikoht – Kristiina Bernhardt (TLÜ lingvistika doktorant, kes on varem tegelnud ka tarbetekstide ning multifilmide tõlkimisega) – oli selge kohe esimese ringiga, tõlge oli sujuv, loomulik ja elus. Kaks III kohta läksid Moskvas koorijuhtimist õppivale Anna Maria Kaarmale ning Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilasele Kadri Jürissaarele. Need auhinnad said välja sõelutud umbes kuue tõlke hulgast ning otsustavaks sai eelkõige sõnavara ilmekas ja leidlik kasutamine; nende kahe vahel oli keeruline otsustada, üks žüriiliige eelistas üht, teine teist (olime žüriis koos Veronika Einbergiga) – aga siin astusid mängu juba subjektiivsed maitse-eelistused.
Tuli ikkagi välja vana tõde, et hea tõlkija määrab mitte ainult see, kui hästi tunneb ta tõlgitavat keelt, vaid kui hästi tajub ta keelt, millesse tõlgib (enamasti siis oma emakeelt). Selles mõttes on hea tõlkija üks põhikvaliteet sama, mis heal kirjanikul – kui paindlikult ja leidlikult ta keelt valdab. Samas aga ei pea see tingimata tähendama, et hea kirjanik on ka hea tõlkija – on ju küll kirjanikke, kelle tõlked kipuvad minema nende originaalloomingu nägu. See tähendab, et nad valdavad hästi iseenda idiolekti. Muidugi on selline asi samuti väärt ja huvitav, kuid mu meelest eelistatavam on, kui tõlkija suudab n-ö sisse elada erinevatesse idiolektidesse. See nõuab teatavat võimet, mis on jällegi näitlejate üks põhikvaliteete – suuta end unustada ning omaks võtta kellegi teise intonatsioonid. Olen kuulnud, et sama võime on oluline ka fiktsionaalse romaani kirjutamisel, et erinevatel tegelastel oleks tekstis äratuntav isikupära. Ja tõlkevõistluse auhindamisel lisas Kaia Sisask veel ühe võrdluse – tõlkija peab olema nagu filmilavastaja, et noid teksti erinevaid hääli suuta oma keelde ümber lavastada. Doris Kareva ütles lisaks, et hea tõlkija peab olema võimeline andma edasi tõlgitava autori isikupärast komistamisviisi. Nii et jah, sisseelamiskunst, ainult et instrumendiks pole psühhofüüsis nagu näitlejal, vaid keeletaju.

Selge on see, et ei saa esitada üht n-ö adekvaatset tõlget, originaal ja tõlge asuvad erinevatel keeleliste liigenduste väljadel ning tõlge on ses mõttes alati ka kohandamine. Seepärast ei saakski esitada üht ideaalset etalontõlget. Oleks küll võimalik esitada üks koondtekst, kus oleks kõik võimalikud tõlkealternatiivid koos sagedasemate eksitustega, kuid seegi poleks täielik, alati mängivad ka maitse-eelistused jne. Seda on suulise arutamise teel lihtsam teha.
Siiski mõned nõuanded ja tähelepanekud.
* Kui tegu pole just väga eripärase keelekasutusega originaalis või kui tõlkija soov pole rõhutada algkeelega kaasnevat poeetikat (ka nii võib vahel), siis on tõlke olulisim joon tema loomulikkus. Tuleb jälgida, et sõnajärg lauses oleks eestikeelne ja et sõnavalik ei tekistaks komistuskohti. Selleks on kasulik, kui esialgne tõlge on valmis ning tõlkevastete adekvaatsus üle kontrollitud, panna tõlge mõneks ajaks kõrvale ning siis vaadata tõlget ilma originaalita, puhtalt eestikeelse tekstina. Ja väga kasulik on see tekst endale ette lugeda, nii kuuleb häirivad kohad paremini ära.
* Püüa saada ettekujutus tekstist kui tervikust, siis oskad paremini häälestuda vastete valikul ja väljendusviisi vormimisel.
* Püüa end harjutada tundlikuks ajaloolise konteksti markerite suhtes – nt kui tekstis on väljend „Alati valmis!”, on põhjust kahtlustada, et see on viide nõukogudeaegsele pioneerideviisile ning võib seega kanda oma lisatähendust (ja seda poleks õige teise sõnastusega tõlkida). Antud teksti puhul tuli mängu ka omaaegne vene austavate pöördumisvormelite küsimus – (suur)vürstide/printside kõnetlusvormel высочество on eestikeelses traditsioonis „(teie) kõrgus”, ja kuigi suupärasem tunduks see tõlkida „kõrgeaususeks”, oleks see juba высокоблагородие, mis käis teatud astmes teenistusaadli kohta (st kõnetada printsessi „kõrgeaususena” oleks tema solvamine). (Seda viimast juhtumit me töid hinnates veana ei arvestanud, sest see on üsna spetsiifiline asi.)
* Ära rahuldu sõnastikus antud esmavastega, lähtu kontekstist, äkki sobib mõni teine vaste paremini. Kasuta peale vene-eesti sõnastiku ka sünonüümisõnastikku. Kui täpset vastet pole, eriti emotsiooniväljenduste puhul, kujuta ette, kuidas vastavas olukorras eesti keeles väljendutaks.
* Kogu leidlikkuse ja paindlikkuse juures püüa olla täpne – ümberjutustus ei ole tõlge.
* Arenda endas võimet vahet teha, millal mõni väljendus lihtsalt kõlab teises keeles teistmoodi ning vajab tõlkimisel kohendamist – või kõlab see ka originaalis kummaliselt, sel juhul ära hakka tõlkes seda liiga siledaks tegema (sellest sõltub suuresti stiili äratundmine).
* Vene keele spetsiifilisi asju.
1) Vene keeles on sood ja eesti keeles pole. See tähendab, et nt vene keeles on „nõial” kaks sugu колдун ja колдунья – tekib muidugi probleem, et „nõid” seostub eesti keeles pigem naissooga, kuid sellest hoolimata pole hea lahendus, kui колдун tõlgitakse nt „meesnõiaks”; meie teksti puhul tundus, et sobivam on hoopis „võlur” (kuigi see on eesti keeles pigem heatahtlik kuju – samas kui rõhk on võluri/nõia abiellumisel printsessiga, siis on olulisem vältida pigem soolist ebamäärasust). Samuti on kolmanda isiku asesõna vene keeles sooline, mis tähendab, et teinekord ei saa nt она tõlkida „tema”, vaid tuleb panna hoopis „printsess”, et ei tekiks arusaamatust, kellest jutt.
2) Eesti keeles on kolm minevikuaega (liht-, täis- ja enneminevik), vene keeles vaid üks. See tähendab, et üks tüüpvigasid on tõlkida ka eesti keeles kõik lihtminevikku; tuleb meeles pidada, et eesti keeles on nt „kuningas suri” ja „kuningas on surnud” erineva tähendusega.
3) Vene keeles on deminutiivsed vormid tavalisemad kui eesti keeles, nii et kui mõni selline vorm eesti keeles tundub ülepakkumisena, võib selle rahumeeli neutraalsemaks teha.
Lõpetuseks näide. Petruševskaja tekstis on koht, kus võlur/nõid ütleb „Принцесса, едрён батон.” See on raskesti tõlgitav emotsionaalne väljend, mis väljendab üllatust, hämmingut, pahameelt, imestust, imetlust jne. Kuidas tõlkijad selle lahendasid, on üsna ilmekas pilt sellest skaalast, mis võistlustöödes avanes. Mõned tõlkijad andsid alla, jätsid tõlkimata või panid sinna „noh...”; mõned püüdsid tõlkida otse: „edrene päts”, „kõva päts” (батон on otsetõlkes leiva- või saiapäts); mõned arvasid, et see on mingi mahlakas väljend printsessi kohta ja fantaseerisid nt „täitsa söödav kompu”, „mu magus marjake”; mõni ütles pikalt ja viisakalt ümber: „küll sa oled ikka kangekaelne”. Lähemale jõudsid need, kes püüdsid leida mingi sarnase rõhuka emotsiooniväljenduse. Kõige rohkem (5 korda) oli väljendit „pagan võtaks / pagan küll”, 2 korda „kurat võtaks”, 2 korda „issake” (kõik täitsa mõeldavad, viimane ehk pisut vähem). Teised versioonid: „sindrinahk” (see oli võidutöös), „vahi printsessi” (kahvatu, aga ajab asja ära), „joppenpuhh”, „joppantoonio”, „no johhaidii” (kõik pärit tollest vene põhiropendusest), „kirevase päralt” (natuke vanaaegne ja literatuurne), „nui neljaks” (natuke teine tähendus), „ossa raks” (miks mitte).


Oli hariv ettevõtmine ka mu enda jaoks.

No comments:

Post a comment