3. juunil oli Tartu Uues Õues Jaan Malini õhtu, kus ta luges oma tekste koos Karl Laanekase kitarrimänguga ning ma vestlesin temaga pisut. Pärast mängisime koos Mart Velskriga muusikat.
Tegin oma valikust ühe Pilveraadio seti, kohapeal jõudsin mängida umbes pooli lugusid sellest valikust. Siin on muusikat põhiliselt araabia maadest, mõni lugu ka Türgist ja
Iraanist.
Esimene lugu "Hüseyni İlahi"
on türgi sufide pala, mille esitab Saksamaal asuv ansambel Sarband.
Sarbandi juht Vladimir Ivanoff on bulgaarlane, ansambel on aga väga
rahvusvaheline: seitse türklast (sealhulgas üks derviš
), kuus sakslast (nende hulgas üks Transilvaania sakslane), kaks
poolakat, kaks liibanonlast, kaks iraaklast, jordaanlane, rootslane,
hollandlane, kreeklane ja taani päritoluga ameeriklane.
Shahram
Nazeri on kurdi päritoluga Iraani laulja, kes on loonud kaasaegse
sufi muusika traditsiooni Iraanis; eriti tuntud on ta pärsia
müstilise poeedi Rumi tekstide viisistajana - ka siinne laul "Bi
to be sar nemishavad" ("Ilma sinuta ei saa keegi olemas
olla") on Rumi kirjutatud luuletus.
DAM
ehk Da Arabian MC's on Iisraeli keskosas asuvas Lodi linnas
resideeruv palestiinlaste hiphopi-kamp, mis tegutseb juba 1990.
aastatest; käis hiljuti ka Eestis esinemas. Esimene lugu "Bahriyya"
on pärit Palestiina režissööri Annemarie Jaciri filmi "Milh
Hadha al-Bahr" ("Selle mere sool") soundtrackist ning
siin teevad kaasa kaks iraani päritolu muusikut USAst - räppar
K-Salaam ja filmi helilooja Kamran Rastegar.
Zein
al-Jundi on Süüriast pärit; lapse ja teismelisena oli ta üle
riigi tuntud imelaps, hiljem on ümber asunud Texasesse, kuid side
Süüria, Liibanoni ja Egiptusega on säilinud - siinsedki lood (mis
kuuluvad Süüria traditsioonilise muusika klassikasse) on
salvestatud koos Kairo tippmuusikutega, eesotsas Lääneski tuntud
Hossam Ramzyga. Lugude pealkirjad tähendavad "Õnnetus on
juhtunud", "Aeglasel uhkel sammul" ning "Hinge
väljavalamine".
Hussein
El Masry on Kairos sündinud ning hiljem Prantsusmaale asunud
oud'i-mängija. Loo nimi "Andalousie" viitab sellele, et
üks oluline araabia muusika traditsioon pärineb omaaegsest
muhamedlikust Ibeeriast, al-Andalusist ehk Lõuna-Hispaaniast, kust
see levis Magribi ehk Põhja-Aafrikasse, püsides seal elujõulisena
tänini. "Abydos" aga on muistse Ülem-Egiptuse linna nimi.
Seif,
Araben, Najhe ja Karim on, niipalju kui aru saan, Tuneesia muusikud.
Vivienne
Doğan-Corringham on ilmselt Türgisse abiellunud inglanna (või äkki
ameeriklanna? - ma ei suutnudki seda kindlaks teha), kes on varem
tegelnud ka kreeka rahvamuusikaga. George Hadjineophytou on Küprose
muusik, kes on tegelnud nii kreeka kui türgi muusikaga (tema
perekonnanimi kõlab üsna kummaliselt - Hadji on islamimaades nimele
lisatav tiitel, kui inimene on teinud palverännaku Mekasse,
"neophytos" aga tähendab värskelt usku pöördunut; võib
see olla moslemiusku astunud kreeklase nimi?). Türgi
traditsiooniline pala "Sevin gayrı" tähendab "ole nüüd
õnnelik".
Itaaliast
pärit, kuid praegu Indoneesias Bali saarel elav Anello Capuano on
laia haardega muusik, teinud jazzi, õppinud muusikat Marokos ja
Indias. Bruno Assenmacher on samalaadne muusik Saksamaalt, õppinud
muusikat Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Iisraelis. Nende siinne lugu on
pärit Marokost.
Jamshied
Sharifi on iraani päritolu ameeriklane, kes on üles kasvanud jazzi,
Iraani muusika ning Euroopa klassikalise ja kirikumuusika keskel -
see kajastub ka tema heliloomingus. Hassan Hakmoun on Marokos
sündinud ja hiljem USAsse läinud muusik; tema ema oli ravitseja
ning kurjade vaimude väljaajaja, ning nende rituaalide ekstaatiline
muusika saigi Hakmouni muusikutee juhatajaks. Ta on gnawa muusika
peamisi arendajaid ja populariseerijaid tänapäeval - gnawad on
Lõuna-Marokos elav etniline rühm, mis on juba sajandeid tagasi
moodustunud lõunapoolsete mustanahaliste rahvaste ning marokolaste
segunemisel ning mis järgib sufistlikku õpetust (segades seda ka
Musta Aafrika islamieelsete tavade ja uskumustega). Siinne lugu on
nende kahe mehe uuslooming.
Chalf
Hassani "Tzawaj Magalhalia" on näide Maroko
kõhutantsu-muusikast.
Rabih
Abou-Khalil on Liibanonist pärit oud'i-mängija ja helilooja, kes
praegu elab vaheldumisi Saksamaal ja Prantsusmaal. Temagi seob oma
loomingus araabia muusikat euroopalike stiilidega. Siin mängib ta
endaloodud muusikat koos Londonis resideeruva Balanescu
keelpillikvartetiga (selle juht Alexander Bălănescu on pärit
Rumeeniast), Prantsuse tuuba- ja serpentimängija Michel Godard'i ja
liibanonlasest trummimängija Nabil Khaiatiga.
Babou,
Bhatie ja Ibrahim peaks olema Maroko muusikud.
Viimane
lugu on Juan Carlos Carmonalt, kes laulab hispaania keeles ühe
sufistliku sisuga laulu, meenutades omaaegset multikultuurilist
islamiajastut Pürenee poolsaarel, eriti selle lõunaosas
Andaluusias, mis tekitas muuhulgas ka flamenco ja tänapäeva
Hispaania rahvamuusika ning oli omalaadne sulam araablaste, juutide,
mustlaste ning erinevate romaani ja germaani rahvaste kultuuridest.