Siinkohal tutvustuseks Austria luuletaja ja kriitiku Christian Teissli saatesõna raamatule.
*
Christian Teissl
BERNHARD
WIDDERI EKSIMATU KOHAVAIST
1
Ikka
veel alahinnatakse jämedalt lähedast seost käimise ja kirjutamise,
kõnnaku ja suletõmbe vahel. Poeetiline personaalstiil tekib lõpuks
ju mitte kirjutuslaua taga, vaid kõndides, paikade vaheldudes, teele
asumise ja päralejõudmise, ärasõidu ja tagasipöördumise vahel.
Käimise rütm leiab oma vahetu järje kõnelemise ja kirjutamise
rütmis; majade read muutuvad värsiridadeks, sammud värsijalgadeks,
ja ka iga peatus teel tõlkub keelde ning saab seal tsesuuriks,
stroofi lõpuks või hingetõmbepausiks pika lauseperioodi järel.
Luuletused,
mis kristalliseeruvad välja niimoodi käimises või vähemalt
isikliku kõnnaku kujutlemises, konkreetses teeloleku kogemuses,
jäävad ise pärast seda, kui nad on „lukku paneku” jaoks
selginenud, kuuldamatult liikumisse, kogu staatika juures, mis neile
on üksikasjus võinud külge jääda. See on eriti ilusa selgusega
näha Bernhard Widderi kogu „Handgerede/Slang of Hands”
luuletustes, mis käesolevaga pärast kakskümmend aastat tagasi
ilmunud esimest trükki saab ilmuda oma algsel, kakskeelsel kujul.
Nad on teel, on jäänud on the road, möödujad, mis on juba
ammu lendama õppinud. Päris paljude puhul võib arvestada, et nad
juba järgmisel hetkel, olles alles äsja valla pääsenud, tõusevad
õhku ja kaovad sinna alatiseks.
Selles
kerguses ja läbipaistvuses, aga ka raskuses ja jäikuses, mille nad
aeg-ajalt – kui ka harva ja kõhklemisi – valla laotavad, on nad
teos, mille autor on õnnis jalgsi käija, kohtade koguja, kes on
juba noorena enda jaoks ära tundnud ja endale südameasjaks võtnud
selle, mida Ryszard Kapuściński on oma „Maailmakodaniku
märkmetes” üldkehtiva maksiimi abil seletanud: „Kui inimene
jääb liiga pikalt ühte kohta pidama, siis võivad temas tekkida
surmavad emotsionaalsed käärimised – ta läheb hapuks, roiskub,
läheb kõdunema ja hallitama. See on signaal selle üle mõtlema
hakata, edasi minna, end teele asutada, nina tuulde pista, värsket
õhku hingata.”
Muidugimõista
pole Widderi luuletuste puhul tegu – kuigi neid nimetatakse
„luuletusteks reisikirjast” (nagu 2007. aasta „Facettenis”) –
reisilüürikaga kitsas mõttes, vaid kohaga seotud luuletustega,
mitte rännakult kaasa toodud lüürilise külakostiga, vaid
markeeringute, teetähistega, mis luuletaja on siia ja sinna
paigutanud. Tühjade kätega on ta omal ajal, ligi 35 aastat tagasi,
oma reisilt vanade saarekeltide maailmast naasnud ja on oma
„Kätekõne” sinna maha jätnud: nagu jälje, mille saab taas
kord üles võtta, Šoti Orkney saartele, Iiri Ulsteri provintsi
lahtedesse ja küladesse ja ühele Yorkshire'i mäele.
Ta
on need maha jätnud kahel moel: inglise ja saksa versioonis, mis
saavad teineteise kõrval võrdsetena seista ja olla, ilma et peaks
samas teineteise olemist suunama või kõiges vastastikku võrduma.
Ingliskeelsed versioonid on kokkuvõttes meloodilisemad, rikkamad
assonantside ja alliteratsioonide poolest – nii algab näiteks
luuletus „Words” imelise kõlamaalinguga „getting loose,
becoming loot / of one's own choice, / own chase” –, saksa
versioonidele on see-eest omane suurem lakoonilisus ja
väljendustiinus. On liigne küsida, mis on siin „originaal” ja
mis „tõlge”; mulle näib, et üks on teise kaja. Luuletaja on
otsekui iseenda teisik kõik selle köite tekstid lihtsalt kaks korda
kirjutanud, ja nõnda leiab iga saksakeelne tekst siit oma inglise
vaste ning igale ingliskeelsele tekstile on lisatud tema saksa
vis-à-vis.
2
On
luuletajaid, kes ei lase end topograafiliselt paika panna ja põikavad
seeasemel kujutluslikesse maastikesse, mis võtavad reaalsete
etteantud linnade ja maastike omadused vaid selleks, et neist kohe
instinktiivselt võõrituda, unenäoks või metafooriks muutuda.
Selle kõrval on luuletajaid, kellele maailm ilmneb suure
peegeltoana, kes igas pilves ja teekäänakus leiavad taas ainuüksi
iseenda ja kelle iga portree muutub seepärast autoportreeks. Lõpuks
on veel selliseid luuletajaid, kes lähevad teele, et õppida
nägemist, varustatud ei millegi muuga kui teravdatud kohameelega,
eksimatu kohavaistuga, seguga avatusest ja austusest metsiku ümbruse
ja selle asukate, nende mineviku ja oleviku suhtes. Et Bernhard
Widder on üks neist, peaks selge olema juba tema esimesest
luulekogust, 1983 ilmunud „Liber Tropicusest”, on ju seegi raamat
eranditult kohtadega seotud ja osutab väljendusrikkalt Widderi
suuremale vaimsele ja emotsionaalsele seotusele Uue Maailmaga, eriti
Mehhiko ja USA-ga, seotusele, mis sealtpeale on edasise – ja
kaugeleulatuva – väljundi leidnud arvukates ameerika autorite
tõlgetes (Gary Snyderist Anne Waldmanini) ja tema kaasosalusel välja
antud antoloogias „Querungen”.
Teistsugusest,
võõrast huvitumises autori mõõduandvat ja otsustavat
kirjutamisimpulssi oletada ja sellest järeldada, et kohad, linnad ja
külad, mäed ja tasandikud, millest ta on läbi käinud, on teda
inspireerinud, oleks nii arusadav kui ka banaalne. Kohad, mida pikka
aega on tuntud vaid nende igatsustiinete nimede järgi, kuni lõpuks
ühel päeval nendega silmitsi ollakse, on tema sorti luuletaja jaoks
palju enamat kui pelgad „inspiratsiooniallikad”; nad on, ühel
juhul vähemal, teisel juhul suuremal määral, paljude tema
luuletuste kaasloojad.
Sellega
seoses meenub mulle režissöör Wim Wenders, kes mõned aastad
tagasi ühes Münchenis peetud ettekandes pealkirjaga „Every
Picture Tells A Story – kohtadest kui autoritest” avameelselt
teada, et kõik tema filmid võlgnevad oma vormi, kujundid,
kulgemise, alguse ja lõpu kohtadele, „mis tahtsid jutustatud
saada, millel oli soov oma panus anda”, ja oma lood tänuväärselt
Wendersi käsutusse andsid. Ta täpsustas ja seletas seda järgmiste
pihtimuslike lausetega: „Kohtadel on minu jaoks vastupandamatu
külgetõmbejõud. Nad on lõppematuks mõttevälgatuste ja lugude
allikaks. (...) Ma arvan, et kohad mõtlevad lugusid välja ja
hoolitsevad selle eest, et neid jutustataks; et lood niisiis
niikuinii ei jää jutustamata ning vajavad vaid kohti, kus aset
leida.”
Nendes
formuleeringutes asub üks jutustamise poeetika, mis on minu
arusaamist mööda suurel määral kooskõlas Bernhard Widderi
isikliku värvinguga nomaadliku kirjutamisega, sest ka tema ei
degradeeri kohti, mida ta külastab, mille ümber tiirutab ja mida
oma sammudega mõõdab, oma rollimängude lavaks, pigem ta teenib
neid, kui ta neid kujutab.
Olgugi,
et Widder on kõike muud kui loojutustaja, on tema luules
küllaldaselt ruumi narratiivsetele momentidele. Üks ilus näide
selle kohta käesolevas raamatus on „Burwick Bay tõusu ajal”.
Esimesest viimase reani puhas kirjeldus, tuleb see toime ilma
mingisuguse metafoorse ülerõhutuseta, ilma stiliseerimata. Selle
kolm algusvärssi „kaks aastat ootasin siin / koos ühe sõbraga. /
paat tuli hilja” võiks ilma pikemata olla ka novelli algus.
Olukord on visandatud, tegelased on sisse juhatatud, nad kerkivad
esile ja kaovad taas, ilma et avaldaks meile oma saladuse.
3
Käesolev
raamat tõestab oma laadi ja ülesehitusega ka seda, kui väga ikka
veel käibel olev rahvuskirjanduse kontseptsioon meie pilku ähmastab
ja eksitusse viib. Sest sellelaadset teost vaid austria kirjanduse
kontekstis mõista ja tõlgendada tahta tähendaks tema vähendamist
ja liiga kitsasse lugemisviisi aheldamist. Lahti lasknud peaaegu
kõigest, mida Austria luuletraditsioon on 1945. aastast saadik
kujundanud ja kinnistanud, seisab see sõltumatu luuleteos meie
olevikus, ja see „slang”, mida selle autor kõneleb, pole
ei rohkem ega vähem kui jätkuvalt sõltumatu rahvusteülene dialekt
„luule maailmakeele” (Enzensberger) piires.
Bernhard
Widder ei sõltu oma päritolust ja tal on seetõttu seda peenem
kuulmine teisekeelsete luuletajate häälte suhtes. Minu silmis on ta
kaugelt üle kasvanud kategooriatest nagu „tänapäeva Austria
autor” või „saksakeelne luuletaja” ning kirjutab tekste, mis
on võrdsel määral nii arhailised kui tänapäevased. Otse
käesolevas raamatus on see väga selgelt näha: kauge minevik, mis
end Bay of Skailli Skara Brae kivikirjades ilmutab, tuleb samavõrra
pilku ja keelele kui Iiri kodusõja lähedane olevik (vt luuletust
„Cushendall”). Sealjuures säilitab Widder vaatleja distantsi
ning on samas vaadeldava maailma osa. Selle asemel, et harrastada
kõrgelennulist lüürilist turismi – nagu nii paljud saksakeelsed
autorid on Teise maailmasõja järel teinud –, loob ta endale ja
meile teatud „keldi fenomenoloogia” ning osutub seega otsekui
bardiks, kes ootamatult nähtavale ilmub, alustab laulu ning sama
ootamatult jälle kaob.
Ühes
pisut enne oma surma antud intervjuus juhtis Wieni polühistor
Friedrich Heer „Euroopa keldi aluspõhja” suurele järelmõjule,
mis toimib tänini. Talle omase rõhuga defineeris ta seda aluspõhja
järgmisel viisil: „Olla kelt tähendab: olla literaat, olla keegi,
kes on armunud sõnasse, laulu, väljamõeldisse, legendi, nalja,
jutustusse, romaani, armastusluuletusse. Keldid olid ja jäid
sõnainimesteks ning keltlus tähendab eelkõige laulu ja irooniat,
suurt kirjandust.”
4
Üks
nende luuletuste eriline kvaliteet seisneb minu arvates tõsiasjas,
et nad koosnevad pika vältuse jooksul puhtast, katkematust tajust.
Nende rütmis ja värssides avaldab teel käies ja peatudes
intensiivselt kogetu ja tajutu niivõrd otseses, moonutamata ja
selgel viisil, et iga lugemise puhul usud end olevat mitte lugeja,
vaid seesama, kes siin kõike tajub ja endas vastu võtab.
Need
on luuletused, kuhu võib sisse astuda, mille käsutuses on rohked,
enamasti lihtsasti leitavad sisse- ja väljapääsud. Ka siis, kui
nad räägivad kohtadest, maastikest ja inimestest, mida ja keda
lugeja kunagi näinud pole ja võib-olla kunagi ei näe, ei tunne ta
end nende juures pelgalt võõrana või piletita pealtvatajana. Kui
ma näiteks loen: „ärgates oli see ainus unenägu: / pidevad
puised löögid, / nagu oleks miski edasi liikunud. / raskelt lõi
puit vastu puitu” – siis olen see kaheldamatult mina, kes siin
ärkab, ja mitte vähem kaheldamatult olen ma see, kes seda
puidu-unenägu näinud on. Vastuväitele, et see pole midagi erilist,
mitte midagi iseloomulikku, see pole mingi spetsiifiline iseärasus,
vastaksin ma, et lüürilised stseenid, protsessid ja protseduurid,
millesse sel moel võib sisse elada nagu muidu parimal juhul
romaanitegelase puhul, kujutavad modernses Euroopa luules Rimbaud'st
ja Mallarmést saadik endast absoluutset haruldust.
Luuletuses
„Epitaaf” on järgnevad värsid: „ta umbusaldas oma mälu / ja
kirjutas üles, mida koges...” – Ma arvan, et need on
võtmevärsid, kuivõrd nad sisaldavad Widderi poeetika võtit, ja
lisaks ka võib-olla lühikirjeldust selle kohta, kuidas ta
luuletajana töötab (igal juhul kuidas mina seda ette kujutan):
selle asemel, et mälestustes mõnuleda, umbusaldab ta mälestusi
ning kirjutab just praeguses hetkes üles selle, mida näeb, kuuleb,
maitseb, mida teised temaga jagavad, lühidalt: mida ta kogeb. Tema
luuletustele tuleb see ebatavalisel kombel kasuks: nad toimivad
situatiivselt ja kõlavad üsna nii, nagu oleks nad kindlast
olukorrast, kindlast hetkest välja kasvanud. Vähem oluline pole
märkida, et nad on kuimitte ilmale tulnud, siis vähemalt eostatud
lahtise taeva all. Siia lisandub veel, otsekui esimesest pilgust
nähtavate eelistena, nende lapidaarne diktsioon, nende vormiline
veenvus, mis nad vahel pärimuslike laulude lähedusse juhib, nende
konkreetsus (nende lakkamatu intiimse asjadeläheduse tähenduses).
Sel
lüürikal on aga ka – ja sellest on raske mööda vaadata –
tõmme fragmentaarsuse poole. Mõned neist luuletustest toimivad nagu
vestluse katkendid või lühike lõik tegelikkuses mitu tundi kestnud
litaaniast, mis on tuulest edasi kantud ja võõrasse kuulmekäiku
istutatud; läbipaistva kõne, suure selguse, lihtsuse ja tungivusega
laulude kõrval on oma koht ka paljutähenduslikul, seosterohkel ja
salapärasel sosinal, nagu näiteks järgnev:
need
mõtted lähevad ära
nad
kuuluvad siia.
kui
ma võtaks asjad kaasa
näiteks
tüki valget ajupuud
kuu
aja pärast oleks ta peal vaid tolm,
ei
mingit soola.
see
poleks enam puu, ainult üks vale.
Luuletus,
mis ei jõua kohale ja näib olevat teel eikuhugi, mis tõmbub
tagasi, enne kui temaga lähemalt tutvuda saab. Järsk viide alguses
„neile mõtetele” on samavõrd krüptiline ja enigmaatiline kui
koht, kus nende kohta väga kindel otsus langetatakse, see jääb
nimetuks ja ebakindlaks. Ka sellistele intonatsioonidele on
„Kätekõnes” märkimisväärne resonantsiruum antud.
Ometi
käib Widder ka siin programmiliste toonidega ümber äärmiselt
säästlikult, nagu oma teostes üldiselt. Ainuüksi luuletus
„Aikernessist mööda (II)” käitub otsustaval moel
poetoloogilise refleksioonina lihtsates, aga kindlates värssides,
mis esitavad ja kinnitavad selget positsiooni:
luuletus
ei koosne sõnadest,
ta
pole peas.
ta
peidab end kehas,
kasvab
õõnsustes.
ta
on linnuhääl,
mis
ülevalt hüüab:
kui
kaugele suudad sa minna?
kui
palju suudad sa näha?
Luuletused
pole tegelikult tehtud sõnadest, vaid teedest, kõrval-, ära- ja
eksiteedest, mida teinekord käia tuleb, ja sündmustest, mille
tunnistajaks teel ollakse; üksindusest, milles oleme sünnist
saadik, kaotustest, mida kahetsetakse, avastustest, millele
juhuslikult satutakse, ja piiridest, mida ületatakse, et üheks
lühikeseks õnnerohkeks hetkeks avatusse ulatuda.
Bernhard
Widder on oma „Kätekõnega” selliseid ületamisi kahtlemata
saavutanud.