"Eesti kalaluule antoloogia" (koostanud Vladislav Koržets)

 

Vladislav Koržets on kokku pannud mahuka kogumiku eesti kalaluulest - alates rahvaluulest ja Freundlichist kuni Eda Ahi ja Triin Pajani. Üle 700 lehekülje ja 264 autorit, sealhulgas ka lasteluulet ja laulutekste. Nii et monumentaalne teos. Minult on antoloogias ka üks tekst, juba üsna ammune, kirjutatud maikuus 2001 ja ilmunud raamatus "Nägemist" (2002). Muuseas, "Salatoimikute" osa millest siin räägitakse, on 7. hooaja 9. osa, ja film on Andrew Birkini "Salt on Our Skin".

AN X-FILE

täna õhtul oli salatoimikutes

pastor kellel tuli madu

suust välja ja sõi hiire ära

siis tuli erootiline film

kalamehe ja feministi

armastusest nad seksisid

nii imelikult muudkui

veeretasid ennast ühest

voodi äärest teise kuni

kukkusid põrandale ja

olid otsekui närvis nad olid

vist vaadanud palju armastus-

filme selliste intiim-

stseenidega kus ollakse

nagu näljas ja õhupuuduses

ja rabeldakse hästi palju

ja hästi kiiresti ja hingeldatakse

otsekui läbi higise mikrofoni

feminist luges eksistentsialiste

oli lugenud bovuaari see oli ta

äratanud kalamees magas

rahulikult edasi aga feminist

armastas teda seda enam

andis põsele musi ja pani

ennast vaikselt riidesse

kalamees ja feminist

see kõlab nagu hunt ja punamütsike

või nagu kuningas ja tema uued

rõivad feminist avastas et

naised võivad mõnu tunda ka

mõnu pakkumisest viiulid

mängisid taustaks mingis

filmimuusika stiilis

aga kui mulder muigab

scully mõru nalja peale

siis on see nagu kalade

platooniline armastus

ja selles on klassi

Jaan Kaplinski "Valitud luuletused"

 

Märt Väljataga koostatuna on valmis saanud Jaan Kaplinski "Valitud luuletused". Raamat on kokku pandud enam-vähem kronoloogilises järjekorras ning rühmitatud Kaplinski luulekogude järgi, kuid kaasa on haaratud ka tekste, mis pole varem raamatutes ilmunud. Raamatul on korralik info ilmumisandmete kohta ning Väljataga pikem järelsõna. Igati esinduslik ja ülevaatlik kogumik - sellisena kondenseeritum ja tihkem kui 2000. aastal ilmunud eelmine Kaplinski enda koostatud esinduskogumik "Kirjutatud", mis oli 1000 lehekülge (nüüdse ca 400 vastu). Raamatu on kujundanud Mari Kaljuste ja kirjastanud Varrak.

Raamatu viimane alaosa koosneb Kaplinski venekeelsete luuletuste tõlgetest, mis on enamjaolt võetud minu ja Katrin Väli tõlgitud kogumikust "Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus" (2018), kuid Märt Väljataga on tõlkinud lisaks kolm luuletust, mis on ilmunud 2018 Moskvas välja antud Kaplinski tõlgitud ja algupäraselt venekeelsete luuletuste valimikus "Наши тени так длинны" (Meie varjud on nii pikad), mille uute luuletuste osa võib lugeda kolmandaks Kaplinski venekeelseks luulekoguks. Kaplinski venekeelset luulet on tegelikult veelgi rohkem: tänavu mais ilmus Igor Kotjuhi kirjastuselt Kite Kaplinski viimane luulekogu "За другими реками" (Teiste jõgede taga) ning üsna varsti on Moskvas ilmumas "Отпечаток крылатого пальца" (Tiivulise sõrme jälg), mis kirjutamisaja järgi pidanuks tegelikult olema neljas venekeelne kogu. Nii et tegelikult on praeguse seisuga vähemalt pool Kaplinski venekeelsest luulest veel ootamas eesti keelde tõlkimist.

Sergei Timofejev "Tulemasinaid täis tasku"

 

Ilmunud on Sergei Timofejevi luule valikkogu "Tulemasinaid täis tasku". Tõlgete valmimisel aitas kõvasti kaasa Katrin Väli nõudlik toimetajatöö, mille eest olen väga tänulik. Raamatu pilkupüüdev kujundus on Eva Labotkinilt. 

Raamatu esitlus toimus 7. aprillil Kanuti Gildi Saalis.

Raadiosaatest "Gogol" võib kuulata Timofejevi luuletusi tõlkija esituses.

Lisan siia raamatu lühikese saatesõna ja kolm luuletust maitseprooviks.

*

Saateks

Läti venekeelse luule üks väljapaistvamaid esindajaid Sergei Timofejev on sündinud 1970. aastal Riias. Ta on lõpetanud filoloogina Läti ülikooli, tegutsenud ajakirjaniku ja raadio-DJ-na, uuemal ajal kaasaegse kunsti portaali arterritory.com venekeelse versiooni toimetaja. Luuletusi hakkas ta avaldama juba 1980ndate lõpus tollastes „mitteametliku” kirjanduse ajakirjades (Rodnik Riias, Mitin žurnal Peterburis ja Vavilon Moskvas). Tema debüütkogu „Koer, skorpion” (Собака, Скорпион) ilmus 1994 Peterburis, järgnesid Riias ilmunud „DJ mälestused” (Воспоминания диск-жокея, 1996) ja „96/97” (1998). Siinse raamatu aluseks on kolm uuemat kogu: „Tehtud” (Сделано, 2003), mis sisaldab ka valikut varasematest kogudest, „Väikesed sinised võidusõiduautod” (Синие маленькие гоночные автомашины, 2011) ja „Hommik introvertide maal” (Утро в стране интровертов, 2019, kõik kolm on ilmunud Moskvas). Lisaks on Timofejevil Riias 2012 ilmunud vene- ja lätikeelsete paralleeltekstidega valikkogu „Stereo”.

1999. aastast on ta luulerühmituse Orbita üks liikmeid. Ta tegutseb aktiivselt multimeediakunstnikuna, ühendades luulet muusika, video ja installatsioonidega. Ta on ka laulusõnade kirjutaja ning libretist – 2014 pälvis ta Läti teatri aastapreemia parima originaaldramaturgia vallas Kristaps Petersonsi ooperi „Mihhail ja Mihhail mängivad malet” („Михаил и Михаил играют в шахматы”) libreto eest. Ta on olnud Andrei Belõi auhinna nominent ning väljaspool Venemaad elavaile autoreile antava „Vene preemia” laureaat (2010).

Eesti keeles on tema luulet varem ilmunud ajakirjades Anders Härmi, Aare Pilve ja Igor Kotjuhi tõlkes ning Orbita kogumikus „Eesti keeles sa lobise, tibuke” (2016); suurem osa seal ilmunust on ka siia raamatusse üle võetud, sageli küll kohendatud kujul. Suurem osa käesolevast raamatust sisaldab siiski uusi tõlkeid.

*

Sergei Timofejevi luule on pealispinnal lihtsasti ligipääsetav, üsna kõneline, sageli jutustab ta mingeid lugusid või loob mingite tegelaste portreesid. Seejuures aga toimuvad nihestused, mis võivad olla nii märkamatud (nagu näiteks tekstis „Süsteem süsteemis”) kui ka hüperboolsed (nagu näiteks „Juhtumis nukkudega”). Stiililiselt on see luule suhteliselt neutraalne, pisut jahedalt distantseeritud, kuigi kõike näib läbivat siiski mingi õhuline, kergelt humoorikas melanhoolsus.

Tundub, et Timofejevi luule põhilisteks võteteks on eriliste asjade igapäevastamine ja igapäevase dramatiseerimine. Näib, et mida aeg edasi, seda rohkem on Timofejevi luuletused ehitatud millegi triviaalse ümber, mille tagant kumab miski, millest otse ei räägita, kuid mis ise ei ole triviaalne – olgu selleks siis kõleda resignatsiooni oht või kohati lausa müstiline lootusrikkus. Sellise poeetilise tunnetuse näiteks võivad olla näiteks read luuletusest „Kroonika”: kahe tuhande kuuendal / oli terve päev / kahekümne kuues / august. Tundub ka, et aja jooksul süveneb Timofejevi luules n-ö metapoeetiline tasand, luuletused hakkavad üha rohkem küsitlema seda, kuidas me midagi millegi kohta üldse öelda saame.

Ega selle luule seletamiseks polegi eesti luulekonventsioonide taustal mingeid erilisi tõlgendusfiltreid tarvis, tundub, et see luule käitub siin üsna koduselt. Tuleb lihtsalt lugeda ja kogeda, mida tekstid lugejaga tegema hakkavad.

Lugesin

Eile lugesin naljakat teksti vene kirjanduse kohta.

Siis lugesin naljakat teksti läti kirjanduse kohta.

Peale seda lugesin naljakat teksti soome kirjanduse kohta.

Kogu aeg naersin, kogu aeg jõin vett, vahel võimlesin.

Niimoodi veetsin eilse päeva, aga kuidas sina eilse päeva veetsid?

Aga kuidas sina eilse päeva veetsid? Sõid õunu, ohkasid salamisi?

Tule meie lugemisklubisse, dokumente ei küsi, liikmemaks unusta ära.

Näidaku tähed sulle su teed. Sest meil on ju veel nii palju naljakaid

tekste prantsuse kirjanduse, inglise kirjanduse, saksa

kirjanduse kohta, istume maha ja naerame valjusti kellegi õdusas korteris.

Või

Mees tuli või ei tulnud.

Naine nägi või ei vaadanud.

Oli sügis või kevad.

Akna taga istus kass või koer.

See oli Venemaal või Jaapanis.

Mees ütles „Jaa“ või „Ei“.

Möödus tramm või hakkas koitma.

Kõigil oli ükskõik või kõik erutas kõiki.

Oli selline kerge ebamäärasus

nagu kerge palitu või uus mantel.

Must moos

Tuul magab. Öö on õrn.

Inimene on väsinud ja tahab riidu.

Ta kiirustab. Ta tõuseb üles.

Ta läheb musta moosi juurde.

Ammutab purgist, ootab,

seejärel viskab tagasi.

Ta on väsinud, saanud targemaks,

nutab, nutab, tasa-tasa nutab.

Tead kõike, tead kõiki.

Mida sa, süda, siis veel tahad?

Ammuta mulle põhjast

musta moosi.