09/05/2017

Jaan Kaplinski venekeelseid luuletusi 2

Vikerkaares 2017/4-5 ilmus kümme Jaan Kaplinski luuletust. Lisan siia need, mis eelmisest valikust välja jäid.


*

Ma ei imesta selle üle et te olete tagasi tulnud härrased inkvisiitorid
ma tundsin teid kohe ära — te olete vähe muutunud kuigi teie küsimused
pole enam need teid ei huvita enam kas ma usun kommunismi
ja Jumala olematust nüüd tahate teada
kellele minu arvates kuulub Krimm
parem ärge küsige seda minult ma pole seal käinud
küsige neilt keda pole kuid kes on Krimmis elanud
küsige neilt kes seal on surnud kes seal on tapetud
kindral Wrangelli sõduritelt ohvitseridelt
Krivošeini valitsuse teenistujatelt
maha lastutelt surnuks piinatutelt hävitatutelt uputatutelt
kelle nimesid teavad vähesed kuid kelle hääli võib kuulda
ka praegu kuigi nad on peaaegu eristamatud lainete ja tuule häälest
ja nende keel on peaaegu eristamatu
Tšehhovi Vološini Šmeljovi ja Grini keelest


*

Ei tea kas see oli armastus kuid kas ongi vaja teada
oli igatsus olid salaja loetud leheküljed
kirg ja aastatepikkune janu ja meeleheide
kire hääled kõrvus — seina taga
armatseti kaua häbitult
ja ma ei teadnud kas ma ootan Kaunist Daami
või Paabeli Hoora — lõpuks
oli see minu jaoks ükskõik ja lõpuks
ta ilmus naeratas tuli minu juurde
ja ma võisin armulauda saada sisenedes temasse
tema niiskesse sooja ihusse ja sealt välja tulla
uue inimesena hingates täiel rinnal
kõik mis jääb on vaid tänulikkus
usk ja lootus mis on ümber sündinud armastuseks
armastus mis on ümber sündinud Veenuse peegelduseks
järvepinnal mis pudeneb tuhandeks
helgiks pinnale tõusnud kala sabalöögist


*


Mis on raskem ja kurvem – olla keha ilma hingeta
või hing ilma kehata kas võib hing
midagi näha ilma silmadeta kuulda ilma kõrvadeta
kui ta kuskil on siis vaid kui jäänus mälust
lõplik hulk mälestusi möödunust
tehtust kirgedest ja soovidest
mille ees ta on täiesti kaitsetu
kui ta vaid pole osanud kaasa võtta
peotäit allikavett et kustutada
jagamata armastuse ääretu igatsuse leeki
leevendada seda valu mis on elu ise
millest said aru siis kui oli juba hilja
said aru et elu tuum ongi valu
ja sul on vedanud kui sul on käepärast
jäätükk sulavast taanduvast liustikust
mida sa võid vastu rinda suruda kuulates
kuidas süda lööb järjest rahulikumalt aeglasemalt
ja sa tasapisi unustad nii valu kui elu






.