Ilmunud on Sergei Zavjalovi esseekogu "Ars poetica". Raamat sisaldab kaks üldisemat käsitlust 20. sajandi vene luulest ("Peripeetia ja traagiline iroonia nõukogude luules" ning "Kaasaegsuse kontsept ja aja kategooria "nõukogude" ja "mitte-nõukogude" luules"), eraldi esseed on Aleksandr Tvardovskist, Olga Bergholzist, Viktor Krivulinist ja Gennadi Aigist (viimane on üks olulisemaid sõjajärgse vene luule moderniste, kelle loomingust on varsti Ninniku Raamatukogu sarjas ilmumas valimik) ning lisaks vaade Vene soomeugrilaste kultuurilistele perspektiividele.
Koos Martin Opitzi "Raamatuga saksa luulekunstist" avab see TLÜ Kirjastuse uue sarja "Bibliotheca artis poeticae".
Koos Martin Opitzi "Raamatuga saksa luulekunstist" avab see TLÜ Kirjastuse uue sarja "Bibliotheca artis poeticae".
Raamatu lisana olen kokku pannud ülevaate 20. sajandi esimese kolmandiku vene luulerühmitustest, mida jagan siingi.
*
Vene
kirjanduslikest rühmitustest
Vene
kirjanduselu tsaaririigi lõpuperioodil ja Nõukogude riigi
alguskümnendil iseloomustab intensiivne ühinemine rühmitustesse ja
katusorganisatsioonidesse.
1)
Sümbolistid, akmeistid ja muud mitterevolutsioonilised kirjanikud
Niinimetatud
hõbeajastu algas 1890. aastail sümbolistide
rühma esilekerkimisega, kuid formaalset organisatsiooni neil polnud.
Sümbolistid jaotatakse tavaliselt vanemaks ja nooremaks põlvkonnaks.
Vanemasse põlvkonda kuulusid peterburilased Dmitri Merežkovski,
Zinaida Hippius, Fjodor Sologub, Nikolai Minski ja Aleksandr
Dobroljubov ning moskvalased Valeri Brjussov ja Konstantin Balmont.
Uue sajandi alguses tulid nn noorsümbolistid – Sergei Solovjov,
Aleksandr Blok, Andrei Belõi, Vjatšeslav Ivanov, Innokenti
Annenski. Olulised koondajad olid Peterburi ajakiri Mir iskusstva ja
Moskva kirjastus Skorpion.
1911
tekkis Nikolai Gumiljovi ja Sergei Gorodetski eestvõttel
sümbolismile vastanduv akmeistide luulekoolkond, mis koondus
rühmitusse Luuletajate
tsehh (Цех
поэтов).
Tuntumad nimed on veel Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam. Rühmitus
lõpetas tegevuse aprillis 1914. Luuletajate tsehh taaselustus veel
aastail 1916–17 Georgi Ivanovi ja Georgi Adamovitši initsiatiivil
ning veel kord 1920–22 Gumiljovi ja Adamovitši eestvõttel, kuid
need ei olnud enam nii kindla esteetilise programmiga.
Esimestel
revolutsioonijärgsetel aastatel koondusid mitteproletaarsed,
peamiselt sümbolismi ja akmeismiga, aga ka futurismi vähem
revolutsiooniliste suundadega seotud kirjanikud mitme organisatsiooni
ümber. Peterburis tegutsesid Literaatide
Maja
(Дом
литераторов, 1918–22)
ning Kunstide
Maja
(Дом
искусств,
1919–23),
olulised figuurid olid Ahmatova, Juri Annenkov, Blok, Gumiljov,
Sologub, aga ka nt Vladislav Hodassevitš, Jevgeni Zamjatin, Kornei
Tšukovski; neisse kuulus ka rida kirjandusteadlasi ja kunstnikke.
Tegu polnud otseselt rühmitustega, vaid kultuuritegelaste
vastastikuse abi ühingutega, mis korraldasid ka esinemisi, loenguid,
kontserte, näitusi ja kirjastamistegevust. 1922 ei pikendanud NKVD
enam Literaatide Maja tegevusluba.
Kunstide
Maja stuudio liikmetest moodustus 1921. aasta veebruaris rühmitus
Серапионовы братья
ehk
Serapioni Vennad. Selle liikmed olid Lev Lunts, Ilja Gruzdev, Mihhail
Zoštšenko, Veniamin Kaverin, Nikolai Nikitin, Mihhail Slonimski,
Viktor Šklovski, Vladimir Pozner, Jelizaveta Polonskaja, Konstantin
Fedin, Nikolai Tihhonov ja Vsevolod Ivanov. Rühma
ideeliseks juhiks oli Jevgeni Zamjatin, kuid tegevuses osales ka nt
Anna Ahmatova ning neile elas kaasa Maksim Gorki. Rühmitus oli
rõhutatult apoliitiline, distantseerus kunsti ideelisuse nõudest
ning pooldas kantiaanlikku puhta esteetika ideaali. See põhjustas
muidugi kriitikat proletaarsete kirjanike suunalt. Seejuures aga oli
Serapioni Vendade hulgas ka kirjanikke, kes huvitusid ühiskondlikest
teemadest, ning mõnest (nt Tihhonov) sai hiljem isegi nõukoguliku
kirjanduse klassik. Rühmituseliikmete poeetilised ja stilistilised
eelistused olid üsna erinevad. 1923 hakkas grupi tegevus raugema,
sest olulisemad liidrid emigreerusid või asusid ümber Moskvasse,
1926 lakkas rühmituse tegevus lõplikult.
1918
loodi Moskvas Ülevenemaaline
Luuletajate Liit
(Всероссийский
союз поэтов),
mille esimeesteks olid 1918–27 järgemööda futurist Vassili
Kamenski, sümbolist Valeri Brjussov ja endine egofuturist Georgi
Šengeli. 1920 loodi ka Petrogradi osakond, seda juhtisid kuni 1929.
aastani järjest Aleksandr Blok, Nikolai Gumiljov, proletaarne
luuletaja Ilja Sadofjev ning Nikolai Tihhonov.
1920
loodi Literaatide Maja baasil Ülevenemaaline
Kirjanike Liit
(Всероссийский
союз писателей),
mis koondas revolutsioonieelsete kirjandusvoolude literaate. Liidu
kese oli Petrogradis/Leningradis, seda juhtisid Akim Volõnski ja
Fjodor Sologub, kuid oli ka Moskva osakond. Programmilisi
deklaratsioone ei tehtud, küll aga korraldati hulgaliselt
loomingulisi õhtuid. Petrogradis oli ÜKL kirjanduselu keskne
organisaator, nii et liiduga ühines isegi väike hulk proletaarseid
kirjanikke. 1922 oli liidul umbes 200 liiget. Nii Luuletajate kui
Kirjanike Liit muutusid aja jooksul nõukoguliku kirjanduse
eestseisjateks ning sulandusid lõpuks NSV Liidu Kirjanike Liitu.
1921
ilmus luministide
manifest,
tegu oli noorte luuletajate Veniamin Kissini, Dmitri Maizelsi,
Nikolai Reštšikovi, Tarass Matšteti ja Natalja Kuguševa
rühmitusega, mis kuulutas pöördumist maailma ühtse olemuse
Luumeni (ehk Valguse) poole; põhiprintsiipideks olid väljumine
psühhologismist indiviidi objektiviseerimise suunas ning
„monumentaalne
lüürilisus“. Rühmituse tegevus jäi lühiajaliseks, sest juba
järgmisel aastal suri selle andekaim liige Kissin.
2)
Futuristid, imažinistid, konstruktivistid jm avangardistid
1910
tekkis vene futuristide ring, kes nimetasid ennast budetljaanideks
(sõnast
„будет“ – „on” tuleviku vorm) ning lõid rühmituse
Gileja
(Гилея
ehk Hylea
– nõnda nimetas Herodotos osa Sküütiast);
nad eristasid ennast Itaalia futuristidest, püüeldes algupärase
vene futurismi poole. Rühmitusse kuulusid Velimir Hlebnikov, David
Burljuk, Vassili Kamenski, Vladimir Majakovski, Aleksei Krutšonõhh.
Erinevate futuristide hulgas olid nad kõige vasakpoolsemad. Just
neilt pärineb manifest „Kõrvakiil ühiskonna maitsele“ (1912);
koostöös avangardsete kunstnike ühendusega Noorsooliit
(Союз
молодёжи)
asutasid nad oma teatri, kus muuhulgas lavastati „Vladimir
Majakovski“. Et ennast teistest futuristidest eristada, nimetasid
nad end kubofuturistideks.
Kubofuturismi
hilisemaks järglaseks võib pidada 1922. aasta lõpus loodud
ühendust LEF
(Левый фронт искусств – Kunstide vasakrinne),
mida juhtis Majakovski ja kuhu kuulusid veel Nikolai Assejev, Ossip
Brik, Sergei Tretjakov jt (koostööd tegid ka nt Boriss Pasternak,
Aleksei Gastev, Krutšonõhh, Kamenski, aga ka terve hulk tollaseid
uuenduslikke kunstnikke, filmitegijaid ja arhitekte). LEF pidas
ennast ainsaks tõeliseks revolutsioonilise kunsti esindajaks ning
oli seega opositsioonis teiste proletaarsete kirjandusühendustega.
Nende põhimõteteks oli suund dokumentaalsusele, tööstuslikule
kunstile ja sotsiaalsele tellimusele. 1928 LEF lagunes, Majakovski
püüdis veel edutult luua REFi ehk Revolutsioonilist rinnet, kuid
1930 astusid nii tema kui Assejev RAPPi liikmeks.
1911
koondus Igor Severjanini ümber Peterburi futuristide ring, mis
võttis nimeks Ego
(Эго)
– need olid egofuturistid, märksa rafineerituma tundekäsituse
esindajad futuristide liikumises. Sinna kuulusid Konstantin Olimpov,
Georgi Ivanov, Rjurik Ivnev jt. Aasta pärast Severjanin lahkus
grupist ning selle liidriks sai Ivan Ignatjev, kes asutas Intuitiivse
Assotsiatsiooni ning kirjastuse Peterburgski glašatai, kuid
egofuturism hääbus pärast Ignatjevi enesetappu 1914.
Egofuturismi
Moskva versiooni esindas 1913 loodud ajakiri Mezonin
poezii (Мезонин
поэзии,
Luule
ärklikorrus), mida toimetas Vadim Šeršenevitš. Futuristide
vahelistest vastuoludest annab tunnistust see, et kui ajakirja ümber
koondunud seltskond kutsus 1914 Venemaale visiidile Marinetti, siis
kubofuturistid kohtumisel „italofuturistiga“ ei osalenud.
Egofuturismi teatavate järglastena on nähtud hilisemat
imažinistlikku liikumist, aga ka 1920. aastate alguses Konstantin
Vaginovi ümber koondunud lühiajalisi rühmitusi Narride
klooster (Аббатство
гаеров)
ja Fofanovi-nimeline
luuletajate ring (Кольцо поэтов имени К. М.
Фофанова).
Kolmas
olulisem futuristide rühmitus oli 1914 Moskvas loodud Tsentrifuug
(Центрифуга),
keskseteks autoriteks Sergei Bobrov, Nikolai Assejev ja Boriss
Pasternak, kes eraldusid aasta varem tekkinud rühmitusest Lüürika
(Лирика),
mis püüdis ühendada sümbolismi ja futurismi. Nende looming oli
pisut traditsioonilisem ning erilist rõhku pandi intonatsioonile,
rütmile ja süntaksile. Rühmituse nime all ilmus raamatuid 1922.
aastani.
1918
loodi Moskvas Imažinistide
Ordu (Орден
имажинистов),
mille olulisemad tegelased olid Anatoli Marienhof, endine egofuturist
Šeršenevitš ja varem nn uustalupoegliku luule koolkonda loetud
Sergei Jessenin, järgmisel aastal ilmunud deklaratsioonile
kirjutasid lisaks neile alla veel Rjurik Ivnev, Boriss Erdman ja
Georgi Jakulov. Nende poeetikas oli olulisel kohal põhjalikult välja
arendatud ning kohati epateeriv metafoorne kujund. Nad olid
kirjanduselus üsna aktiivsed ning nende eeskujul moodustati
imažinistlikke rühmitusi ka muudes linnades, tuntuim neist
Petrogradis 1922 loodud Sõdivate
Imažinistide Ordu
(Орден воющих имажинистов; Aleksandr
Zolotnitski, Semjon Polotski, Grigori Šmerelson jt). 1924 läks
Moskva rühmitus laiali (aasta hiljem tegi Jessenin enesetapu),
Leningradi rühm lagunes 1926.
Nitševokid
(„eimiskilased“)
oli 1920. aasta alguses Moskvas moodustunud ning hiljem ka
Doni-äärses Rostovis tegutsenud grupp, mis esindas dadaistliku
liikumise vene versiooni. Rühmituse liider oli Rjurik Rok, sinna
kuulusid veel Susanna Mar, Ilja Berezark, Lazar Suhharebski jt.
Avaldasid mitu manifesti, on kirjanduslukku läinud sellega, et 1922.
aasta alguses sekkusid Majakovski esinemisse ning soovitasid tal vene
luule puhastamise asemel Puškini monumendi jalamil möödakäijate
saapaid puhastada. Rühmitus hajus 1922, kui Rok oli kas emigreerunud
või Tšekaa poolt arreteeritud (andmed lahknevad).
1920.
aasta aprillis moodustati Odessas rühmitus Poeetide
kollektiiv
(Коллектив
поэтов);
see oli vasakpoolsete vaadetega ja sinna kuulusid nt Eduard Bagritski
ja Semjon Kirsanov, aga ka nt prosaistid Ilja Ilf, Juri Oleša ja
Valentin Katajev. Rühmitus tegeles ka üldhariva tegevusega,
korraldati eri kirjanikele pühendatud teemaõhtuid, tegeldi
raamatute vahendamisega punaarmeelastele ja töölistele. 1922.
aastal rühma tegevus hääbus, sest selle juhtivad tegelased olid
lahkunud Harkovisse või Moskvasse.
Mõned
neist osalesid LTsK
(ЛЦК
– Литературный
центр конструктивистов)
ehk Konstruktivistide Kirjandusliku Keskuse tegevuses. See loodi
Moskvas 1923 Ilja Selvinski poolt ning kuulutas ratsionaalset
marksistlikku kunsti. Kunstiteos pidi olema tehnikaajastule vastavalt
maksimaalselt funktsionaalne, ideaaliks oli „lokaalne semantika“,
mis tähendas metafooride, riimide ja rütmide allutamist teose
põhiidee teenistusse. Peale Selvinski kuulusid rühmitusse veel
Korneli Zelinski, Vladimir Lugovskoi, Eduard Bagritski, Veera Inber,
Jevgeni Gabrilovitš, Boriss Agapov, Dir Tumannõi, Aleksei Tšitšerin
jt. 1928 tõi Selvinski rühmitusse juurde veel kimbu luuletavaid
tudengeid, kes said tuntuks „konstromoletsitena“ (analoogiana
komsomoletsitele
ehk komnoortele). LTsK andis oma eksistentsi jooksul välja kolm
koguteost; rühmitus lõpetas tegevuse 1930.
3)
(Uus)talupoeglik luulekoolkond
Nn
talupoegliku
luule
koolkond tekkis 1872, mil talupojapäritoluga luuletaja Ivan Surikov
koostas endasarnaste poeetide kogumiku „Koidik” («Рассвет»);
tekkis nn surikovlaste
liikumine vene luules, mis 1903 formeerus Surikovi
Kirjanduslik-Muusikaliseks Ringiks (Surikov oli selleks ajaks juba
surnud, nii et tema nimi tähistas voolu üldisemalt), kuhu kuulusid
ka rahvalaulikud ja -muusikud. Selle ringiga olid seotud ka noorema
põlvkonna autorid, keda on hakatud nimetama uustalupoeglikeks
luuletajateks, tuntuim neist oli Jessenin (kes siirdus varsti
imažinistlikku liikumisse), aga ka Nikolai Kljujev, Sergei Klõtškov,
Pjotr Orešin, Aleksandr Širjajevets jt. 1921 loodi selle ühenduse
baasil Ülevenemaaline
Talurahvakirjanike Ühing
(ВОКП – Всероссийское
общество крестьянских писателей).
Suur osa talurahvaluuletajaid vaikis 1930ndatel ning represseeriti
1937.
4)
Proletaarsed kirjanikud
1917.
aasta septembris (seega juba enne oktoobripööret) loodi
revolutsioonilise kultuuritegelase ja hilisema nõukogude
kultuurijuhi Anatoli Lunatšarski eestvõttel ja proletaarsete
kultuurilis-hariduslike ühingute baasil Ülevenemaaline
Proletkult
(Всероссийский Пролеткульт, lühend
nimetusest Пролетарские
культурно-просветительные организации
–
proletaarsed
kultuurilis-valgustuslikud organisatsioonid). Pärast kommunistide
võimuletulekut muutus see kiiresti massiorganisatsiooniks, millel
oli palju osakondi ning hulk ajakirju (1920 kuulus organisatsiooni
umbes 80 000 inimest). 1920 allutati Proletkult valgustuse
rahvakomissariaadile (ehk haridusministeeriumile), kuid kuna
bolševikud jäid organisatsiooni juhtimises vähemusse ning ta
leidis kriitikat ka riigivõimu poolt, hakkas Proletkult 1922 hajuma
ning sellest pungus mitmeid väiksemaid kooslusi; lõplikult lakkas
Proletkult olemast 1932. Proletkulti ideoloogid olid Aleksandr
Bogdanov ja Aleksei Gastev, kes lähtusid kultuuri klassilisest
determineeritusest ning pidasid seega oluliseks just proletaarsele
klassile eriomase kultuuri arendamist. Selle negatiivseks aspektiks
sai muidugi traditsioonilise kultuuri eitamine ning allasurumine.
Esimesena
eraldus Proletkultist juba 1920. aasta jaanuaris rühmitus Kuznitsa
(Кузница,
Sepikoda),
kuhu kuulusid Sergei Obradovitš, Mihhail Gerassimov, Vassili
Aleksandrovski, Nikolai Poletajev, Vladimir Kirillov jt; rühmitus
andis välja samanimelist ajakirja. Põhisuundumuselt proletaarse
kultuuri eestvõitlejad ning ägedad oponendid revolutsioonieelsele
kodanlikule kunstile; olles küll väga ideoloogilised, ei
tunnistanud nad partei diktaati loomingu suhtes (osa rühmituse
liikmeid isegi lahkus parteist, pidades tolle tegevust – nt NEPi
kehtestamist – maailmarevolutsiooni idee reetmiseks). Loomingus on
palju tööliste, metalli ja masinate ülistamist. Kuznitsa hakkas
tähtsust kaotama 1922 pärast rühmituse Oktjabr loomist. 1928 läks
enamik Kuznitsa liikmeid üle VOAPPi ning hiljem said mitmed neist
(Aleksei Novikov-Priboi, Fjodor Gladkov jt) nõukogude kirjanduse
klassikuteks.
Peagi
eraldus Proletkultist rühmitus Kosmist
(Космист) eesotsas Aleksei Gastevi, Vassili Kazini ja Ilja
Sadofjeviga. Nende vaated olid üsna lähedased Kuznitsa omadele, nad
kuulutasid ülemaailmset revolutsiooni ning taotlesid kujundite
kosmilist hüperboolsust. Rühmitus lõpetas tegevuse 1923.
1920.
aasta oktoobris loodi Kuznitsa initsiatiivil kokku kutsutud
proletaarsete kirjanike konverentsil Ülevenemaaline Proletaarsete
Kirjanike Assotsiatsioon ehk VAPP
(ВАПП – Всероссийская
ассоциация пролетарских писателей).
Järgmisel aastal tunnustas valitsus seda ka proletaarse kirjanduse
katusorganisatsioonina. VAPPi juhiks sai Vladimir Kirillov.
Mais
1922 loodi Demjan Bednõi, Ivan Filiptšenko, Ivan Doronini jt
eestvõttel rühmitus Rabotšaja
vesna (Рабочая
весна ehk Tööliskevad).
See kuulus ajalehe Rabotšaja Moskva juurde ning koondas eeskätt
töölisnoorust; välja anti neli kogumikku. 1924 rühmituse tegevus
katkes, ta taaselustati 1926 VAPPi koosseisus, kuid 1927 katkestas
sellega sidemed ning sulandus Kuznitsasse.
Oktoobris
1922 loodi komsomoli kuuluvatest noorkirjanikest organisatsioon
Molodaja
gvardija
(Молодая
гвардия
ehk Noor Kaardivägi).
Sinna kuulusid juhtivatena Aleksandr Bezõmenski, Aleksandr Žarov,
Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Ivan Doronin, Valeria
Gerassimova. 1923 muutus rühmitus VAPPi filiaaliks ning kaotas
iseseisva tähtsuse.
Detsembris
1922 lõid noored kommunistlikud kirjanikud rühmituse Oktjabr
(Октябрь,
Oktoober),
selle juhtideks said G. Lelevitš, Semjon Rodov ja Ivan Vardin,
olulisemad liikmed olid Aleksandr Bezõmenski, Artjom Vesjolõi, Ivan
Doronin, Aleksandr Žarov, Juri Libedinski, Aleksandr
Tarassov-Rodionov, Dmitri Furmanov, Leopold Averbahh. Oktjabr
vastandas ennast teravalt Kuznitsale, nõudes kirjanduse tingimatut
allumist partei liinile. Kuigi Oktjabr nimetas ennast proletaarseks
kirjandusühenduseks, oli suurem osa liikmetest pärit
revolutsioonieelse intelligentsi hulgast. Oktjabril oli kaks ajakirja
– Na postu ja Oktjabr.
1923.
aasta märtsis asutasid Oktjabri tegelased koos rühmitustega
Rabotšaja vesna ja Molodaja gvardija MAPPi
(МАПП – Московская
ассоциация пролетарских писателей)
ehk Moskva Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni, mille üks
põhiülesandeid oli võitlus Kuznitsa ning tolle mõju all oleva
VAPPiga.
1923.
aasta lõpus eraldus Oktjabrist ja Molodaja gvardijast grupp, mille
nimeks sai Pereval
(Перевал, tõlkes „koorma ümberlaadimine“ või „mäekuru
ületamine“; nimi pärineb rühmituse organisaatori Aleksandr
Voronski artiklist „Na perevale“, mis kutsus üles liikuma
kommunistliku kirjanduse poole). Rühmituse esimees oli Nikolai
Zarudin, sinna kuulusid Mihhail Svetlov, Mihhail Golodnõi, Aleksandr
Jasnõi jt. Algul ajakirja Krasnaja nov ümber koondunud väike rühm
suurenes pidevalt, 1927 avaldatud Perevali manifestile kirjutas alla
juba 56 kirjanikku, nende hulgas olulisematena lisaks eelmainitule nt
Artjom Vesjolõi, Ivan Katajev, Andrei Platonov, Mihhail Prišvin,
Eduard Bagritski (kes hiljem läks üle LTsKsse). Rühmitus avaldas 8
samanimelist koguteost ning 1930 antoloogia. RAPPi kriitika survel
hakkas Pereval 1920. aastate lõpus lagunema, kuni selle jäänused
ühinesid NSVL Kirjanike Liiduga. Perevali põhimõteteks olid
loomingu siirus (isegi kui see lahkneb parteidistsipliinist) ja
„mozartlus“ ehk inspiratsioonikesksus; tunnistati küll
sotsiaalse tellimuse tähtsust, kuid see ei tohtinud kammitseda
kirjaniku loominguvabadust. RAPPi kriitika süüdistas Perevali
reaktsioonilisuses, ebaajaloolisuses, klassivälises lähenemises
ning trotskistlikus antiproletaarsuses.
1924
aprillis said VAPPi domineerivateks jõududeks parteidogmaatilised
MAPP ja Oktjabr; VAPP hakkas taotlema hegemooniat kirjanduse
suunamises, Kuznitsa ja Pereval moodustasid selle vastu ühisrinde.
1925–26 toimus VAPPis uus võimuvõitlus, Oktjabri juhtkujud Vardin
ja Lelevitš kõrvaldati juhtkonnast ning nende asemele tulid veelgi
ortodokssemad karmi liini pooldajad Leopold Averbahh, Juri
Libedinski, Vladimir Kiršon ja Vladimir Jermilov, hiljem ka
Aleksandr Fadejev. Oktjabr ise lakkas eksisteerimast, MAPP muutus
VAPPi Moskva-osakonnaks. VAPP pidas võitlust „kaasajooksikute“,
formalistliku poeetikakoolkonna, konstruktivistide ja Perevaliga.
Proletaarse kultuuri loosung asendati „klassikutelt õppimise“
loosungiga, kirjanduse põhisuunaks pidasid VAPP-lased „elava
inimese“ psühholoogilist kujutamist (see märkis vaikset
liikumahakkamist sotsrealismi põhimõtete poole). Kirjanduse
parteilisuse märksõna abil rünnati muuhulgas Mihhail Bulgakovit,
Majakovskit, Gorkit, Aleksei Tolstoid. VAPPi ajakirjaks oli Na
literaturnom postu. 1928, kui loodi VOAPP, nimetati VAPP ümber
RAPPiks
(Российская
ассоциация пролетарских писателей)
ehk Venemaa Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooniks. Tolleks ajaks
oli organisatsioonil juba üle 4000 liikme. Kui 1932–34
reorganiseeriti Nõukogude Liidu kirjanduselu ühtse Kirjanike Liidu
ümber, said mitmed RAPPi liidrid Kirjanike Liidu juhtideks.
1928
loodi Üleliiduline Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioonide Ühendus
ehk VOAPP
(Всесоюзное
объединение Ассоциаций пролетарских
писателей),
kuhu kuulusid RAPP, ukrainlaste VUSPP (Всеукраїнська
спілка пролетарьских письменників
ehk Üleukrainaline Proletaarsete Kirjanike Liit) ning
Valgevene, Taga-Kaukaasia, Turkmenistani ja Usbekistani APPid ning
rühmitus Kuznitsa.
5)
Oberiuudid
1925
moodustus Leningradis Daniil Harmsi ümber seltskond, keda tuntakse
tšinar’idena
(чинари
– raskesti tõlgitav sõna, mis ligilähedaselt tähendab
teatavasse auastmesse või ametiastmesse või seisusse kuulujaid);
see oli sõpruskond, kuhu kuulusid peale Harmsi veel Aleksandr
Vvedenski, Jakov Druskin, Leonid Lipavski, Tamara Lipavskaja.
Ühendusel olid filosoofilis-esoteerilised huvid ning nad olid
rõhutatult apoliitilised. Ilukirjandusega tegelesid sellest
seltskonnast peamiselt Harms ja Vvedenski (kes kuulusid lühikest
aega ka avangardist Aleksandr Tufanovi asutatud rühmitusse Орден
зауми
ehk Mõistusetaguse Ordu).
1926
asutasid Harms ja Vvedenski koos Igor Bahterevi ja Nikolai
Zabolotskiga rühmituse Levõi
flang (Левый
фланг, Vasaktiib), mis 1927 nimetati ümber Vasakpoolsete
Klassikute Akadeemiaks (Академия
левых классиков)
ning hakkas jaanuarist 1928 esinema OBERIU
(Объединение реального искусства,
kusjuures „toreduse pärast“ lisatud U akronüümi lõpus ei
tähenda midagi) ehk Reaalse Kunsti Ühingu nime all. Lisandusid
Konstantin Vaginov (kes varsti rühmast lahkus), Doivber Levin, Juri
Vladimirov, Nikandr Tjuvelev; rühmitusele olid lähedased ka
kunstnikud Kazimir Malevitš ja Pavel Filonov ning näitekirjanik
Jevgeni Švarts. OBERIU manifestis deklareeriti avangardistlikke
kunstilisi eelistusi; nad püüdsid taastada selleks ajaks juba
tugeva surve alla sattunud modernistlikke, eriti futuristlikke
traditsioone, eirates argiloogikat ning kuulutades kunstile
spetsiifilist reaalsust; kuid erinevalt varasematest avangardistidest
polnud nende jaoks oluline tegelda nn mõistusetaguse keele ja
neologismidega, vaid pigem kujutatava tegelikkuse enda nihestused.
Nende loomingus on sagedased absurd, nihilistlik huumor, grotesk,
alogism, kuid analüüsid on näidanud, et nende teoste taga seisab
teatav kindel aja, surma, keele ja maailma suhte filosoofia (millest
annavad tunnistust kas või Druskini husserliaanliku põhjaga
inimliku paradoksaalsuse metafüüsikat avavad traktaadid). Trükki
pääsesid nad küll väga harva ning nende avalikke esinemisi
kritiseeriti huligaansusena, kuna need olid sageli antiesteetiline
epateerimine. Mitmed oberiuudid leidsid avaldamist vaid
lastekirjanikena, nende avaldamiskohaks kujunesid lasteajakirjad Jož
ja Tšiž, mida toimetas oberiuutide hea sõber Nikolai Oleinikov.
1931. aastal algasid Harmsi, Vvedenski ja Bahterevi kui
nõukogudevaenulike tegelaste vastu repressioonid, nad arreteeriti
ning saadeti asumisele. Pärast naasmist 1933–34 jätkas
oberiuutide ring mitteametlikult kooskäimist. Enamik oberiuutidest
hukkus vangistuses või sõjas 1930. aastate lõpus või 1940.
aastate algul (peale Zabolotski ja Bahterevi, kes repressioonidest
läbi tulnuna püüdsid 1950. aastail luua võimudele sobilikku
kirjandust); paljud nende teoste käsikirjadest on hävinud ning on
teada vaid nimepidi.
6)
Pamir
Üks
hiliseid mitteproletaarseid rühmitusi oli Pamir
(Памир),
mis tekkis 1928 Novosibirskis vastukaaluks kohalikele
ultravasakpoolsetele kirjanikele ja mille juhtkujud olid Nikolai
Anov, Leonid Martõnov, Sergei Markov jt. Järgmisel aastal siirdus
suur osa neist Moskvasse, kus nad lülitusid metropoli kirjandusellu
ning langesid kohe ka RAPPi terava kriitika alla. Pärast lühiajalist
registreeritud tegevust saatsid nad rühmituse laiali, kuid 1930.
aasta sügisel koguti Moskva siberlastest kirjanikud taas
organisatsiooni Siberi
brigaad (Сибирская
бригада),
mis oma poliitilises programmis tõstis esile vene talupoegade
olukorda pärast kollektiviseerimise algust. 1932 mõisteti suur osa
selle liikmetest nõukogudevastase tegevuse eest vangi, osa neist
langes pärast vabanemist teistkordsete repressioonide alla 1930.
aastate lõpus. Kõrvuti oberiuutide üle peetud protsessiga oli
Pamiri kohtuasi esimesi suuremaid nõukogude repressioone kirjanike
vastu.
7)
Draamakirjanikud
Draamakirjanikel
olid olnud eraldi organisatsioonid juba alates tsaariajast. 1870 oli
Moskvas loodud
Vene Draamakirjanike
Kogu (Собрание
русских драматических писателей),
kuhu kuulusid Nikolai Ostrovski, Nikolai Leskov, Mihhail
Saltõkov-Štšedrin, Ivan Turgenev jt. Ühenduse eesmärk oli
kaitsta draamakirjanike juriidilisi ja materiaalseid huve, s.t ta
toimis peamiselt autoriõiguste esindajana. 1875 liitusid sellega
heliloojad ning tekkis Vene Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate
Ühing (Общество
русских драматических писателей и
оперных композиторов).
Muuhulgas kuulus sellesse hiljem ka Anton Tšehhov. 1904 lõhenes
ühing kaheks – moskvalaste MODPiK
(Московское
общество драматических писателей и
композиторов)
ehk
Moskva Draamakirjanike ja Ooperiheliloojate Ühing ning Peterburis
tegutsev Dramsojuz
(Драмсоюз, lühend nimest Драматический
союз) ehk
Draamaühing (mille juhtkonda kuulus hiljem ka Mihhail Bulgakov).
1929 ühinesid need taas Ülevenemaaliseks Heliloojate ja
Draamakirjanike Ühinguks ehk Vseroskomdramiks
(Всероскомдрам – Всероссийское
общество композиторов и драматических
писателей).
1933 selle tegevus lõpetati ning liikmeskond jagunes Kirjanike Liidu
ja Heliloojate Liidu vahel.
8)
Koondumine ja tsentraliseerimine
1926.
aasta detsembris moodustasid VAPP, talurahvakirjanike VOKP ning pigem
mitteproletaarse taustaga Ülevenemaaline Kirjanike Liit ühisel
koosolekul FOSPi
(ФОСП – Федерация
объединений советских писателей)
ehk Nõukogude Kirjanike Ühenduste Föderatsiooni. Kuigi kolm
osapoolt säilitasid formaalselt autonoomia ning FOSPi juhtorganites
oli nende esindajaid võrdselt, oli põhikirjas siiski rõhutatud
proletaarse kirjanduse juhtivat rolli. Hiljem ühinesid FOSPiga veel
LEF, Pereval, Kuznitsa ja LTsK. FOSPil oli oma kirjastus,
häälekandjaks sai ajaleht Literaturnaja gazeta; FOSPi juurde
moodustati Kirjandusfond, mis tegeles kirjanike olmeprobleemide
lahendamisega. Sisuliselt oli tegu vaheastmega ühtse Kirjanike Liidu
loomises: kui too 1934 loodi, siis paljus võttis ta üle FOSPi
administratiivse struktuuri.
23.
aprillil 1932 andis ÜK(b)P Keskkomitee välja määruse
„Kirjanduslik-kunstiliste ühenduste ümberkorraldamisest“,
millega alustati ühtse NSV Liidu Kirjanike Liidu organiseerimist;
kõigi muude kirjanduslike organisatsioonide tegevus lõpetati ning
1934. aastal peeti Kirjanike Liidu asutamiskongress, kus esimeseks
esimeheks valiti Maksim Gorki. Põhikirja järgi oli KL põhieesmärk
luua „kõrge kunstilise väärtusega teoseid, mida hingestab
rahvusvahelise proletariaadi kangelaslik võitlus ning sotsialismi
võidu paatos, ja mis peegeldab kommunistliku partei suurt tarkust ja
heroismi“. Põhikiri määratles ka kirjanduse põhimeetodina
sotsialistliku realismi. Sellega oli lõpule jõudnud vene kirjanduse
revolutsioonieelne ja -järgne mitmekesisus.