Ingeborg Bachmann - Luuletused 2

Akadeemias nr 1 ilmus teine kimp Ingeborg Bachmanni luuletuste tõlkeid (vt siit), saateks ka ülevaade Bachmanni senisest retseptsioonist Eestis. Panen sel puhul üles ka esimese kimbu, mis ilmus novembris Loomingus, lisaks Akadeemias ilmunud "Varane keskpäev".

*

MINE, MÕTE

Mine, mõte, kuni veel üks lennuks selge sõna

on su tiib, sind kannab ja läheb sinna,

kus kerged metallid hõljuvad,

kus õhk on lõikav

uues arusaamises,

kus relvad räägivad

ainulaadselt.

Võitle meie eest seal!

Laine tõmbas ajupuu üles ja uputab ta.

Palavik vedas su enda juurde, laseb sul kukkuda.

Usk on vaid ühe mäe paigast liigutanud.

Las seista, mis seisab, mine, mõte!,

ei millestki muust kui meie valust läbi tunginuna.

Vasta meile üleni!

PÄIKESELE

Ilusam kui auväärne kuu ja tema aadeldatud valgus,

ilusam kui tähed, need öö kuulsad aumärgid,

palju ilusam kui komeedi tuline ilmumine

ja kaugelt ilusamaks kutsutud kui iga teine taevakeha,

kuna sinu ja minu elu iga päev temast sõltub, on päike.

Ilus päike, mis tõuseb, pole oma tööd unustanud

ja viib selle lõpule, ilusaim suviti, kui päev

kallastel aurustub ja vaevata peegeldatuna purjed

üle su silma liiguvad, kuni sa väsid ja lühendad viimast.

Ilma päikseta võtab ka kunst jälle loori ülle,

sa ei paista enam mulle, ja meri ja liiv,

varjudest piitsutatud, pagevad mu lau alla.

Ilus valgus, mis meid soojas hoiab, kaitseb ja imeliselt hoolitseb,

et ma taas näeksin ja et ma taas sind näeksin!

Pole midagi ilusamat päikese all kui päikese all olla...

Pole midagi ilusamat kui näha vaia vees ja lindu selle peal,

kes mõtleb oma lennu üle, ja allpool kalad parves,

värvilised, kujukad, maailma tulnud valguse lähetatuna,

ja näha ümbrust, põllu nelinurka, oma maa tuhatnurka

ja kleiti, mis sa oled selga pannud. Ja sinu kleiti, kellukesekujulist ja sinist!

Ilus sinisus, milles paabulinnud jalutavad ja kummardusi teevad,

kauguste sina, õnne tsoonid meelepärase ilmaga,

sinine juhus silmapiiril! Ja minu vaimustunud silmad

avarduvad taas ja pilguvad ja põletavad endale haava.

Ilus päike, mis põrmult veel suurima imetluse pälvib,

seepärast mitte kuu ja tähtede ja mitte selle pärast,

et öö praalib komeetidega ja püüab mind narrida,

vaid sinu pärast ja peaaegu lõputult ja nagu eimillegi muu pärast

itken oma silmade pöördumatut kaotust.

SELETA MULLE, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, tervitab, lehvib tuules,

su katmata peal on pilved mütsiks,

su südamel on mujal tegemist,

su suhu sulab uusi keeli,

värihein maas võtab võimust,

mesitähti hingab suvi sisse ja välja,

helbeist pimestatuna tõstad oma näo,

sa naerad ja nutad ja enda vastu puruned,

mis sinuga veel juhtuma peaks –

Seleta mulle, armas!

Paabulind lööb leegitsevas hämmingus lahti oma saba,

tuvi tõstab oma sulekrae üles,

kudrutusi tulvil, paisub õhk,

isahani hüüab, metsmett võtab

kogu maa, ka korrastatud pargis

on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Kala punastab, jätab maha oma parve

ja murrab läbi grottide korallisängini.

Hõbeliivamuusika saatel tantsib häbelikult skorpion.

Põrnikas haistab kaugelt oma jumaldatut,

oleks mul tema meel, tunneksin ka,

kuidas tiivad tema kilbi all säravad,

ja asuksin teele kauge maasikapuhma poole!

Seleta mulle, armas!

Vesi oskab kõnelda,

laine võtab lainel käest kinni,

viinamäel paisub kobar, murdub oksalt ja kukub.

Nii pahaaimamatult sirutub tigu kojast välja!

Kivi oskab teist kivi pehmendada!

Seleta mulle, armas, seda, millest ma selgust ei saa:

kas peaksin selle lühikese õudse aja

vaid mõtetega läbi käima ja üksi

ei midagi armsat tundma ja ei midagi armsat tegema?

Kas inimene peab vaid mõtlema? Kas ei tunta temast ka puudust?

Sa ütled: üks teine vaim loodab ta peale...

Ei, ära seleta. Ma näen salamandrit

läbi iga tule minemas.

Ükski hirmuvärin ei taba teda, ja ta ei tunne valu.

AJATATUD AEG

Tulevad karmimad päevad.

Tagasikutsel ajatatud aeg

tuleb silmapiiril nähtavale.

Varsti pead sa kingad nöörima

ja koerad paduritaludesse tagasi ajama.

Sest kalade sisikonnad

on tuules külmaks läinud.

Vaevaliselt põleb lupiinide valgus.

Sinu pilk ajab udus jälgi:

tagasikutsel ajatatud aeg

tuleb silmapiiril nähtavale.

Seal vajub su armsam liivasse,

mees tõuseb tema lehvivate juusteni,

katkestab tema jutu,

käsib tal vaikida,

arvab, et naine on surelik

ja tahab lahkuda

pärast iga embust.

Ära vaata ringi.

Nööri oma kingad.

Aja koerad tagasi.

Viska kalad merre.

Kustuta lupiinid!

Tulevad karmimad päevad.

ESMASÜNDINUD MAA

Oma esmasündinud maale, lõunasse

liikusin ma ja leidsin, alasti ja vaesunud

ja vööni meres,

linna ja kindluse.

Põrmust unne astunud,

lebasin ma valguse käes,

ja joonia soolast lehte läinud,

rippus üks puuskelett üle minu.

Ühtki unenägu ei kukkunud sealt alla.

Seal ei õitse ükski rosmariin,

ükski lind ei värskenda

oma laulu allikais.

Minu esmasündinud maal, lõunas

tungis rästik minu kallale

ja õudus valguses.

Oo sulge

silmad sulge!

Suru oma suu hammustusele!

Ja kui mina iseennast jõin

ja minu esmasündinud maad

maavärinad kiigutasid,

äratati mind nägema.

Seal juhtus minuga elu.

Seal pole kivi surnud.

Taht sööstab üles,

kui pilk ta süütab.

KÕIK PÄEVAD

Sõda ei kuulutata enam välja,

vaid jätkatakse. Ennekuulmatu

on saanud igapäevaseks. Kangelane

jääb võitlusest kaugele. Nõrk

on tuletsooni lükatud.

Päeva munder on kannatlikkus,

aumärgiks – lootuse

armetu täht südame kohal.

Ta saab aumärgi,

kui midagi enam ei juhtu,

kui turmtuli vaikib,

kui vaenlast pole enam näha

ja kui varjude igavene soomus

katab taeva.

Ta saab aumärgi

lipu juurest põgenemise eest,

kiitlemise eest sõbra ees,

vääritute saladuste reetmise eest

ja igale käsule

vastuhakkamise eest.

SUURE KARU PALVE

Suur karu, tule alla, karune öö,

pilvekarusnahkne loom vanade silmadega,

tähesilmadega,

läbi tihniku murravad särades

sinu küünistega käpad,

täheküünistega,

valvsalt hoiame oma karju,

mis ometi on sinu lummuses, ja umbusaldame

sinu väsinud külgi ja teravaid

pooleldi paljastatud hambaid,

vana karu.

Käbi: teie maailm.

Teie: soomused tema küljes.

Ma ajan teda enda ees, veeretan teda

alguse kuuskedelt

lõpu kuuskedele,

nuhutan teda, proovin teda suus

ja käpin käppadega.

Ehmuge või ärge ehmuge!

Makske korjanduskotti ja kinkige

pimedale mehele hea sõna,

et ta karu oheliku otsas hoiaks.

Ja pange lambale hästi vürtsi.

Võib juhtuda, et karu

rebib end lahti, ei ähvarda enam

ja jahib kõiki käbisid, mis kuuskedelt

on langenud, suurtelt, tiivulistelt,

kes paradiisist välja heideti.

VARANE KESKPÄEV

Vaikselt haljendab pärn lahti tehtud suves,

linnadest eemale nihkununa virvendab

mati säraga päevane kuu. Juba on keskpäev,

juba liigub kaevuni kiir,

juba tõuseb kildude alt

muinasjutulinnu vaevatud tiib,

ja kiviviskest moonutatud käsi

vajub ärkavasse vilja.

Kus Saksamaa taevas maad mustaks värvib,

otsib tema peast ilma jäänud ingel hauda vihale

ja ulatab sulle südame võtme.

Peotäis valu vaibub künkal.

Seitse aastat hiljem

meenub sulle jälle,

värava ees kaevul

ära vaata sügavikku,

silm saab vett sul täis.

Seitse aastat hiljem

ühes surnud majas

joovad eilsed timukad

kuldse peekri tühjaks.

Silm sul vajub kinni.

Juba on ennelõuna, tuhas

lookleb raud, okka otsa

on lipp heisatud, ja ürgvana une

kalju külge jääb nüüdsest

kotkas aheldatuks.

Ainult lootus kössitab pimestatuna valguse käes.

Päästa lahti ta ahelad, juhi ta

nõlvakust alla, pane talle

käsi silmile, et ta

ühtki varju ära ei kõrvetaks!

Kus Saksamaa maa taevast mustaks värvib,

otsib pilv sõnu ja täidab kraatri vaikimisega,

enne kui teda suvi hõredas vihmas kuuleb.

Öeldamatu läheb tasa öelduna üle maa:

juba on keskpäev.

Ingeborg Bachmann - Luuletused

Septembrikuus toimunud Ingeborg Bachmannile ja Viivi Luigele pühendatud konverentsi jaoks tõlkisin peotäie Bachmanni luuletusi. Tõlkimisel olid suureks abiks Aija Sakova ja Eve Pormeister, luuletuse "Teie, sõnad" puhul aitas lõppversiooni kohendada ka Kai Aareleid, kes luuletused üritusel ette luges. Novembri Loomingus ilmusid luuletused "Mine, mõte", "Päikesele", "Seleta mulle, armas" (vabavärsiline tõlkeversioon, allpool on tõlge "Tee mulle selgeks, armas", mis püüab järgida ka originaali rütmipilti), "Ajatatud aeg", "Esmasündinud maa", "Kõik päevad" ja "Suure karu palve". Loomingus ilmus ka Aija Sakova ettekanne Bachmanni ja Luige poeetilisest kreedost.
Siinkohal teine pool tõlgitud luuletustest.

*

 TÕESTI

Anna Ahmatovale

Kellel sõnu kunagi puudu pole,

ja ma ütlen teile,

kes end ise aidata oskab

ja sõnadega –

seda ei saa aidata.

Ei otse

ega kaude.

Üht ainsat lauset vastupidavaks teha,

välja pidada sõnade pimmpammis.

Ei kirjuta seda lauset ükski,

kes alla ei kirjuta.

REKLAAM

Aga kuhu me läheme

mureta ole mureta

kui läheb pimedaks ja kui hakkab külm

ole mureta

aga

muusikaga

mida peame tegema

rõõmsalt ja muusikaga

ja mõtlema

rõõmsalt

silmitsi lõpuga

muusikaga

ja kuhu me viime

kõige parem

oma küsimused ja kõigi aastate värina

unelmate pesumajja mureta ole mureta

aga mis juhtub

kõige parem

kui surmavaikus

sisse astub

TEIE, SÕNAD

Nelly Sachsile, sõbrale, luuletajale, austusega

Teie, sõnad, üles, minu järel!,

ja kui oleme ka juba kaugemale,

liiga kaugele läinud, tuleb minna veelgi

kaugemale, sellel polegi lõppu.

Selgust ei saabu.

Sõna

ju vaid

tõmbab teisi sõnu enda järel,

lause lauset.

Nii tahaks maailm

lõplik olla,

end peale sundida,

juba öeldud olla.

Ta ei ütle.

Sõnad, minu järel,

et ei lõpeks,

– see sõnaiha

ja väited ja vastuväited!

Laske nüüd natuke aega

tunnetel mitte rääkida,

südame musklil

end treenida teisiti.

Laske, ütlen ma, laske.

Kõrgeimasse kõrva ei,

ei midagi, ütle ma, sosistades,

surma kohta ärgu tulgu sul ühtki mõtet,

lase, ja minu järel, mitte leebelt

ega mõrkjalt,

mitte troostivalt,

troostita

mitte tähistav,

nõnda ka mitte märgita –

Ja ainult mitte seda: kujutis

tolmu lõimestikus, silpide tühi

kõma, surmasõnad.

Ei ühtki surmasõna,

Teie, sõnad!

TEE MULLE SELGEKS, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, lehvib tuules, tervitab

su katmata peal on mütsiks pilved,

su südamel on mujal tegemist,

su suhu sulab uusi keeli,

maas võtab võimust värihein,

ja mesitähti suvi sisse-välja hingab,

sa tõstad helbeist pimestatult oma näo,

sa naerad, nutad, enda vastu puruned,

mis sinuga veel juhtuma küll peaks –

Tee mulle selgeks, armas!

Lööb leegitsevas hämmastuses oma saba lahti vau

ja tuvi tõstab üles oma sulekrae,

täis tulvil kudrutusi, paisub õhk,

ja isahani hüüab, võtab metsmett

nüüd kogu maa, ka korrastatud parkides

on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Seal kala punastab, ta jätab maha oma parve

ja murrab läbi grottide korallisängini.

Seal hõbeliivaheli saatel tantsib häbelikult skorpion.

Seal põrnikas ju haistab kaugelt oma jumaldatut,

kui mul ta meeled oleks, tunneks ka,

kuis tema kilbi all need tiivad säravad,

ja kauge maasikate puhma poole viiks mu tee!

Tee mulle selgeks, armas!

Teab vesi, kuidas kõnelda,

ja laine võtab lainel kinni käest,

ja kobar paisub viinamäel, murdub oksalt, pudeneb.

Nii pahaaimamatult kojast välja tigu sirutub!

Teab kivi, kuis teist kivi pehmendada!

Tee mulle selgeks, armas, see, mis mulle arusaamatu:

kas peaksin selle lühikese õudse aja

vaid mõtetega läbi käima, üksinda

ei miskit armsat tundma, ei miskit armsat tegema?

Kas inimene peab vaid mõtlema? Tast tuntakse ju puudust ka?

Sa ütled, et üks teine vaim ta peale loodab...

Ei, ära selgita. Ma näen, kuis salamander

läheb läbi iga tule.

Ei taba teda ükski hirmuvärin, ja ta ei tunne valu.

BÖÖMIMAA ASUB MERE ÄÄRES

Kui siinkandis on majad rohelised, astun veel ühte majja sisse.

Kui siin on sillad terved, käin kindlal põhjal.

Kui armuvaev kaotatakse alatiseks, kaotan selle siin meeleldi.

Kui see pole mina, on see keegi, kes on sama hea kui mina.

Kui piirneb siin üks sõna minuga, siis lasen tal piirneda.

Kui Böömimaa asub veel mere ääres, usun ma jälle meresid.

Ja kui ma veel usun meresse, siis loodan ka maa peale.

Kui see olen mina, siis on see igaüks, kes on sama palju kui mina.

Ma ei taha midagi enam enda jaoks. Ma tahan põhjani minna.

Põhjani – see tähendab merre, seal leian ma Böömimaa jälle.

Põhjani jõudnud, ärkan ma rahulikult üles.

Põhjast üles teed tean ma nüüd, ja ma pole kadunud.

Tulge siia, kõik te böömid, meresõitjad, sadamahoorad ja ankurdamata

laevad. Kas ei taha te böömid olla, illüürlased, veroonlased

ja veneetslased kõik. Mängige komöödiaid, mis panevad naerma

Ja mis on nutmiseks. Ja eksige sada korda,

nagu mina eksisin ega teinud katseid läbi,

ometi tegin nad läbi, üha uuesti.

Nagu Böömimaa tegi nad läbi ja ühel kenal päeval

lubati mere äärde ja nüüd asub vee ääres.

Ma piirnen veel ühe sõnaga ja ühe teise maaga,

ma piirnen, kui tahes vähe, kõigega üha enam,

bööm, vagant, kel midagi pole, keda miski ei hoia,

kellel on vaid veel kaheldava mere õnnistus näha enda valitud maad.

EKSIIL

Surnu olen, kes rändab

kellest ei räägita kuskil enam

tundmatu prefektide riigis

ülearune kuldsetes linnades

ja roheneval maal

kõrvale heidetud ammu juba

eimillegagi meelde jäänud

Ainult tuulega ajaga ja heliga

mina, kes ei saa inimeste hulgas elada

Mina saksa keelega

selle pilvega enda ümber

mida ma koduks pean

vean läbi kõigi keelte

Oo kuidas ta hämardub

tumedad toonid vihmatoonid

vaid vähesed langevad

heledates tsoonides kannab ta siis surnuid üles

ILMA DELIKATESSIDETA

Miski enam ei sobi mulle.

Kas pean

metafoori sisustama

mandliõiega?

süntaksi risti lööma

valguseefektile?

Kes hakkab oma pead murdma

nii ülearuste asjade pärast –

Ma olen õppinud aru saama

sõnade abil

mis olemas on

(alamklasside jaoks)

nälg

          häbi

                  pisarad

ja

                                 pimedus

Puhastamata kurtmisega,

kahtlusega

(ja ma kahtlen kahtluseski)

selle rohke viletsuse üle,

haiguspuhkuse, elukalliduse üle,

saan ma hakkama.

Ma ei jäta unarule kirja,

vaid ennast.

Teised teavad kuidas

jumalteab

end sõnadega aidata.

Mina pole enda assistent.

Kas pean

mõtte vangi võtma,

juhtima ta valgustatud lausekongi?

Silma ja kõrva kostitama

esimese järgu sõnaampsudega?

uurima vokaali libiidot,

määrama meie konsonantide armukeseväärtusi?

Kas pean

rahest pekstud peaga,

kirjutamiskrambiga selles käes,

kolmesajaöise surve all

paberi katki rebima,

ära pühkima kokku klopsitud sõnaooperid,

hävitades nii: mina sina ja tema

meie teie?

(Pean ju. Peavad teised.)

Minu osa, see peab kaotsi minema.