5.-7. oktoobrini mängiti Narva Kreenholmi manufaktuuris Jarmo Reha lavastust "Oomen". Lavastuse koduleht, kus kirjas kõik tegijad ja meediakajastus: https://www.saal.ee/et/performance/5279
Alljärgnev on lavastuse skript.
*
Aleksei Gastev,
Jarmo Reha, Aare Pilv, Laur Kaunissaare & Co
OOMEN
[kaldkirjas on
remargid, teises šriftis on Gastevi tekstid, väiksemas kirjas on
need esimese poole tekstiosad, mis lavastuse lõppversioonis läksid
kärpesse. Gastevi tekstidesse tehtud kärpeid pole märgitud.]
Osalisi on kuus:
Pääru Oja (tinglikult „edasipürgija, läbimurdja”), Bert
Raudsep („insener”), Riina Maidre („juubeldaja”), Jaanika
Arum („leinaja”), Vox Populi segakoor ja Narva poistekoor.
Sajab vihma, kogu
etenduse jooksul. Rahvas on kogunenud Kreenholmi manufaktuuri
kaubavärava juurde. Kõigil on peas kõrvaklapid, kust hakkab varsti
kostma juttu, vastavalt kanalile eesti või vene keeles (venekeelset
teksti loeb Eduard Tee). Sissejuhatuseks tuleb klappidest Arseni
Avraamovi „Töölismatuse marss”
(https://www.youtube.com/watch?v=CjauwKb42d4).
Pääru: Oomen.
Enne, ennustus, märk millestki, mida veel pole siin, kuid mis on
juba kuskil lootustes või hirmudes olemas. Oomeneid tuleb lugeda,
mõistatada, tõlgendada. Tähed, kuu- ja päikesevarjutused, lindude
lend, looma sisikond, kohvipaks: kõik võib saada tähestikuks,
milles pannakse kirja sõnumeid, mis ei taha otsesel kujul meie ette
jõuda ja mis varjavad ennast. Kus nad end varjavad? Kus on
tähenduste parim peidupaik? Muidugi: tulevikus. Kui tahate end
korralikult ära peita, peitke end tulevikku. Peitke end teiste
inimeste lootustesse ja hirmudesse. Siis tuleb teid lugema ja
tõlgendama hakata, ära arvata, oleviku keelde aimamisi tõlkida.
Vaadake seda
hiiglasuurt maja. See on üks Kreenholmi viiest vabrikust. Selle nimi
on Joala vabrik. Võrrelge teda oma elumajaga. Võrrelge teda suurima
katedraali või kirikuga, kus te olete viibinud. Mitu minutit võtaks
selle maja ühest otsast teise kõndimiseks? Mitu aastat ootas see
maja, enne kui te seda siia vaatama jõudsite? Üle 130 aasta – ja
see ei ole Kreenholmi vanim hoone. Kus olite teie 130 aastat tagasi?
Teie vanaisad? Vanavanaisad? See oli moodsate aegade algus. Liikuge
nüüd edasi.
Rahvas läheb
liikvele silla suunas.
Te asute teele ühe
oomeni sisemusse.
Kas te teate, kui
palju elab praegu inimesi Haapsalus? 10 200. Kui palju Võru linnas?
Üle 12 300. Kujutage nüüd ette, et kogu Võru linn on koos ühes
tehases. Kreenholmi vabrikukompleksis on kõrgaegadel, 1980ndatel,
töötanud 14 000 inimest. Juba tsaariaja lõpus oli siin 10 000
töölist.
Praegu on ta
inimtühi. Valetan muidugi, teie olete ju siin.
Miks te siin olete?
Miks te siin varem
polnud?
Kus te olite 130
aastat tagasi? Liikuge edasi.
Vähe sellest, et
siin olid tuhanded töölised. Siin on mürisenud sadu tuhandeid
ketrus- ja kudumismasinaid. Varsti näete te ainsat masinat, mis on
siia alles jäänud. Mille oomen, mille eelmärk on see tühi tohutu
hoonetekogum praegu siin ühe väikese riigi piiril? Mille oomen oli
ta oma rajamise ajal 160 aastat tagasi, siis, kui Kreenholm oli
Venemaa ja Euroopa suurim tekstiilimanufaktuur? Mida ennustas kose ja
masinate mühin siis, kui tööliste eneseteadvus sadakond aastat
tagasi tõusis nõudma endale oma töö tulemust? Mitte ainult seda –
ta tõusis endale nõudma ka tööd ennast. Ta tahtis allutada
töötamise oma raudsele tahtepingutusele, pigistada tööst välja
selle ülim efektiivsus. See nõudis vennastumist masinatega. See
nõudis ise masinaks muutumist. See nõudis kellavärgina töötavat
ühiskonda. Tikk-takk-tikk-takk-tika-taka-tika-taka-tiktiktiktiktik.
Kuid mis oli selle taga, mida see nõudmine tegelikult ennustas? Kas
tollal varjatult ennustatu on juba täitunud või veel täitumas? Või
juba möödas? Liikuge edasi.
Bert: Seis! Rahvas
jääb seisma umbes Joala vabriku nurga juures, kust on näha ka
Georgi vabriku torn.
Nelikümmend
tuhat ühte viirgu.
Valvel:
manomeetrile vaat - jootekolvid valmis.
Malmrööbaspilgud.
Liini
kontroll - tuld.
Lask
piki liini.
Laengu
trajektoor - kümme millimeetrit laupadest.
Kolmkümmend
laupa pühitud - inimesed praaki.
Pääru:
Liikuge edasi. Rahvas läheb edasi. Joala vabrik valmis
eelviimasena, aastaks 1890. Esimestena valmisid 1858 niinimetatud
Vana ketrusvabrik ja kohe seejärel talle külge ehitatud Vana
kudumisvabrik.Nende taha, veel jõe poole jääb Uus ketrusvabrik,
see sai valmis 1870. Kõige viimasena ehitati kõige suurejoonelisem,
Kreenholmi keskel asuv nelja torniga Georgi vabrik – 1899. Seda te
näete, kui lähete üle silla.
Bremenist pärit
mees nimega Ludwig Knoop oli noore mehena läinud Inglismaale,
Manchesteri, kus tegi ennast tekstiilitööstuse asjatundjaks.
Masinate ajastu oli just alanud. Hakati looma suuri tehaseid.
Inimesed voolasid tööd otsides maalt tehastesse. Seejärel läks
Knoop Venemaale, hakkas Inglise tekstiilimasinaid Vene ettevõtjatele
vahendama, aitas neil vabrikuid sisse seada ning sai ühtlasi nende
vabrikute osanikuks. Niimoodi kogutud kapitaliga asutas ta lõpuks
Kreenholmi. Teist nii suurt tekstiilitehast polnud terves Vene
impeeriumis. Kogu Euroopas oli ta üks suuremaid. See oli üks uue
ajajärgu keskpunktidest.
Mis toimus tollal, aastal
1857? Ilmus esimene vihik Kreutzwaldi „Kalevipojast”. Jannsen
hakkas välja andma Perno Postimeest – „Terre, armas Esti
rahwas!”.
Ameerikas toimus ajaloo suurim
orjaoksjon: 2. ja 3. märtsil müüs Georgia osariigi orjapidaja
Pierce M. Butler maha 436 meest, naist ja last. Kolm päeva hiljem
otsustas USA ülemkohus, et mustanahalised orjad ei ole Ameerika
kodanikud. See oli veel üks kivi Ameerika kodusõja alusmüüri, mis
algas neli aastat hiljem. Sõja tõttu muutus Ameerika puuvillaturg
ebastabiilseks ja Euroopa tekstiilitööstus hakkas toorainet otsima
lähemalt. Briti impeerium hakkas puuvilla tooma Egiptusest ja
Pärsiast, Venemaal sai puuvilla-alaks Kesk-Aasia.
Balti kubermangudes oli
pärisorjus kaotatud juba rohkem kui inimpõlv tagasi. Ülejäänud
Venemaal kaotati pärisorjus 1861. See omakorda andis tõuke
vabanenud talupoegade liikumisele linnadesse. Kreenholmi töölised
tulid küll suuremalt jaolt Eesti- ja Liivimaalt, kuid tsaariajal
moodustasid umbes kolmandiku töölistest venelased. Nad olid alles
hiljuti olnud orjad, ja kuigi nad tegid siingi orjatööd oli neil
see vabadus, et nad said palka ja võisid ise ära minna. Kui oli,
kuhu minna. Sageli ei olnud.
Kas teil on, kuhu minna, kui
teil enam tööd ei ole? Kas meil on, kuhu minna?
Liigume nüüd
edasi, edasi! Mis meil jalgade all on? Millisena maapind meile vastu
astub? Kas see on looduslik või tehislik maapind?
Kui talumees Villem
Luik saabus Kreenholmi alevisse, märkas ta et „jalgteed ja isegi
suurem osa päris uulitsaid olid kõvakshangunud tõrvakarva ollusega
kaetud, mille nimegi külamees ei tundnud, - siledad ja libedad nagu
tantsupõrand.” Nii kirjutab Eduard Vilde oma romaanis „Raudsed
käed”.
Jah, see talupoeg
nägi siin asfalti. Kreenholm oli esimene koht Eesti pinnal, kus
tänavad kaeti asfaldiga, 130 aastat tagasi. Ka see oli oomen. Kus me
olime 130 aastat tagasi? „Kõrgete tulpade otsas uulitsate äärtel
seisid nägusad gaasilaternad linnakese valgustuseks; kui need õhtul
kõik põlevad, siis kõnni ju nagu päikese paistel!” Kreenholmi
ümber tekkis terve töölisasula, moodne, võimas. „tööpaleed
ilmlugemata masinatega, terve alevik ilmatuid töölistekasarmuid,
direktorite toredad lossid, kirju räga ametlikke hooneid ja
ametnikkude elumaju, haigemajad, koolimajad, pagariärid, poed, vee-,
gaasi- ja elektrivärgid, lõbumajad direktoritele, meistritele ja
ametnikkudele, saunad, aiad, puiestikud!”
Uhke,
loomulikult. Tööstus tähendab suurt hulka inimesi, see tähendab
linna, ühiselu, ühiseid unistusi, ühist muret, ühist viha. See
tähendab massiteadvust. Me oleme mass, me tiksume nagu pomm.
Bert:
/.../ Kõik koos.
Kõik
korraga.
Mehaanikud,
mustatöölised, madrused, skulptorid, oraatorid.
Korraga.
Emmake:
tööriistu, tööpinke, vasaraid.
Emmake.
Pidage
neile tuhandekraadine kõne.
]a
andke neile käsk sekundiga hõõgvele kuumeneda.
Pääru: Mida
tööstus veel tähendab? Teeme ühe arvutuse. Kui palju on maad
Kreenholmist, ütleme, Bangladeshi? Linnulennul? Umbes 6000
kilomeetrit. Kui palju on 75 000 jagatud 6000ga? 12 ja pool. Mis arv
see oli, mida me jagasime? 75 000 kilomeetrit riiet tootis Kreenholm
aastal 1912. See teeb 205 kilomeetrit päevas. Pisut rohkem kui
Narvast Tallinna. Iga päev.
Tikk-takk-tikk-takk-tika-taka-tika-taka-tiktiktiktik.
Kui
palju meil veel kõndida on?
Meil?
Meie, mis see tähendab? Meid on siin sadakond. Kreenholmi alguses,
1860 oli siin töölisi 20 korda rohkem kui meid siin praegu. 2000
töölist, neist 40% naisi, üle 61 000 ketrusmasina, 650
kudumismasinat. Üksainus inimene jõudis valvata ja korras hoida
ketrusmasinate rinnet mitmesaja lõngaga. Üks inimene töötas kahe
kudumismasinaga. Tööpäev kestis 14 tundi.
1872
– 4600 töölist. Pärast streiki lühendati tööaega 13 ja poole
tunnini.
1890
– ligi 389 000 ketrusmasinat ja 2140 kudumismasinat; Kreenholm
andis 8% kogu Venemaa puuvillatööstuse toodangust. Kas me panime
seda arvu tähele? Kaheksa.
1897
– Venemaa seadustega vähendati tööaega 11 ja poole tunnini.
1900
– 5400 töölist, neist 51% naised.
1907
– 8000 töölist – töötama hakati kahes vahetuses, see
võimaldas tööliste arvu kiiresti suurendada. 11,5-tunnisest
tööpäevast sai 9-tunnine vahetus.
1913
– 10 300 töölist, naisi juba kaks kolmandikku. Kreenholmi toodang
moodustas veerandi kogu Eesti tööstustoodangust. Kas me panime
tähele? Veerand kogu tööstusest.
1916
– 8800 töölist.
1917
– tööpäeva pikkus lühenes 8 tunnini.
Eesti
Vabariigi ajal Venemaa turg kadus ja tehas tõmbus kokku – töölisi
oli 2000 ja 3000 vahel.
Nõukogude
ajal taastusid tsaariaegsed mastaabid. On meeles? - 14 000 töölist,
enamus neist naised.
Kõige
alguses toodi Kreenholmi 300 oskustöölist Saksamaalt ja meistrid
Inglismaalt – nemad õpetasid kohalikud välja. Ametnikeks olid
sakslased, inglased, venelased, ka veel sõdadevahelise Eesti
Vabariigi ajal. Töölistest olid enamik eestlased.
Kõik
see muutus pärast II maailmasõda. Purustatud ja tühjaks jäänud
Narva asustati Nõukogude Liidust pärit noortega. Narvast sai noorte
linn, päris alguses noorte naiste linn. Nende hulgas omajagu sõjas
orvuks jäänud Nõukogude Liidu lastekodude kasvandikke. Meesteks
olid alguses põhiliselt Saksa sõjavangid, kes olid siin laagris ja
pandi taastama purustatud Kreenholmi.
Kuid
muidugi tulid ka vabad noored mehed Venemaalt, kes asusid tööle
Narva elektrijaama ja masinaehitustehasesse Baltijets. Pered
kasvasid, ja 1970. aastateks oli Narva järsku linn, mis oli täis
noori pensionäre – sest Kreenholmi naised said tervistkahjustava
töö tõttu pensionile juba 50-aastasena. Käive – tuhanded noored
pensionärid, kes olid valmistanud senise elu jooksul nii palju
kangast, et see oleks ulatunud sadu kordi ümber ekvaatori.
Tegelikult muidugi magati nende kangaste vahel, istuti nende peal oma
elutubades diivanitel, pandi neid endale selga. Elati oma igapäevast
tööstuslikult valmistatud elu, tikk-takkjne.
Miks Kreenholm
pankrotti läks? Selsamal põhjusel, miks ta kunagi jalad alla sai.
Vaatame, mis on meil seljas – kui palju need riided maksid? Kus on
nad tehtud? Kui kuskil Aasias, siis võib oletada, et need on
valmistanud mõni väikest palka saav naine – või mõni laps.
Töötav laps on odav. Seda teavad tänapäeva töösturid, kes
leiavad need lapsed kuskilt Kagu-Aasiast, Indiast või Hiinast. Seda
teadis ka Ludwig Knoop ja tema kompanjonid poolteist sajandit tagasi,
ja nad tõid siia tööle lapsi Peterburi orbudekodudest.
Algusaegadel oli kogu manufaktuuri töölistest viiendik lapsed. Veel
enne I maailmasõda oli lapsi kümnendik.
Meilgi on ju lapsed.
Kas sul on lapsi? Kui endal pole, siis mõni tuttav laps?
Kui vanad nad on?
Kas nad ulatuvad juba üle laua ääre?
Kreenholmis
töötamise vanuse alampiiriks oli alguses 7 aastat. 1877 tõsteti
see 10 eluaasta peale. Alla 12-aastaste laste töölepalkamine
keelati Vene riigis seadusega 1897, alla 14-aastaste laste töö
keelati Eesti Vabariigis 1924.
Aga alguses -
vabrikuhärra tuli kasarmusse ja kui nägi lapsi, kes ulatuvad üle
laua ääre, veenis vanemaid, et laps tööle antaks. Näiteks päev
läbi katkenud lõngaotsi sõlmima, püsti seistes. Hommikul kella
viiest õhtul poole üheksani.
Kui pikk on sinu
tööpäev? Kui palju sa oma tööpäeva jooksul istud?
Enne tööleminekut
kruusitäis kuuma vett, tükk leiba ja soola, lõunaks hapukapsasupp,
õhtul lõunasöögi ülejäägid. Pühapäeviti kahe peale üks
heeringas. Palk neli rubla kuus, ülalpidamiskulud kuus rubla, nii et
kaks rubla jäi võlaarvele, mille pidi tasuma juba täiskasvanuna,
kui palk oli kõrgem. Eksimuste korral anti peksa. Liigu edasi.
Tööliste lapsed,
kes olid tööks veel liiga noored, sai tööajaks anda lastesõime.
Seal joodeti lapsi mooniekstraktiga, et nad palju magaksid ja vähem
kära teeksid. See oli moodsate aegade algus. Nad liikusid oma oomeni
poole. Just siinsamas see toimus.
Sa oled tulnud siia
seda tühjust uudistama, ja sul on seljas riided made in Bangladesh.
Mille ettekuulutus see on? Kus olid sa 130 aastat tagasi? Kus oled sa
praegu? Liigu edasi.
Ollakse
jõudnud silla juurde.
Siin
vasakut kätt asus vanasti vabriku rajaja Ludwig Knoopi ausammas. See
püstitati 120 aastat tagasi. Vanad töölised olevat hommikul tööle
tulles selle ausamba ees mütsi peast võtnud. Muidugi, see oli juba
ajal, mil töölistel olid Eesti riigis oma esindused ja õigused,
palgaline puhkus, oma tööliseau. Rääkimata siis Nõukogude
riigist, mis oligi ju töörahva riik, vähemalt idee järgi – aga
ka tegelikult. See uus võim ei pidanud Knoopist enam midagi,
ausammas võeti maha 1941. Ja 1972 püstitati teisele poole teed see
monument – mälestussammas streigile.
1872.
aasta Kreenholmi streik oli üks esimesi massilisi streike kogu
Venemaal. Eeskuju saadi Lääne-Euroopast. Eestis puudus selle jaoks
isegi veel omaette sõna, selle kohta öeldi mässamine või lihtsalt
töölt ära minemine. Üks ajaleht kasutas moodsat väljendit
„striket tegema”.
Kas
sa oled kokku puutunud kooleraga? Ilmselt vaid teleuudistes.
Kreenholmi streigi ajend oli vabrikualevis kiiresti levinud koolera.
Kogunenud rahulolematus paisus ja plahvatas. Esimest korda Vene
riigis esitasid töölised nõudmisi tööaja lühendamiseks ja palga
tõstmiseks. Midagi tõesti ka saavutati, aga alles pärast seda, kui
sõjavägi oli appi kutsutud mässu maha suruma ja rahutuste peamehed
olid vangi saadetud. Eestvedajad olid Villem Preismann ja Jakob Tamm.
Eestlased.
Kas
sa nägid neile pühendatud ausambaid? Kas sa nägid ausambaid neile,
mõnes mõttes eestlaste poliitilise eneseteadvuse esiisadele, sest
Kreenholmi streik toimus vaid kolm aastat pärast esimest
üldlaulupidu? Ei näinud loomulikult, sest neid ei olegi.
Kas
sa nägid Vassili Gerassimovi nimelise kultuuripalee varemeid, kui sa
siia tulid? Gerassimov oli tolle streigi ajal veel laps, ta osales
streigis ka. Suure mehena läks ta Venemaale ja hakkas seal uusi
streike korraldama.
1870.
aastatel streikis Venemaal kokku 20 000 töölist – veerand sellest
hulgast läheb Kreenholmi arvele.
Kreenholmis
streigiti hiljemgi.
1905.
aasta töölisprotesti märtriks sai Amalie Kreisberg. Ta suri
Jamburgi vanglas. Tema mälestusmärki sa ilmselt nägid tulles
tänava ääres. Kui tema kirst Aleksandri kirikusse toodi, hakkas
rahvas meelt avaldama ja politsei raius mõõkade ja püssipäradega
vabriku töölisi.
See
oli umbes samal ajal, kui Kreenholm tootis riiet aastas 12 korda nii
palju, kui on maad Eestist Bangladeshi. Tikk-takkjne. Kreenholmi
kangad said Pariisi maailmanäitusel Grand Prix. Liigu edasi üle
silla.
Minnakse
üle silla.
Vaata seda jõge. Ta
on praegu tühi, nagu Kreenholm isegi. Vanasti oli siin all mürisev
kärestik. Töölised tulevad üle silla töölt koju, sulle vastu.
Neid on sadu. Kas sa näed neid? Kas ma näen neid? Umbes 150 aastat
tagasi varises sild inimeste raskuse all kokku. Sajad inimesed said
jões hukka. Seejärel muudeti korda – töölisi hakati lõunale ja
õhtule laskma jaokaupa, mitte ühekorraga.
Bert:
Peied
planeetide kalmistul.
Lein
maailmade katakombides.
Miljonid,
tuleviku luukidele.
Miljardid,
tööriistad tugevamini pihku.
Mõistuse
sunnitöö.
Südame
jalarauad.
Inseneerige
tõusikuid.
Kihutage
neile geomeetria kaela.
Logaritmid
neile žestidesse.
Jälgistada
nende romantika.
Tonnide
viisi kõlbmatust.
Sõna
normaliseerimine poolusest pooluseni.
Fraasid
kümnendsüsteemi.
Kõnede
valukoda.
Hävitada
kirjandus.
Anda
tunneleile kõri.
Sundida
nad rääkima.
Taevas
- punaseks, ergutavaks.
Hammasrattad
- ülikiirusele.
Ajumasinad
- käivitus.
Kinosilmad
- seadistus.
Elektronärvid
- töösse.
Arteripumbad,
käik sisse.
Pääru:
Kas mina oled streikinud?
Kõige
viimane streik toimus Kreenholmis 22 aastat tagasi. Ametiühingu juht
Julia Dmitrijeva korraldas viiepäevase näljastreigi, kui juhtkond
keeldus tõstmast töötajate palkasid. Nagu ta ise ütles, tegi ta
seda ka üldstreigi ennetamiseks. Vaidlus lõppes kompromissiga.
Julia Dmitrijeva sai hiljem Valgetähe teenetemärgi, suri natuke
aega pärast Kreenholmi pankrotistumist ning talle anti postuumselt
Narva aukodaniku tiitel.
Ma sisenen elavasse
oomenisse. Mida ta mulle mõista annab? Mida andis ta mulle mõista
130 aastat tagasi, kui moodsad ajad olid veel helge unistus? Mida
ütleb ta nüüd, kus progressi vähempakkumise on võitnud
Kagu-Aasia? Mida ütleb ta mulle 130 aasta pärast? Ma küsin
sammhaaval - tik-tak, tik-tak, tik-tak ...
Tehasevärava
ees ja väravast sisse minnes.
Nendest väravatest
läks läbi raudtee. Raudtee tekkis siia alles 1920ndail, enne seda
veeti puuvilla ja vabrikus valminud kaupa hobustega. Kuhu viivad need
kaarvõlvid nüüd? Kus ma olin 130 aastat tagasi? Kas ma olin siin,
üks sajast, üks tuhandest? Kuhu mind need võlvid viisid –
orjusse või maailmavalitsemiseni? Igapäevase leiva või lunastuse
juurde? Kas olin siin lapsena tööl? Kas ma olin see, kes
poisikesele lohakuse eest vastu kõrvu andis, ise puuvillatolmust
köhides? Kas ma olin see, kes ei karda isandat, vaid nõuab talle
silma vaadates 12-tunnise tööpäeva asemel 11-tunnist? Kas ma olin
nende tuhandete masinate mürinast vaimustuses? Või nüristas see mu
meeled?
Ma olin elav masin.
Ma käisin kella peale tööl – hommikul minutipealt tööle, 45
minutit lõunat, minutipealt on tööpäev läbi. Kell 10 peavad
korterites tuled kustunud olema. Mu tööd ei mõõtnud töö
valmissaamine, vaid kell. Tikk-takkjne.
See oli just see
hetk, kui hakati aega mõõtma minuti täpsusega – esimest korda
ajaarvestamise ajaloos. Ma olen ajataju poolest tööstustööline –
ja mina, ja mina, ja mina ka. Ma olen masiniseeritud, ma tiksun. Ma
isegi ei kuule enam, et ma tiksun, sekundid jooksevad digitaalse
sujuvusega mu randmelt, põuetaskust, käekotist läbi. Kunagine
täpipealt õigel ajal kostev vabrikuvile oli oomen – see kuulutas
ette sekundi täpsusega võetavat telefonikõne tasu. Mu jutt on
täpselt üle loetud.
Bert:
Kronomeeter,
valvesse.
Treipinkide
juurde.
Püsti.
Paus.
Tähelepanu
laadida.
Toide.
Sisse
lülitada.
Isekäik.
Stopp.
Pool
minutit seisuaega.
Ümberlülitus.
Operatsioon
B.
Võte
kaks, võte neli.
Seitse.
Seeria
kakskümmend, tööle.
Rahvas
jääb vabrikuõuele seisma.
Pääru:
Aleksei Gastev kirjutas 1920. aastail:
„Valdav
hulk intelligentsist on osutunud kõlbmatuks nii sõja tempole,
revolutsiooni tempole kui ka meie taassünni tempole. Tasa
hingitsevate provintsiharitlaste ja müstilise radikalismi
psühholoogia on neil maailmatähtsusega sündmuste aastail osutunud
vaid olesklejate laiskuseks, mida hällitavad kodukardinate tasane
liikumine ja tšehhovlikud „meeleolud”.
Kuid
on ka juba inimesi, on uue ajastu karme töölisi, kes uuristavad oma
jonnakusega hävingu roostetanud varemeid: nad on laiali puistatud
üle kogu Venemaa, kuid nad pole veel esinenud koos kõlava koorina.
Vastasväravast
ilmub käraga poistekoor, teeb õuel paar jooksumanöövrit ning
ronib siis üles rõdule (mis on sinna jäänud „Kremli ööbikute”
etenduste ajast). Järgmise lõigu jooksul hakkab poistekoor laulma
„Internatsionaali”.
Me
näeme neid.
Siin
nad on.
Tehasejuhatajad,
kes suudavad languseaastail luua uue tsehhi.
Meister,
kes seisab töökojas postil päevast päeva nagu kapten roolikambris
tormi ajal.
Tööline,
kes oma käte ja tööpingiga on läbi murdnud töö segadikust nagu
jäälõhkuja põhjamere jääst.
Jaama
ehitaja, kes töötab keelepeksjate naeru ja vingumise saatel.
Aednik,
kes kasvatab neil aastail maisi Moskva ümbruses ja tomateid Vologda
kubermangus.
„Spetsid”
- kaugeltki mitte kommunistid, kuid nad armastavad uut Venemaad ja
uut riiki ja annavad end neile ilma igasuguste tagamõteteta.
Leiutajad,
laborandid, kes liigutavad teadust edasi noorusliku rõõmuga.
Õpetajad,
kes elavad külmades kuurides leivakoorikuid süües, kuid kes loovad
uue noorpõlve armeed.
Lõpuks,
teatrikunstnikud ja kirjanikud, kes räägivad konstruktsiooni ja
surve keelt.”
Olen kuulnud
väljendit, et kirjanik on inimhingede insener – seegi pärineb
tollest ajast, mil kujutati ette, et hinge on võimalik seadistada
toimima nagu tõhusat aparaati.
Kas masin rõõmustab?
Ma ju võin rõõmus olla? Kas masin võib laulda? Kas ma suudan
laulda? Kas mul on suu? Ma avan oma suu ja laulan.
Viimaste
sõnade ajaks lõpeb ka poiste laul ning rahvas liigub järgmisest
väravast läbi.
Kus ma olin 25
aastat tagasi? Kas ma olin nende hulgas, kes uute aegade tulles,
pärast vabriku kokkusulamist, kaotas töö, siis kodu ja läks elama
Narva bastionikäikudesse, koos nahkhiirtega?
Kus olen ma praegu?
Ma liigun edasi.
Et mitte olla masina
ori, pean ma iseennast valitsema nagu masinat, olema oma liigutuste
isand, nagu seda on sportlane. Ma pean võitma enda loiduse,
väsimuse, kohmakuse. Ma pean saama endast kui inimesest võitu. Kes
jääb järgi, kui ma olen inimese endas võitnud? Kes on see, kes on
inimese minus võitnud? Kes ma olen? Mille ettekuulutus on selline
võit?
Bert:
Telegrafistide
vahetus, uinuda 2 tunniks.
Äratada
telefonineiud 5 tunniks.
Remontida
20 miljonit jalutut.
Hobustada
Austraalia elanikud.
Noorendada
30 aasta võrra kanadalased.
Võtta
kolme minuti jooksul vastu poole miljardi sportlase raport.
Teha
raportite ülekanne telemasinaile 10 minutiga.
Lülitada
päike pooleks tunniks välja.
Kirjutada
öötaevasse 20 kilomeetrt sõnu.
Laotada
teadvus 30 paralleelile.
Sundida
läbi lugema 20 kilomeetrit 5 minutiga.
Päike
sisse lülitada.
Valida
välja kõige vetruvamad.
Inimkond
- torud kõrvade ja kõri juurde.
Kuulake
sportlasi, nende kehas on luule.
Rahvas
on kogunenud ukse ette, mille kohale on kirjutatud „Arhiiv” (see
kiri pärineb ajast, kui Sulev Keedus tegi siin filmi „Kirjad
Inglile” võtteid). Järgneva lõigu ajal liigub rahvas hoonesse
sisse.
Pääru:
Ma lähen sisse. Ma tulen siia sisse.Mulle lööb vastu niiske
saunaleitsak, mis on täis peent villatolmu, õlilõhna ja higihaisu.
Kõikjal mürisevad masinad. Ma elan ise nagu masin. Ma elan. Mida
see siin tähendab?
Suurim raskus
ketrajate töös on õppida kiiresti ja õigeaegselt sõlmima
katkenud lõnga. Ei ole sugugi kerge peatada pooli, mille kiirus on
tuhandeid pöördeid sekundis. Seda tuleb teha üheainsa kiire
liigutusega. Kui sellega hilined, läheb pool sassi. Juhtub
halvematki - põletab käe.
Ma sõlmisin algul
katkenud lõnga viie-kuue võttega. Selleks kulus 5,3 sekundit. Kas
tasub muretseda nii tühise ajakulu pärast? Kuid neist sekundeist
saavad minutid ja minuteist - tunnid: ketrajal tuleb ju vahetuse
jooksul lõnga sõlmida sadu kordi.
Ma saavutasin selle,
et ma hakkasin lõnga sõlmimiseks kulutama 4,2 sekundit, siis 3,8 ja
lõpuks 3,5 sekundit.
Ma tiksun. Nagu
kell. Nagu pomm. Ma olen inimene. Ma olen alati alles ees. Ma alles
tulen.
Rahvas
on liikunud trepist üles ning liikunud kahe tehasekorpuse vahelisse
vahesaali. Järgneva jooksul sisenetakse teise korruse pikka
tsehhisaali, mille üks lööv on punase lindiga eraldatud. Saali
keskel on „ekspositsioon”: neli vana kudumisaparaati ja
postamendil monumendina seisev Jaanika, riietatud tehasetöölise
kitlisse ja peas rätik.
Bert:
TORN
Maa
jubedate järsakute kohal, hirmsate merede põhjatuse kohal võrsus
torn, töölispingutuste raudne torn...
Ebaõnne,
kui palju ebaõnne on olnud, õnnetusi!
Käed
ja jalad murdusid meeleheitlikes piinades, inimesed kukkusid
aukudesse, maa õgis neid halastamatult.
Alguses
loendati tapetuid, lauldi nende haudadel laule. Seejärel surdi ilma
hüvastijätulauludeta, ilma sõnadeta.
Ja
ometi võideti... ja istutati maasügavusse rasked tihked
betoontugede kuubid.
Betoon
— see on meie töölisehituse tagamõte, toidetud töö,
kangelasteo, surmaga.
Betoonisse
tungiti, betoonisse kasvati, nende raudsetel tugisamba-käppadel oli
tuline haare.
Käpad
keerlesid ülespoole.
Raske,
ränkraske on see torn maa jaoks. Käpad rõhuvad, pressivad maa
kihte kokku. Ja vahel see tornist kokku litsutud maa
otsekui
ohkaks; oiged kostavad maa alumistest kihtidest, niisketest
hõlmamatutest maa-alustest töölishaudadest.
Kostab
laul surnutest, torni nimel hukkunutest, madal raudne oktav.
Käppadele
on toetunud sambad, raudtalad, nurgarauad, relsid.
Relsid
ja talad kerkivad kõrgusse, suruvad end üksteise ligi, löövad ja
püüavad üksteist, hetkeks otsekui tarduvad keset võitlust risti
üle üksteise ja jooksevad taas aina kõrgemale, aina vabamaks,
võimsamaks, üksteist pitsitades, eitades ja taas üksteist oma
teraskinnitustega pressides.
Kõrgele,
kõrgele on nad pagenud, õuduseni kõrgele nurgarauad, talad ja
relsid; neid läbib miljon hõõguvat neeti —ja kõik, mis on siin
olnud eraldi löök, suletud tunne, on liitunud ühtsuse võimsa hoo
harmooniaks. .. tugevate, otsusekindlate, julgete torniehitajate
harmooniaks.
Mis
rõõm on tõusta selle sepistatud torni tippu!
Põimitised
undavad ja laulavad, metalsel võbinal tõmblevad, värisevad raua
labürindid. Selles võbinas on kõik — nii maisus, maa tuuma
kaevunud maisus kui ka laul, mis kerkib tippude poole, vaevu
nähtavate, pimedusse mähkunud tippude poole.
Raud
— raud! . .. Undavad labürindid.
Heledas
õhus näib torn ikka mustana, raud ei tunne naeratust: muret on
temas rohkem kui rõõmu, mõtet on temas rohkem kui naeru.
Aja
roostega kaetud raud — see on mõte, aina tõsine, epohhide ja
aastasadade morn mõlgutus.
Raudtorni
pärgab põimitud, hele, terasene püüdlus kaugete kõrguste poole —
lihvitud tiputeravik.
Ta
on ammu lõhki rebinud sinise taeva, mille poole palvetasid endised
inimesed, ta on laiali pildunud pilved, ta saadab öösiti kuud nagu
vanade, muistsete jutustuste ja pajatuste rändurit, ta lämmatab
kuud oma valgusega, ta vaidleb juba päikesega. ..
Uduvinesse
ja pimedusse on vahel mattunud meie tiputeravik: need on ebaõnne
mustad päevad, liikumise katastroofid, see on töölisorjuse õudus,
meeleheide, hirm ja usupuudus...
Neid,
kes on tippu tõusnud, kõrvetab järsku õudne kahtlus: torni ehk ei
olegi, see on ainult miraaž, see on metallist, graniidist, betoonist
ilmutis, need on unenäod. Juba nad hajuvad... meie all on ikka
seesama põhjatu kuristik — haud... -
Ja
usu kaotanuna, tahte kaotanuna kukuvad nad alla.
Otse
kaljude peale... Kividele.
Kuid
kivid, julmad kivid...
Õpetavad!
Kas
surm või ainult sinna, ainult üles — kinnitada ja sepistada,
neetida, püsti tõusta ja taas aina ehitada ja ehitada raudtorni.
Haamri
proovilöök. ..
Mootori
madal laul.
Raudmasina
jutt. ..
Mitte
keegi ei saa puruks lüüa, hävitada, ära võtta seda sepistorni,
milles
on üheks hingeks kokku valatud maailma töölised,
milles
kuuldub nende liikumise löök ja tagasilöök, milles pisarad
ja
veri on juba ammu muutunud rauaks.
Las
tulla veelgi katastroofe. ..
Ees
ootab veel palju haudu, veel palju langemisi...
Olgu
siis nii!
Kõik
hauad torni all valatakse veel kord rasket betooni täis, maa-alused
hauakambrid põimuvad rauaga, ja sa kõrgud kartmatult maa—aluse
surmalinna kohal.
Oo,
mine,
ja
põle,
tungi
oma teravikuga kõrgustesse,
sina,
meie jultunud tornjas maailm!
Siitmaalt
ei tule tekst enam kõrvaklappidest, vaid näitlejate elavas
esituses. Rahvas siseneb „kitliruumi”, kus segakoor laulab juba
Rahmaninovi „Bogoroditse devot”
(https://www.youtube.com/watch?v=QMXZvlrjk08&).
Rahva kannul on tulnud ka Jaanika, kelle peost pudeneb aeg-ajalt
põrandale polte. Punases kleidis Riina seisab poodiumil kolme seina
vahel, millest kaks moodustavad nagis rippuvad sinised töökitlid,
kolmanda kitlitesse rõivastunud koor.
Riina
(koorilaulu saatel):
Patused,
kas tahate saada pühadeks?
Minge
piki tehasekoore, mööda kruustangidest, kahekümne sülla
kõrgusel
sadamakai kohal.
Argpüksid.
Kas te siis ei soovi vapruse õppetundi?
Jookske
lehviku juurde, mis meil on ahjude juures kaevikutes.
Skeptikud,
me tahame teid usuga nakatada.
Vaadake
kronsteine. Nad on otsekui õlgedest. Neid pidi kihutab
kaks
rongi minutis. Vaadake ja ärge pilgutage silmi.
Üksildased,
kas te põgenete hulga eest?
Aga
tulge meie sööklasse. Siin nad on, meie kümme tuhat seltsimeest.
Kas pole nad kaunid oma kapsasupi taga pooletunnise puhkepausi ajal.
Vagatsejad.
Laskuge
soojusjaama keldrisse. Käige võlvide all ja hingake külma
sisse.
Siis ei tee te enam nägusid.
Tahtetud,
ehk kuluks ära üks tahte õppetund?
Astuge
peitelpingi juurde. Samal toonil, sama pingega, tuhanded
löögid
tuhandete järel. .. peiteldab, taob, peiteldab, peiteldab.
Kõik,
kes pole piisavalt kiskjalikud, kõik,
kes
ei armasta elu.
Minge
kompressori hooratta juurde. Kaalub kolm tuhat puuda. Sada pööret
minutis. Matab, tuikab, hävitab, ulub pidulikult, loob liikumise
poeemi.
Kas
te teate, et me oleme katastroofide katastroofi lävel?
Olge
abiks pneumaatilise vasara juures — ta annab rütmi teie südamele
ning te hakkate uskuma, et sajandite uni variseb kokku.
Igaüks
saab siit kitli, pane see selga ja – läheme edasi!
Riina
liigub edasi järgmise ukseni, koor jagab rahvale kitlid ning
üheskoos minnakse trepist alla saali. Seal on töövalgus, Pääru
seisab seljaga (seljas must poolmantel ja valge särk), suur kuvalda
õlal, Bert (pruunikas töömeheülikonnas) kleebib tagaseinale
pabereid Gastevi tekstiga „Püstitame mälestusmärgi” (mis on ka
kavalehel), Jaanika kõnnib ringi, poldid näpust pudenemas. Põrandale
on pandud polte püsti, nii et vaatajad teevad neid kogemata ümber
ajades ka ise heli. Kui
rahvas on taburettidele istunud, kustub töövalgus ja näha jääb
ainult tagasein. Helitaustaks tume kauge mürin.
Pääru:
Vaadake!
— ma seisan nende keskel: tööpinkide, vasarate,
malmisulatusahjude, ääside ja sadade seltsimeeste keskel.
Ülal
on sepistatud raudlaotus.
Külgedel
tõusevad talad ja nurgarauad.
Nad
tõusevad kümne sülla kõrgusele.
Käänduvad
paremale ja vasakule.
Ühinevad
võlvisarikatega ja hoiavad kogu raudset ehitist ülal
nagu
hiiglase õlad.
Nad
on hoogsad, nad on marulised, nad on tugevad.
Nad
nõuavad veelgi rohkem jõudu.
Vaatan
neid ja ajan end sirgu.
Soontesse
valgub uus, raudne veri.
Ma
olen veelgi kasvanud.
Mulle
endale kasvavad terasõlad ja määratu tugevad käed. Ma
olen
ehitise rauaga kokku sulanud.
Ma
olen kerkinud.
Surun
õlgadega läbi sarikate, laetalade, katuse.
Mu
jalad on veel maas, aga pea on juba hoonest kõrgemal.
Ma
hingeldan veel neist ebainimlikest pingutustest, aga juba
hüüan:
— Palun
sõna, seltsimehed, palun sõna!
Raudne
kaja matab mu sõnu, kogu ehitis väriseb kannatamatusest.
Kuid
mina olen veelgi kõrgemale kerkinud, juba korstende kõrgusele.
Ja
ma ei pajata mõnd lugu ega pea kõnet, vaid hüüan ainult oma
raudset
hüüdu:
„Töötame!”
Viimase
sõna juures on Pääru astunud seina juurde, lööb sellesse noa,
lõikab seina sisse avause ja astub sellest läbi. Talle järgnevad
Bert ja Riina ning hanereas ka koor, igaühel pruss kaenlas, kõik
kaovad seina taha.
Pääru:
Töö-lis-löök!
Selle
peale tõmbab koor üheskoos seina maha ning avaneb vaade järgmisele
ruumile. Tolle tagaseina aukudest paistab läbi diagonaalset valgust.
Ruumis on suur laudadest ehitatud kaadervärk, „sild”. Osa
koorist on rivistunud diagonaalselt. Riina sõidab ühe tõukeratta
moodi seadeldisega tagalaval ringi. Kostab rütmilisi haamrilööke,
mitmes eri rütmis, need kostavad järgneva monoloogi jooksul.
Helitaustaks mingi vaikne kõrin.
Jaanika
(senise vaheseina kohal kõndides):
Aeglaselt...
Oh,
koormatult liigume,
meiega
on kogu meie kraam —
Sada
rongi jalaraudadega.
Piinakeldrid.
Roiskunud
higi järved.
Oleme
kokku kogunud vere, vöötanud maakera ja tõmmanud maa peale
vereekvaatori.
Taevas
on lämbunud.
Üle
jõu.
Tulista
mind välja,
täisvereline,
täisraudne linn.
Või
ma väristan mandrit.
-
Ssäh.
Hhhhingan.
Raudne
hüüumärk kaheksakümmend korrust kõrge.
—Imperaatorid,
suured, väikesed, elusad, surnud, troonipärijad,
kuningad,
printsid. '
Kõik
kuldsesse viirgu.
Kes
teist on võimeline — meie juurde mustatööliseks.
Tasu
tariifi järgi.
Tonnid
kuumust.
Soomusnägu.
Tsement
ja juuksed, tsement ja juuksed.
Kuum,
jää, higi.
Kuum,
jää, higi.
Taguda.
Tahuda. Möirata.
Kinnitada
tornid saturni taha.
Kõrgahjud
uppi lüüa.
Naerda
laavana.
Me
oleme mustas, me oleme kurjad, me oleme loomalikult otsusekindlad.
On
ju selge, et meie nimi on Malm.
Maak,
Nafta, Raud… ja veel miljon miljonit nime.
Meridiaanid.
Paralleelid. Perpendikulaarid.
Kinnineeditud
inimesed.
Kolmas.
Viiekümne seitsmes. Null, seitse, kaks, kolm, üheksa, kolm.
Maailm
on betoneeritud.
Teil
on puhas pesu seljas.
Te
olete valmistunud mahalaskmiseks.
Alustame.
Edasi!
Teeme
kolmsada tuhat rumalust.
Miljon
viga.
Läheme
tuhat korda lapsikult närvi.
Ja
laseme käed rüppe.
Ja
tõstame käed taas.
Lülitame
masina sisse ja ilma kahetsuseta lööb mürisema fortissimo.
Selle
peale lisandub rütmilisele taustale ka koor oma prussidega, natuke
aega kõlab vali rütmibukett, mis katkestatakse Pääru käskluse
peale. Järgneva jooksul ehitab koori meespool „silla” lõpuni,
monteerides konstruktsioonile külge suure nööride küljes rippuva
redeli. Koori naispool annab samal ajal hoogu konstruktsiooni küljes
kiikuvale Jaanikale.
Riina:
Kõik
koos.
Kõik
korraga.
Mehaanikud,
mustatöölised, madrused, skulptorid, oraatorid.
Korraga.
Emmake:
tööriistu, tööpinke, vasaraid.
Emmake.
Pidage
neile tuhandekraadine kõne.
]a
andke neile käsk sekundiga hõõgvele kuumeneda.
Töösse
armunud mehaanikud, sel ööl leiutage ruupor.
Kaikugu
igasse ilmakaarde:
„Kaarvõlv
Euroopas“.
Käed
üksteise õlgadele.
—
Sakslased, romandid,
kamtšadaalid, inglased, slaavlased, juudid,
tunguusid.
Ilma
mõtlemata — kaare alla.
]a
õhku.
Vasarate
äike maa all.
Lammuvad
mäed.
Riikide
varing.
Vanakeste
ja laste halatulekahi.
Näljaste
pogrommid linnadele.
Kaltsakate
ihnsus.
Rahvad.
Raske
alla.
Kerge
üles.
Hullumeelsed,
sandid, mudilased, rivistuge!
Kõik
koos.
Kõik
korraga.
Kaare
alla.
Hääl
— löök.
Mõte
— masin.
Tema
kõrgus — tähtedeni.
—Rahvad!
Minge.
-
Siin
on teile ristimine.
Kaare
alla.
Üks,
kaks...
Üks,
kaks...
Kaar,
pea vastu.
Üks,
kaks...
Üks,
kaks...
Olete
kaare all?
Kaarvõlv,
valvel!
Kaarvõlv,
üks, kaks...
]ulgemalt!
Jalg
kindlamaks.
At—tvaa.
Hullumeelsed,
sandid..
Üks,
kaks...
Seitse
rongi näljaste agitaatoritega, marss euroopa peale!
Tiibade
ja häälega.
Näljaste
huiletega.
Tormake.
Kiiruseks
200 kilomeetrit.
Meie
järel.
Kaarvõlv
Euroopas!
Kaarvõlv
Euroopas!
Koor
laulab „Marseljeesi”. Selle lõppedes astub silla redelile Bert,
vaatab ringi, tõmbab vaheseinast ära veel viimased ripendama jäänud
paberipaanid, lööb silla külge veel ühe naela ning võtab sisse
ennast kõrvalt vaatava poosi, haamer tõstetud käes. Tema monoloogi
ajal ronib Pääru sillale lae alla ning liigub tahapoole.
Helitaustaks kauge tume mürin.
Bert:
Me
ühendame kõik kokku.
Pimestame
mandrid...
Lõhkame
pimedusse uppunud kolmemiljonilise maja.
Ja
röögime pragudesse ja katakombidesse:
tule välja, raudne,
(„raudne”
vastab: kostab vali tume urahtus ja korraks pimenemine)
tule
nüüd välja, betoonne!
(sama
vastus)
Verstakõrgune.
Tema
jalg on soomuslaev.
Tema pöid on nagu Vesuuv.
Tema silmad on
kõrgahjud.
Tema käed on
viaduktid.
Mine.
Vaikides,
hääletult.
Raske
sammuga.Jaluta
mööda ilma.
Sinu teekond:
Euroopa, Aasia, Vaikne ookean,
Ameerika.
Sammu ja sõtku rauda ja kivi keset ööd.
Kui jõuad
astanguni,
siis see on Atlandi ookean.
——- Kärgata.Jahmata
neid.
Ookeanid hakkavad pladisema, pritsmed tähtedeni.
Mississippi
embab Volgat.
Himaalaja viskub Kordiljeeridele kaela.
—
Naera!
Et kõik puud maa peal tõuseksid turri ja küngastest
kasvaksid mäed.
Ja ära anna asu.
Võta tahtetu maa.
Sõtku
teda nagu tainast.
Pääru
on teistpoolt silda alla tulnud, haarab Berdi jutu lõpus nöörist
ning tõmbab tagumise seina mürtsuga maha (viimasel etendusel lõhkus
ta seina kuvaldaga maha). Avaneb kolmas ruum sooja kollaka valgusega
ning Chopini nokturniga. Pääru vaatab rahva poole ja kutsub
neid „Edasi!”, samuti kutsub rahvast edasi Riina, kästes neil
taburetid kaasa võtta. Rahvas liigub läbi koori moodustatud
spaleeri kolmandasse ruumi, istub ruumi keskele. Vaatajaid ümbritseb
neli „trooni”, igaühel istub üks näitleja. Päärul on käes
ikka tema kuvalda, Bert lehitseb mingit raamatut, Jaanikal on käes
lehtedega puuoks. Tagasein on metallist. Järgnevate lõikude ajal
(mis pärinevad Gastevi teksti
”Kuidas teha tööd” kommenteeritud versioonist) liigub koor kahes
suunas ringiratast ümber näitlejate ja vaatajate, kõlksutades
aeg-ajalt otsekui tervituseks haamreid vastakuti. Chopin mängib
endiselt, näitlejate toon on sõbralik ja õpetlik.
Riina
(Gastev räägib Vene ja Lääne töölisest, need asendusid
lavastuses lihtsalt rumala ja targa töölisega): Kui
me püüaksime mõõta Vene töölise pulssi tema töö päris
alguses, siis näeksime, et päris töö alguses hakkab tema organism
kohe mässama, ja on arusaadav, et selline tööline peab üsna
varsti „järele andma”; ta muutub väga kiiresti närviliseks; ta
võib väga ruttu pettuda esimese ebaedu peale. Kogu töölise
kiirusekunst seisnebki selles, et ta peab sisenema töösse nagu
järk-järgult sisse lülitatav mootor ja seejärel töötama juba
võimalikult ühtlaselt, ühtlase kiirusega.. Võib imestada selle
üle, kuidas Lääne-Euroopas töötab hirmsa palavusega maakaevaja
või kiviraidur ega higista; Vene tööline aga kõigepealt läheb
higile ning seejärel hakkab töötama väga aeglase tempoga ... nagu
prantslased ütlevad, ta saboteerib (sabotage tähendab
täpses tõlkes kohmerdamist, aeglast tööd); töö lõpu eel tuleb
tööline meelemärkusele ja lisab survet; siis tõuseb tema kiirus
uuesti ja lõpuks jääb täiesti aeglaseks. See viimane tempotõus
töös meenutab väga sureva haige agooniat, kes kogub kokku viimsed
jõuvarud ja teeb mingeid seletamatuid, uskumatuid, ebatõenäolisu
pingutusi ja teeb seejärel viimse hingetõmbe.
Me
soovitaksime igaühele teha selline katse: hommikust saadik kergelt
tõsta oma töökiirust vaikselt, vaikselt – sisenedes järk-järgult
töösse, kui teatava kiiruse saavutanult hoida seda kiirust kogu
päev. See oleks tõeline töökultuuri alane võit, mille tööline
võib saavutada ilma keeruliste tööriistade, raamatute, loengute,
teatrita.
Bert:
...kui teil on tööpingil igasugu kola, kui vajalike tööriistadega
kõrvuti on terve vanakraamiturg, siis hakkab tööpink teid
abistamise asemel iga minut segama; ta hakkab teid iga minut
ärritama. Lohakad töölised ei saa sageli aru, miks neil on tööl
halb tuju, aga tehke nendega katse – puhastage nende tööpink,
korjake ära kõik liigne – te näete, et tööline läheb
helgemaks, tema töös toimub tõus. Võrrelge näiteks, milline on
naise meeleolu, kes pole aasta aega põrandat pesnud, kuid lihavõtete
eel on selle põranda ära pesnud: isegi juba enne pühade saabumist
tunneb ta end tiivustatuna, vaatamata sellele, et ta on ääretult
väsinud. Puhtus ja liigse puudumine on töös suur asi. Puhtus annab
pideva erksuse, tõstab meeleolu.
Pääru:
Enne, kui võtate käsile töö raske vasaraga, tuleb ta võtta
lihtsalt kätte ja nii-öelda kaaluda; võtta vasar kätte niimoodi,
nagu te kaaluksite teda; seejärel teha selle vasaraga järsk
liigutus, kuid lööki tegemata ... tehke alguses kerge löök,
luurelöök, ja alles seejärel riskige metallile anda raske löök.
Kui teil on vaja töötada kogu kerega, pingutada, siis mõne minuti
jooksul proovige natuke kogu kerega järele anda ja alles seejärel
viia kogu kere täielikku liikumisse, käed ja jald tugevdatud
tegevusse. Mitte kunagi ei tohi sellistel puhkudel töötada ägedalt.
Tuleb
teha nii, et teil oleks rahulik meeleolu, et teil poleks hinges
midagi ärevat; isegi kui teil on sees mingi rahutus, siis annate
rahuliku väljapeetud tööga kohe oma meeleolule rahuliku iseloomu,
ja siis läheb teil töö hulga paremini.
Järsku muutub
kõik – muusika asendub tumeda mürinaga, valgus muutub külmemaks,
Pääru seirab metallist tagaseina, läheneb sellele ning hakkab
monoloogi ajal kuvaldaga vastu seina lööma. Löögid tekitavad
suurt kõminat. Samal ajal kleebib Bert taas seinale paberilehti
Gastevi tekstiga. Viimasel etendusel voolas selle stseeni ajal
laeaugust vett.
Pääru:
Pole
jõudu.
Me
kukume töö juures kokku.
Leiba
leidub ainult muuseumis.
Tuleb
end kokku võtta: me manifesteerime!
Lõunast
põhja.
Ja
hoiame sihti.
Minna
—
Murda
—
Raiuda
—
Hävitada.
Edasi!
Edasi!
Pääru
taob seni vastu seina, kuni väsib ja vajub seina najale. Koor võtab
kahte viirgu, igaühel haamrid üles tõstetud käes, ja hakkab seina
poole liikuma, lauldes Stravinski „Ave Mariat”
(https://www.youtube.com/watch?v=RUNruEH3DK8&).
Jaanika ja Riina lähevad ja lükkavad seina väravana lahti, avaneb
ülejäänud osa tehasesaalist, sada meetrit sambaridu. Koor liigub
järgneva monoloogi jooksul saalisügavusse valgusele vastu, pidevalt
lauldes, ning kaob seejärel. Jaanika tõstab kuvalda püsti ning
paneb kuvaldavarre otsa põlema küünla. Monoloogi esitab ta kas ees
seistes ja aeg-ajalt üksikuid polte maha puistates või siis
pealtvaatajate hulgas ringi kõndides. Teised näitlejad seisavad või
põlvitavad väravas, näoga avanenud ruumi poole.
Jaanika:
Suur
minevikus, lõputu tulevikus on mu elu.
Paljusid
aastasadasid pole ma meelde jätnud. Mäletan vaid, kui käisin
ahelais ja olin kinni oma vangla — töö — küljes.
See
olin mina, kes kakskümmend aastat tagasi peksis ja purustas
masinaid. See olin mina, kes, veel üleni inimlik, tõusis üles oma
külmade vaenlaste vastu. Ma andsin tollal kogu oma kire sellesse
raudsesse kahevõitlusse; ma kutsusin tollal jumalaid appi ja ikkagi
kaotasin
võitluses mitu pead. Siis heitsin ma meelt ja viskusin masinate
ihutud teradele, pihustasin nad, kuid purunesin ka ise metalli
haardes.
See
olin mina, kes valas sada aastat tagasi maailma linnade tä navad üle
oma verega ja lehvitas lippe, suus ülestõusu ja kättemaksu sõnad.
Ka
see olin mina, kes seejärel purunes ja rebis oma keha tükkideks
mõlemale poole piire.
Ja
nüüd olen see taas mina, kes ma otsekui uuesti sündinuna, lähen
ja ehitan. Kõik käib minu käte ja tööriistade alt läbi. Loon
viadukte, teid, masinaid, mikroskoope. Oma tööpingi pulsi ja oma
sae poognatõmbe kaudu tajun kõige varjatumaid mõtteid.
Mina
— tunnetuse halastamatu lõiketera kandja.
Käin
igal pool oma vasaraga, meisliga, puuriga. Kõikjal maailmas...
Sammun üle piiride, mandrite, ookeanide. Kogu maakera teen ma oma
kodumaaks.
Seisan
töölismaja ees Berliinis. Seisan ja vaimustun: siin on mu tohutu,
mu raske, rohmakas—tugev kodu. Ja kõik temas on minu oma: nii
uksekaar, mille kohal valgustatud vasar tungib kivist välja ja palub
meilt laule, kui ka alasi sekretäri laual kui ka edasi—tagasi
käivate
seltsimeeste read.
Sisenen
kooperatiivi Manchesteris ja värisen rõõmust: minu! Sündinud
kaugel, kuid kooskõlas sellega, mis on mulle omane.
Ma
olen Pariisi suitsunud ja musta Tööbörsi võlvide all. Algul
võõras, ehitatud võõra, mitte tööliste rahaga, sai ta meie
omaks, ja tema suitsunud seinad said vaevatud väsinud jõu
sümboliks.
Õnnetus...
Auk, haud... Lõuna—Aafrikas on plahvatus. Tuhat ohvrit. See on
löök, see on... löök minu pihta... otse südamesse.
Suitsuta
šahtid, tuhaga kaetud... See on maailma äärel, mälestusmärk minu
haavatud südamele, minu maailmasüdamele.
See,
mis minu, suri eile, see, mis minu, kandub täna edasi, ja juba
näitab oma leeki see, mis homme minu.
Lapsepõlvest
pole kahju, pole nooruseigatsust, ainult — kaugustesse.
Mu
elu ei mõõda aastad.
Mu
elu mõõdavad sajad, tuhanded aastad.
Ma
elan maailma loomisest saadik.
Ja
ma elan veel miljoneid aastaid.
Ja
minu jooksul pole piiri.
Jaanika
ja teised näitlejad liiguvad ruumi lõpu poole, kuni kaovad samuti.
Ruum täitub selle jooksul suure seinu väristava mürinaga, valgus
hakkab sammaste vahel liikuma, nii et jääb mulje, nagu sõidaks
kogu ruum kiiresti edasi. Mürinasse ilmub järsku ruumi tagaotsast
poistekoor, kes jookseb kisaga vaatajateni ning kutsub neid endaga
kaasa - „S nami!”, „Dalše!” -, ning vaatajad lähevad
läbi eelmiste ruumide nendega väljapääsuni. Vabriku õue jõudes
võivad vaatajad teise korruse avatud aknast kuulda, et koor laulab
Riho Pätsi laulu „Jõudu tööle!” Poisid juhatavad publiku läbi
vihma manufaktuuri väravani, üle teise silla, mille pealt on näha
veehoidla lüüsid ja kaugusest Georgi vabrik oma täies uhkuses. Kui
on päevane etendus, on poistel käes puupulgad, mille klobina järgi
vaatajad saavad orienteeruda, kui on õhtune etendus ja pime, on
poistel taskulambid. Väravani jalutamine võtab 10-15 minutit,
sellega väljutakse ka etendusest.
LISA
1
Tekstid Laur Kaunissaare koostatud kavalehelt:
LISA 2
Lavastusest
jäi lõpuks välja Gastevi pikk tekst „Sild”
Sild
I
PROOV
Hoorattad käiku.
Sada tuhat töölist
töösse.
Mingem kartmatult
rauasse. Anname talle südame.
Ahjudesse.
Kaks tuhat kraadi...
Valikpataljoniga
ahjukurku.
Kakssada keevat
valutoorikut.
Lebavad nagu
neitsid.
Sammume.
Põleme.
Võidame ja tõuseme
nagu viirastused.
Õrisevad ja
lendavad valutoorikud.
Hukkuvad oieldes...
Tõusevad surnuist.
..
— Sulatusvannid.
Meis on jumalad. Aheldatud tulekaos.
Seinu murrab...
Tuline kosk.
Tööriistade
naerulagin.
Surm.
Surm.
— Rahu! seal on
kakssada valvurit.
Higised,
kähehäälsed, kõhnad, roostetanud. ..
Metalli kaunid
loojad.
Kakssada mustade
prillidega.
Surnud, te olete
kuradiga mestis.
Ülemistel korrustel
on meid nelikümmend tuhat.
Me usume teisse.
— Lõhake,
suitsutame tööpinkide taga imelist lõhna.
Pressid, te õgite
vaikides. Kaks metallirongi olete alla neelanud.
Taas kuumus.
Leegitsev sosin.
Olge rahulikud,
horisondilt kihutavad vedurid siiapoole.
Täna öösel õgite
veel nelikümmend, veel nelikümmend rongi.
Viaduktidel müra.
Öine vahetus.
Mehaanikud
sõbrustavad masinatega.
Sametis suplevad
rattad.
Õrnade
lõiketeradega mikroskoopidesse hiilinud.
Kuulmatult hiilinud.
Lihvivad neid
peenelt.
Millimeetri
kümnetuhandikud.
Me oleme metalli
aatomites.
Meid pole. Tööpingid
on tühjad.
Oleme lahustunud.
Plaanseibid,
spindlid sahisevad.
Asuurne valge
valgus.
Ja sosin, sosin,
sosin.
Ornus, hellitus,
iha.
Tööpingid—
ilmutused.
Kerge tuul.
Videvik, mudilaste
hingamine.
Tööpingid
—ämblikuvõrgud.
Tööpingid ——
valguskiired.
Tööpingid —
eeter.
— Sarikad!
Sambad, raamid,
torud, ellingud.
Malmgigandid,
laulge.
Ja uksed, avanege.
Saal ——
kokkupanek.
Raudtänava montaaž.
'
Seitse kilomeetrit
trotuaare.
Laotuge, katused.
Tänav, tõuse.
Trammide, majade,
kaarte, lossidega — taevani.
Tuhat lukkseppa,
liftidesse.
Katelsepad, jalgsi
kõrgustikule.
Enne tööd
hommikueine.
Paigutuge seal
taladele nagu naridele.
Ja olge kõigist
seitse kilomeetrit kõrgemal.
Korrused.
Terrassid.
Nelikümmend
korpust.
Kakssada torni.
Laternad tippudes.
Taeva taga.
Laternalõkked.
Valgus taevale.
Valgus maale.
Töö altarid.
Söakuse monumendid.
Kõmin.
Värin.
Löök.
Varing. 3x
Tornide, inimeste,
konstruktsioonide, poeemide matused.
Linnade lein.
Laternad, laternad,
laternad.
Terrassid,
terrassid, terrassid.
Ülestõus, helid,
püssikõmmud.
Korpused, korpused,
korpused.
Kraanad, tungrauad,
muulid, söemäed.
Löögid, löögid,
löögid.
Tulekahjud,
tulekahjud, tulekahjud.
Veri. Nälg.
Plahvatused.
...Veejoad. Meri.
Päike.
Laulud. Tantsud.
Meeletus. Lipud.
Värvid. Värvid.
— Sireen...
Sada tuhat
väravaisse.
Kaks minutit
väljumiseks.
Pime. Pime. Pime.
II
PIIRAMINE
Jooksen.
Prožektorid.
Marutsevad tulekäpad. Tehas on palavikus. Sonib.
Sadakond määrdunud
valajat.
Metsikus paanikas.
- Ärgake. Hakkame
klaase sisse lööma.
- Stopp. Kuhu.
— Lõgisevad
nähtamatud diislid. Äike on kustutanud küünlad kõi—
gis kirikuis... Seal
kõnelevad prohvetid Hirmsast Kohtust.
— Meid on veel
nelikümmend tuhat... Uksehoidja, ava!
- Kuhu te tormate?
Täna on pühapäev.
- Tehast pole. Seal
on järv.
Keskel saar.
Saarel tormitsevad
kaevud.
Korallid, vase kõla.
Labürindid.
Maa all tiinude
kaupa hõõguvaid metallilaaste.
Teraskanarbik.
Laulab maa–alust hümni.
Laulab kogu maapõu.
Tehas liikus
paigast.
Ta läheb merd
mööda.
Jätab maaga
hüvasti.
—— Trossid.
Tros—sid. Tros—sid!
Joondu, töölised,
tuhandete kaupa.
Sammu.
Süüta.
Pikali ja peitu.
Sada tuhat
väravaisse.
Kaks minutit
sisenemiseks.
Katustele,
katustele, katustele.
Piki tehast
jooksevad ketid.
Kette mööda
ronivad katlakütjad.
Pilvede juurde.
Ja süütavad
pilvedes kolded.
III
MIITING
Tuhanded, tuhanded,
tuhanded:
sahin klaaskatustel.
— Detailitöölised,
viimane pilk oma joonistele.
Ta esineb.
Määrdunud, must,
maa—alune ja taevane ühekorraga.
Katuseastanguile,
katusejärsakuile.
Mõtte, instrumendi,
tahte laengud.
Ta räägib.
Suru kõrvad
kõvemini kinni. Meliniidivagun.
Raskustega... Kuid
ta tuleb välja.
Häälestub.
Kõne...
taevas
savipritsmeis.
Ebakindlalt väriseb
päike.
Sada tuhat on
valmis.
Me teame kõike
sekundipealt, tertsipealt.
Kahe minuti pärast
pole enam seda kivimurdu.
Üks, kaks, kolm,
neli...
Üks, kaks, kolm,
neli...
Öö. — Päev?
Surm. — Elu?
Minut. ——
Sajand?
Euroopa. —
Ameerika?
Marss. — Maa?
—Aplodeerige!
Purse.
Kukume. Tõuseme.
Liigume. Seisame
nagu naelutatud.
Läbi maa, läbi
maa.
Aplodeerime
meeletult.
Kivimurd on ümber
pööratud.
Haisevana, tahmununa
trügib raudskelett edasi.
Edasi!
Edasi!
Tammid. Estakaadid.
Korstnad. Tunnelvaksalid.
Sada vedurit on
valmis.
Müdisevad koha
peal.
Edasi!
Edasi!
Edasi!
Muldtammid ei
kannata välja.
Muldtammid
vabisevad.
Relssidelehvikud
põlevad.
Raudne orkaan
ulgudes horisondi poole.
— Meie sada tuhat,
las käia.
Raudlõuad, avanege
laiemalt.
Kogu relssidelehvik
on tuledes, laternais, võnkumises.
Kas mitte ülespoole?
Või meeletul
galopil tagasi maasse?
Edasi!
Edasi!
Edasi!
Raud, me röögatame
üheskoos, kõik sada tuhat.
Meie sada tuhat veel
edasi.
Edasi!
Las laulab kõik
jalge all.
Häälestuge.
Relss —
kammertoon.
Rööpad on klahvid.
Teid on sadu.
Põtkige.
Emmake liipreid.
Hellitage relsse.
Sada tuhat,
valmistage närvid ette.
Mootorid,
tähelepanu.
Muldvallid lähevad
ja kerkivad ülespoole.
Tõus nelikümmend
viis kraadi.
Sild. Sild.
— Sirge,
kõrvalekaldumatu.
—— Üle tundrate
ja kuristike.
— Sild! Mida see
meile ka maksma ei läheks.
Edasi!
Edasi!
Edasi!
IV
PÜSTITAMINE
Sada tuhat silda
püstitama.
Plokid puhkevad
laulma.
Polgud, plokkide
polgud. Tööliste pilgud. Jube äratus kõigele magavale.
Raudjumalannade
kolmik: Raiumine, Vermimine ja Neetimine.
Tööliste
kopsimiste ookeanid üle kogu taeva.
Nad on kaunid,
julmad ja küünilised, jumalannad.
Vermimine kisendab
vahetpidamata kõrge falsetiga, üha hüüab.
Raiumine klammerdub
häbitult kõigi külge ning muudab roostevärvi
Violetseks.
Kirg, mis muudab
patu pühaduseks.
Neetimine loob
raevukalt.
Heitlus tules.
Pulbitsev alastus.
Löögi joobumus.
Õnn ja ristilöömine
üheskoos.
Rahvad. Klassid.
Hõimud.
Surge.
Või ehitage koos
meiega...
Ja igal juhul silla
alt välja.
Te olete ehitanud
suvilad ja need lilli täis istutanud. .. Vabandust —
siia tuleb nõgi,
süsi, šlakk...
Niisiis, välja
silla alt.
Te olete kas
reeturid või argpüksid.
Tosin pargast
munakividega
kohe fermidele.
Ja... müraki
lilleklumpide ja lehtlate peale.
Tellitagu pappidele
palvus.
Kakskümmend
tsisterni naftat. .. pauhh. Jõkke. Jõgi põleb ära nagu
madu viimsel
kohtupäeval.
Kui nad küll
saaksid katki murda kõik kaks tuhat aastat...
Et ainult elada...
Viimane signaal.
Sada tuhat
mootoritele.
45 kraadi.
Lülitame kõik
viimseni sisse.
Meie armastusest
hellitatud raudpenid.
Lülitame veel
sisse.
Mootorid hakkasid
kõrgemalt undama. Tulvil raudset usku.
Must pealetung.
Lülitame. Lülitame.
Lülitame sisse.
Baritonid astuvad
basside asemele.
Hoovõtt. .. ja
lülitame veelgi sisse.
Meeleheitlik,
tormitsev tenor,
veel, veel ja veel.
Tiivuline, lendav
tiiskant.
Maha naeratused.
— Karmust!
Mootorid oktav
madalamalt...
Veel oktav...
Mootorid krigisevad.
Reisid põlevad.
Hammasrattad
murenevad.
Laagrid suitsevad.
Mootorid on
agoonias.
Kaitsekestad
lõhkevad.
Sada tuhat, pea
vastu.
Valgust, valgust.
Lambid kõikjal,
laternad.
Küte — maksimumi.
Roobitsege
küttekoldeid.
Tekitage aur.
Rivistu: dünamo,
transformaatorid, turbiinid, plokid.
Soojenege...
Pritsige õli,
naftat, laaste, purustage puud.
Sada tuhat, te olete
higist märjad.
Las määnduvad
särgid...
Kõik
lemmikmootorpenide heaks.
Teine kallas... ta
on näha.
Horisondilt
murdlevad sillatalad meie poole.
Fermid. Jumalikud
fermid.
Raudsilla
poolvikerkaared.
Elagu!
Seis.
Mitte tolligi edasi.
Veetlevad
jumalannad:
Raiumine,
Vermimine,
Neetimine,
teie tants,
teie manifest,
teie pidulik
undamine,
võiduhuilged.
Tuli, aplausid,
prožektor.
Elagu sild.
Tuhanded...
Tuhanded...
Langeme.. .
Surm.
Elagu. .
Hukk... Hukk...
Uued sada tuhat,
elagu.
Tuhk tähtedeni...
Lein maa südameni...
Tuhandeid kaks...
Tuhandeid kaks
ellujäänuid. ..
Uue ehituse
pantvangid...
Tornid. Kolm
kaunist.
— Laulu
raudvaremeile...
Kurba laulu
raudjäänustele.
Nende kallaste
raudvikerkaarele.
Kaks tuhat
ellujäänut matustele.
Ja laibad... laibad,
laibad, võtke rivvi.
Laulu raudvaremeile.
Kaks tuhat, käest
kinni.
Laibad, soojad,
lähedased...
Olge meile
liipreiks.
Käed, tehke veel
relsse...
Mis saab, mis saab.
Tõusule.
Me kihutame teie
peal, õnnistatud liiprid.
Edasi!
LISA 3
Põhja Eesti, 20.
XII 1939
Inimesed, kes
kaswanud wabriku masinate wahel
Kreenholmi
90-aastase tööweteraani jutul
71 aastat järjest
wabriku masinate wahel töötada – see nõuab juba terwist ja
wastupidawust. Kreenholmis elab praegu rauk, kes on nii palju aastaid
teinud ränka tööd wabrikumüüride wahel ja otsekui saatuse kiuste
see 90 aastane on praegu palju kõbusam kui mõni 60-70-aastane,
kellel on õnn osaks saanud palju kergemat elu maitsta. Siin on juttu
Kreenholmi tööweteraanist Aleksander Platonowist, keda Kreenholmi
oma rahwas hüüab lihtsalt wanaks Platoniks. Toodud juba lapsena
wabrikusse endale leiba teenima, ta on kõik need pikad aastad
päew-päewa kõrwal rühkinud tööd teha ning on nüüd juba mõnda
aega pensionil. Käitise juhatus on Platonowi kui kõige wanema
Kreenholmi töölise waewa hinnanud pajukiga, mis on märksa suurem
teistele pensionäridele maksetawast elatisrahast. Oma kasinast
tööpalgast on ta üles kaswatanud 12 last – wiis poega ja seitse
tütart. Wanakese elukaaslane puhkab juba ammu mullas ja elus on weel
kõigest kaks tütart. Wana Platon on aga otsustanud wähemalt
saja-aastaseks elada ja peab ütlema, ega selleks eeldusi ei puudu.
Taat loeb prillideta peent trükikirja, käib pühapäewiti hoolega
kirikus ja kui just raha juhtub taskus olema, ega siis Platon ei
möödu ka trahterist kuiwa suuga. Ainult kuulmine on jäänud
pikapeale masinatemüras töntsiks.
Platonow on üks
nendest paljudest Peterburi riikliku lastekodu kaswandikest, keda
toodi wanasti Kreenholmi wabrikusse tööle, sest töökätest oli
siin tollal suur puudus. Wanakese mälestuse järgi neid olnud kokku
500 last, nii poisse kui ka tüdrukuid. Mudilased toodi kohale suure
hobusekillawooriga, raudteed weel sel ajal Narwa ja Peterburi wahel
polnud. Platonowi kasuõdedest-wendadest on praegu elus ainult mõni
üksik, kuid ükski nendest pole nii kaua wabrikus töötanud kui
wana Platon. Wõib-olla sellepärast, et ta oli nendest kõige noorem
ja raudse terwisega. Enamik on langenud riwist wälja „juba”
40-50 tööaasta piirides, wähesed on suutnud wastu pidada 60
aastani, kuid 71-ni, milleni ei küündi isegi paljude inimeste
eluiga, surus wälja ainult wana Platon.
Kurb ja ränk oli
nende laste elu. Karmi rezhiimiga karastati neid wastupidawateks
masinaorjadeks. Tööd tehti siis 14 tundi päewas. Wabrikusse mindi
juba hommikul kell 5 ja õhtul kell pool 9 sai alles koju. Sellest
oli lõunawaheaega tund ja weerand. Õhtul pärast wäsitawat tööd
tuli minna weel koolitarkust õppima. Kool oli sunduslik. Seal
õpetati kirjutamist, lugemist ja pisut ka rehkendust, niipalju kui
just inimesel hädasti waja. Tööwäsimusest koolipinki
tukkumajäänud lapsi wirgutas koolmeistri joonlaud wõi kõrwalehest
näpistamine.
Kaswandikud olud
majutatud praegusesse kasarm nr. 7-sse. Poeglapsed, keda arwuliselt
wähem, elasid maja alumisel korral, tütarlapsed ülal.
Tööliselamuid oli weel tollal Kreenholmis wähe ning praeguse
turuplatsi kohal haljendas suur juurwiljaaed. Kaswandikud said
kehwasti süüa, mispärast käidi ikka wahete-wahel juurwiljaaedades
näppamas kartuleid, mida siis salamahti küpsetati köögis pliidi
all. Hommikul enne tööleminekut anti igale lapsele
kehakinnituseks kruusitäie kuuma wett, tükk leiba ja soola.
Selle kõhutäiega tuli wastu pidada kuni keskpäewani, millal
wabrikust lõunale tulles ootas ees tawaliselt hapukapsasupp, kuna
õhtul toodi seda, mis lõunasöögist oli üle jäänud. Teed ja
suhkrut ei näinud kaswandikud üldse. Pühapäewiti anti kahe peale
ka üks heeringas, mida „osanik” pidi poolitama, kuna teisel oli
seewastu õigus walida, kumma poole heeringast ta endale wõtab.
Sellise kodukorrapunkti tõttu pidi muidugi lõikaja poolitama
soolase suutäie millimeetrise täpsusega, et mitte lühemat poolt
endale saada. - Köögis seisis alaliselt janu kustutamiseks
kaljatõrs, kuhu kallati ikka üks pang kalja ja teist niipalju wett.
Pühade puhul said lapsed maitsta ka saia. Igaühele anti kätte
1,5-naelane kamakas ja tükike sealiha. See oli siis kolme päewa
maiusroaks.
Paaril korral käis oma endiseid hoolealuseid külastamas ka
Peterburi kaswatusmaja hooldaja kindral Bezobrazow. Neil puhkudel oli
ikka supp raswasem ja kali maitswam.
Kaswandikele maksis wabrik neli rubla kuus. Toit, riietus ja ulualune
oli arwestatud aga 6 rubla peale kuus. Puuduw kaks rubla kanti iga
kuu wabrikus wõla arwele. Nii töötasid lapsed aastaid ilma, et
oleksid saanud kopikatki ja wõlg pealegi aina kaswas. Ka hiljem, kui
juba noortöölise palk oli üle kuue rubla kuus, ei antud talle
raha, enne kui wabrikust tehtud laen oli lõplikult tasutud.
Kaswandike liikumiswabadus piirdus ainult wabriku ja selle lähema
ümbrusega. Tööliselamuid ümbritses kõrge plankaed, kust neid
wälja ei lastud. Ainult wahete-wahel pühapäewiti kojamees wiis
neid riwikorras linna kirikusse ja niipalju neil oligi kokkupuutumist
wälismaailmaga. Pole siis imestada, et sellises kitsendatud
olukorras olid põgenemiskatsed sagedased. Kaks põgenikku olid korra
jalgsi matkates jõudnud Jamburist mööda, kuid posthobustega
jälitades nad saadi kätte ja toodi tagasi. Poisid pidid aga oma
eksimuse lunastama tubli keretäiega.
Ihunuhtlust said
kaswandikud sagedasti.
Täiskaswanud töölised kohtlesid neid wabrikus toorelt. Tihti
pikemagi eksimuse puhul. löödi wastu põski ja sikutati kõrwust.
See oli aga tühine selle kõrwal, mis üleannetuse wõi laiskuse
pärast sai osaks wabriku kontoris, kui asi ulatus ülemuse kõrwu.
Seal pekseti masinarihmadest lõigatud nuudiga nahk kibedaks, nii et
mitu päewa ei saanud korralikult istuda. Peksumeheks oli elatanud
mees, nimega Wladimirow, kellest lapsed hoidusid hirmuga eemale.
Platonow ütleb mäletawat eluaeg keretäit, mille ta saanud selle
eest, et wabrikusaalis niidirulle põrandalt üles noppides ta
wisanud ühe rulli laisa poisi kombel põrandalt kükitades
aknalauale. Seda märkas juhuslikult möödunud meister, kes tegi
esmalt poisi kõrwad kuumaks ja seejärele saadeti weel eksinu
piitsamehe korraldusse.
Täisealiseks saamisel kaswandikel lõppes tööleping käitisega ja
nad wõisid siis walida, kas jääwad edasi wabrikusse tööle wõi
lahkuwad. Noormeestest läksid paljud kohe kroonusse, Platonow sai
walge passi ja jäi tööle edasi. Wabadusse pääsedes tal oli oma
ülalpidamise eest wabrikule wõlgnew summa tasutud ja 60 rubla jäi
weel ülegi, mille ta kulutas naisewõtul pulmapeoks ja uue elu
sisseseadmiseks, nagu ta ise ütleb.
Maast-madalast endale leiba teenima hakanud ja ohtrasti wiletsuspäewi
kannatanud Platonowi karjäär lõppes poolmeistrina. Oma eluaja
kestel ta on näinud Kreenholmi wabriku kolme suurjuubelit. Kõige
ilusamad mälestused on taadil säilinud wiimasest juubelist, millal
pühitseti käitise 75-a. kestwust. Sel puhul wabriku rahwamajas
korraldatud kooswiibimisel sai osaks hõbepäisele tööweteraanile
austus ja lugupidamine, millest ta armastab nüüd alati kõnelda.
-den.
LISA 4
Kasutatud kirjandust
Roman Bode, Viktoria
bastion. Tallinn, 1990.
-den, Inimesed, kes
kaswanud wabriku masinate wahel. Kreenholmi 90-aastase tööweteraani
jutul. - Põhja-Eesti, 20. XII 1939.
F. T. Narwast.
Kokkupõrkamine soldatitega 1. mail. - Wirulane, 4. V 1906.
Aleksei Gastev, Kak
nado rabotat' (Kommentarii). - A. Gastev, Kak nado rabotat'.
Praktičeskoe
vvedenie v nauku organizacii truda. Vtoroe izdanie. Moskva:
Ekonomika, 1972, lk 121-138.
Aleksei Gastev, Naši
zadači.
- A.
Gastev, Kak nado rabotat'. Praktičeskoe
vvedenie v nauku organizacii truda. Vtoroe izdanie. Moskva:
Ekonomika, 1972, lk 21-32.
Aleksei Gastev,
Trenaž. - A. Gastev, Kak nado rabotat'. Praktičeskoe
vvedenie v nauku organizacii truda. Vtoroe izdanie. Moskva:
Ekonomika, 1972, lk 55-59.
Aleksei Gastev,
Töölislöögi poeesia. Valik tekste. Tlk Aare Pilv. Loomingu
Raamatukogu, nr 25-27, 2009.
Ago Gaškov,
Kreenholmi saar kui Eesti Hong Kong. - Ehitaja, nr 1-2, 2013, lk
20-23.
Mihhail Hodjakov,
Välismaalastest sõjavangid Kreenholmi puuvillaladudes. 1945. aasta.
- Tuna, nr 3, 2013, lk 101-108.
Elena Howarth,
Kreenholmi kangakujundus kunstnik Natalia Kapajeva 1970.-1980.
aastate tööde näitel. - Narva Muuseum. Toimetised 18. Endised
Narva vaalad – kindlus, kaubandus, tööstus. Uurimusi Narva
piirkonna ajaloost. Toim Merike Ivask. Narva: Narva Muuseum, 2017, lk
1211-233.
Merike Ivask,
Kreenholm. Narva: Narva Muuseum, 2017.
Merike Ivask, Madis
Tuuder, Naiste paradiis Narva. - KesKus, veebruar 2018, lk 33-36.
Pavel Kann,
Kreenholmi streik 1872. Tallinn: Eesti Raamat, 1972.
Kui sõjavanker veeres üle Narva. Põhja Kodu, 22. VIII ja 25. VIII 1941.
Ülar Mark,
Kreenholmi minevik ja tulevik. - Muinsuskaitse aastaraamat 2012.
Tallinn, 2013, lk 68-70.
Ülar Mark,
Varesesaar inimestele. - Õu, nr 7, 2013, lk 78-83.
Marge Monko, I Don't
Eat Flowers. Tallinn: Lugemik, 2012.
Eleonore de Montesquiou, Na Grane. Narva – Ivangorod. Berlin: Argobooks, 2010.
Mälestusi
vanast Narvast. Tallinn: Vana-Narva Selts, 1999.
Narwast [kirjasaatja
G. K. teateid streigist]. - Eesti Postimees, 4. X 1872.
Maie Pihlamägi,
Igapäevaelu Narva Kreenholmis 1857-1940. - Vana Tallinn XVI (XX).
Modus vivendi II. Tallinn: Estopol, 2005, lk 393-429.
A. Schulbach,
Streik, kolera ja püssitikud. Suured töölisrahutused Kreenholmis
a. 1872 ja 1882. - Waba Maa, 20. VII – 6. VIII 1932.
Elena Sokhrannova,
Kunst Kreenholmi kangastel. - Narva Muuseum. Toimetised 9. Linnas ja
muuseumis. Uurimusi Narva ajaloost. Koost Merike Ivask. Narva: Narva
Muuseum, 2009, lk 102-136.
Irina Solodova,
Ludwig Johann Knoop. - Narva Muuseum. Toimetised 18. Endised Narva
vaalad – kindlus, kaubandus, tööstus. Uurimusi Narva piirkonna
ajaloost. Toim Merike Ivask. Narva: Narva Muuseum, 2017, lk 139-158.
Eduard Vilde,
Raudsed käed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
T. Tomberg, V.
Zubov, Kreenholmi manufaktuur 1857-1957. Tallinn: Eesti Riiklik
Kirjastus, 1957.
Infokildude eest
tänu ka Narva Muuseumi töötajatele Ivo Postile, Andres Toodele ja
Aili Vesterile.
vaade alla
Laur
värav tagantpoolt
see kompositsioon lavastuse lõppversiooni ei jäänud
poistekoori proov
