18/11/2018

Aleksandr Manotskov / Lev Rubinstein - kammerooper "52"


Peterburis Suures Draamateatris (Bolšoi dramatitšeski) ehk lihtsalt Tovstonogovi teatris esietendus 24. oktoobril Aleksandr Manotskovi kammerooper„52”. Manotskov on helilooja ja lavastaja, kes on tegev olnud ka installatsioonikunstnikuna ning opositsioonilise poliitilise aktivistina. „52” põhineb Lev Rubinsteini kartoteegil „Aina edasi ja edasi” (mis koosnebki 52 kaardist). Manotskov on varemgi loonud heliteoseid modernse ja avangardse kirjanduse põhjal (nt Harmsi põhjal tehtud ooper „Gvidon” või TS Elioti „Neli kvartetti”) ning tema teoseid esitavad sellised tuntud kollektiivid nagu nt Tatjana Grindenko ansambel Opus Posth, ansambel Sirin jt.
„52” on kammerlik teos kahele naishäälele ja neljale instrumendile (flööt, klarnet, akordion ja viiul) ning ta oli teostatud liikuvate ekraanidega multimeediateosena. Eripärane on see, et Rubisteini algtekst oli laval vaid visuaalselt, tiitritena, lauldi aga selle teksti erinevaid tõlkeid, sealhulgas eestikeelset tõlget (teised keeled olid inglise, prantsuse, hollandi, saksa ja ladina). Manotskov ise põhjendas seda sellega, et kuna Rubinsteini tekst iseenesest moodustab juba omaette muusikalise terviku, siis ei hakanud ta seda teisendama, vaid võttis oma muusikalise töötluse materjaliks selle teksti n-ö asendustekstid, tõlked teistesse keeltesse. Teksti lõpuosa, mis koosneb lavakujunduste kirjeldustest, ei lauldud ette ega esitatud ka kirjalikul kujul, see koosnes vaid muusikast ja videopiltidest.
Ooperi iga osa toetub ühele reale Guido Aretinuse laulust „Ut queant laxis” (teos, mille ridade algussilpide järgi on noodid oma nime saanud). Iga osa viitab muusikaliselt ka mõnele muusikaloo kihistusele (nagu ka Rubinsteini tekst on loomult intertekstuaalne): ladinakeelne osa gregooriuse koraalile, hollandikeelne Madalmaade polüfoonikutele, eestikeelne osa Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilile, prantsuskeelne hilisromantismile, saksakeelne Schönbergi stiilile.
Siit videost võib näha pisut seda, kuidas see lavastus välja näeb.

 stseen lavastusest
kaader eestikeelsest osast


Ja siin tekst ise (ooperis kasutatud eestikeelne lõik on kaldkirjas - nagu näha, on see tekstiliselt kõige keerulisem lõik, etenduses oli see ainus osa, mida ei esitatud peast, vaid lauldi paberilt maha).

*


AINA EDASI JA EDASI



1. Siin kõik algab.
Kõik saab alguse siit.
Ent mingem edasi.
2. Siin ei küsita teilt, kes te olete ja kust tulete.
Niigi on kõik selge.
Just siin on koht, kus te olete vaba pealetükkivaist küsitlustest.
Kuid mingem edasi.
3. Siin on kerge ja vaba hingata.
Parim puhkus on siin.
Kuid on vaja edasi minna.
4. Siin, kuhu ka silm ei vaata – aina ilu, mida ka kõrv ei kuule – aina mahe laul, mida ka keegi ei ütle – aina tõde.
Kuid mingem edasi.
5. Siin on kõik juba täiesti teisiti.
Pole tähtis, kuidas.
Tähtis on, et teisiti.
6. Siin on ükskõik kuidas.
Et vaid jääks igaveseks meelde.
7. Siin haarab meid teravaim nostalgiahoog.
Millest see tuleb, ei saa aru.
8. Siia ei tohi jääda kauaks. Küll pärast selgub, miks.
9. Siin on igaühel oma põhi ja oma lagi.
Igaühel on omad languste ja tõusude piirid.
Ja mitte ainult siin.
10. Kõik meenutab siin midagi, osutab millelegi, vihjab millelegi.
Alles hakkad aru saama, mis ja kuidas, kui juba on aeg lahkuda.
11. Siin tuleb jagu saada kiusatusest küsida, mis siis edasi tuleb. Edasi tuleb see, mis peabki tulema.
12. Siia on kirjutatud: "Mööduja. Peatu. Mõtle."
13. Järgmine raidkiri kõlab: "Mööduja. Peatu. Püüa välja mõelda midagi muud, sellest paremat."
14. Siin on lugeda: "Mööduja. Varem või hiljem – no saad ise aru... Nii et – no saad aru ju..."
15. Siin on kirjutatud: "Mööduja. Arvesta sellega, et sa ei pruugi millestki aru saada."
16. Siin: "Mööduja. Me isegi ei tundnud üksteist. Millest meil rääkida?"
17. Ja siin: "Mööduja. Ära peatu. Mine edasi."
18. Mingem edasi.
19. Näe, keegi otsustab poolhämaras lootuse jätta ning ei suuda seda;
Keegi, kes on sattunud häbiväärseisse asjaoludesse, otsib väljapääsu ega suuda seda leida;
Keegi püüab tõmmata selge joone möödunu ja tuleva vahele. Teda lihtsalt ei panda tähele; 
Kellelgi on nii hea õnn, et ta võib öelda ükskõik mida ja see sobib olukorraga. See
imponeerib. Teda pannakse tähele;
20. Näe, keegi, üleliia tähelepanelik, ei märka peamist. Keskendudes pisiasjadele, paistab ta pisut naeruväärsena;
Keegi, kes püüdleb igaviku poole, libastus ja kukub. Tema peale langeb ere valgus. Üsna hale vaatepilt;
Keegi on võimetu end koguma pärast mingisuguse jahmatava uudise kuulmist. Nii ta käibki uimasena ringi;
Keegi läheb rahvahulgas kaotsi. Ta leitakse üles, teda tervitatakse lärmakalt, tiritakse vaat et vägisi teiste keskele. Ja seal ta seisab;
21. Näe, keegi räägib ja räägib klaasistunud pilgul midagi rohkem kui segast, siis läheb ära, naaseb taas, läheb jälle ära – ja nii palju kordi;
Keegi, väljakujunenud harjumustega, aitab daami vagunisse ja lehvitab talle kaua järele. Näol heldimus;
Keegi jääb üksi. Ta on täiesti nõutu. Tal pole aimugi, mida ette võtta. Näol – terve üleelamiste gamma;
Keegi – kahtlev – tahab aina midagi küsida, kuid ei söanda. Nõutu naeratus;
22. Näe, keegi lausub vaiksel häälel lohutussõnu;
Keegi – lohutamatu – ei võta lohutussõnu kuulda. Ta ütleb, et talle pole kelleltki midagi vaja;
Keegi, keda rõhub vajadus teatada kellelegi midagi äärmiselt ebameeldivat, lükkab asja
muudkui edasi. Temast võib aru saada;
Keegi, kelle meelest pole õige sekkuda võõrastesse asjadesse, sekkub ise neisse pidevalt,
enesele märkamatult;
23. Näe, keegi olemise sööda otsa meelitatu nutab oma saatust taga ega oska midagi
kahtlustada;
Keegi räägib poolsummutatud häälel sellest, kui õnnelik ta on. Kõik vaatavad märkamatult üle õla;
Keegi hakkab mälestusi heietama. Teda katkestada on mõttetu;
Keegi üritab kellelegi midagi edutult selgitada. Mõistmatus viib ta endast välja;
24. Näe, keegi on toimuvast rusutud. Kui püütakse selgitada, mis teda õieti painab, ei jõuta kuhugi. Temast on kahju;
Keegi trööstib ennast millegi muu ootamisega. Tema rada on nukker. Kas ta teab seda?
Keegi on enda suhtes kurt ja pime. Ja ilmaaegu: paljudele asjadele hakkaks ta teisiti vaatama;
25. Keegi on võimetu inertsile vastu seisma. See ei tõota midagi head;
Keegi on täiesti võimetu enesest jagu saama. See ei kõlba kuhugi;
Keegi keeldub märkamast silmanähtavat. Ta on nähtavasti ära neetud;
Keegi vaatab otse enda ette. Silmis tardunud õud. Teda vist ei päästa enam miski;
Keegi longib teabkuhu. Teda on veel võimalik silmitseda. Siin ta on;
26. Näe, keegi proovib pääseda üksindusse. Kuhu tal minna?
Keegi teeb kõigest hingest nägu, et ta ei puutu üldse asjasse. Kuid ta ei pääse kuhugi;
Keegi keskendub kõigest jõust olevikule. Kuid tuleviku eest ei pääse temagi;
Keegi on viimse otsuse lävel. Ootame, mis saab;
27. Näe, keegi otse kustub ilma pideva ergutuseta. Mis siis ikka, toetame teda;
Keegi pelgab mõteldagi, et kõik see kunagi lõpeb. Jumal, anna talle jõudu!
Keegi ütles midagi ja ootab, mis edasi saab. Aga mis võiks edasi saada?
28. Mingem edasi.
29. Siin on öeldud: "Kõik need janunejad ja ihalejad, huupi tormajad ja porist välja rabelejad, poolkurdistunud ja igaveseks tummunud – no mida nendega peale hakata?"
30. Siin on öeldud: "Kõik need kõrgustesse püüdlejad, põhjatusse langejad, sisseronijad ja väljaronijad, haavadest osatatud, kontrollimatute kirgede arvel elajad, millega tahes harjunud, omamoodi huviväärsed – mida nad siin teevad? Mida neil siia asja on?"
31. Siin on öeldud: "Kõik need süüta süüdlased, kõrvetada saanud ja kõrvetusele peale puhujad, pingsalt mõttesse vajunud ja vaevukuuldavast igavikuhäälest köidetud, olemise ülejõukäivaist mõistatusist kühmuvajunud, jumalteabmis teadetest õigustamatult erutunud ja teiste jutu püüdlikud pealtkuulajad – mis neil kõigil viga on?"
32. Siin on öeldud: "Kõik need süütud, kuid end süüdi tunnistanud, otsekui julgust saanud, kuid hetke pärast masendusse langejad, need, kes üksteise võidu püüavad toimuvat mõista, kuid ei saa kuraditki aru, enese lootuste koorma tassijad ja need, kes kinnitavad, et kõik on kadunud, kord hilinejad, kord enne aega tulijad, nõrgast tuulekesest kõikuma lööjad ja oma segaduses vastu punnijad, need, kes arvavad, et kõik on möödas, ja jalalt jalale tammujad, kes ootavad kasvõi mingisugust muutust– küllalt juba – on aeg peatuda."
33. Hoopis teine hääl: Pärast seda on ta otsekui ümber vahetatud. Käib ringi sellise vaikse, õndsa näoga. Aina naeratab millegi peale...
34. Teine hääl: Noh, kõik, nüüd läheb lahti. Ole sinagi kord vait, ära roni...
35. Teine hääl: Niisiis, kujutage ette, oma muutumatu naeratusega käiski ta kõigist neist
ringidest läbi. Mitte inimene, vaid lausa uunikum. Kes on niisugust enne näinud...
36. Teine hääl: Tema, muuseas, ei kannata kah teda silmaotsaski. Nii et sa ilmaasjata...
37. Teine hääl: Te ei seganud üldse, uskuge mind. Panen ainult punkti ära...
38. Teine hääl: "Vaadeldes rändavaid pilvi..." Kuidas edasi läks, ega te ei mäleta? Jaa... Ammuks see oligi...
39. Teine hääl: Vaata tähelepanelikult tema alatist näoilmet, neid vaevatud naeratusi. Kuula neid haledaid jutte. Võib-olla sa siis mõistad, mis elu mul on kõik need aastad olnud...
40. Teine hääl: Kohe tuleb kõige raskem. Pidage vastu, kolleegid... Nii... Ega te viga ei saanud? Noh, tänu jumalale. Niisiis, ma jätkan. Seesama suvi oli anateemiliselt palav, tolmune, põuane. Ühesõnaga, otse põrgulik suvi. Mitte suvi, vaid mingi Lethe1, vabandage mu kalambuuri... Nii!... Kuid mina nähtavasti ikkagi osatasin...
41. Teine hääl: Kuulge, teie saatanlikest fantaasiatest hakkab kuidagi kõhe. Kui teie juttu kuulata, siis polegi elul enam mõtet...
42. Teine hääl: Kui tahate, võite mind saata. Noh, kasvõi jaamani. Te olete pisutki džentelmen, ma loodan?
43. Teine hääl: Kõigepealt tee ennast korda. Vaata, milline sa välja näed...
44. Teine hääl: Tähendab nii. Kuhugi sa praegu ei lähe, vaid võtad rahulikult riided ära ja tuled laua taha tagasi. Seda esiteks. Teiseks. Et ma ei näeks su näol mingeid nõndanimetatud "kannatusi". Kolmandaks. Igaüks, kes julgeb sinu juuresolekul kasvõi kaudselt vihjata – noh, saad isegi aru –, tal tuleb tegemist teha minuga. Ma loodan, see rahuldab sind? Noh, võta nüüd riidest lahti. Ära mängi lolli, vanamees.
45. Teine hääl: Kuhu sa nüüd siis lähed? Kuskil ei saa rahu... Igal pool räägitakse taga... Üles pooma või?
46. Teine hääl: Ja edasi? Mida te edasi käsite teha? Tagasiteed ei ole – see on selge. Paigale jääda? Ei, see mulle ei istu. Nii et saatusele vastu? No mis siis ikka – mina olen valmis. (Saali.) Ja miks teie vait olete? Te ei peatagi mind? Üks inimlik sõna võib mõnikord hukust päästa. Aga mis ma üldse räägin? Kellega ma õieti räägin? Hüvasti.
47. Stseen: Öö suvilas. Kauguses mürisevad summutatult rongid. On väga külm.
48. Teine stseen: Suur suvi. Lava taga külanoorikute laul.
49. Teine stseen: Teejoomiseks kaetud laud. Samovar, barankad. Korratult paiknevate
tugitoolide leenidel pleedid, mantlid. Kõiges on mingi kergemeelsus.
50. Teine stseen: Külalistetuba mitte eriti rikkas majas. Raskete kardinate vahelt ähmane
valgus. Palju lilli kõikvõimaliku suurusega vaasides. Kangelanna siseneb kiirustades, hoides sõrmede vahel viskiklaasi. Langeb peaaegu tundetult tugitooli. Nuuksed.
51. Teine stseen: Viljapuuõite aroome tulvil veranda. Kaks kiiktooli. Üks neist kõigub kergelt, millest on näha, et keegi just väljus. Lava taga hääled: erutunud naisehääl ja rahustav mehehääl. Lavale ei tule veel keegi. Läheneva äikese hääled. Ootamatult pimeneb.
52. Hoopis teine stseen: Lava kujundusest on näha, et ilm on hommikust saadik muutlik olnud. Eilsed tuulehood on vaibunud, viies endaga tihedate väljapääsmatute pilvede jäänused. Lava valgustusest on näha, mis toimub kangelase hinges, kelle sammud on juba lava taga kuulda, puhtalt, valgelt ja veidi nukralt nagu parimal noorusajal. Ootamatult saabunud vaikusest on selge, et kangelase elus saabub vaata et kõige otsustavam
moment. Kuid absoluutse vaikuse südamikust sündinud müra kasvab märkamatult. See aina kasvab ja kasvab, muutudes pikkamööda väljakannatamatuks.
(EESRIIE)

1 Sõnamäng leto 'suvi' – Leta 'Lethe' (tlk)





10/11/2018

Pavel Prjažko "Saak"

Tartu Üliõpilasteatris tuli Kalev Kudu lavastatuna välja Pavel Prjažko tükk "Saak" (Urožai) - kolmas Prjažko tudengiteatrilt. Lugu on tegelikult nii lihtne, et isegi ümber jutustada ei taha, tuleb lihtsalt kohale minna ja vaadata, mis juhtub. On naljakas ja jube.


Valeri. Selle sordi nimi on kuldrenett. See on talisort. Need püsivad kogu talve!
Jegor. Lahe!
Valeri. Praegu ei ole nad eriti maitsvad, aga talvel, veebruaris, kui nad on seisnud...
Ira. Nii et, Valera, tähendab, nad järelküpsevad talvel?
Valeri. Jah.
Ira. Väga vinge!
Valeri. Ainult nad ei tohi muljuda saada.
Jegor. Mis mõttes?
Valeri. Noh, selles mõttes, et neid tuleb kasti panna väga hoolikalt, siis püsivad nad kaua. Ei tohi lasta maha kukkuda.
Jegor. Selge. Lahe.
Valeri. Ega keegi teist pole õunu kolkinud, pole lasknud neil maha kukkuda? Pidage see palun meeles, sest muljuda saanud õun läheb mädanema, aga kui üks mädanema läheb, lähevad mädanema ka kõik ülejäänud ja siis nad ei püsi kaua. Kogu talve nad siis vastu ei pea.
Ljuba. Mina mitte. Mina panen õunad korralikult, mulle annab Jegor nad kätte…
Jegor. Jah. Me püüame korralikult, Valera. Me ei teadnud, et muljuda saanud õunad ei püsi kaua, aga me püüdsime neid ikkagi korralikult kasti panna.
Ljuba. Kuidagi intuitiivselt tundsin, et peab korralikult...
Ira. Oi! Mul on tunne, et ma ühe sellise õuna panin kasti!
Valeri. Millisesse?
Ira. Näe sellesse. (osutab kastile) Kohe ma leian ta üles. Kohe.


Noh, ja siis lähebki lahti.


Pavel Prjažko