26/01/2017

Igor Kotjuh - Loomulikult eriline lugu

Loomingus ilmus Igor Kotjuhi "Loomulikult eriline lugu" - algselt kirjutatud 33 inimesele jagatud Facebooki-postitustena, algselt tõlgitud novembris toimunud "Hullunud Tartu" festivali tarbeks.

*

Igor Kotjuh
Loomulikult eriline lugu

16. juuli
vihmane suvi mõnede päiksepäevadest järjehoidjatega, pidev niiskus tihedal murul ja kassitapp, mis võtab tihedasse sõlme kohevad väljakasvanud põõsad, laisk jalgpall prantsusmaa väljadel ja tuul, mis mängib aias tuulelillega; naabrikõuts ületab kartlikult õue – öö jooksul on ta välistrepile jäetud ämbrist ära vedanud kuus kala, kaks on järel, ahven ja roosärg; inimesi lömastav veoauto nice'is ja parlamendihoonet pommitav helikopter türgis, vaesed, vaesed tomatid on veel rohelised

23. juuli
kord ta vallatles, kord käitus iseäranis tagasihoidlikult, kord virvendas virmalistena, näidates maailmale oma andeid ja võimeid, kord läks eraklusse, sekeldustest väsinud, temas olid koos ekstravert ja introvert, seepärast tundis ta end vahel tõmblukuna, sättides endas kokku vastastikku teineteist välistavaid omadusi, et siis võiks lukk neid mööda libiseda, kinnitades iga hamba vastaspoole kahe hamba vahele

7. august
nelikümmend aastat kui mingi ekvaator, mis jagab eluloo eelnevaks ja järgnevaks, optimismi täis minevikuks ja ettevaatlikuks tulevikuks, paberile tulvavateks sõnadeks ja sõnade ebaehtsust nägevaks kogemuseks, nagu piir mööduvate ärevushoogude ja kepikõnni vahel; nelikümmend aastat – otsekui teadvustatud valik poes olevate uute raamatute ja koduraamatukogu läbi lugemata raamatute vahel, nagu tee algus olemusliku ja ehtsa, läbipaistva ja lihtsa poole

7. august
vestlused: sumeritest hitlerini, punakhmeeridest tranströmerini, portugalist võru keeleni, munk xuanzangist lenini vanemateni, soomeugri substraadist mendelejevini, sapphost nabokovini, ladina maksiimidest prantsuse roppusteni, poolast lao-zi'ni, du fu'st tšerepanovite vedurini, pius v-st vene kriminullideni, eesti rahvalauludest kirikuslaavi keeleni, indoneesiast kuusiseni, rooma impeeriumist arvo pärdini jne jms — sergei zavjaloviga külas jaan kaplinskil

19. august
on olemas luulet, mis nimetab asju nende oma nimedega. küsib, mis tegelikult toimub. ja on luulet, mida on vaja mõistatada. kus kired keevad vahel üheainsa sõna ümber, mida ennast tekstis polegi.
kõik magavad. akna taga loksub meri ja pimedal luhal kõnnivad valged hobused. toas lõhnab õunte ja värskete soolakurkide järele. vilguvad tähed ja jaanussid. vihma ja kella on öösiti kuulda tavalisest selgemini, nende aste on praegu nagu rivisamm.
kelle heaks töötavad verbid, kui magavad neid lausuvad suud. kellele lõhnavad õunad? kellele vilguvad tähed? kellele koputab vihm?
kuskilt lähedalt lendas mööda öökull

22. august
avameelsus lugejaga, püüdlus selle poole ja selle vältimine. püüdlus, sest nii on aus. vältimine, sest milleks end võõra ees alasti võtta. rääkida salajasest nii, et see lubaks autoril säilitada oma väärikuse ja ei kutsuks lugejas esile ebamugavust. kuidas kirjutada seksist nii, et see ei tunduks labane või triviaalne? kuidas kirjutada vaesusest nii, et see ei näeks välja vilets või haledust tekitav? kuidas kirjutada surmast nii, et see ei paistaks klišeena või müüdiloomisena? avameelsus kui kunst rääkida delikaatsest otse, kuid peenes serveeringus, et sõnad ei tunduks liiga rasked, kuid ka ei muutuks väärtusetuks. avameelsus kui anne ja töö


10. september
surev puškin pöördus oma koduraamatukogu raamatute poole: «hüvasti, sõbrad!» võimatus aega tagasi pöörata, astuda samasse jõkke teist korda, tühistada hirmus õnnetus. kurbustunne — iseenda oma ja kellegi teise oma. kahju ilmaaegu tehtud tööst, ilmaaegu tuntud murest, ilmaaegu kogetud ilust. kahju on isegi süütust fraasist, mille vestluskaaslane muuhulgas ütles, kuid mis on nii võrratu, et kui seda mitte kirja panna, siis tunduks see barbaarne möödalask. sõber jutustab: «minuga juhtus loomulikult eriline lugu», aga sinu jaoks on see sündmus. ja nõnda õngitsed poeesiat inimeste kõnest, otsekui võimaldaks see peatada aega, otsekui oleks selles mingi mõte

11. september
kui vähe on vaja, et aru saada, kui vähe sa tead. piisab vaid, et kodust väljuda, vaadata mitut sorti rohtu ja põõsaid, mis akna all kasvavad, osata neid kirjeldada — kõik need rohelise varjundid, mida sisaldavad erineva vormi ja tihedusega lehekesed, mis kasvavad vastamisi ja ühekaupa, madalatest kõrgeteni — osata neid kirjeldada, kuid mitte osata neid nimetada. värske õhk ja anonüümsete taimede maailm

15. september
olla mitte juht, vaid juhitav; elada mitte tänu, vaid kiuste; sõltuda asjaoludest nagu mingil turniiril, kus ositiivne tulemus sõltub mitte ainult isiklikest jõupingutustest, vaid ka grupi teiste kaasvõistlejatega kohtumisest; olla pesu nööril, laud ehitaja seljas, purjus inimene sõbra õla naja; võidelda iseseisvalt meeleheite ja eufooriaga

16. september
üks on tulvil plaane, kuid peab võitlema raske tõvega, ja haigus osutub lõpuks tugevamaks; teine ei kurda tervise üle, kuid on elus niivõrd tugevalt pettunud, et ei näe sel mõtet; kolmas sõidab autoga sõprade juurde, kuid ei tule juhtimisega toime, lendab maanteelt välja ja saab surma; neljas sõidab pärast öist vahetust koju, lendab maanteelt välja, kuid jääb terveks ja vigastusteta; elu kui arhitektuuristiilide korratu segu; nagu linn, kus kaja kajab oma äranägemist mööda

17. september
raamatud väljuvad autoritest ja elavad oma elu nagu kõrre otsast eraldunud seebimullid. kuid vahel on nii huvitav kõrvutada teost autori välimusega: kevadet ülistavad pidulikud värsid kõrvuti need kirjutanud luuletaja häälega, vägivallastseene täis romaan kõrvuti selle kirjutanud proosairjaniku füüsiliste andmetega, monumentaalne nimi kaanel kõrvuti selle omaniku üldise välisilmega. kõigel sellel pole muidugi mingit suurt mõtet. sest teksti imeline ühtelangemine tema kirjutaja isiksusega võib vaimustada samavõrd kui vasturääkivus nende vahel

17. september
tahaks olla lauake baaris, iste bussis, jope jalutuskäigul, riiul saunas, paat kalalkäigul, käärid juuksuritöökojas — et vaid teada saada, kuidas inimesed elavad, kas või natukegi

24. september
noor dramaturgineiu kutsus külla. laua taga istusid: indoneesia kultuuri spetsialist, laevateki laadungi kinnitamise spetsialist, personalivaliku mänedžer, neuropsühholoog, merebioloog, teatrikriitik, ajakirjanik, moelooja, programmikirjutaja ja muusik, kes mängis trianglit. seltskond nagu orkester või lillekimp. mõnedel on annet laia sõpruskonna peale, nad korraldavad oma elu nagu ideaalset näidendit

25. september

silmale nähtamatute asjade ilu: bretoni ja soupault' magnetväljad, malevitši must ruut, duchamp'i fontään, cage'i 4'33'', abramovići kunstnik on kohal
silmale nähtamatute asjade ilu: vaakumtekstid, monostihhon, vabavärss, proosaluuletus, ülilühijutt
silmale nähtamatute asjade ilu: väikese lapse lalin, sõprade embus, mõttekaaslaste suhtlus, kahe teineteisele sümpaatse inimese lähenemine ja kaugenemine


06/01/2017

Ingeborg Bachmann - Luuletused 2

Akadeemias nr 1 ilmus teine kimp Ingeborg Bachmanni luuletuste tõlkeid (vt siit), saateks ka ülevaade Bachmanni senisest retseptsioonist Eestis. Panen sel puhul üles ka esimese kimbu, mis ilmus novembris Loomingus, lisaks Akadeemias ilmunud "Varane keskpäev".

*


MINE, MÕTE

Mine, mõte, kuni veel üks lennuks selge sõna
on su tiib, sind kannab ja läheb sinna,
kus kerged metallid hõljuvad,
kus õhk on lõikav
uues arusaamises,
kus relvad räägivad
ainulaadselt.
Võitle meie eest seal!

Laine tõmbas ajupuu üles ja uputab ta.
Palavik vedas su enda juurde, laseb sul kukkuda.
Usk on vaid ühe mäe paigast liigutanud.

Las seista, mis seisab, mine, mõte!,

ei millestki muust kui meie valust läbi tunginuna.
Vasta meile üleni!

PÄIKESELE

Ilusam kui auväärne kuu ja tema aadeldatud valgus,
ilusam kui tähed, need öö kuulsad aumärgid,
palju ilusam kui komeedi tuline ilmumine
ja kaugelt ilusamaks kutsutud kui iga teine taevakeha,
kuna sinu ja minu elu iga päev temast sõltub, on päike.

Ilus päike, mis tõuseb, pole oma tööd unustanud
ja viib selle lõpule, ilusaim suviti, kui päev
kallastel aurustub ja vaevata peegeldatuna purjed
üle su silma liiguvad, kuni sa väsid ja lühendad viimast.

Ilma päikseta võtab ka kunst jälle loori ülle,
sa ei paista enam mulle, ja meri ja liiv,
varjudest piitsutatud, pagevad mu lau alla.

Ilus valgus, mis meid soojas hoiab, kaitseb ja imeliselt hoolitseb,
et ma taas näeksin ja et ma taas sind näeksin!

Pole midagi ilusamat päikese all kui päikese all olla...

Pole midagi ilusamat kui näha vaia vees ja lindu selle peal,
kes mõtleb oma lennu üle, ja allpool kalad parves,
värvilised, kujukad, maailma tulnud valguse lähetatuna,
ja näha ümbrust, põllu nelinurka, oma maa tuhatnurka
ja kleiti, mis sa oled selga pannud. Ja sinu kleiti, kellukesekujulist ja sinist!

Ilus sinisus, milles paabulinnud jalutavad ja kummardusi teevad,
kauguste sina, õnne tsoonid meelepärase ilmaga,
sinine juhus silmapiiril! Ja minu vaimustunud silmad
avarduvad taas ja pilguvad ja põletavad endale haava.

Ilus päike, mis põrmult veel suurima imetluse pälvib,
seepärast mitte kuu ja tähtede ja mitte selle pärast,
et öö praalib komeetidega ja püüab mind narrida,
vaid sinu pärast ja peaaegu lõputult ja nagu eimillegi muu pärast
itken oma silmade pöördumatut kaotust.

SELETA MULLE, ARMAS

Su kübar tuulutab end õrnalt, tervitab, lehvib tuules,
su katmata peal on pilved mütsiks,
su südamel on mujal tegemist,
su suhu sulab uusi keeli,
värihein maas võtab võimust,
mesitähti hingab suvi sisse ja välja,
helbeist pimestatuna tõstad oma näo,
sa naerad ja nutad ja enda vastu puruned,
mis sinuga veel juhtuma peaks –

Seleta mulle, armas!

Paabulind lööb leegitsevas hämmingus lahti oma saba,
tuvi tõstab oma sulekrae üles,
kudrutusi tulvil, paisub õhk,
isahani hüüab, metsmett võtab
kogu maa, ka korrastatud pargis
on iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.

Kala punastab, jätab maha oma parve
ja murrab läbi grottide korallisängini.
Hõbeliivamuusika saatel tantsib häbelikult skorpion.
Põrnikas haistab kaugelt oma jumaldatut,
oleks mul tema meel, tunneksin ka,
kuidas tiivad tema kilbi all säravad,
ja asuksin teele kauge maasikapuhma poole!

Seleta mulle, armas!

Vesi oskab kõnelda,
laine võtab lainel käest kinni,
viinamäel paisub kobar, murdub oksalt ja kukub.
Nii pahaaimamatult sirutub tigu kojast välja!

Kivi oskab teist kivi pehmendada!

Seleta mulle, armas, seda, millest ma selgust ei saa:
kas peaksin selle lühikese õudse aja
vaid mõtetega läbi käima ja üksi
ei midagi armsat tundma ja ei midagi armsat tegema?
Kas inimene peab vaid mõtlema? Kas ei tunta temast ka puudust?

Sa ütled: üks teine vaim loodab ta peale...
Ei, ära seleta. Ma näen salamandrit
läbi iga tule minemas.
Ükski hirmuvärin ei taba teda, ja ta ei tunne valu.


AJATATUD AEG

Tulevad karmimad päevad.
Tagasikutsel ajatatud aeg
tuleb silmapiiril nähtavale.
Varsti pead sa kingad nöörima
ja koerad paduritaludesse tagasi ajama.
Sest kalade sisikonnad
on tuules külmaks läinud.
Vaevaliselt põleb lupiinide valgus.
Sinu pilk ajab udus jälgi:
tagasikutsel ajatatud aeg
tuleb silmapiiril nähtavale.

Seal vajub su armsam liivasse,
mees tõuseb tema lehvivate juusteni,
katkestab tema jutu,
käsib tal vaikida,
arvab, et naine on surelik
ja tahab lahkuda
pärast iga embust.

Ära vaata ringi.
Nööri oma kingad.
Aja koerad tagasi.
Viska kalad merre.
Kustuta lupiinid!

Tulevad karmimad päevad.


ESMASÜNDINUD MAA

Oma esmasündinud maale, lõunasse
liikusin ma ja leidsin, alasti ja vaesunud
ja vööni meres,
linna ja kindluse.

Põrmust unne astunud,
lebasin ma valguse käes,
ja joonia soolast lehte läinud,
rippus üks puuskelett üle minu.

Ühtki unenägu ei kukkunud sealt alla.

Seal ei õitse ükski rosmariin,
ükski lind ei värskenda
oma laulu allikais.

Minu esmasündinud maal, lõunas
tungis rästik minu kallale
ja õudus valguses.

Oo sulge
silmad sulge!
Suru oma suu hammustusele!

Ja kui mina iseennast jõin
ja minu esmasündinud maad
maavärinad kiigutasid,
äratati mind nägema.

Seal juhtus minuga elu.

Seal pole kivi surnud.
Taht sööstab üles,
kui pilk ta süütab.


KÕIK PÄEVAD

Sõda ei kuulutata enam välja,
vaid jätkatakse. Ennekuulmatu
on saanud igapäevaseks. Kangelane
jääb võitlusest kaugele. Nõrk
on tuletsooni lükatud.
Päeva munder on kannatlikkus,
aumärgiks – lootuse
armetu täht südame kohal.

Ta saab aumärgi,
kui midagi enam ei juhtu,
kui turmtuli vaikib,
kui vaenlast pole enam näha
ja kui varjude igavene soomus
katab taeva.

Ta saab aumärgi
lipu juurest põgenemise eest,
kiitlemise eest sõbra ees,
vääritute saladuste reetmise eest
ja igale käsule
vastuhakkamise eest.



SUURE KARU PALVE

Suur karu, tule alla, karune öö,
pilvekarusnahkne loom vanade silmadega,
tähesilmadega,
läbi tihniku murravad särades
sinu küünistega käpad,
täheküünistega,
valvsalt hoiame oma karju,
mis ometi on sinu lummuses, ja umbusaldame
sinu väsinud külgi ja teravaid
pooleldi paljastatud hambaid,
vana karu.

Käbi: teie maailm.
Teie: soomused tema küljes.
Ma ajan teda enda ees, veeretan teda
alguse kuuskedelt
lõpu kuuskedele,
nuhutan teda, proovin teda suus
ja käpin käppadega.

Ehmuge või ärge ehmuge!
Makske korjanduskotti ja kinkige
pimedale mehele hea sõna,
et ta karu oheliku otsas hoiaks.
Ja pange lambale hästi vürtsi.

Võib juhtuda, et karu
rebib end lahti, ei ähvarda enam
ja jahib kõiki käbisid, mis kuuskedelt
on langenud, suurtelt, tiivulistelt,
kes paradiisist välja heideti.




VARANE KESKPÄEV

Vaikselt haljendab pärn lahti tehtud suves,
linnadest eemale nihkununa virvendab
mati säraga päevane kuu. Juba on keskpäev,
juba liigub kaevuni kiir,
juba tõuseb kildude alt
muinasjutulinnu vaevatud tiib,
ja kiviviskest moonutatud käsi
vajub ärkavasse vilja.

Kus Saksamaa taevas maad mustaks värvib,
otsib tema peast ilma jäänud ingel hauda vihale
ja ulatab sulle südame võtme.

Peotäis valu vaibub künkal.

Seitse aastat hiljem
meenub sulle jälle,
värava ees kaevul
ära vaata sügavikku,
silm saab vett sul täis.

Seitse aastat hiljem
ühes surnud majas
joovad eilsed timukad
kuldse peekri tühjaks.
Silm sul vajub kinni.

Juba on ennelõuna, tuhas
lookleb raud, okka otsa
on lipp heisatud, ja ürgvana une
kalju külge jääb nüüdsest
kotkas aheldatuks.

Ainult lootus kössitab pimestatuna valguse käes.

Päästa lahti ta ahelad, juhi ta
nõlvakust alla, pane talle
käsi silmile, et ta
ühtki varju ära ei kõrvetaks!

Kus Saksamaa maa taevast mustaks värvib,
otsib pilv sõnu ja täidab kraatri vaikimisega,
enne kui teda suvi hõredas vihmas kuuleb.

Öeldamatu läheb tasa öelduna üle maa:
juba on keskpäev.