*
MINE,
MÕTE
Mine,
mõte, kuni veel üks lennuks selge sõna
on
su tiib, sind kannab ja läheb sinna,
kus
kerged metallid hõljuvad,
kus
õhk on lõikav
uues
arusaamises,
kus
relvad räägivad
ainulaadselt.
Võitle
meie eest seal!
Laine
tõmbas ajupuu üles ja uputab ta.
Palavik
vedas su enda juurde, laseb sul kukkuda.
Usk
on vaid ühe mäe paigast liigutanud.
Las
seista, mis seisab, mine, mõte!,
ei
millestki muust kui meie valust läbi tunginuna.
Vasta
meile üleni!
PÄIKESELE
Ilusam
kui auväärne kuu ja tema aadeldatud valgus,
ilusam
kui tähed, need öö kuulsad aumärgid,
palju
ilusam kui komeedi tuline ilmumine
ja
kaugelt ilusamaks kutsutud kui iga teine taevakeha,
kuna
sinu ja minu elu iga päev temast sõltub, on päike.
Ilus
päike, mis tõuseb, pole oma tööd unustanud
ja
viib selle lõpule, ilusaim suviti, kui päev
kallastel
aurustub ja vaevata peegeldatuna purjed
üle
su silma liiguvad, kuni sa väsid ja lühendad viimast.
Ilma
päikseta võtab ka kunst jälle loori ülle,
sa
ei paista enam mulle, ja meri ja liiv,
varjudest
piitsutatud, pagevad mu lau alla.
Ilus
valgus, mis meid soojas hoiab, kaitseb ja imeliselt hoolitseb,
et
ma taas näeksin ja et ma taas sind näeksin!
Pole
midagi ilusamat päikese all kui päikese all olla...
Pole
midagi ilusamat kui näha vaia vees ja lindu selle peal,
kes
mõtleb oma lennu üle, ja allpool kalad parves,
värvilised,
kujukad, maailma tulnud valguse lähetatuna,
ja
näha ümbrust, põllu nelinurka, oma maa tuhatnurka
ja
kleiti, mis sa oled selga pannud. Ja sinu kleiti, kellukesekujulist
ja sinist!
Ilus
sinisus, milles paabulinnud jalutavad ja kummardusi teevad,
kauguste
sina, õnne tsoonid meelepärase ilmaga,
sinine
juhus silmapiiril! Ja minu vaimustunud silmad
avarduvad
taas ja pilguvad ja põletavad endale haava.
Ilus
päike, mis põrmult veel suurima imetluse pälvib,
seepärast
mitte kuu ja tähtede ja mitte selle pärast,
et
öö praalib komeetidega ja püüab mind narrida,
vaid
sinu pärast ja peaaegu lõputult ja nagu eimillegi muu pärast
itken
oma silmade pöördumatut kaotust.
SELETA
MULLE, ARMAS
Su
kübar tuulutab end õrnalt, tervitab, lehvib tuules,
su
katmata peal on pilved mütsiks,
su
südamel on mujal tegemist,
su
suhu sulab uusi keeli,
värihein
maas võtab võimust,
mesitähti
hingab suvi sisse ja välja,
helbeist
pimestatuna tõstad oma näo,
sa
naerad ja nutad ja enda vastu puruned,
mis
sinuga veel juhtuma
peaks
–
Seleta
mulle, armas!
Paabulind
lööb leegitsevas hämmingus lahti oma saba,
tuvi
tõstab oma sulekrae üles,
kudrutusi
tulvil, paisub õhk,
isahani
hüüab, metsmett võtab
kogu
maa, ka korrastatud
pargis
on
iga peenar ääristatud kuldse tolmuga.
Kala
punastab, jätab maha oma parve
ja
murrab läbi grottide korallisängini.
Hõbeliivamuusika
saatel tantsib häbelikult skorpion.
Põrnikas
haistab kaugelt oma jumaldatut,
oleks
mul tema meel, tunneksin ka,
kuidas
tiivad tema kilbi all säravad,
ja
asuksin teele kauge maasikapuhma poole!
Seleta
mulle, armas!
Vesi
oskab kõnelda,
laine
võtab lainel käest kinni,
viinamäel
paisub kobar, murdub oksalt ja kukub.
Nii
pahaaimamatult sirutub tigu kojast välja!
Kivi
oskab teist kivi pehmendada!
Seleta
mulle, armas, seda, millest ma selgust ei saa:
kas
peaksin selle lühikese õudse aja
vaid
mõtetega läbi käima ja
üksi
ei
midagi armsat
tundma
ja ei midagi armsat tegema?
Kas
inimene peab vaid mõtlema? Kas ei tunta temast ka puudust?
Sa
ütled: üks teine vaim loodab ta peale...
Ei,
ära seleta. Ma näen salamandrit
läbi
iga tule minemas.
AJATATUD
AEG
Tulevad
karmimad päevad.
Tagasikutsel
ajatatud aeg
tuleb
silmapiiril nähtavale.
Varsti
pead sa kingad nöörima
ja
koerad paduritaludesse tagasi ajama.
Sest
kalade sisikonnad
on
tuules külmaks läinud.
Vaevaliselt
põleb lupiinide valgus.
Sinu
pilk ajab udus jälgi:
tagasikutsel
ajatatud aeg
tuleb
silmapiiril nähtavale.
Seal
vajub su armsam liivasse,
mees
tõuseb tema lehvivate juusteni,
katkestab
tema jutu,
käsib
tal vaikida,
arvab,
et naine on surelik
ja
tahab lahkuda
pärast
iga embust.
Ära
vaata ringi.
Nööri
oma kingad.
Aja
koerad tagasi.
Viska
kalad merre.
Kustuta
lupiinid!
Tulevad
karmimad päevad.
ESMASÜNDINUD
MAA
Oma
esmasündinud maale, lõunasse
liikusin
ma ja leidsin, alasti ja vaesunud
ja
vööni meres,
linna
ja kindluse.
Põrmust
unne astunud,
lebasin
ma valguse käes,
ja
joonia soolast lehte läinud,
rippus
üks puuskelett üle minu.
Ühtki
unenägu ei kukkunud sealt alla.
Seal
ei õitse ükski rosmariin,
ükski
lind ei värskenda
oma
laulu allikais.
Minu
esmasündinud maal, lõunas
tungis
rästik minu kallale
ja
õudus valguses.
Oo
sulge
silmad
sulge!
Suru
oma suu hammustusele!
Ja
kui mina iseennast jõin
ja
minu esmasündinud maad
maavärinad
kiigutasid,
äratati
mind nägema.
Seal
juhtus minuga elu.
Seal
pole kivi surnud.
Taht
sööstab üles,
kui
pilk ta süütab.
KÕIK
PÄEVAD
Sõda
ei kuulutata enam välja,
vaid
jätkatakse. Ennekuulmatu
on
saanud igapäevaseks. Kangelane
jääb
võitlusest kaugele. Nõrk
on
tuletsooni lükatud.
Päeva
munder on kannatlikkus,
aumärgiks
– lootuse
armetu
täht südame kohal.
Ta
saab aumärgi,
kui
midagi enam ei juhtu,
kui
turmtuli vaikib,
kui
vaenlast pole enam näha
ja
kui varjude igavene soomus
katab
taeva.
Ta
saab aumärgi
lipu
juurest põgenemise eest,
kiitlemise
eest sõbra ees,
vääritute
saladuste reetmise eest
ja
igale käsule
vastuhakkamise
eest.
SUURE
KARU PALVE
Suur
karu, tule alla, karune öö,
pilvekarusnahkne
loom vanade silmadega,
tähesilmadega,
läbi
tihniku murravad särades
sinu
küünistega käpad,
täheküünistega,
valvsalt
hoiame oma karju,
mis
ometi on sinu lummuses, ja umbusaldame
sinu
väsinud külgi ja teravaid
pooleldi
paljastatud hambaid,
vana
karu.
Käbi:
teie maailm.
Teie:
soomused tema küljes.
Ma
ajan teda enda ees, veeretan teda
alguse
kuuskedelt
lõpu
kuuskedele,
nuhutan
teda, proovin teda suus
ja
käpin käppadega.
Ehmuge
või ärge ehmuge!
Makske
korjanduskotti ja kinkige
pimedale
mehele hea sõna,
et
ta karu oheliku otsas hoiaks.
Ja
pange lambale hästi vürtsi.
Võib
juhtuda, et karu
rebib
end lahti, ei ähvarda enam
ja
jahib kõiki käbisid, mis kuuskedelt
on
langenud, suurtelt, tiivulistelt,
kes
paradiisist välja heideti.
VARANE KESKPÄEV
Vaikselt haljendab
pärn lahti tehtud suves,
linnadest eemale
nihkununa virvendab
mati säraga päevane
kuu. Juba on keskpäev,
juba liigub kaevuni
kiir,
juba tõuseb kildude
alt
muinasjutulinnu
vaevatud tiib,
ja kiviviskest
moonutatud käsi
vajub ärkavasse
vilja.
Kus Saksamaa taevas
maad mustaks värvib,
otsib tema peast
ilma jäänud ingel hauda vihale
ja ulatab sulle
südame võtme.
Peotäis valu vaibub
künkal.
Seitse aastat hiljem
meenub sulle jälle,
värava ees kaevul
ära vaata
sügavikku,
silm saab vett sul
täis.
Seitse aastat hiljem
ühes surnud majas
joovad eilsed
timukad
kuldse peekri
tühjaks.
Silm sul vajub
kinni.
Juba on ennelõuna,
tuhas
lookleb raud, okka
otsa
on lipp heisatud, ja
ürgvana une
kalju külge jääb
nüüdsest
kotkas aheldatuks.
Ainult lootus
kössitab pimestatuna valguse käes.
Päästa lahti ta
ahelad, juhi ta
nõlvakust alla,
pane talle
käsi silmile, et ta
ühtki varju ära ei
kõrvetaks!
Kus Saksamaa maa
taevast mustaks värvib,
otsib pilv sõnu ja
täidab kraatri vaikimisega,
enne kui teda suvi
hõredas vihmas kuuleb.
Öeldamatu läheb
tasa öelduna üle maa:
juba on keskpäev.
No comments:
Post a Comment