Tallinna Ülikooli kirjastuselt on ilmunud vene vormikoolkonna tekstide kogumik "Kirjandus kui selline". Tõlkisin sinna Proppi "Imemuinasjuttude transformatsioonid". Propp kuulub vormikoolkonda küll tinglikult, sest Opojazi ega Moskva lingvistikaringi liige ta polnud, aga tema muinasjutu-uuringud olid teoreetiliselt samas sängis formalistide lähenemisviisidega, samuti aitas üks olulisemaid formaliste Boriss Eichenbaum Proppi üht peateost "Muinasjutu morfoloogia" (1928) trükki toimetada. Siin tõlgitud artikkel oli algselt plaanitud "Muinasjutu morfoloogia" ühe peatükina, kuid viitab tegelikult juba tolle teose põhihoiakust väljapoole, püüdes muinasjutumotiivide transformeerumise abil seletada seda, miks "Morfoloogias" esitatud ranged skeemid tegelikus analüüsis üksüheselt ei rakendu. Nõnda illustreerib Proppi olemasolu siin kogumikus seda, milline oli ajastu (1920. aastad) üldsuundumus vene humanitaarteadustes ka väljaspool selle avangardi otsest tuumikut, milleks vormikoolkond oli. Väga hea kokkuvõtliku ülevaate vormikoolkonna ajastulisest ja teoreetilisest kontekstist annab Märt Väljataga järelsõna, kus seletatakse lahti ka formalistide põhimõisted (kirjanduslikkus, poeetiline keel, kummastus, võte, materjal, faabula ja süžee, tinglikkus, motiveering, funktsioon, dominant, orientatsioon/seade). Raamatust leiab ka autorite elulood, kus on ühtlasi ära nimetatud nende varasemad tõlked eesti keelde (siit paistab, et tegu on Proppi esmatõlkega eesti keelde - mida on pisut raske uskuda, arvestades seda, kuivõrd tuntud on tema mõttestik siinsete folkloristide hulgas), aga samuti viiteid olulisematele käsitlustele mujalt maailmast - nii et huviline võib selle raamatu varal ennast korralikult harida.
Raamat sisaldab vormikoolkonna põhitegelastelt proportsionaalsel hulgal tekste: Viktor Šklovskilt, Boriss Eichenbaumilt ja Boriss Tomaševskilt kolm, Roman Jakobsonilt ja Juri Tõnjanovilt kaks (pluss üks nende kahasse kirjutatud artikkel), lisaks siis Propp ja Ossip Brik kumbki ühe tekstiga. Osa tõlgetest on varem ilmunud Vikerkaares, tõlkijateks Märt Väljataga, Kajar Pruul, Boris Kabur, Jaan Ross ja Heli Allik.
Lisaks sellele, et see raamat on huvipakkuv kirjandus- ja kultuuriteooria (ning selle ajaloo) seisukohalt, annab see tegelikult ka pildi sellest, milline oli 1910.-20. aastate vene kirjandusliku avangardismi (futurismist ja Hlebnikovist kuni leflaste ja Majakovskini - unustamata ka markantsemaid marginaale nagu nt Gastev) kaasaegne teoreetiline kontekst - vormikoolkond ja tollane uuenduslik kirjandus arenesid käsikäes, peegeldades teineteist ja vastastikku teineteiselt ideid ammutades.
26/06/2014
13/06/2014
Sõbralik semiootika
Semiosalongi ettekannetest anti välja kogumik "Sõbralik semiootika", kus muuhulgas ka minu mullune "Aisteetika". Koostanud Piret Karro ja Kristin Orav. Ma ise olen Semiosalongi loengutele küll kahetsusväärselt harva sattunud, aga õnneks võib päris suurt hulka ettekandeid kuulata ning nüüdne kogumik on ka väga põnev. Kunsti alaosas räägib Marge Monko feministlikust kunstist, Daniel Edward Allen Johannes Pääsukese fotodest, Gregor Taul Peterburi tänavakunstist, Indrek Grigor Jaan Toomiku videotest, lühidalt refereeritakse vestlust kunstnik Laura Tootsiga, Edvin Aedmalt on luulevormis tekst (arvuti)mängudest; teises alaosas "Kultuur ja kirjandus" kirjutab Anti Saar tõlkimisest, Kaire Maimets-Volt muusika tähenduslikkuse probleemist, Roomet Jakapi ihust lahkunud hinge varauusaegsetest kontseptsioonidest, Sven Vabar Tartus leiduvatest "reaalsusemasinatest" (arendades edasi Mikita metsiku-diskurssi), Tanel Rander Ida-Euroopa transformeeruvast semiosfäärist, Tõnu Viik surma fenomenoloogiast, Veronika Valk sellest, milliseks muutub kodutaju mujal maailmas elades. Raamatu kolmas alaosa koosneb Semiosalongi errori-teemalise erisarja ettekannetest - Oliver Laas tunnetusvea mõistest filosoofias, Gerhard Lock vea rollist muusikalises improvisatsioonis, Arlene Tucker, Kiwa ja Kristin Orav räägivad mitut pidi errorist kunstis, Fideelia-Signe Roots analüüsib oma performance'it "Äng - 161 km palja rindkerega", Liisa Kaljula uurib "Andres Lapeteuse" näitel homo soveticuse nähtust. Lõpuks Andrus Laansalu jutt, mille iva on, et semiootika on ainus viis, mille abil inimene võib saada mõtestatud kontakti oma loomalikkusega. Raamatu lõpus on üles loetud ka kõik toimunud Semiosalongi üritused.
Hea meel on olla osa nii toredast raamatust.
Hea meel on olla osa nii toredast raamatust.
Subscribe to:
Posts (Atom)