*
VABADUS OLLA TEINE
Tõnis
Vilu, Kink psühholoogile. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2016.
Kelle
varbad need on minu pastelse seina peal?
Tõnis
Vilu, „Kink psühholoogile” (2016)
Neil
varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii
nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja
omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja paistvad omaenese varbad
tunduvad kohutavalt kaugete ja võpatama panevalt võõrastena ... ei
saa alustada kõnelusi omaenese nimel, otsejoones, vaid pead jälgima
iseennast kui kõrvalist, pead kõnelema enesest kui teisest, enesest
kui kellestki kolmandast.
Hando
Runnel, „Isikukirjeldus” (1978)
Tõnis
Vilu on viimase 4-5 aasta jooksul kiiresti tõusnud noorema luule
viljakamate ja ühtlasi huvitamate kirjutajate hulka. Alates 2013.
aastast on tal ilmunud kuus raamatut/teost (kaks neist – poeem
„Mõtted nagu valged ja rebenenud kaltsud”, 2013, ja „Uus Eesti
aed”, 2015 – netis loetavate digiraamatutena). Muljetavaldav on
seejuures tema võime nii lühikese aja jooksul oma laade muuta ja
vaheldada – algse assotsiatiivsema ja elliptilisema stiili juurest
on ta nüüd jõudnud vahetuma ja proosapärasema laadi juurde. Kõik
peale esikkogu on omaette tervikteosed, vahel ka vormiliselt ühtse
maatriksi järgi kirjutatud. Lisaks on ta ajakirjades avaldanud mõned
proosatekstid. Mis järgmiseks, seda võib aimata juba tema blogis
(http://ilmavilus.blogspot.com/)
ilmuvatest tekstidest, mis keskenduvad erootilistele
mälestuspiltidele.
Ma
ei seagi endale eesmärgiks leida mingeid ühisnimetajaid, mis tema
senist erinäolist loomingut seoksid – kuigi seda saaks teha,
eelkõige mingi eetilis-elutundelise hoiaku pinnalt. Mind huvitab
eelkõige see, mis „Kinki psühholoogile” eelmistest raamatutest
eristab – see, mida võiks nimetada „vahetuks pihtimuslikkuseks”
ja mis esitab lugejale teatava spetsiifilise väljakutse.
Kui
võtta mingi välispidiselt taksonomiseeriv vaatepunkt, võiks ju
küsitleda seda, kas see on mingi „luule piirile” jõudmine, on
see ikka enam luule. See võib olla ka näiteks monodraama tekst
(lugesin endale kogu raamatu ette, ma arvan, et ta toimiks
lavatekstina väga hästi – ja sellel on oma iva, nagu püüan
edaspidi näidata). See on kindlasti poeetiline tekst, kuivõrd
teksti kontsentratsioon on selline, et detailid omandavad
tavapärasest suurema tähendusraskuse kui narratiivse proosa puhul
(näib, et see on üldse praeguse noorema luule üks otsinguid –
kuidas narratiivset teksti tihendada). Autor ise on oma
Facebooki-seinal selgelt väljendanud oma arvamust, et see on
kindlasti luule ja mitte proosa – ja mul pole põhjust vastu
vaielda. Ses suhtes pole ju tegu ka millegi enneolematuga, „Kink
psühholoogile” kuulub samasse tekstiloometraditsiooni, kuhu ka nt
Kaplinski või Õnnepalu päevikluulekogud. Vilul lisanduvad sellele
küll need ruudukujuliselt vormistatud vahetekstid, mida mina tajun
eelkõige teatavate pingelõdvenduspunktidena – hoolimata sellest,
et nad on raamatu kõige intensiivsemad lõigud, täis mingit sõgedat
hoogsust, on nad samas puhkepausid selles tõe- või
reaalsusepingutuses, mida raamatu põhitekst kannab. Ja see viimane
mind kõige rohkem selle raamatu juures huvitabki.
„Kink
psühholoogile” on labaselt öeldes dokumentaalluule (mõistagi
meenub viimase aja kirjandusest kohe Maarja Kangro „Klaaslaps”) –
kirjanik võtab aine oma elust ning loobub neist poeetilistest
võtetest, mis peaks autori ja jutustajakuju vahele seadma mingi
maski, distantsi. Jutustatakse iseenda elust, jutustatakse sellest,
millest tavakonventsioonide järgi ei ole kombeks kirjutada. Tehakse
seda, mida Viivi Luik on pidanud kirjanduse õigustuseks –
kirjutatakse sellest, mis on „piinlik”. Ja seejuures on
tulemuseks siiski kirjandus, sest poeetika asub mujal, see pole
autori ja tegelase vaheline membraan, vaid asetub kirjutajamina (ja
seekaudu lugejamina) eri kihtide vahele.
Vilu
raamat on tema bipolaarsest häirest. Esimest korda on ta
bipolaarsust tematiseerinud novellis „Hurtsikumeister” (Värske
Rõhk nr 36, 2013), 2014. aasta oktoobris tuli ta sellega isiklikult
avalikkuse ette oma blogipostituses. „Kink” on muidugi teos, mis
võimaldab teistel pilku heita selle häire sisekogemusse, ning
ühtlasi täidab seda funktsiooni, mida kunst sageli – anda hääl
sellisele kogemusele, millel seda tavaliselt pole või on väga
kitsalt institutsionaliseeritud ja tehnologiseeritud kujul (arsti ja
patsiendi vahelise vestlusena näiteks või psühhiaatriakäsiraamatu
diagnoosikirjeldusena).
See
kuulub loomulikult selle raamatu väärtuste hulka. Kuid minu meelest
ei piirdu asi vaid sellega. Muidu võiks lihtsalt öelda, et
„räägitakse tabuteemadest vabalt” või, mis halvem, antaks Vilu
luuletajakujule teatav reaaleluline „seletus”, või mis veel
halvem, püütaks luua teatavat „hullu poeedi” kuvandit. Aga
sellega siin tegu pole. Poeedina on Vilu oma bipolaarsust kasutanud
siiski sel viisil, et sellest saab vahend mingi fundamentaalsema lõhe
esitamiseks. Diagnoosist saab läbi poeetilise teksti dia-gnosis,
läbi-tunnetus mina-tõe loomuse kohta, mis ei ole enam kinni
spetsiifilises probleemis, vaid võimaldab samastumist ka üldisemal
viisil. Asi pole „tabudest vabalt rääkimises”; asi on endast
vabalt rääkimises.
Raamatu
pealkiri tuleneb ühest arutlusest, et on mõneti veider kinkida
lilli või komme sellele (psühholoogile), kes on aidanud enesetappu
vältida: „Ei, aga päriselt, mida muud sel puhul / ikka kinkida?
Oma elu? Kas ma mitte pole seda / juba teinud?” (lk 67) Kink
psühholoogile on niisiis elu, ellujäämine ise. Aga et see ei jääks
„paljaks eluks”, vajab see siiski ju teatavat
kontseptualisatsiooni, liigendatust. On näha, et temaatilisel
tasandil tegeldakse sellega raamatu lõpupoole, kus pöördutakse
ühiskondlike teemade poole, mis on läbi põimunud isikliku pöörde
vajaduse tunnetusega. Selles on midagi peaaegu agambenlikku – püüe
leida pelgast rohtude toel olesklemisest väljaliikumises pidepunkt
„poliitilise olendina” (isegi kui see on tugeva isikliku
eksistentsiaalse aluspõhjaga). Kuid see on pealispind.
Sügavamal
ja elementaarsemal tasandil kogutakse subjekt kokku just teatava
endast võõrandumise kaudu. „Kink psühholoogile” kui tervikteos
ise ongi selle jälg. Sellest vaatepunktist koondub „Kink” kahe
punkti ümber. Raamatu sisuline ja kompositsiooniline pingepunkt
saabub keskpaigas, kus toimub vestlus psühhiaatriga, kes on
avastanud, et minajutustaja on luuletaja, lugenud tolle tekste ning
solvunud, sest teda on kirjeldatud keskmise ja hallina („Kingi”
avatekstis). Tähelepanuväärne on järgnev: „”Ei-ei, see on
fiktsioon ju, ilukirjandus, ma karikeerin, / ekstrapoleerin sind
ja...” / „Keegi ei poleeri
mind.” / „Kurb. Ühesõnaga, kindlasti on seal ka reaalset, aga /
seda ei saa kõike nii tõsiselt võtta. Teised on ka ju / seal suht
jobud.” / „Ahah. / Aga sa kirjutad seal ju... päris otse nagu.
Kas su / haigus on ka siis sinu meelest fiktsioon
või?” / „Ei, ei, või... no ma ei teagi, mina pole siin ekspert.
/ Valu on päriselt! Must masendus, mäluauk, / paranemine, kõik on
tõsi!”” (lk 48-49) See on koht, kus kogu tekst keerdub järsku
iseenese ümber, avab iseenda sisemise lõhe – tekst põrkub
iseenda ainestikuga, ja kehastab nõnda ka subjekti põrkumist
iseendaga, või oleks täpsem öelda – subjekti komistamist enda
pihta. Paneme tähele, milline pööre siin toimub: see tekst
on fiktsioon – kas teksti ainestik
(haigus) on ka fiktsioon? Vastus: valu, masendus, mäluauk (st kõik,
mis on iseenesest artikuleerimatu) on päriselt, ei ole fiktsioon;
haigus ise, diagnoos – võib-olla. Selle tehte tulemus on, et kõik
artikuleeritav on fiktsioon. Aga fiktsiooni tähenduseks pole siin
väljamõeldis.
Teine
oluline punkt, mis sellega teiselt poolt haakub, on juba motona
tsiteeritud lõputekst, kus küsitakse, kelle varbad need on, ehk –
kas see olen mina, ja kui olen, siis millele see minuks-olek põhineb.
Kõik on nagu korras, kõik on rahulik, aga selles terviklikkuses
endas on mingi häire – mu enda kehaosa on küsimuse all.
See
küsimus näib ühest küljest teatava nõutusena, endast
võõrdumisena, kuid teisalt on see tegelikult vabaduse eeldus.
Sellise enese lahti kirjutamise mõte on küll ühest küljest leida
mingi enesesidusus, kuid see leitakse tegelikult just enese lahti,
endast lahku
artikuleerimisega. Ja ses mõttes on vestlus psühhiaatriga märgiline
– kitsikus, mida minategelane tunneb, on just kitsikus sellest, et
teda sunnitakse olema üks oma rangelt tarastatud
artikuleerimatusega. Vabadus aga seisneb võimes ja võimaluses end
ise kokku jutustada, ennast fabuleerida, võtta iseend kui materjali
ja anda sellele fiktsiooni kuju – isegi kui temaatilisel tasandil
on kõik „päriselt”. Luua endast midagi sama võõrast kui keha
teises otsas, mu silmadest (mina-fookusest) kõige kaugemal olevad
varbad.
See
tähendab, et küsimus pole siin üldse tõesuses või väljamõeldises
(selles, kas autori ja tegelase vahel on mingi poeetiline membraan).
Küsimus on selles, kas ma olen vaba end jutustama, kas ma olen
võimeline end vabalt kujundama, kas ma olen vaba kõnelema endast
kui kellestki teisest või kolmandast. Ja see pole enam miski, mis on
spetsiifiliselt „Kingi” teemaks oleva häirega seotud. See ongi
see, mida kirjandus teeb, milleks teda vaja on. Antud juhul ainestik
vaid rõhutab seda üldinimlikku paradoksi, et subjekti sidusus
eeldab tema sisemist distantsi endast, tema võimet endale fiktsiooni
kuju anda. See
on kujutlusvõime küsimus – nagu Vilu ise ütleb intervjuus
Carolina Pihelgale: „Mul
on tekkinud mulje,
et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka
inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me
võiksime saada n.-ö. paremateks
inimesteks; või siis rohkem inimesteks.” (Looming nr 1, 2016, lk
85) Empaatia seisnebki ju selles, et ollakse võimeline mõistma
teist, sest mõistetakse iseennast kui teist.
Selles
on kirjanduse lohutav, lepitav, liigutav otstarve: võtta see, mis
pole mitte midagi, mis on pelk hääl, lausa hääletus („Aga
milline on universaalne hääl? Milline on / sootu, rahvusetu,
keeletu hääl? Hääl ilma / igasuguste bioloogiliste ja
kultuuriliste piiranguteta. / See on vist esmalt surmakarje. Ei, see
on / karjatuse puudumine. See on hääletus. / Surm ise.” - lk 65),
piiritlemata tühjus – ja luua sellest piiritletud tühik, mille
ühelt äärelt saaks küsida teise ääre kohta „kas see olen
mina?” Ja selles küsimuses, enda fiktsionaalsuse – ning selle
pöördvastena reaalsuse – kahtlustamises ning võimaldamises
kehastubki sidusus, mida otsitakse.
Ega
ma rohkem ei tahagi midagi öelda.