20/04/2017

Vabadus olla teine

Loomingus ilmus arvustus Tõnis Vilu luuleraamatule "Kink psühholoogile".



*

VABADUS OLLA TEINE

Tõnis Vilu, Kink psühholoogile. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2016.



Kelle varbad need on minu pastelse seina peal?
Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile” (2016)


Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja paistvad omaenese varbad tunduvad kohutavalt kaugete ja võpatama panevalt võõrastena ... ei saa alustada kõnelusi omaenese nimel, otsejoones, vaid pead jälgima iseennast kui kõrvalist, pead kõnelema enesest kui teisest, enesest kui kellestki kolmandast.
Hando Runnel, „Isikukirjeldus” (1978)



Tõnis Vilu on viimase 4-5 aasta jooksul kiiresti tõusnud noorema luule viljakamate ja ühtlasi huvitamate kirjutajate hulka. Alates 2013. aastast on tal ilmunud kuus raamatut/teost (kaks neist – poeem „Mõtted nagu valged ja rebenenud kaltsud”, 2013, ja „Uus Eesti aed”, 2015 – netis loetavate digiraamatutena). Muljetavaldav on seejuures tema võime nii lühikese aja jooksul oma laade muuta ja vaheldada – algse assotsiatiivsema ja elliptilisema stiili juurest on ta nüüd jõudnud vahetuma ja proosapärasema laadi juurde. Kõik peale esikkogu on omaette tervikteosed, vahel ka vormiliselt ühtse maatriksi järgi kirjutatud. Lisaks on ta ajakirjades avaldanud mõned proosatekstid. Mis järgmiseks, seda võib aimata juba tema blogis (http://ilmavilus.blogspot.com/) ilmuvatest tekstidest, mis keskenduvad erootilistele mälestuspiltidele.
Ma ei seagi endale eesmärgiks leida mingeid ühisnimetajaid, mis tema senist erinäolist loomingut seoksid – kuigi seda saaks teha, eelkõige mingi eetilis-elutundelise hoiaku pinnalt. Mind huvitab eelkõige see, mis „Kinki psühholoogile” eelmistest raamatutest eristab – see, mida võiks nimetada „vahetuks pihtimuslikkuseks” ja mis esitab lugejale teatava spetsiifilise väljakutse.
Kui võtta mingi välispidiselt taksonomiseeriv vaatepunkt, võiks ju küsitleda seda, kas see on mingi „luule piirile” jõudmine, on see ikka enam luule. See võib olla ka näiteks monodraama tekst (lugesin endale kogu raamatu ette, ma arvan, et ta toimiks lavatekstina väga hästi – ja sellel on oma iva, nagu püüan edaspidi näidata). See on kindlasti poeetiline tekst, kuivõrd teksti kontsentratsioon on selline, et detailid omandavad tavapärasest suurema tähendusraskuse kui narratiivse proosa puhul (näib, et see on üldse praeguse noorema luule üks otsinguid – kuidas narratiivset teksti tihendada). Autor ise on oma Facebooki-seinal selgelt väljendanud oma arvamust, et see on kindlasti luule ja mitte proosa – ja mul pole põhjust vastu vaielda. Ses suhtes pole ju tegu ka millegi enneolematuga, „Kink psühholoogile” kuulub samasse tekstiloometraditsiooni, kuhu ka nt Kaplinski või Õnnepalu päevikluulekogud. Vilul lisanduvad sellele küll need ruudukujuliselt vormistatud vahetekstid, mida mina tajun eelkõige teatavate pingelõdvenduspunktidena – hoolimata sellest, et nad on raamatu kõige intensiivsemad lõigud, täis mingit sõgedat hoogsust, on nad samas puhkepausid selles tõe- või reaalsusepingutuses, mida raamatu põhitekst kannab. Ja see viimane mind kõige rohkem selle raamatu juures huvitabki.
Kink psühholoogile” on labaselt öeldes dokumentaalluule (mõistagi meenub viimase aja kirjandusest kohe Maarja Kangro „Klaaslaps”) – kirjanik võtab aine oma elust ning loobub neist poeetilistest võtetest, mis peaks autori ja jutustajakuju vahele seadma mingi maski, distantsi. Jutustatakse iseenda elust, jutustatakse sellest, millest tavakonventsioonide järgi ei ole kombeks kirjutada. Tehakse seda, mida Viivi Luik on pidanud kirjanduse õigustuseks – kirjutatakse sellest, mis on „piinlik”. Ja seejuures on tulemuseks siiski kirjandus, sest poeetika asub mujal, see pole autori ja tegelase vaheline membraan, vaid asetub kirjutajamina (ja seekaudu lugejamina) eri kihtide vahele.
Vilu raamat on tema bipolaarsest häirest. Esimest korda on ta bipolaarsust tematiseerinud novellis „Hurtsikumeister” (Värske Rõhk nr 36, 2013), 2014. aasta oktoobris tuli ta sellega isiklikult avalikkuse ette oma blogipostituses. „Kink” on muidugi teos, mis võimaldab teistel pilku heita selle häire sisekogemusse, ning ühtlasi täidab seda funktsiooni, mida kunst sageli – anda hääl sellisele kogemusele, millel seda tavaliselt pole või on väga kitsalt institutsionaliseeritud ja tehnologiseeritud kujul (arsti ja patsiendi vahelise vestlusena näiteks või psühhiaatriakäsiraamatu diagnoosikirjeldusena).
See kuulub loomulikult selle raamatu väärtuste hulka. Kuid minu meelest ei piirdu asi vaid sellega. Muidu võiks lihtsalt öelda, et „räägitakse tabuteemadest vabalt” või, mis halvem, antaks Vilu luuletajakujule teatav reaaleluline „seletus”, või mis veel halvem, püütaks luua teatavat „hullu poeedi” kuvandit. Aga sellega siin tegu pole. Poeedina on Vilu oma bipolaarsust kasutanud siiski sel viisil, et sellest saab vahend mingi fundamentaalsema lõhe esitamiseks. Diagnoosist saab läbi poeetilise teksti dia-gnosis, läbi-tunnetus mina-tõe loomuse kohta, mis ei ole enam kinni spetsiifilises probleemis, vaid võimaldab samastumist ka üldisemal viisil. Asi pole „tabudest vabalt rääkimises”; asi on endast vabalt rääkimises.
Raamatu pealkiri tuleneb ühest arutlusest, et on mõneti veider kinkida lilli või komme sellele (psühholoogile), kes on aidanud enesetappu vältida: „Ei, aga päriselt, mida muud sel puhul / ikka kinkida? Oma elu? Kas ma mitte pole seda / juba teinud?” (lk 67) Kink psühholoogile on niisiis elu, ellujäämine ise. Aga et see ei jääks „paljaks eluks”, vajab see siiski ju teatavat kontseptualisatsiooni, liigendatust. On näha, et temaatilisel tasandil tegeldakse sellega raamatu lõpupoole, kus pöördutakse ühiskondlike teemade poole, mis on läbi põimunud isikliku pöörde vajaduse tunnetusega. Selles on midagi peaaegu agambenlikku – püüe leida pelgast rohtude toel olesklemisest väljaliikumises pidepunkt „poliitilise olendina” (isegi kui see on tugeva isikliku eksistentsiaalse aluspõhjaga). Kuid see on pealispind.
Sügavamal ja elementaarsemal tasandil kogutakse subjekt kokku just teatava endast võõrandumise kaudu. „Kink psühholoogile” kui tervikteos ise ongi selle jälg. Sellest vaatepunktist koondub „Kink” kahe punkti ümber. Raamatu sisuline ja kompositsiooniline pingepunkt saabub keskpaigas, kus toimub vestlus psühhiaatriga, kes on avastanud, et minajutustaja on luuletaja, lugenud tolle tekste ning solvunud, sest teda on kirjeldatud keskmise ja hallina („Kingi” avatekstis). Tähelepanuväärne on järgnev: „”Ei-ei, see on fiktsioon ju, ilukirjandus, ma karikeerin, / ekstrapoleerin sind ja...” / „Keegi ei poleeri mind.” / „Kurb. Ühesõnaga, kindlasti on seal ka reaalset, aga / seda ei saa kõike nii tõsiselt võtta. Teised on ka ju / seal suht jobud.” / „Ahah. / Aga sa kirjutad seal ju... päris otse nagu. Kas su / haigus on ka siis sinu meelest fiktsioon või?” / „Ei, ei, või... no ma ei teagi, mina pole siin ekspert. / Valu on päriselt! Must masendus, mäluauk, / paranemine, kõik on tõsi!”” (lk 48-49) See on koht, kus kogu tekst keerdub järsku iseenese ümber, avab iseenda sisemise lõhe – tekst põrkub iseenda ainestikuga, ja kehastab nõnda ka subjekti põrkumist iseendaga, või oleks täpsem öelda – subjekti komistamist enda pihta. Paneme tähele, milline pööre siin toimub: see tekst on fiktsioon – kas teksti ainestik (haigus) on ka fiktsioon? Vastus: valu, masendus, mäluauk (st kõik, mis on iseenesest artikuleerimatu) on päriselt, ei ole fiktsioon; haigus ise, diagnoos – võib-olla. Selle tehte tulemus on, et kõik artikuleeritav on fiktsioon. Aga fiktsiooni tähenduseks pole siin väljamõeldis.
Teine oluline punkt, mis sellega teiselt poolt haakub, on juba motona tsiteeritud lõputekst, kus küsitakse, kelle varbad need on, ehk – kas see olen mina, ja kui olen, siis millele see minuks-olek põhineb. Kõik on nagu korras, kõik on rahulik, aga selles terviklikkuses endas on mingi häire – mu enda kehaosa on küsimuse all.
See küsimus näib ühest küljest teatava nõutusena, endast võõrdumisena, kuid teisalt on see tegelikult vabaduse eeldus. Sellise enese lahti kirjutamise mõte on küll ühest küljest leida mingi enesesidusus, kuid see leitakse tegelikult just enese lahti, endast lahku artikuleerimisega. Ja ses mõttes on vestlus psühhiaatriga märgiline – kitsikus, mida minategelane tunneb, on just kitsikus sellest, et teda sunnitakse olema üks oma rangelt tarastatud artikuleerimatusega. Vabadus aga seisneb võimes ja võimaluses end ise kokku jutustada, ennast fabuleerida, võtta iseend kui materjali ja anda sellele fiktsiooni kuju – isegi kui temaatilisel tasandil on kõik „päriselt”. Luua endast midagi sama võõrast kui keha teises otsas, mu silmadest (mina-fookusest) kõige kaugemal olevad varbad.
See tähendab, et küsimus pole siin üldse tõesuses või väljamõeldises (selles, kas autori ja tegelase vahel on mingi poeetiline membraan). Küsimus on selles, kas ma olen vaba end jutustama, kas ma olen võimeline end vabalt kujundama, kas ma olen vaba kõnelema endast kui kellestki teisest või kolmandast. Ja see pole enam miski, mis on spetsiifiliselt „Kingi” teemaks oleva häirega seotud. See ongi see, mida kirjandus teeb, milleks teda vaja on. Antud juhul ainestik vaid rõhutab seda üldinimlikku paradoksi, et subjekti sidusus eeldab tema sisemist distantsi endast, tema võimet endale fiktsiooni kuju anda. See on kujutlusvõime küsimus – nagu Vilu ise ütleb intervjuus Carolina Pihelgale: „Mul on tekkinud mulje, et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me võiksime saada n.-ö. paremateks inimesteks; või siis rohkem inimesteks.” (Looming nr 1, 2016, lk 85) Empaatia seisnebki ju selles, et ollakse võimeline mõistma teist, sest mõistetakse iseennast kui teist.
Selles on kirjanduse lohutav, lepitav, liigutav otstarve: võtta see, mis pole mitte midagi, mis on pelk hääl, lausa hääletus („Aga milline on universaalne hääl? Milline on / sootu, rahvusetu, keeletu hääl? Hääl ilma / igasuguste bioloogiliste ja kultuuriliste piiranguteta. / See on vist esmalt surmakarje. Ei, see on / karjatuse puudumine. See on hääletus. / Surm ise.” - lk 65), piiritlemata tühjus – ja luua sellest piiritletud tühik, mille ühelt äärelt saaks küsida teise ääre kohta „kas see olen mina?” Ja selles küsimuses, enda fiktsionaalsuse – ning selle pöördvastena reaalsuse – kahtlustamises ning võimaldamises kehastubki sidusus, mida otsitakse.

Ega ma rohkem ei tahagi midagi öelda. 

11/04/2017

Jaan Kaplinski venekeelseid luuletusi

Jaan Kaplinski kirjandusõhtu tarbeks tõlkisime koos Katrin Väliga kimbu Kaplinski venekeelset luulet eesti keelde - Katrin juba ilmunud kogust "Белые бабочки ночи" (2014), mina ilmumisootel kogust "Улыбка Вегенера". Mis neist tõlgetest saab, kas neid tekib juurde ja kas nad ilmuvad kuskil ka trükis, eks saab veel näha.
Panen siia maitseprooviks enda tõlgitud tekste.


*



Vene keel kui hea meel mul on et sa olemas oled
et mul on pelgupaik on koht kus hingata
täiel rinnal olla peaaegu ma ise
kuni me jõuame ristteele
ja jälle tuleb rääkida kirjutada mõelda
sellest et kõik see pole päris see – tahes-tahtmata
lähevad mõtted tagasi lapsepõlve maastike peale
tarkade külakoerte sirpidega põimajate
kanade ja nende tibude peale ajakirjade peale pööningul
ja keele peale tõelise elava emakeele peale
minu esivanemate keele peale mis on minult ära võetud
ära võetud neilt ammusurnud vanaisadelt
ja nende lastelastelt kellega me lobisesime ja itsitades
ropendasime see tuli välja mitte kehvemini kui vene keeles
aga seda keelt pole enam pole esivanemate ja kõukude hinge
juba nad kardavad meie juurde tagasi tulla nad ei saa aru
mis asi on halloween nad kardavad
zombisid nõidu ja vampiire kardavad järeltulijaid
kes naeravad ja lobisevad valjusti võõras keeles
endise hingedepäeva õhtul mil inimesed vaikuses
ootasid nähtamatuid külalisi teisest ilmast


*

Minu autojuhtimisõigus ei kehti enam
aga ma hoian juhilube kindlas kohas oma rahataskus
loodan varsti uued saada siis
panen vanad karpi kus on hoiul
vana nõukogude välispass ja mõned
inglise ja kanada pangakaardid
minu inimõigused ilmselt kehtivad
aga ma ei tea kellele nad õigupoolest kuuluvad
kardan et mitte mulle mul pole õigust
müüa kinkida või panti panna oma õigusi
kuigi mõnikord tahaks teada
kui palju võiks nad mustal turul maksta
kui muidugi on nõudlust selliste asjanduste järele
kui õnnestub leida ostja huvitav
vaevalt kavatseb ta neid aktiivselt kasutada
pigem hakatakse mu inimeselube
hoidma mõne kollektsionääri seifis
koos trofeeks saadud kuivatatud maoori peaga
ja välja surnud valge ninasarviku sarvega

[seletuseks: see luuletus mängib sõnaga права, mis tähendab nii õigusi kui lube]


*

Puhta pesu unustamatu lõhn
laupäeva ja pühapäeva lõhn
jõululaupäeva ja lihavõtete lõhn
paplite lõhn maivihma käes
lehmade lõhn karjamaal teeristi juures
naabri hobuse lõhn tara taga
ema värskete saiakeste lõhn
kuidagi ei vabane mõttest
et nendes lõhnades selles hinguses
on varjul midagi enamat kui lõhn
ma tunnen selle peaaegu ära see on naeratus
Wegeneri naeratus mis läbistab
pilved mered ja mandrid
meie asjade maailma ja meid endid mis tuleb meieni
läbi aastate ja kauguste läbi polaaröö


*

Väsimus – väsimus elust väsimus mälust
mis hoiab alles kõik minu tehtud rumalused
sellest et ei saa oma isiksust ümber vahetada
et pole pääsu oma minast iseendast
tuleb läbi käia kogu tee läbi elada kogu elu
iseendana aina tundes end kassipojana
kes on saapasse kinni jäänud ja jookseb pimesi
vastu valgusele või pimedusele tunneli lõpus
aga kuskil päris lähedal kus pole ei mind ega mu väsimust
siristavad ritsikad aina valjemini kattes kinni kõik helid ja mõtted
ja üksteise järel lendavad valged liblikad välja
sõstrapõõsa lehtede alt


*

Lähen tuppa ja järsku kuulen vaikust
kõik vaikib vaikivad toolid laud ja laegas laual
teekann pliidil ja tee kannus
vaip põrandal ja kass vaibal
vaikivad raamatud luuletused ja jutud raamatutes
vaikib arvuti lamp ja märkmik
jään vait ka ise ja minu vaikimine
lendab akendest ja uksest välja
vastu teisele vaikusele õues
järsku mõistes et kõikjal on ta seesama
seesama vaikus mis kasvab välja maast
ja tõuseb õhtu eel üha kõrgemale
ulatudes kasevõrade ja lõkkesuitsuni


*

Mõtted muutuvad unenägudeks unenäod uduks
kuni hommikupäike muudab kõik auruks – keskpäevaks
jäävad neist järele vaid kastepiisad kortslehel
ja on kahju et veel üks luuletus jäi kirjutamata
ja tuul on katki rebinud ja ära viinud ämblikuvõrgu aknaklaasilt
kuid ikkagi ma mäletan et seal une ja ilmsioleku vahel
just enne ärkamist mu pilk läks läbi
akende uste ja seinte aga mu üllatunud naeratus
vaevu eristatav Wegeneri või Buddha naeratusest
tungis läbi Maa teisele poole ja võib-olla
pole sealt veel tagasi tulnud võib-olla ei tule kunagi


*

Elu mida olen elanud elu mis on elanud mind
üha selgemalt ütleb et aega on juba vähe
kui palju kordi juba on pärast neljapäeva tulnud reede
ja pärast reedet jälle laupäev
kui palju kordi olen välja lennanud kodutarust
kui palju kordi sinna tagasi tulnud
tiivad mis kunagi nii veendunult
mänglevalt kandsid mind õielt õiele
on üha rohkem kulunud ja narmendavad
kuid see mis mind lennus hoiab
lootus et võin kedagi rõõmustada
oma sõnade luuletuste mõtetega
ja see et ma avastan ikka jälle
et meie maailm on nii jube huvitav
et meie maailm on jube ja huvitav




*

vt ka siit