Panen siia maitseprooviks enda tõlgitud tekste.
*
Vene keel kui hea
meel mul on et sa olemas oled
et mul on pelgupaik
on koht kus hingata
täiel rinnal olla
peaaegu ma ise
kuni me jõuame
ristteele
ja jälle tuleb
rääkida kirjutada mõelda
sellest et kõik see
pole päris see – tahes-tahtmata
lähevad mõtted
tagasi lapsepõlve maastike peale
tarkade külakoerte
sirpidega põimajate
kanade ja nende
tibude peale ajakirjade peale pööningul
ja keele peale
tõelise elava emakeele peale
minu esivanemate
keele peale mis on minult ära võetud
ära võetud neilt
ammusurnud vanaisadelt
ja nende
lastelastelt kellega me lobisesime ja itsitades
ropendasime see tuli
välja mitte kehvemini kui vene keeles
aga seda keelt pole
enam pole esivanemate ja kõukude hinge
juba nad kardavad
meie juurde tagasi tulla nad ei saa aru
mis asi on halloween
nad kardavad
zombisid nõidu ja
vampiire kardavad järeltulijaid
kes naeravad ja
lobisevad valjusti võõras keeles
endise hingedepäeva
õhtul mil inimesed vaikuses
ootasid nähtamatuid
külalisi teisest ilmast
*
Minu
autojuhtimisõigus ei kehti enam
aga ma hoian
juhilube kindlas kohas oma rahataskus
loodan varsti uued
saada siis
panen vanad karpi
kus on hoiul
vana nõukogude
välispass ja mõned
inglise ja kanada
pangakaardid
minu inimõigused
ilmselt kehtivad
aga ma ei tea
kellele nad õigupoolest kuuluvad
kardan et mitte
mulle mul pole õigust
müüa kinkida või
panti panna oma õigusi
kuigi mõnikord
tahaks teada
kui palju võiks nad
mustal turul maksta
kui muidugi on
nõudlust selliste asjanduste järele
kui õnnestub leida
ostja huvitav
vaevalt kavatseb ta
neid aktiivselt kasutada
pigem hakatakse mu
inimeselube
hoidma mõne
kollektsionääri seifis
koos trofeeks saadud
kuivatatud maoori peaga
ja välja surnud
valge ninasarviku sarvega
[seletuseks: see luuletus mängib sõnaga права, mis tähendab nii õigusi kui lube]
*
Puhta pesu
unustamatu lõhn
laupäeva ja
pühapäeva lõhn
jõululaupäeva ja
lihavõtete lõhn
paplite lõhn
maivihma käes
lehmade lõhn
karjamaal teeristi juures
naabri hobuse lõhn
tara taga
ema värskete
saiakeste lõhn
kuidagi ei vabane
mõttest
et nendes lõhnades
selles hinguses
on varjul midagi
enamat kui lõhn
ma tunnen selle
peaaegu ära see on naeratus
Wegeneri naeratus
mis läbistab
pilved mered ja
mandrid
meie asjade maailma
ja meid endid mis tuleb meieni
läbi aastate ja
kauguste läbi polaaröö
*
Väsimus – väsimus
elust väsimus mälust
mis hoiab alles kõik
minu tehtud rumalused
sellest et ei saa
oma isiksust ümber vahetada
et pole pääsu oma
minast iseendast
tuleb läbi käia
kogu tee läbi elada kogu elu
iseendana aina
tundes end kassipojana
kes on saapasse
kinni jäänud ja jookseb pimesi
vastu valgusele või
pimedusele tunneli lõpus
aga kuskil päris
lähedal kus pole ei mind ega mu väsimust
siristavad ritsikad
aina valjemini kattes kinni kõik helid ja mõtted
ja üksteise järel
lendavad valged liblikad välja
sõstrapõõsa
lehtede alt
*
Lähen
tuppa ja järsku kuulen vaikust
kõik
vaikib vaikivad toolid laud ja laegas laual
teekann
pliidil ja tee kannus
vaip
põrandal ja kass vaibal
vaikivad
raamatud luuletused ja jutud raamatutes
vaikib
arvuti lamp ja märkmik
jään
vait ka ise ja minu vaikimine
lendab
akendest ja uksest välja
vastu
teisele vaikusele õues
järsku
mõistes et kõikjal on ta seesama
seesama
vaikus mis kasvab välja maast
ja
tõuseb õhtu eel üha kõrgemale
ulatudes
kasevõrade ja lõkkesuitsuni
*
Mõtted muutuvad
unenägudeks unenäod uduks
kuni hommikupäike
muudab kõik auruks – keskpäevaks
jäävad neist
järele vaid kastepiisad kortslehel
ja on kahju et veel
üks luuletus jäi kirjutamata
ja tuul on katki
rebinud ja ära viinud ämblikuvõrgu aknaklaasilt
kuid ikkagi ma
mäletan et seal une ja ilmsioleku vahel
just enne ärkamist
mu pilk läks läbi
akende uste ja
seinte aga mu üllatunud naeratus
vaevu eristatav
Wegeneri või Buddha naeratusest
tungis läbi Maa
teisele poole ja võib-olla
pole sealt veel
tagasi tulnud võib-olla ei tule kunagi
*
Elu
mida olen elanud elu mis on elanud mind
üha
selgemalt ütleb et aega on juba vähe
kui
palju kordi juba on pärast neljapäeva tulnud reede
ja
pärast reedet jälle laupäev
kui
palju kordi olen välja lennanud kodutarust
kui
palju kordi sinna tagasi tulnud
tiivad
mis kunagi nii veendunult
mänglevalt
kandsid mind õielt õiele
on üha
rohkem kulunud ja narmendavad
kuid
see mis mind lennus hoiab
lootus
et võin kedagi rõõmustada
oma
sõnade luuletuste mõtetega
ja see
et ma avastan ikka jälle
et meie
maailm on nii jube huvitav
Suu-re-pä-ra-sed, tänu!
ReplyDelete