Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007-2015)

Kirjastus Tuum on välja andnud mu raamatu "Kui vihm saab läbi". Katsetasin seekord ka oma raamatu kujundamise ja küljendamisega - esimese katsega siiski jäid mõned vimkad sisse, teinekord olen targem (kui üldse). Suureks abiks olid Jan Kausi kommentaarid ja kriitika esialgsele käsikirjale; Kalju Kruusa aitas nõuannetega nii käsikirja kokkupanekul kui ka kujundamisel; Andres Rõhu napid märkused hoidsid ära kõige suuremad küljenduslikud lollused (kuigi eks talle see raamat vist praeguselgi kujul tundub kohutav :) ). Raamat on kaua laagerdunud, suures osas oli ta valmis juba ligi kolm aastat tagasi. Koosneb osadest "Lülitid", "Ligimesi", "Võit jms. Jaan Ajaliku luuletusi", "Üks", "Vihm ja päike" (ehk pikem tekst "Kurosawa"), "Peidan oma näo" ja "Aeglased VIII" (ehk see "kuni"-poeem, mis algab Zhuangzi motoga).
Panen siia raamatu algus- ja lõpuhaikud (esimene on Basho töötlus):


aastate kaupa
ahv peidab oma nägu
ahvi ahvides

*

peidan oma näo
suurde pojengiõide
kui vihm saab läbi

20 000 ljööd vee all

Vikerkaares ilmus kimp Jaan Ajaliku ja Aare Pilve tekste. Üks neist on "20 000 ljööd vee all II", mille kohta toimetaja ütles kommentaariks, et "otsekui kahe juba klassikalise žanri, wimbergi ja mudlumi ristand, mida on vääristatud veel millegagi". Sellel on ka lühike esimene osa, panen nad siia mõlemad üles.

20 000 LJÖÖD VEE ALL

gass, krass, uass,

kamass, lass, zill, emtejott,

eekapee, etekavell, ennesvee,

sanepidjaam, ennelkapee, orgkomitee,

epetee, komsorg, sorvo,

kekk, perbüroo, veksa,

tett, ükatee, tee-errüü,

trev, tipp, aatekaa,

eke, konss, ekseko,

peda, ennefesvee, ee-elkaennüü,

saksadeevee, õmm, epa,

eüe, geebedee-kaapetee, sovtransavto,

ratt, punanerett, ramm,

veetekaa, aakaeskaa, almavüü,

tsikk, jottemkaee, eevepee

20 000 LJÖÖD VEE ALL II

Mu esimene sõna olevat olnud „auto“ – sõitsin võileivaga mööda köögilauda ja ütlesin „outu“.

Ise ma seda ei mäleta. Aga ma mäletan, et ma suutsin lõpuks autosid hääle järgi eristada – ma ei pidanud aknast välja vaatama, et teada, kes parajasti õue sõitis. Onu Edgaril oli valge Sigulii, ühekordsete ümmarguste tuledega (olid ka kahekaupa paaris esituledega sigullid) – pisut kõrgem sahisevalt pehme hääl. Onu Jaanil oli hallikas Moskvits – pisut madalam ja jämedama mürafaktuuriga heli (Jaanil oli ümmarguste paaristuledega mosse, olid ka moodsamad kandiliste laternatega, nonde hääles oli lisaks mingit nurruvat rõminat, ja olid pisut vanemad, millel olid ees ühekordsed ümmargused ning taga teravate otstega piklikud tuled ja pagasniku ümber kahel pool olid kõrgemad servad – selline oli meil endil, aga ta läks katki enne, kui ma autodest tõsisemat sotti hakkasin saama). Onu Matil oli kollane Volga, millega ta taksot sõitis – rahulik voogav sügavama ja laiema tämbriga surin. Onu Vellol oli valge Saparoosets – valjem põrin, mingi selgelt eristatav põkk-põkk oli seal sees (seda sai järele teha, kui koguda sülge kurgulae tahaotsa ja lasta sel hääle käes vibreerida); sapakas oli teistmoodi, sest tal polnud tagumisi uksi ja pagasnik oli ees. Isal oli järjest kaks veoautot (mille kohta ma alguses ütlesin „veaauto“; kui mulle pärale jõudis, et „veo-“ ja et sellel nimel on mõte sees – need on autod, millega veetakse –, siis tekkis uus mõistatus, et miks sõiduautosid sõiduautodeks nimetatakse, sest sõidavad ju ometi kõik autod). Mõlemad isa autod olid Gassid, alguses too vanemat sorti eest kitsamaks mineva ninaga, halli kabiiniga; heli oli mõistagi suurele autole sobivalt tugevam, mingi sisemise pehme kriginaga, mida saatsid auto kõikumisest tulevad käginad, kui isa aeglaselt ümber majanurga meie akende alla või keset hoovi seisva pärna alla keeras – nagu laev. Teine Gass oli uuem, kandilise ninaga, tumerohelise kabiiniga, selle hääl oli madalam ja mürisevam. Millalgi sõitis isa veel Pirukaga – see oli oranž furgooniga mosse. Mingil ajal lisandus hoovi autodele veel Elja peigmehe Saša uutsorti kandiliste laternatega Sigulii, ainult nüüd nimetati neid juba Ladadeks, tagaklaasil oli kiri „Lujaa laatua Lada“.

Muid autosid nägi tänaval, käisin neid Kingissepa ja Tallinna tänava nurgal vaatamas. Sõitsin rattaga sinnani, vaatasin autosid ja valisin välja, milliseks autoks mu ratas nüüd kehastub. Ma ei mäleta, aga loogiline on, et ma valisin ta välja aleatooriliselt – midagi umbes laadis, et vaatasin esimese tuleva auto numbrimärki, võtsin sealt esimese numbri – või kõikide numbrite summa – ja siis lugesin niimitu autot; see on näide valikutoimingu kohta, ei mäleta konkreetseid protseduure. Ja siis sõitsin sealt alla (ristmikul oli väike kõrgendik, kust alla sõites sai hoogu) ning kujutlesin, et sõidan selle autoga. Kas on õige öelda, et mina kujutlesin? Kas ei peaks ütema, et tema kujutles – sest praegu pole ma vist küll võimeline kujutlema, et mu ratas on mingi konkreetne auto kõigi oma eripäradega? Aga kes siis veel seda võiks mäletada? Mina olen praegu ainus, kes suudab tolle Aare kujutlusi mäletada. Ma võiks ju öelda, et ma olen toda Aaret väga lähedalt tundnud, lausa naha alt ja aju seest – aga kus oli siis tollal see, kes praegu ütleb, et on teda tundnud? Seda ütlejat seal küll kohal ei olnud – või siis äkki oli, aga teda tunneb sealt hetkest ära võib-olla ainult see Aare, kes praegusest kolmkümmend aastat hiljem olemas on ja kes võib öelda, et on tundnud mõlemat varasemat. Või kuidas, vana Aare?

Olid suured Zillid, natuke kurja näoga ja korraliku baritonmürinaga, mis polnud ühtlane, vaid meenutas natuke nagu mingit põrisevat propellerit. Üksvahe oli onu Jaagul ka Zill, mis seisis õue peal. Siis olid Kamassid, ilma ninata, lameda esiotsaga, nende hääl oli kuidagi rahisev, pehme ja nagu mingi kõrin oleks sees olnud, umbes nagu häälega hingamine, midagi lohejat. Need olid sageli suurte furgoonidega, sinine kiri „Sovtransavto“. Neile sarnase häälega olid Ikarussid, ilusad bussid, mis olid kas kollased (linnaliinibussid) või alt punased ja ülalt valged (ekspressbussid). Nende hääl oli minu lemmik, jõuline, aga samas mahe, tämbris midagi teralist, rebaslikku ja rafineeritut – väga selgesti eristuv kõla, kuidagi suursugune ja intelligentne. Enamus busse olid Lassid – nende hääles oli mingi vokaalsus sees, mingi sile selgus (kuigi mõnikord oli mingi propellerjas vibra ka); sageli ümisesin bussi mootoriga kaasa, püüdes saavutada unisooni, jälgides, kuidas käiguvahetus on nagu hingetõmme mootori üminas ja kuidas mootori hääl voolab aeglaselt kõrgemate toonide suunas. Olid ka vanad Lassid, millel oli kumer tagakülg ning kumerad aknakesed ülal nurkades, neid jäi üha vähemaks, millest oli kahju, sest nad meeldisid mulle uutest Lassidest rohkem. Olid veel Pass-bussid, tömbi esiotsaga, otsekui murelikult mõttes näoga, nendega sõitsin harva, neil oli mingi õrnalt õiendav või nõudlik toon juures, samuti mingi jämedam vibra. Natuke sarnased nii näolt kui häälelt olid Uassid, mida oli nii mikrobusside kui väikeste veo- või furgoonautode kujul. Olid veel Kassid, suured veoautod, aga neid oli nagu vähe ja ei saanudki vist õieti selgeks, mille poolest nad erinevad. Siis olid veel Villised, riidest kabiinidega, suviti lahtised, nendega unistasin sõita, aga sain vaid korra – talvel külma ilmaga, nii et polnudki nagu huvitav. Olid veel Latvija mikrobussid, mille nime ma tollal ei teadnud, kutsusin neid „marssuuttaksodeks“ (nii nende kohta öeldi – marsruuttakso, sest neid kasutati põhiliselt linnade vahel ilma vahepeatusteta sõitvate bussidena, kuhu eelmüügist pileteid ei ostetud); neil oli kaldus eenduv nina ja Volga moodi mahe surin. Olid veel mingid kandilisema moega ja lühikese tömbima ninaga mikrobussid, mille hääl oli kähisevam ja põisjam, aga mille nime ma ei teadnud. Muidugi võis Tallinna tänaval aeg-ajalt näha ka erilisi masinaid – traktorid, mille hääl oli rärärärärä; traktorite eriklass olid kopaga traktorid, mis eristusid värvilt – tavaliselt olid traktorid sinised, need aga mingi helekollase ja sinise kombinatsioon; uuemal ajal ilmusid veel punased ühtlasema saundiga traktorid; võimsad hiigelratastega Bellarussid, mille madalas träninas oli ka mingi vilin sees; linttraktorid, omaette disainiga, enamasti heleoranžid, sageli sahaga; traktoreid eristas veel see, et nende suitsutoru oli püsti kabiini kõrval; punased õõtsuvad kombainid, mille häält ei mäleta, aga mida joosti vaatama kui erakordset nähet – ju siis pidi hääles olema midagi, mis andis märku, et tuleb joosta (mingi Kamassi ja Ikarussi kanti tämber?); teerullid, mis sõitsid aeglaselt ja unnates ning rullide metalli klobisedes. Omaette klass olid autod, mis pritsisid tänavale vett (kuidas me neid nimetasimegi – pritsiautod?), enamasti Gassid või Zillid, mille aeglast kulgemist veesihina saatel oli huvitav kaasa kõndida ja mis tekitasid kuivadel päevadel väikse kognitiivse nihke, sest asfalt jäi nende järel vihmase ilmega. Oli prügikastiauto, mida jälgisin tagatoa aknast, kui ta konteinereid vahetas – Gass, millel oli kasti asemel prügikastide platvorm, lisaks ka väike kraana peal, mida juhiti platvormi serva all olevatest väikestest hoobadest. Päris kraanaautod olid enamasti Zillid. Tuletõrjeautod olid vist enamasti Zillid, miilitsal enamasti Moskvitsid või Villised (aga mitte riidekattega, vaid üleni plekist), kiirabil Latvijad või vahel ka Uassid; kõigil oli eristuv sireen – tuletõrjel jämedalt üürgav pasun, kiirabil hele aeglaselt tõusev ja langev sopran, miilitsal ekstravertne kiirema rütmiga tüüdüü-tüüdüü. Kõigil olid vilkurid peal; vilkur oli miskipärast ka kollase furgooniga gaasiavarii-autol (uuem Gass), aga ma ei näinud seda kunagi vilkumas. Gaasiballoone toodi autoga, millel oli kasti asemel mingi restisarnane asi, kuhu balloonid olid külili ritta pandud, mees tõmbas metallkonksuga ballooni välja ja hiivas õlale. Olid saha-autod – kollased traktori moodi masinad, suur rullhari all ja sahk ees, esirattaid ühendas kabiiniga pikk rauast tala.

Mõnikord väga harva võis näha sõiduautosid, millel oli rool paremal pool – ühtedel mu vanemate noorpõlvesõpradel oli selline pikap-Moskvits. Olid Niivad, kõrgemad ilma tagausteta ja ilma pagasnikuta sõiduautod, mis aga polnud kunagi eraautod, vaid tööautod (hiljem olengi lugenud, et need olid põllumeestele mõeldud moodsad džiibi-tüüpi masinad).

Vahel võis näha vanu autosid – vana Volga, ümarate joontega suuremat sorti sõiduauto, vana Moskvits, samuti ümar, aga keskmise suurusega, neis oli midagi vanaemalikku, ja päris vana Moskvits, pisike kuudike, nagu ilus nipsasi, väga hubane; aga nende hääli ma eristama ei õppinud, neid oli harva. Küll aga oli uuest sapakast eristatav vana sapaka ehk maantemuhu hääl – see oli uue omast veelgi põrravam ja mulisevam, mingi kuulipilduja moodi tärin oli seal. Olid Pobeedad, väärikad kumera seljaga masinad, mis tundusid vanade Volgade sugulased olevat, mõlemad meenutasid poolkiila peaga ümara näoga vanamehi. Aeg-ajalt võis näha undavaid ekskavaatoreid. Oli Leivaauto – minu meelest täitsa omaette automark, helehallid furgoonautod, mille külje peal oli „Leib“ ja „Hleb“ ja millel oli sile lahke nägu (kuigi sama välimusega olid vist ka Piimaautod). Olid Invaliidiautod – kastisarnase ilmega pisikesed masinad, häälelt põkatsid; kui aknast sisse vaadata, siis polnud tal pedaale, vaid mitu kangi. Olid pikad Tšaikad – need olid ainult mustad ja nendega sõitsid tähtsad ninad, neid nägi harva (ükskord, kui käisin õhtupoolses vahetuses koolis, jäin tundide lõpus kõige viimasena üksi klassi kohmitsema, õpetaja oli ka, kui sisse astus koos kaaskonnaga mees, keda ma olin näinud telekas – Indrek Toome, ütlesime vastastikku tere, all kooli ees nägin hämarikus seismas Tšaikat – oli elamuslik). Olid veel nürinurkse näoga tumerohelised sõjaväe veoautod (Krassid?).

Omaette häälteliik oli muidugi uste hääled – sõiduautodel mahedamad (Siguliil vist kõige viisakam, pigem pehmete plõksude kimp kui mütsatus), veoautodel plekised kolakad või kõmakad, busside automaatselt avanevatel ja sulguvatel ustel pahh-kss koos väikse kolina, kiiksu või kääksuga, oleneb, kui kulunud uks oli. Ekspress-Ikarusside peaaegu hääletud uksed oli selle kõrval juba täielik subtiilsus ise – väike hõngus avanemisel ja õrn põntsatus sulgumisel

Millalgi tekkisid suuremat sorti sinised valgete katustega furgoonautod, ja siis ka need valged matkaautod, millel on furgooni asemel väike elamine, aga see langes vist juba aega, kui mu autohuvi hakkas mööduma. See saigi otsa juba enne, kui autodekliima pöördus, sest kui üha rohkem tekkis välismaa autosid, siis ei äratanud see enam minus mingit erilist kirge, nii et neid ma enam selgeks polegi saanud. Mersu veel tunnen ära (temas on midagi volgalikku), ja Ferrari ka (ta on lihtsalt nii stiilne), aga ülejäänud autod on mu jaoks üsna ühtlane segane mass (no neid üleelusuurusi Ameerika autosid ka muidugi eristan Euroopa ja Aasia omadest). Häältest ei maksa rääkidagi – diferentseerimatu võõrkeel.

Seejuures ma ei tundnud iial huvi autode kui masinavärkide vastu, mootorid või autode juures nokitsemine ei huvitanud mind üldse; see oli puhtalt esteetiline, aistiline, meeleline huvi autode kuju, hääle, liikumisviisi vastu – nad olid kaunid kineetilised ja helisevad esemed, mille puhul käis muidugi juurde ka tähelepanu selle kogemuse (või kujutluse) suhtes, kuidas nende sees „olla on”; nad olid teatavad aistilise „liikumises-asumise” seadeldised, teatav kunstivorm – kulgev ja mühistav arhitektuur.

Teadaanne

Vikerkaares ilmus arvustus Taavi Noveki romaanile "Valegiid". Samas on ka juttu teistest ;paranoia väljaannetest - Leo Luks kirjutab Kiwa romaanist ja Psaiko autorikogust ning Igor Kotjuh Jelena Glazova luulekogust. Üldse on huvitav Vikerkaar, palju juttu mängust selle erinevates ilmumites. Ja uus tükk Rigveedast eesti keeles - Jaan Puhveli tõlkes!

Teadaanne

TAAVI NOVEK. VALEGIID. Tartu: ;paranoia publishing group ltd., 2014. 184 lk. 

Kuid lugu, mis on imelik, tuleb avalikuks, ning see lugu on hea. See saab kiidetud ja on hea ja suurepärane ja kriitikutele meeldib. Lugu vohab meedias. Lugu näidatakse kanalites, infokanalites, lugu on eripärane, kummaline, kuid hea. Siin on hea pinnas, mõtlen endamisi, kuidas miskit vohama panna.

Lugu vohab aina edasi, mõni kuulab lugu, mõni loeb, mõni tsiteerib. Kes einestab koos looga. Kõik on lubatud ja lugu on hea. 

„Valegiid”, lk 152-153 

Ütlen kohe ära: ega ma tegelikult siinse jutuga muud ei tahagi, kui anda teada, et selline raamat on olemas – meil on nüüd võimalik lugeda Taavi Noveki romaani „Valegiid”. Miks ma seda teada tahan anda? Sest minu meelest on see hästi kirjutatud ja huvitav tekst, mis võib senise kasina (peaaegu olematu, kui mitte arvestada kirjastuse enda esitlusüritusi) kajastuse tõttu inimestel kahe silma vahele jääda. Ta on küll ilmunud kontekstis, mis võimaldab raamatu kergesti kõrvale heita neil, kelle jaoks eksp ja „tartu värk” ei paku suuremat huvi, kuid ma arvan, et kultiveerides küll kohati ekspi autoritelt tuttavaid poeetikaid, on see raamat kommunikatiivne ka väljaspool seda kitsamat skeenet – sest tema siht on kaugem kui lihtsalt eksperimentaalsete tekstuaalsuseviiside kasutamine. Tegelikult on muidugi suuremal osal ekspist see kaugem siht olemas (kord metafüüsiline, kord ideoloogiakriitiline, kord midagi kolmandat), aga Noveki puhul on see ehk ilmsem. Lõpuks, ega see eksp polegi Noveki raamatu puhul möödapääsmatult tähtis, see raamat on huvitav ka iseendast. Ühesõnaga, ma arvan, et tegu on ühega möödunud aastal ilmunud Eestis ilmunud olulistest raamatutest. Ja ma ei mõtle seda mingis aastaedetabelite kontekstis (mis on järele mõeldes üks üsna tüütu žanr), pigem niipidi, et meil on jälle üks oluline raamat, mis juhtumisi möödunud aastasse sattus.

Raamatu saatesõna, mille on kirjutanud Carol Katkoff, ütleb põhilise tausta juba ära – „Valegiid” on roman à clef ühe inimese kogemusest, kel psühhotroopsete ainete mõjul tekkis dissotsiatiivne häire, mida aga aastaid ekslikult raviti skisofreeniana. Raamat ongi rägastik psüühiliste olekute, ränga haiglakogemuse ja seltsielu hallutsinatoorsepoolsete juhtumite kirjeldustest. Sellega on põhisisu ära öeldud, romaanil pole üht läbivat süžeeliini, kuid kogu tekstivoog on siiski märkimisväärselt sidus mingil muul tasandil, mis tuleb intensiivsest assotsiatiivsusest ning kirjelduste-mõttekäikude tihedast läbikirjutatusest.

„Valegiid” on niisiis pärisreferentsiga tekst, mis tähendab, et see pole püüe „segast panna”, vaid suund on vastupidine: see on pigem püüe segadusest välja tuua mingi jälgitav ja korrastatud kogemuse tekstuur ja faktuur. Teksti kulg ise on hoolimata kirjaliku meediumi spetsiifikale omastest võtetest (sihilik ortograafiaga mängimine, hääldamatute märkide kasutamine jms) märgatavalt kõneline – siin on läbisegi pajatamine, soigumine, hüüdlemine, kõnekomistused ja neist võrsuvad kõrvalharud ja nii edasi. Ilmselt just see kõnesarnasus (mis pole lobe kõnekeelsus, vaid kohati üsna rafineeritud retoorika) on üks oluline tegur, mis tekstile tema pingsa voolavuse annab. Et seejuures pole teksti üleliia siledaks toimetatud, käib asja juurde, kirjapildi ogalisus ja vehklevus kasvab sisust loomupäraselt välja.

Mis on kõige selle juures üllatav, on kogu teksti läbipikitus teatava iseäraliku koomikaga. See humoorikus loob pisut pehmendava voodri, kui tegu on nt lihtsamate keelenaljadega, kuid teisalt võimendab (või ehk isegi lihtsalt selitab) kirjeldatava kogemuse teravust, kui seda kujutatakse hüperboolse sarkasmiga. Ja alati ei olegi piir nalja ja teatava tingliku poetiseerimise vahel selge, nt siis, kui vastukaaluks Raja tänava majale (Tartu hullumaja) räägitakse Ruja tänava aadressidel asuvatest kohtadest. Või siis, kui II osa alguses kirjeldatakse pikalt ja sisseelamisega nägemuslikku pilti sellest, kuidas minategelane hakkab laudatööliseks, vihub tegutseda keset sõnnikut ja põhku, supleb läbisegi virtsas ja piimas, et seejärel muutuda lehmaverega maalivaks kunstnikuks. Teatavad agraarsed motiivid läbivad seda muidu urbaanse ilmega teksti mujalgi, hullumajagi võrreldakse lehmalaudaga, oma inimesi zombideks muutev psühhiaater või robotiteks muutev kapitalist koonduvad märksõna talupoeglikust minevikust pärit märksõna „saks” alla.

Olukorra masendavusest hoolimata see tekst rokib ja gruuvib ja on funky. Kuid mitte ainult seda, see pole ainult eriline teistsuguste teadvusseisundite kirjeldus ja tekstiline jouissance. Ühtlasi on see ka jõuline ja raevukas eesti „Käopesa”, kus psühhiaatria suhe oma tahtest ilma jäetud ja farmatseutiliste depoodega tuimestatud patsiendiga on võimusuhe selle alasti kujul. See on antipsühhiaatriline romaan, ja nagu ikka, on antipsühhiaatria oma tuumas ka laiemalt ühiskonnakriitiline nähtus. Nii et kui rääkida „Valegiidi” ühiskonnakriitilisusest, siis pole see pelk virisemine tarbijalikkuse või tööturu korralduse suhtes, vaid sisaldab endas tuumsemalt revolutsioonilist hoiakut. Kõiki neid vihapurskeid robotite ühiskonna vastu (kompaktsemalt lk 155-161) või torkeid kultuurilise institutsionaliseerituse pihta või isegi segasuses vormuvaid mõrvakujutelmi tuleb näha tolle fundamentaalsema mässu ilminguina. Õigupoolest polegi see ühiskonna kriitika (see oleks pelk demokraatlik puuduste kodustamise vorm), vaid ühe teatava eksistentsimudeli kriitika. Seda jagub isegi tiitli pöördele, kus copyrighti juures on märge „Kõik õiglused on kaitsetud” - just sellise ohu radikaalsesse teostumisse „Valegiid” meid ekskursioonile viibki.

Ega selles romaanis mingit selget väljapääsu või lahendust ei pakutagi, kuigi võib aimata, et prototüüp on kõige hullemad ajad seljataha jätnud. Romaani enda lõpp on irooniliselt ja vapralt lootusetu – vahe mässu ja resignatsiooni vahel on võib-olla liigagi õhuke.

Muidugi see raamat „meenutab” midagi. Kindlasti on siin mingeid paralleelsusi Kiwa assotsiatsionismiga ja Erkki Luugi põllunduslike fantaasiatega, aga kindlasti on Noveki „Valegiid” Jaan Oksa tekstipsühhedeelia ilmseim järglane tänases eesti kirjanduses. Ühtlasi tõid mõned sõgedalt järjekindlad meeleseisundite kirjeldused meelde passuseid Madis Kõivu karmima koega romaanidest nagu „Päev” või „Keemiline pulm”. Siin on teatavat vahingulikku uljast suhtumist endasse kui teksti ainesse (Vahingut ka mainitakse romaanis korraks). Ja ühtlasi täidab Noveki romaan mõneti seda lünka, mis meie kirjandusse jäi pärast Jüri Ehlvesti, kuigi Ehlvesti meetod on pigem pahaaimamatut lugejat kuhugi paranoilisse painesse sisse vedav, Novek on pigem kihutaja, kelle puhul lugejal tuleb jälgida, et kurvides sõidukist mitte välja lennata. Aga see kõik ei tähenda, et Novekit peaks lugema mainitute parafraasina (reklaamtekst viitab veel Kerouacile) – minu arvates on „Valegiid” selleks liiga orgaaniline nähtus. Pigem on ta nendega lihtsalt teatavas stilistilises ja laadilises dialoogis. Kõik tekstitehnilist või intertekstuaalset mõnu pakkuv on vaid vahendid, kui üldse midagi sihipärast. See on väga elus tekst.

Selliseid raamatuid ilmub harva, sest neid ei saa välja mõelda; neid saab vaid vaevaga ja vastutahtsi kogutud haruldasest ainest välja tahuda.

Ma olen oma kohuse täitnud, olen oma teate edasi andnud.

*

Tegin lugemise ajal ka listi raamatu sisukorras antud soundtrackist, lisaks  muusikat, millest raamatus veel juttu on:

Poisikesepõlv

Tõnis Saadojal oli Narvas maalinäitus "Arhitektuurifoto väikese poisiga". Kirjutasin näitust saatva ajalehe jaoks ühe jutukese.

POISIKESEPÕLV

Kui ollakse poisike, siis on põlved suviti aeg-ajalt kriimulised ja kärnas. Nagu raspliga oleks tõmmatud. See on sellepärast, et kukutakse, ja kui asfaldi peale, siis marrastatakse põlved ära, ja vahel ka käepäkad, sest käed pannakse toeks ette, alguses on kibe ja kirvendav valu, siis kasvab põlvedele pruun korp peale, mida siis jõudumööda ära nokitakse, nii et alt tuleb nähtavale roosakas uus nahk. Sõltub asfaldist, seda on mitmesugust – väikeste kividega segatud krobeline asfalt, see riivib rohkem, või must ja sile, see on leebem. On veel teravama killustikuga segatud asfalt, aga see on sõiduteedel ja sinna kukutakse harva, sest seal ei joosta. Aga just jooksmisest see tuleb, sest jooksmine kuulub poisikeseks olemise juurde – nii-öelda ei vaadata ette, usaldatakse maapinda ja oma jalgu rohkem, kui peaks; ei olda veel kahe jalaga maa peal – ollakse pooleldi õhus või siis põlvili – nagu inim-loom. Ollakse veel täiesti kogemata. Asfaldi kõrval kasvavad teelehed, neid pannakse katkistele põlvedele peale ja siis tõmmatakse lehevarrest rippuvaid helerohelisi niite, nii et leht tõmbub krimpsu. Aga joostakse selle pärast, et maailm on suur, jooksmine on poisikese viis maailmaga samamõõduline olla ja ruum oma kohaloluga ära täita. Jooksmine ise on lihtne, sest jalgadel on kerge kandam kanda ja jalad ise pole veel liiga pikad. Mitte kunagi hiljem pole jooksmine nii lihtne – kas mäletate seda hõlpsust? Lihtsa väleduse ajastu. Aega on jooksmiseks mõõtmatult, suvi on lõputu isegi veel augusti keskel.

See on maailm, kuhu ei kuulu akendest möödaminnes sisse vaatamine, sest akende juurde tuleb ronida – kui ulatub sõrmedega aknaplekist kinni, võib ennast üles vinnata. Aga üldiselt on see pigem majasoklite maailm – jahedust õhkavad õhuavad, vihmaveetorude otsad, kuhu võib käe õlani sisse ajada, müstilised tolmused keldriaknad, plekiga üle löödud soklikarniisid, räästaste tilkumisest tekkinud muster asfaldil, vahel sammalt kohe maja külje all seina ääres, millele võib paljajalu peale astuda. Majade jalamid – poisikese mõõtkava. Ajajärk, mil akende alt saab püstipäi läbi hiilida.

Vahel seistakse paigal – millal? Kui unustatakse end midagi vaatama – näiteks hoovist üle liikuvaid pilvi – kui ollakse kuulnud, et maakera pöörleb, siis pilvede liikumine on silmanähtav tõestus sellele. Või kui sajab, seistakse vihma käes, uudishimulikult ja mõtlikult. Või kui öeldakse „Oota mind siin” – nagu oleks ootamine mingi omaette asi, mida teha, mõnevõrra mõistatuslik; seda tehakse paigal olles, nii palju on selge. Vahel istutakse ja mõeldakse – aga poisike ei tea veel, et see on mõtlemine, tema mõtlemine on loomupärane mõlgutlemine nagu jooksmine ilma maad ja jalgu tähele panemata. Kõnnitee äärekivid on istumiskõlbulikud, mõõdu järgi, kuigi täiesti vabalt võib lihtsalt maha istuda. Püsti tõusmine ei nõua mingit pingutust, ja kui tõustakse, võib ilma hoogu võtmata jälle joosta.

Millal veel paigal seistakse – kui pilti tehakse. Aga siis mõtleb piltnik, poisike lihtsalt ootab kannatlikult. Poisikesele pole oluline, et temast jääks pilte, ta ei mõtle allesjäämisele ja jäädvustumisele, see on tähtis neile, kes ise enam kunagi poisikesteks ei saa. Ja siis ta seisab natuke aega nende heaks, see ei maksa talle midagi – sest tal on jooks põlvedes. 

 Foto: Sergei Stepanov

0lematute raamatute antoloogia - Bibliodesia oikopoios

Kiwa on koostanud "0lematute raamatute antoloogia", mille on välja andnud rahvusvaheline kirjastuskompanii ;paranoia. Antoloogia sisaldab 17 vihku, mida kirjastus ise tutvustab nii:

"Antoloogiasse koondatud teostes esitlevad kaheksateist autorit oma versioone olematutest raamatutest. Kõik autorid on eksp-eri-mentaalse kirjanduse taustaga, nende hulgas praegu raamatumüügi edetabelite tippe vallutavad Valdur Mikita ning Paavo Matsin, legendaarsed Erkki Luuk ja Kaarel Kurismaa, salapärased Andreas W ning Triin Tamm. Antoloogiasse on koondatud vaid selleks otstarbeks kirjutatud uustekstid, muuhulgas ilmub seni pikim eesti keeles kirjutatud palindroom – 1243 tähemärki Salmo Salarilt.

Antoloogia koostaja Kiwa resümeerib saatesõnas olematute raamatute olevat ajalugu ning Aare Pilv juhib avateoses tähelepanu Wittgensteini leiutatud uuele köitmisviisile – majaköitele. Uueks kohaliku identiteedi mõtestajaks tõusnud Valdur Mikita sooritab muinasdroonil vaatluslende, kaaslaseks eikeegi muu kui üks tuntumaid Eesti kunstnikke Marko Mäetamm. Triin Tamm kõpitseb raamatuteta pühenduste keelt ning Andreas W uurib vaid talle omasel viisil, mis oleks kui jätaks kõik kirjutamata? Chanel Dior ja Sven Vabar võtavad ette psühhogeograafilised ekspeditsioonid uurimaks prufeenikute olemisviisi ning vertikaalsete viirastuste hierarhiaid. Perifeeria ja pingealade kaardistaja Aune Ainson võtab liha luupi alla ja lapsgeenius Barthol Lo Mejor näitab maksimaalse põhjalikkusega, kuidas släng raamatu olematuks muudab. Legendaarse kirjandusrühmituse 14NÜ asutajaliige, teenekas eksp kirjanik ja mullu „Sinise kaardiväega“ masside lemmikuks saanud Paavo Matsin nendib, et vaenlane ei jõua kunagi põhja välja. Kaarel Kurismaa uurib väikeste masinate hingeelu, Kaspar Jassa lehitseb kasutamata kirjandust, Jaak Tomberg postuleerib inimest, kellel jääb puudu raamatust ning eesti progressiivse kirjanduse ikoon, neurolingvistikadoktor Erkki Luuk paljastab lõpuks ometi, kes on uhvutiv klõps.

Kuna kirjastus ;paranoia publishing group ltd. peab oluliseks eksp kirjandusvälja jätkusuutlikust, panustame ka uute talentide otsingusse – seekordses kogumikus debüteerivad näiteks Celer Tambre, Salmo Salar ja Gennadi S. Klein. Tambre vaatleb keha olematuid kujutlusi ning Salmo Salar tõdeb, et olustikudraamal ei tohiks vajaka jääda palindroomidest. Kohtla-Järve päritolu Gennadi S. Klein nihestab psühhoosi baasparameetreid."

Antoloogia esitlus ja M. Valdemari läbi viidud pühitsemine toimus 6. veebruaril Kumus, kus ühtlasi avati ka Tallinna XVI Graafikatriennaal, mille näitusel antoloogia teosena osaleb - ja nagu selgus, sai Kiwa ka triennaali auhinna.

*

Fotod mu jutu juurde on Kiwa teinud Haus Wittgensteini juures ja sees, ka loo pealkiri on Kiwa idee. Lisalugemiseks võib soovitada Kiwa enda lugu sellest majast.
[Kummalisel kombel on Haus Wittgensteinist inspireeritud ka samal ajal Kumus olev Dénes Farkasi näitus "Ilmne paratamatus", mis oli 2013. aasta Veneetsia biennaalil; vt ka Jan Kausi arvustust. Oma lugu kirjutades polnud Farkasi projekt minu teadvusse jõudnud.]

BIBLIODESIA OIKOPOIOS

Viibisin novembris 2013 nädal aega Helsingis. Mu eesmärgiks oli tutvuda Helsingi wittgensteiniaanaga, sest Helsingi ülikool on olnud oluline Wittgensteini uurimise keskus, soomerootsi filosoof Georg Henrik vonWright (kes oli Wittgensteini järglane Cambridge'i ülikooli professorina) oli üks kolmest Wittgensteini pärandi hooldajast ja korrastajast. Von Wrighti ja Wittgensteini arhiiv (WWA) on nüüdseks Helsingi ülikooli teoreetilise filosoofia osakonna juures, seda peetakse maailma kõige ammendavamaks ja parimini organiseeritud wittgensteiniaanat koondavaks arhiiviks.

Arhiiv asub kesklinnas, Unioninkatu ja Fabianinkatu vahel Metsätalos (1939 valminud metsandusteaduskonna hoone, ajastuomaselt fungimõjuline klassitsism, nagu Mussolini esindushooned või Tallinna ülikooli peahoone), mille 6. korrusel pesitsevad filosoofid. Võtsin ühendust arhiivi kuraatori dr Bernt Östermaniga, hallineva habemega, kuid siiski veel noorusliku mehega, kes ei pidanud lugu üleliigsetest formaalsustest. Ta tutvustas mind arhiiviga ja juhatas mind selle nädala jooksul päris kenasti, printis mulle osakonnas välja arhiivi kataloogi täpsustatud ja detailse versiooni, mida internetis ei jagata, ühesõnaga oli igati abivalmis.

Reede õhtul, kui tööpäev (ja kogu mu sealne nädal) oli lõpule jõudmas, ütles dr Österman, et kui ma tahan enne lahkumist näha arhiivis leiduvat memorabiiliat (olin seni vaid tekste lugenud), siis on viimane aeg. Nägin Wittgensteini jalutuskeppi ning taskurätti, millega kaeti suure filosoof nägu pärast tema surma. Seejärel kutsus ta mind lähedal asuvasse Kaisla-nimelisse pubisse, et võtta hüvastijätuks mõned õlled. Ma õlut ei joo, aga pooleldi viisakusest olin siiski nõus, võtsin kakaod. Jutu arenedes küsisin, kas Helsingis ühtki Wittgensteini originaalkäsikirja pole - küsisin täiesti suusoojaks, et juttu ülal hoida, sest ma teadsin, et originaalid on enamasti Cambridge'is, mõni üksik ka Viinis ja Oxfordis. Dr Österman ütles, et ei, aga pärast lühikest mõtlemist lausus, et siiski, üks asi on, kuigi seda pole kataloogis kirjas. Juba von Wright polnud neid katalooginud, kuigi need kümmekond paberilehte tulid arhiivi koos von Wrighti muu pärandiga tavalises pappkaustas, mille peale von Wright oli kirjutanud "Haus Wittgenstein" ja kolm suurt küsimärki.

Wittgenstein on oma elus ehitanud ühe maja. Kui ta oli pärast läbikukkumist külakoolmeistrina 1926. aastal tagasi Viini tulnud, lülitus ta oma õe Margarethe maja ehitamisse. Maja põhiarhitekt oli modernist Adolf Loosi lemmikõpilane Paul Engelmann, kuid Wittgenstein osales selle Bauhausi stiilis maja detailsemas kujundamises, näidates selles üles erakordset täpsust ning kõiki teisi meeleheitele ajavat kinnismõttelisust. Ta pööras erilist tähelepanu näiteks ukselinkide valikule (milleks ta kulus aasta) ning akendele disainis ta rasked raudeesriided, mis ulatusid maani. Kui maja oli peaaegu valmis, lasi ta ühe toa lage veel viimasel hetkel 30 millimeetrit kõrgemaks tõsta, et ruum oleks teda rahuldavate proportsioonidega. Kogu väline dekoor jäeti Wittgensteini nõudel ära, nii et tulemuseks oli lagedate seinte ja korrapäraste akendega lakooniline valge kuubistik. Siin juhtus taas see, mis tema rakenduslike ettevõtmistega ikka juhtus - nooruses oli temast filosoof saanud just tänu sellele, et aeronautikastuudiumi ajal propelleri disainimise juures matemaatilisi arvutusi tehes hakkas ta mõtlema matemaatika põhialuste üle ning lugema Russelli; nüüd nägi ta oma inseneritööd mitte pelgalt ühe maja ehitamisena, vaid kõigi võimalike ehitiste aluspresentatsiooni loomisena.

Õde Gretl elas majas kuni oma surmani 1958 (välja arvatud sõja ajal, mil ta oli Ameerikas paos ja hoones majutati punaarmeelasi). 1960. aastate lõpus müüs suguvõsa maja maha, see taheti isegi lammutada, kuid arhitekt Bernhard Leitneri initsiatiivil võeti hoone siiski kaitse alla.

1975 ostis maja ära Bulgaaria Rahvavabariigi saatkond, kes tõi sinna oma kultuuriosakonna. Majas tehti loomulikult korralik remont. Selle käigus aga hakkas mõnedest kohtadest - seintest, põrandate ja lagede vahelt - välja tulema arusaamatuid paberilehti. Nad olid täidetud kord ladinakirjalise arusaamatu tekstiga, kord aga päris tundmatu kirjaga. Lehed koguti kokku ning Bulgaaria saatkonna kultuuriatašee Petar Botev (keskpärane luuletaja, kuid diplomaadile hädavajalikult ülimeeldiv suhtleja) jättis leiu oma isiklikku lauasahtlisse alles. 1980. aastate algul suunati ta diplomaatilisele tööle Helsingisse. Ühel diplomaatilisel vastuvõtul kohtus ta von Wrightiga. Neil tekkis juttu sellest, et Botev on töötanud Haus Wittgensteinis, ja muuhulgas ka huvitavast leiust. Botev lasi mapi Sofiast Helsingisse saata, et neid von Wrightile näidata. Von Wright tunnistas, et tegemist on Wittgensteini käekirjaga, niipalju, kui seda on võimalik identifitseerida (tundmatuid märke, mida oli lehekülgede kaupa, polnud muidugi millegi varasemaga võrrelda). Botev kinkis mapi von Wrightile. Lähem uurimine tegi selgeks, et ladinakirjaline tekst oli üsna lihtsasti lahti kodeeritav, enamasti oli see samasugune kood, milles Wittgenstein tavatses kirja panna märkmeid, mis puudutasid isiklikku elu, religiooni ja kunsti, ühesõnaga seda, mis ei kuulunud filosofeerimise alla; see kood on lihtne - tagurpidi pööratud tähestik, kus a tuleb lugeda z-ks, b y-ks, c x-ks jne - ja vastupidi. Oli ka keerulisemaid koode. Mis aga jäi mõistatuseks, olid tundmatud märgid - need sarnanesid kujult etioopia või armeenia kirjaga, kuid Helsingis ega Cambridge'is ei suutnud ükski keeleteadlane neid dešifreerida. Von Wright oli igal juhul kahelnud, et tegu on nonsensiga, ja ilmselt see oli ka põhjus, miks ta seda kataloogi polnud lisanud. Dr Österman ütles, et mõned WWA töötajad on esitanud hüpoteesi, et see on mingit laadi privaatkeele katsetus, kuigi teised suhtusid sellesse skepsisega - miks oleks Wittgenstein pidanud mingi kunstilise kontseptuaalse absurdiga tegelema? Igal juhul paistis, et kui see tekst midagi tähendas, siis oli sel seos maja endaga, sest siin-seal leidus mingeid visandlikke jooniseid koos arvudega, mis meenutasid mõnede majasoppide abstraktsioone.

Mis aga von Wrighti skepsist (või piinlikkustunnet) veelgi suurendas, oli asjaolu, et dekodeeritavad osad (mida polnud palju) koosnesid enamasti sufide tsitaatidest - polnud mingeid muid andmeid, et Wittgenstein oleks huvi tundnud sufistliku kirjanduse vastu, kuigi religioosne kirjavara oli tema elus ju olulist rolli mänginud (kas või kuulus Tolstoi evangeeliumikommentaar, mille ta oli sõja lõpul Tarnowist ostnud ning vangistuses lugenud). Ometi - siin nad olid. Näiteks lehel, mis oli leitud sellesama 3 cm tõstetud laega toa laenurgast, oli kaks tsitaati. Üks neist oli Hazrat Inayat Khanilt (Indiast pärit muusik, kes oli 1910 Läände tulnud ning levitas avarat mittekonfessionaalset sufismi Euroopas, Venemaal ja Ameerikas) ning kõlas "Kõik meie elus kõneleb, isegi kui näib vaikivat" (mis toob kohe meelde Wittgensteini Tractatuse kuulsa lõpulause, eksju - Österman oli pärast teist õlut üsna intensiivseks muutunud). Sellele järgnes tsitaat Muhamedi vennapojalt Alilt endalt: "Mitte keegi ei jõua tõeni enne, kui ta on suuteline mõtlema, et tema tee tõeni võib olla hoopiski väär. Sest need, kes suudavad vaid uskuda, et nende tee on kindlasti õige, polegi uskujad, vaid inimesed, kes ei suuda mõelda teisiti, kui nad juba mõtlevad."

Et Wittgenstein sokutas sufistlikke tsitaate enda ehitatava maja konstruktsioonide vahele, suheldes samal ajal Viini uuspositivistidega (kes, nagu Wittgenstein pidi meelehärmiga tõdema, olid tema Tractatusest täiesti valesti aru saanud), oli von Wrightile tundunud täiesti uskumatuna, nii et ta olevat vanemas eas kahtlustanud isegi, et luuletajast diplomaat Botev oli talle mingi õela nalja visanud. Ometi ei söandanud von Wright mappi ka oma arhiivist välja visata.

Asja komplitseeris muidugi see, et loomulikult polnud maja remondi käigus kõiki seinu, lagesid ja põrandaid lahti võetud, nii et ilmselt on osa käsikirjast endiselt majas varjul. Et kogu käsikiri tervikuna kätte saada (ja loodetavasti ka mingi dekodeeriv võti leida), tuleks maja lahti lammutada. Mõned WWA töötajad (näiteks professor Jan von Plato) on aga oletanud, et tervikkäsikiri oleks ilmselt väärtuslik dokument, mis seletaks tagamaid, miks Wittgenstein loobus oma Tractatuse keelekäsitusest ning liikus keelemängude kontseptsiooni poole. Kui lähtuda hilis-wittgensteinlikust vaatest, et "tähenduson tarvitus", siis ilmselt tuleks eeskätt kuidagi lahti tõlgendada tõsiasi, et Wittgenstein on kasutanud oma õele ehitatud maja oma kõige müstilisema käsikirja luksuslikuks köitmiseks. Seda lausus dr Österman mulle juba õues, enne, kui trammi peale astus.

*

See viimane pilt on minu enda tehtud, kui ma novembris Helsingis käisin - näoga siiapoole on Metsätalo, kus WWA asub.

Černov (Katkend "Aeglaste" I osast)

"Acta Semiotica Estica" X numbris ilmus katkend Igor Černovist, mille olin varem oma blogisse üles riputanud. Ajakirjanumbri sisukorda ja artiklite resümeesid võib lugeda siit.