30/04/2015

20 000 ljööd vee all

Vikerkaares ilmus kimp Jaan Ajaliku ja Aare Pilve tekste. Üks neist on "20 000 ljööd vee all II", mille kohta toimetaja ütles kommentaariks, et "otsekui kahe juba klassikalise žanri, wimbergi ja mudlumi ristand, mida on vääristatud veel millegagi". Sellel on ka lühike esimene osa, panen nad siia mõlemad üles.







20 000 LJÖÖD VEE ALL

gass, krass, uass,
kamass, lass, zill, emtejott,
eekapee, etekavell, ennesvee,
sanepidjaam, ennelkapee, orgkomitee,
epetee, komsorg, sorvo,
kekk, perbüroo, veksa,
tett, ükatee, tee-errüü,
trev, tipp, aatekaa,
eke, konss, ekseko,
peda, ennefesvee, ee-elkaennüü,
saksadeevee, õmm, epa,
eüe, geebedee-kaapetee, sovtransavto,
ratt, punanerett, ramm,
veetekaa, aakaeskaa, almavüü,
tsikk, jottemkaee, eevepee






20 000 LJÖÖD VEE ALL II


Mu esimene sõna olevat olnud „auto“ – sõitsin võileivaga mööda köögilauda ja ütlesin „outu“.
Ise ma seda ei mäleta. Aga ma mäletan, et ma suutsin lõpuks autosid hääle järgi eristada – ma ei pidanud aknast välja vaatama, et teada, kes parajasti õue sõitis. Onu Edgaril oli valge Sigulii, ühekordsete ümmarguste tuledega (olid ka kahekaupa paaris esituledega sigullid) – pisut kõrgem sahisevalt pehme hääl. Onu Jaanil oli hallikas Moskvits – pisut madalam ja jämedama mürafaktuuriga heli (Jaanil oli ümmarguste paaristuledega mosse, olid ka moodsamad kandiliste laternatega, nonde hääles oli lisaks mingit nurruvat rõminat, ja olid pisut vanemad, millel olid ees ühekordsed ümmargused ning taga teravate otstega piklikud tuled ja pagasniku ümber kahel pool olid kõrgemad servad – selline oli meil endil, aga ta läks katki enne, kui ma autodest tõsisemat sotti hakkasin saama). Onu Matil oli kollane Volga, millega ta taksot sõitis – rahulik voogav sügavama ja laiema tämbriga surin. Onu Vellol oli valge Saparoosets – valjem põrin, mingi selgelt eristatav põkk-põkk oli seal sees (seda sai järele teha, kui koguda sülge kurgulae tahaotsa ja lasta sel hääle käes vibreerida); sapakas oli teistmoodi, sest tal polnud tagumisi uksi ja pagasnik oli ees. Isal oli järjest kaks veoautot (mille kohta ma alguses ütlesin „veaauto“; kui mulle pärale jõudis, et „veo-“ ja et sellel nimel on mõte sees – need on autod, millega veetakse –, siis tekkis uus mõistatus, et miks sõiduautosid sõiduautodeks nimetatakse, sest sõidavad ju ometi kõik autod). Mõlemad isa autod olid Gassid, alguses too vanemat sorti eest kitsamaks mineva ninaga, halli kabiiniga; heli oli mõistagi suurele autole sobivalt tugevam, mingi sisemise pehme kriginaga, mida saatsid auto kõikumisest tulevad käginad, kui isa aeglaselt ümber majanurga meie akende alla või keset hoovi seisva pärna alla keeras – nagu laev. Teine Gass oli uuem, kandilise ninaga, tumerohelise kabiiniga, selle hääl oli madalam ja mürisevam. Millalgi sõitis isa veel Pirukaga – see oli oranž furgooniga mosse. Mingil ajal lisandus hoovi autodele veel Elja peigmehe Saša uutsorti kandiliste laternatega Sigulii, ainult nüüd nimetati neid juba Ladadeks, tagaklaasil oli kiri „Lujaa laatua Lada“.
Muid autosid nägi tänaval, käisin neid Kingissepa ja Tallinna tänava nurgal vaatamas. Sõitsin rattaga sinnani, vaatasin autosid ja valisin välja, milliseks autoks mu ratas nüüd kehastub. Ma ei mäleta, aga loogiline on, et ma valisin ta välja aleatooriliselt – midagi umbes laadis, et vaatasin esimese tuleva auto numbrimärki, võtsin sealt esimese numbri – või kõikide numbrite summa – ja siis lugesin niimitu autot; see on näide valikutoimingu kohta, ei mäleta konkreetseid protseduure. Ja siis sõitsin sealt alla (ristmikul oli väike kõrgendik, kust alla sõites sai hoogu) ning kujutlesin, et sõidan selle autoga. Kas on õige öelda, et mina kujutlesin? Kas ei peaks ütema, et tema kujutles – sest praegu pole ma vist küll võimeline kujutlema, et mu ratas on mingi konkreetne auto kõigi oma eripäradega? Aga kes siis veel seda võiks mäletada? Mina olen praegu ainus, kes suudab tolle Aare kujutlusi mäletada. Ma võiks ju öelda, et ma olen toda Aaret väga lähedalt tundnud, lausa naha alt ja aju seest – aga kus oli siis tollal see, kes praegu ütleb, et on teda tundnud? Seda ütlejat seal küll kohal ei olnud – või siis äkki oli, aga teda tunneb sealt hetkest ära võib-olla ainult see Aare, kes praegusest kolmkümmend aastat hiljem olemas on ja kes võib öelda, et on tundnud mõlemat varasemat. Või kuidas, vana Aare?
Olid suured Zillid, natuke kurja näoga ja korraliku baritonmürinaga, mis polnud ühtlane, vaid meenutas natuke nagu mingit põrisevat propellerit. Üksvahe oli onu Jaagul ka Zill, mis seisis õue peal. Siis olid Kamassid, ilma ninata, lameda esiotsaga, nende hääl oli kuidagi rahisev, pehme ja nagu mingi kõrin oleks sees olnud, umbes nagu häälega hingamine, midagi lohejat. Need olid sageli suurte furgoonidega, sinine kiri „Sovtransavto“. Neile sarnase häälega olid Ikarussid, ilusad bussid, mis olid kas kollased (linnaliinibussid) või alt punased ja ülalt valged (ekspressbussid). Nende hääl oli minu lemmik, jõuline, aga samas mahe, tämbris midagi teralist, rebaslikku ja rafineeritut – väga selgesti eristuv kõla, kuidagi suursugune ja intelligentne. Enamus busse olid Lassid – nende hääles oli mingi vokaalsus sees, mingi sile selgus (kuigi mõnikord oli mingi propellerjas vibra ka); sageli ümisesin bussi mootoriga kaasa, püüdes saavutada unisooni, jälgides, kuidas käiguvahetus on nagu hingetõmme mootori üminas ja kuidas mootori hääl voolab aeglaselt kõrgemate toonide suunas. Olid ka vanad Lassid, millel oli kumer tagakülg ning kumerad aknakesed ülal nurkades, neid jäi üha vähemaks, millest oli kahju, sest nad meeldisid mulle uutest Lassidest rohkem. Olid veel Pass-bussid, tömbi esiotsaga, otsekui murelikult mõttes näoga, nendega sõitsin harva, neil oli mingi õrnalt õiendav või nõudlik toon juures, samuti mingi jämedam vibra. Natuke sarnased nii näolt kui häälelt olid Uassid, mida oli nii mikrobusside kui väikeste veo- või furgoonautode kujul. Olid veel Kassid, suured veoautod, aga neid oli nagu vähe ja ei saanudki vist õieti selgeks, mille poolest nad erinevad. Siis olid veel Villised, riidest kabiinidega, suviti lahtised, nendega unistasin sõita, aga sain vaid korra – talvel külma ilmaga, nii et polnudki nagu huvitav. Olid veel Latvija mikrobussid, mille nime ma tollal ei teadnud, kutsusin neid „marssuuttaksodeks“ (nii nende kohta öeldi – marsruuttakso, sest neid kasutati põhiliselt linnade vahel ilma vahepeatusteta sõitvate bussidena, kuhu eelmüügist pileteid ei ostetud); neil oli kaldus eenduv nina ja Volga moodi mahe surin. Olid veel mingid kandilisema moega ja lühikese tömbima ninaga mikrobussid, mille hääl oli kähisevam ja põisjam, aga mille nime ma ei teadnud. Muidugi võis Tallinna tänaval aeg-ajalt näha ka erilisi masinaid – traktorid, mille hääl oli rärärärärä; traktorite eriklass olid kopaga traktorid, mis eristusid värvilt – tavaliselt olid traktorid sinised, need aga mingi helekollase ja sinise kombinatsioon; uuemal ajal ilmusid veel punased ühtlasema saundiga traktorid; võimsad hiigelratastega Bellarussid, mille madalas träninas oli ka mingi vilin sees; linttraktorid, omaette disainiga, enamasti heleoranžid, sageli sahaga; traktoreid eristas veel see, et nende suitsutoru oli püsti kabiini kõrval; punased õõtsuvad kombainid, mille häält ei mäleta, aga mida joosti vaatama kui erakordset nähet – ju siis pidi hääles olema midagi, mis andis märku, et tuleb joosta (mingi Kamassi ja Ikarussi kanti tämber?); teerullid, mis sõitsid aeglaselt ja unnates ning rullide metalli klobisedes. Omaette klass olid autod, mis pritsisid tänavale vett (kuidas me neid nimetasimegi – pritsiautod?), enamasti Gassid või Zillid, mille aeglast kulgemist veesihina saatel oli huvitav kaasa kõndida ja mis tekitasid kuivadel päevadel väikse kognitiivse nihke, sest asfalt jäi nende järel vihmase ilmega. Oli prügikastiauto, mida jälgisin tagatoa aknast, kui ta konteinereid vahetas – Gass, millel oli kasti asemel prügikastide platvorm, lisaks ka väike kraana peal, mida juhiti platvormi serva all olevatest väikestest hoobadest. Päris kraanaautod olid enamasti Zillid. Tuletõrjeautod olid vist enamasti Zillid, miilitsal enamasti Moskvitsid või Villised (aga mitte riidekattega, vaid üleni plekist), kiirabil Latvijad või vahel ka Uassid; kõigil oli eristuv sireen – tuletõrjel jämedalt üürgav pasun, kiirabil hele aeglaselt tõusev ja langev sopran, miilitsal ekstravertne kiirema rütmiga tüüdüü-tüüdüü. Kõigil olid vilkurid peal; vilkur oli miskipärast ka kollase furgooniga gaasiavarii-autol (uuem Gass), aga ma ei näinud seda kunagi vilkumas. Gaasiballoone toodi autoga, millel oli kasti asemel mingi restisarnane asi, kuhu balloonid olid külili ritta pandud, mees tõmbas metallkonksuga ballooni välja ja hiivas õlale. Olid saha-autod – kollased traktori moodi masinad, suur rullhari all ja sahk ees, esirattaid ühendas kabiiniga pikk rauast tala.
Mõnikord väga harva võis näha sõiduautosid, millel oli rool paremal pool – ühtedel mu vanemate noorpõlvesõpradel oli selline pikap-Moskvits. Olid Niivad, kõrgemad ilma tagausteta ja ilma pagasnikuta sõiduautod, mis aga polnud kunagi eraautod, vaid tööautod (hiljem olengi lugenud, et need olid põllumeestele mõeldud moodsad džiibi-tüüpi masinad).
Vahel võis näha vanu autosid – vana Volga, ümarate joontega suuremat sorti sõiduauto, vana Moskvits, samuti ümar, aga keskmise suurusega, neis oli midagi vanaemalikku, ja päris vana Moskvits, pisike kuudike, nagu ilus nipsasi, väga hubane; aga nende hääli ma eristama ei õppinud, neid oli harva. Küll aga oli uuest sapakast eristatav vana sapaka ehk maantemuhu hääl – see oli uue omast veelgi põrravam ja mulisevam, mingi kuulipilduja moodi tärin oli seal. Olid Pobeedad, väärikad kumera seljaga masinad, mis tundusid vanade Volgade sugulased olevat, mõlemad meenutasid poolkiila peaga ümara näoga vanamehi. Aeg-ajalt võis näha undavaid ekskavaatoreid. Oli Leivaauto – minu meelest täitsa omaette automark, helehallid furgoonautod, mille külje peal oli „Leib“ ja „Hleb“ ja millel oli sile lahke nägu (kuigi sama välimusega olid vist ka Piimaautod). Olid Invaliidiautod – kastisarnase ilmega pisikesed masinad, häälelt põkatsid; kui aknast sisse vaadata, siis polnud tal pedaale, vaid mitu kangi. Olid pikad Tšaikad – need olid ainult mustad ja nendega sõitsid tähtsad ninad, neid nägi harva (ükskord, kui käisin õhtupoolses vahetuses koolis, jäin tundide lõpus kõige viimasena üksi klassi kohmitsema, õpetaja oli ka, kui sisse astus koos kaaskonnaga mees, keda ma olin näinud telekas – Indrek Toome, ütlesime vastastikku tere, all kooli ees nägin hämarikus seismas Tšaikat – oli elamuslik). Olid veel nürinurkse näoga tumerohelised sõjaväe veoautod (Krassid?).
Omaette häälteliik oli muidugi uste hääled – sõiduautodel mahedamad (Siguliil vist kõige viisakam, pigem pehmete plõksude kimp kui mütsatus), veoautodel plekised kolakad või kõmakad, busside automaatselt avanevatel ja sulguvatel ustel pahh-kss koos väikse kolina, kiiksu või kääksuga, oleneb, kui kulunud uks oli. Ekspress-Ikarusside peaaegu hääletud uksed oli selle kõrval juba täielik subtiilsus ise – väike hõngus avanemisel ja õrn põntsatus sulgumisel
Millalgi tekkisid suuremat sorti sinised valgete katustega furgoonautod, ja siis ka need valged matkaautod, millel on furgooni asemel väike elamine, aga see langes vist juba aega, kui mu autohuvi hakkas mööduma. See saigi otsa juba enne, kui autodekliima pöördus, sest kui üha rohkem tekkis välismaa autosid, siis ei äratanud see enam minus mingit erilist kirge, nii et neid ma enam selgeks polegi saanud. Mersu veel tunnen ära (temas on midagi volgalikku), ja Ferrari ka (ta on lihtsalt nii stiilne), aga ülejäänud autod on mu jaoks üsna ühtlane segane mass (no neid üleelusuurusi Ameerika autosid ka muidugi eristan Euroopa ja Aasia omadest). Häältest ei maksa rääkidagi – diferentseerimatu võõrkeel.
Seejuures ma ei tundnud iial huvi autode kui masinavärkide vastu, mootorid või autode juures nokitsemine ei huvitanud mind üldse; see oli puhtalt esteetiline, aistiline, meeleline huvi autode kuju, hääle, liikumisviisi vastu – nad olid kaunid kineetilised ja helisevad esemed, mille puhul käis muidugi juurde ka tähelepanu selle kogemuse (või kujutluse) suhtes, kuidas nende sees „olla on”; nad olid teatavad aistilise „liikumises-asumise” seadeldised, teatav kunstivorm – kulgev ja mühistav arhitektuur.

No comments:

Post a comment