20/04/2015

Muisus ja muistatus. Etnofuturism 2.0

Loomingus ilmus arvustus Hasso Krulli raamatule "Kui kivid olid veel pehmed".



Muisus ja muistatus. Etnofuturism 2.0

Hasso Krull: „Kui kivid olid veel pehmed”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 118 lk.

Hasso Krulli teost „Kui kivid olid veel pehmed” võiks ehk „Meetri ja Demeeteri” kõrval nimetada tema teiseks eeposeks, see on samamoodi ühtse liiniga müütiline suurvorm, kuigi ehk on „Kivide” üksikosadel rohkem iseseisva luuletuse iseloomu kui „Meetri” osadel. Mingil üldisel tasandil on „Kivid” „Meetriga” sarnane – kui too koosnes hävingu ja taasloomise poolustest, siis „Kivide” poolteks on loomislugu ning nõiaks saamise lugu. Võimalik, et neid kaht raamatut võib pidada mingil moel Krulli uusmüütilise loomingu maamärkideks – igal juhul mingit kokkuvõtlikkuse järele lõhnavat läbiõmmeldust ja hõlmavust „Kivides” on tunda, kuigi samas ei saa öelda, et peale seda raamatut oleks raske veel midagi ses liinis lisada. Kindlasti on tegu loomingulise maailmaga, kuhu annab kogu aeg midagi juurde lisada ja ehk mõne aja pärast taas midagi sama põhjalikku kirjutada, sest selline on tolle loome- ja maailmamudeli loomus: kõik võib aina uuesti tulla, sest see on kuskil „unenägude ajas” tallel, unustuse varamud on põhjatud. Kuid mingi järjekordse ringi otste kokkusaamisena see raamat paistab.
Ühtlasi aga viitab „Kivid” Krulli loomingus veel kaugemale. Mulle tundub, et „Kivid” sünteesib toda müüdi-Krulli ka varasema „teoreetilise” Krulliga, kes kirjutas „grammatilist luulet”, taustaks tollal nii uudne poststrukturalism. Miski nii „Kivide” tekstipoeetikas kui ka kujutatava maailma loogikas näib ära põhjendavat, et Hasso Krulli n-ö loominguline kaar on olnud tegelikult väga pidev ja sidus ning lähtub üha samadest aluspõhimõtetest.
Arvustades Valdur Mikita „Lingvistilist metsa” („Lugu mehest, kes kukkusoma sokiauku”, Vikerkaar 2013, nr 10-11) ning püüdes pakkuda lugemisviisi, mis tõmbaks Mikita teose välja selle tõlgendamisest patriotismi, traibalismi või moodsa primitivismina, kõneleb Krull nii mitmestki asjast, mis ilmselt on olulised ka tema enda uusmüütika mõistmiseks.
Nende hulka kuuluvad nt diakroonia sünkroniseerimine (mis „Kivide” puhul avaldub kas või erinevate poeetiliste traditsioonide markerite – regivärsist läbi Dante kuni augustsangaliku või ellenniiduliku registrini – vaba kombineerimisena) või suulisele pärimusele iseloomuliku narratiivse legitimatsiooni põhimõtte tähtsustamine (mis Krullil on juba mitmendat raamatut järjest tematiseeritud valetamise ja udutamise kui tõde loova tegevuse motiivina). Krull toob viimase näiteks selle, kuidas Mikita räägib diktüoneema kiltkivist: „see on nagu põlluveeres seisev suur kivi, mille kohta teatakse rääkida, et ükskord ennemuiste, kui kivid olnud veel pehmed, rännanud Vanapagan mööda maad...”
Ma edasi ei tsiteerigi, sest juba tuli vastu Krulli enda raamatu pealkiri. See on ajamääratlus, „kui kivid olid veel pehmed” tähendab: millalgi, kui kivid ei olnud veel nad ise, sest neil polnud seda, mis kivist kivi teeb – kõvadust –, kuid ometi olid nad juba kivid. See on siis, kui kivid polnud veel kivid ja olid juba kivid, see on ei-veel-aga-siiski-juba. See on „ennemuiste”. „Muiste” tuleneb etümoloogiliselt sõnatüvest „muu”, st ennemuistne aeg on üks muu aeg, mujal kui see aeg, milles meie kulgeme. See on unenägemise ja loomise aeg, mõistagi.
Siinkohal on paslik meenutada veel üht Krulli teksti, mis mu meelest võiks olla soovituslik „saatesõna” „Kivide”-raamatule – ajakirjas Tuna 2014. aasta 3. numbris ilmunud essee „Ajaloota sündmus” [siin on ainult selle essee sissejuhatav algusots]. Selles kõneleb Krull Deleuze'i abil „puhtast minevikust”, väesolevast minevikust, mis ei ole ajalooline ses mõttes, et ta ei ole endine olevik, kuid ta „eeleksisteerib mööduva oleviku suhtes”. See minevik on olemas vaid kaotatu ja taasleituna, olles „unustamise ja kaotamise, kuid ühtlasi taasleidmise ja sündimise ajalugu”. Krull ütleb, et Eesti ajalookäsituses on puudu pärimuslik mõõde, etnoloogiline ja antropoloogiline perspektiiv. Ehk siis – puudub teatav „sündmus”, mis oleks unustatud ja mida tuleks pidevalt taas leida, taas luua, ja mis annaks aluse väesolevale minevikule (st mitte kunagi päriselt kätte jõudnud, kuid ometi juba teostunud „meie”-sündmusele).
Ma ei tea, kas Krull oma müütilise loominguga püüab toda väesolevat „sündmust” „meie” ajalootajule anda (see kõlab niimoodi otse öelduna kuidagi veidralt, liiga „käesolevalt”), kuid siiski näib, et see, mida kujutatakse „Kivides”, on just katse jutustada sellist ajaloota sündmust (esimeses osas) ning sellise ajaloota sündmuse meeldetuletamist (teine osa).
I osa algabki sellest, et maa oli ammu ununenud uni, ta oli muu (st „muistne”), ta oli muinasjutt („muu'st” jutustamise kaudu esile toodu), „nimede särav sügelus” ja mida kõike veel. Maa vaikis, vaikis ka oma vaikuse maha – vaikimise sees oli tema vastand, mis lõi pinge, mida tuli hakata lahendama. Maa oli mõistatus ja teda tuli hakata mõistatama. Krull alustab siin ka pseudoetümoloogilist motiiviliini, ühendades „muiste” ja „muistma/mõistma”. Loomisaegne maailm on selline, kus silmal ei ole piiri (pole veel fokuseeritud pilku, kuigi nägev silm juba on – paralleel pehmele kivile). Sisse imbub ka moodne kosmoloogiline mõte – lk 14 antakse mõista, et pehmed kivid tähistavad ühtlasi ka seisundit, kus universum alles on kuju võtmas (pehmed lendavad kivid linnuteel). Järk-järgult hakkavad asjad kuju võtma – tekivad „koht”, „mina” (mis sünnib küsida tahtmisest, on loomult lõhe, sest mina ei näe enam „sama und”), maad hakatakse kujundama ja sepistama (kuigi tema mõõt jääb siiski liiga metsikuks, et matemaatika ja filosoofia teda ära vormida suudaksid, „maa oli muu” - lk 32). Tekib „sina”, tekivad nimed (mis ometi on ka pehmed nagu kivid – lk 54), tekib tähendus („nii mõtlesingi välja tõe, tõelise hingamise, / hinguse, hõngu ja hinge, mis luisates õhkab tõtt / ja tõtt tähistades luiskab, ma mõtlesin välja / tähenduse” - lk 49; kas pole siin sujuvalt kokku sulanud luiskelugude-pärimus ja derridalik juudi müstikas juurduv erinewuse-kontseptsioon?). Loomise lõpuks väsitakse maad kujundamast, maa jääb oma mõõtu magama, miski pole siiski veel valmis, kuigi valmistatud on mehemoodi, isegi mina ja meie pole ikkagi päris kindla kujuga, selle asemel on hoopis „meieieiei” (lk 61).
On tähelepanuväärne, et selle loomisloo käigus, pidevalt miski nagu tekib, aga seejuures on kõik loodav juba nagu olemas, sest selle abil luuaksegi. Loomine korraga nii eelneb kui järgneb loodavale – ta on ajaloota sündmus, mis on ühtaegu juba ammu (muiste) möödas, aga ta ei jõua kunagi lõpule. Nii et me ei saa siin rääkida tegelikult arengust, järjestikusest kättejõudmiste ja käesolevuste loost. Siin kujutatakse väesolevat minevikku.
Meie osaks on nüüd lugeda maa sisemuses olevaid kirju, maa sisemine kiri on ikka veel uus, need on „viimased uudised maa sisemusest” (lk 68). Nõnda oleme ühenduses ajaga, mis „ongi meie aeg / alati tulemas / alati juba möödas” (lk 69). Sellega tegelebki teine osa, mis vastandina maagilisele loomisloole on müstiline nõiaks saamise lugu. Raamatu põhivormel „kui kivid olid veel pehmed” ei ole enam luuletuste alguses, vaid nende lõpus, märkides seda, et tegu on seisundiga, mille poole tuleb jõuda, st tuleb jõuda „tagasi” eel-alguse juurde. Seda mõistagi ei saa teha otseteed, tuleb appi võtta vastavad vahendid. Üks neist vahendeist on mõistatamine, mis on tuntud pärimuslik rituaalne tegevus, kuivõrd sisaldab nii kaitsemaagiat kui ka produktiivset lahendamist ja loomist. Teises osas on seda üsna palju ja „Kivide” kontekstis tähendab see ühtlasi ka „muistatamist” ehk muistsuse/muisuse avamist. Teisele vahendile viitab lk 96 olev kreekakeelne tsitaat, mis on pärit antiikse Mükeene Ariadnele pühendatud laulust (samuti viitab sellele punase lõnga kujund raamatu sisekaanel) – labürint. Teise osa struktuur meenutabki spiraaljat labürinti, kusjuures see on kolmemõõtmeline, sest viib nii maa alla kui taevasse. Teksti kulg on järgmine: paganad on aidavõtmed ära varastanud – tüdruk läheb neid otsides metsa – satub paganate peole – saabub udu (juba esimesest osast tuttav piirjoonte kustutaja, muisuse juurde kuuluv nähtus) – tüdruk viiakse puujuurt pidi maa ala – seal ta suhtleb paganaplikadega – taas udu, tüdruk jääb magama – unes räägitakse lugu kolme venna õest, kes põgeneb üles taevasse – saab seal nõiaks – tüdruk ärkab unest, saab ka ise nõiaks – tüdruk saab kätte võtmed. See on selgelt üksteise sisse keerduvate ringide kogum, kus jutud ja unenäed on üksteise sisse pakitud. Tüdruk käib ära „mujal” – metsas, maa all, taevas, unes, jutus – ning naaseb uue võimega. Olles nüüd muisusega taas ühenduses, on ta võimeline avama mitte enam lihtsalt aidauksi, vaid avanevad ka „Viron veräjed” ning nendega koos ka kosmose väravad. Raamatut lõpetav mesostihhon resümeerib kogu asja ideed.
„Kivide” tekstilise poeetika analüüs vajaks omaette käsitlust, see on rikkalik ja nüansikas. „Programmilisel” tasandil aga näib mulle, et Krulli uuema loomingu ja eriti „Kivide” puhul on tegemist 90ndail elevust tekitanud etnofuturismi värskema vormiga. Etnofuturism elab loomulikult edasi ka näiteks juba alguses mainitud Mikita tekstides, kuid mulle näib, et Krull on vaba neist karidest, mis on võimaldanud „Lingvistilise metsa” tõlgenduse ideologiseerumise. Krull on olnud hoolikas ses suhtes, et tema kirjutatu ei oleks tõlgendatav mitte niivõrd fikseeritud identiteedi loomena, vaid viipena üha uueneva eneseloome poole; Krulli futurism ei kinnistu mingisse saavutatavasse punkti tulevikus, vaid tulevikulisusse kui sellisesse – muisusele/muistsusele vastab tulevik kui loov mõistatus. „Etno”-osis ei tähenda mingi kadunud algupära otsinguid, vaid lihtsalt tõdemist, et me ei pääse olemast „meie” – kasutagem see siis loovalt ära, sest eitus ei ole loov. See pole mitte ruumi piiramine, vaid ruumi juurde tegemine kättesaadavate vahenditega. „Viron veräjed” ei vii tõotatud isamaale, vaid „mujale”, kosmosesse, nad viivad välja, mitte pärale. Elavale müüdile ongi omane brikolaaž (nagu ütleb Levi-Strauss); „puhas müüt”, mis kehtestaks ühese algupära, on pseudomüüt, st ideoloogia; elav müüt on mulisev „meieieiei”. Elav müüt loeb muistsust ja muisust kui homset ajalehte.
Krulli „programm” on sisemiselt väga rõõmus. 

Kristjan Raua "Muistne värav" (1933). Krulli raamatu kujunduses on kasutatud Raua teist sama motiivi kujutust "Ennemuiste" (1934). 





No comments:

Post a comment