30/04/2015

20 000 ljööd vee all

Vikerkaares ilmus kimp Jaan Ajaliku ja Aare Pilve tekste. Üks neist on "20 000 ljööd vee all II", mille kohta toimetaja ütles kommentaariks, et "otsekui kahe juba klassikalise žanri, wimbergi ja mudlumi ristand, mida on vääristatud veel millegagi". Sellel on ka lühike esimene osa, panen nad siia mõlemad üles.







20 000 LJÖÖD VEE ALL

gass, krass, uass,
kamass, lass, zill, emtejott,
eekapee, etekavell, ennesvee,
sanepidjaam, ennelkapee, orgkomitee,
epetee, komsorg, sorvo,
kekk, perbüroo, veksa,
tett, ükatee, tee-errüü,
trev, tipp, aatekaa,
eke, konss, ekseko,
peda, ennefesvee, ee-elkaennüü,
saksadeevee, õmm, epa,
eüe, geebedee-kaapetee, sovtransavto,
ratt, punanerett, ramm,
veetekaa, aakaeskaa, almavüü,
tsikk, jottemkaee, eevepee






20 000 LJÖÖD VEE ALL II


Mu esimene sõna olevat olnud „auto“ – sõitsin võileivaga mööda köögilauda ja ütlesin „outu“.
Ise ma seda ei mäleta. Aga ma mäletan, et ma suutsin lõpuks autosid hääle järgi eristada – ma ei pidanud aknast välja vaatama, et teada, kes parajasti õue sõitis. Onu Edgaril oli valge Sigulii, ühekordsete ümmarguste tuledega (olid ka kahekaupa paaris esituledega sigullid) – pisut kõrgem sahisevalt pehme hääl. Onu Jaanil oli hallikas Moskvits – pisut madalam ja jämedama mürafaktuuriga heli (Jaanil oli ümmarguste paaristuledega mosse, olid ka moodsamad kandiliste laternatega, nonde hääles oli lisaks mingit nurruvat rõminat, ja olid pisut vanemad, millel olid ees ühekordsed ümmargused ning taga teravate otstega piklikud tuled ja pagasniku ümber kahel pool olid kõrgemad servad – selline oli meil endil, aga ta läks katki enne, kui ma autodest tõsisemat sotti hakkasin saama). Onu Matil oli kollane Volga, millega ta taksot sõitis – rahulik voogav sügavama ja laiema tämbriga surin. Onu Vellol oli valge Saparoosets – valjem põrin, mingi selgelt eristatav põkk-põkk oli seal sees (seda sai järele teha, kui koguda sülge kurgulae tahaotsa ja lasta sel hääle käes vibreerida); sapakas oli teistmoodi, sest tal polnud tagumisi uksi ja pagasnik oli ees. Isal oli järjest kaks veoautot (mille kohta ma alguses ütlesin „veaauto“; kui mulle pärale jõudis, et „veo-“ ja et sellel nimel on mõte sees – need on autod, millega veetakse –, siis tekkis uus mõistatus, et miks sõiduautosid sõiduautodeks nimetatakse, sest sõidavad ju ometi kõik autod). Mõlemad isa autod olid Gassid, alguses too vanemat sorti eest kitsamaks mineva ninaga, halli kabiiniga; heli oli mõistagi suurele autole sobivalt tugevam, mingi sisemise pehme kriginaga, mida saatsid auto kõikumisest tulevad käginad, kui isa aeglaselt ümber majanurga meie akende alla või keset hoovi seisva pärna alla keeras – nagu laev. Teine Gass oli uuem, kandilise ninaga, tumerohelise kabiiniga, selle hääl oli madalam ja mürisevam. Millalgi sõitis isa veel Pirukaga – see oli oranž furgooniga mosse. Mingil ajal lisandus hoovi autodele veel Elja peigmehe Saša uutsorti kandiliste laternatega Sigulii, ainult nüüd nimetati neid juba Ladadeks, tagaklaasil oli kiri „Lujaa laatua Lada“.
Muid autosid nägi tänaval, käisin neid Kingissepa ja Tallinna tänava nurgal vaatamas. Sõitsin rattaga sinnani, vaatasin autosid ja valisin välja, milliseks autoks mu ratas nüüd kehastub. Ma ei mäleta, aga loogiline on, et ma valisin ta välja aleatooriliselt – midagi umbes laadis, et vaatasin esimese tuleva auto numbrimärki, võtsin sealt esimese numbri – või kõikide numbrite summa – ja siis lugesin niimitu autot; see on näide valikutoimingu kohta, ei mäleta konkreetseid protseduure. Ja siis sõitsin sealt alla (ristmikul oli väike kõrgendik, kust alla sõites sai hoogu) ning kujutlesin, et sõidan selle autoga. Kas on õige öelda, et mina kujutlesin? Kas ei peaks ütema, et tema kujutles – sest praegu pole ma vist küll võimeline kujutlema, et mu ratas on mingi konkreetne auto kõigi oma eripäradega? Aga kes siis veel seda võiks mäletada? Mina olen praegu ainus, kes suudab tolle Aare kujutlusi mäletada. Ma võiks ju öelda, et ma olen toda Aaret väga lähedalt tundnud, lausa naha alt ja aju seest – aga kus oli siis tollal see, kes praegu ütleb, et on teda tundnud? Seda ütlejat seal küll kohal ei olnud – või siis äkki oli, aga teda tunneb sealt hetkest ära võib-olla ainult see Aare, kes praegusest kolmkümmend aastat hiljem olemas on ja kes võib öelda, et on tundnud mõlemat varasemat. Või kuidas, vana Aare?
Olid suured Zillid, natuke kurja näoga ja korraliku baritonmürinaga, mis polnud ühtlane, vaid meenutas natuke nagu mingit põrisevat propellerit. Üksvahe oli onu Jaagul ka Zill, mis seisis õue peal. Siis olid Kamassid, ilma ninata, lameda esiotsaga, nende hääl oli kuidagi rahisev, pehme ja nagu mingi kõrin oleks sees olnud, umbes nagu häälega hingamine, midagi lohejat. Need olid sageli suurte furgoonidega, sinine kiri „Sovtransavto“. Neile sarnase häälega olid Ikarussid, ilusad bussid, mis olid kas kollased (linnaliinibussid) või alt punased ja ülalt valged (ekspressbussid). Nende hääl oli minu lemmik, jõuline, aga samas mahe, tämbris midagi teralist, rebaslikku ja rafineeritut – väga selgesti eristuv kõla, kuidagi suursugune ja intelligentne. Enamus busse olid Lassid – nende hääles oli mingi vokaalsus sees, mingi sile selgus (kuigi mõnikord oli mingi propellerjas vibra ka); sageli ümisesin bussi mootoriga kaasa, püüdes saavutada unisooni, jälgides, kuidas käiguvahetus on nagu hingetõmme mootori üminas ja kuidas mootori hääl voolab aeglaselt kõrgemate toonide suunas. Olid ka vanad Lassid, millel oli kumer tagakülg ning kumerad aknakesed ülal nurkades, neid jäi üha vähemaks, millest oli kahju, sest nad meeldisid mulle uutest Lassidest rohkem. Olid veel Pass-bussid, tömbi esiotsaga, otsekui murelikult mõttes näoga, nendega sõitsin harva, neil oli mingi õrnalt õiendav või nõudlik toon juures, samuti mingi jämedam vibra. Natuke sarnased nii näolt kui häälelt olid Uassid, mida oli nii mikrobusside kui väikeste veo- või furgoonautode kujul. Olid veel Kassid, suured veoautod, aga neid oli nagu vähe ja ei saanudki vist õieti selgeks, mille poolest nad erinevad. Siis olid veel Villised, riidest kabiinidega, suviti lahtised, nendega unistasin sõita, aga sain vaid korra – talvel külma ilmaga, nii et polnudki nagu huvitav. Olid veel Latvija mikrobussid, mille nime ma tollal ei teadnud, kutsusin neid „marssuuttaksodeks“ (nii nende kohta öeldi – marsruuttakso, sest neid kasutati põhiliselt linnade vahel ilma vahepeatusteta sõitvate bussidena, kuhu eelmüügist pileteid ei ostetud); neil oli kaldus eenduv nina ja Volga moodi mahe surin. Olid veel mingid kandilisema moega ja lühikese tömbima ninaga mikrobussid, mille hääl oli kähisevam ja põisjam, aga mille nime ma ei teadnud. Muidugi võis Tallinna tänaval aeg-ajalt näha ka erilisi masinaid – traktorid, mille hääl oli rärärärärä; traktorite eriklass olid kopaga traktorid, mis eristusid värvilt – tavaliselt olid traktorid sinised, need aga mingi helekollase ja sinise kombinatsioon; uuemal ajal ilmusid veel punased ühtlasema saundiga traktorid; võimsad hiigelratastega Bellarussid, mille madalas träninas oli ka mingi vilin sees; linttraktorid, omaette disainiga, enamasti heleoranžid, sageli sahaga; traktoreid eristas veel see, et nende suitsutoru oli püsti kabiini kõrval; punased õõtsuvad kombainid, mille häält ei mäleta, aga mida joosti vaatama kui erakordset nähet – ju siis pidi hääles olema midagi, mis andis märku, et tuleb joosta (mingi Kamassi ja Ikarussi kanti tämber?); teerullid, mis sõitsid aeglaselt ja unnates ning rullide metalli klobisedes. Omaette klass olid autod, mis pritsisid tänavale vett (kuidas me neid nimetasimegi – pritsiautod?), enamasti Gassid või Zillid, mille aeglast kulgemist veesihina saatel oli huvitav kaasa kõndida ja mis tekitasid kuivadel päevadel väikse kognitiivse nihke, sest asfalt jäi nende järel vihmase ilmega. Oli prügikastiauto, mida jälgisin tagatoa aknast, kui ta konteinereid vahetas – Gass, millel oli kasti asemel prügikastide platvorm, lisaks ka väike kraana peal, mida juhiti platvormi serva all olevatest väikestest hoobadest. Päris kraanaautod olid enamasti Zillid. Tuletõrjeautod olid vist enamasti Zillid, miilitsal enamasti Moskvitsid või Villised (aga mitte riidekattega, vaid üleni plekist), kiirabil Latvijad või vahel ka Uassid; kõigil oli eristuv sireen – tuletõrjel jämedalt üürgav pasun, kiirabil hele aeglaselt tõusev ja langev sopran, miilitsal ekstravertne kiirema rütmiga tüüdüü-tüüdüü. Kõigil olid vilkurid peal; vilkur oli miskipärast ka kollase furgooniga gaasiavarii-autol (uuem Gass), aga ma ei näinud seda kunagi vilkumas. Gaasiballoone toodi autoga, millel oli kasti asemel mingi restisarnane asi, kuhu balloonid olid külili ritta pandud, mees tõmbas metallkonksuga ballooni välja ja hiivas õlale. Olid saha-autod – kollased traktori moodi masinad, suur rullhari all ja sahk ees, esirattaid ühendas kabiiniga pikk rauast tala.
Mõnikord väga harva võis näha sõiduautosid, millel oli rool paremal pool – ühtedel mu vanemate noorpõlvesõpradel oli selline pikap-Moskvits. Olid Niivad, kõrgemad ilma tagausteta ja ilma pagasnikuta sõiduautod, mis aga polnud kunagi eraautod, vaid tööautod (hiljem olengi lugenud, et need olid põllumeestele mõeldud moodsad džiibi-tüüpi masinad).
Vahel võis näha vanu autosid – vana Volga, ümarate joontega suuremat sorti sõiduauto, vana Moskvits, samuti ümar, aga keskmise suurusega, neis oli midagi vanaemalikku, ja päris vana Moskvits, pisike kuudike, nagu ilus nipsasi, väga hubane; aga nende hääli ma eristama ei õppinud, neid oli harva. Küll aga oli uuest sapakast eristatav vana sapaka ehk maantemuhu hääl – see oli uue omast veelgi põrravam ja mulisevam, mingi kuulipilduja moodi tärin oli seal. Olid Pobeedad, väärikad kumera seljaga masinad, mis tundusid vanade Volgade sugulased olevat, mõlemad meenutasid poolkiila peaga ümara näoga vanamehi. Aeg-ajalt võis näha undavaid ekskavaatoreid. Oli Leivaauto – minu meelest täitsa omaette automark, helehallid furgoonautod, mille külje peal oli „Leib“ ja „Hleb“ ja millel oli sile lahke nägu (kuigi sama välimusega olid vist ka Piimaautod). Olid Invaliidiautod – kastisarnase ilmega pisikesed masinad, häälelt põkatsid; kui aknast sisse vaadata, siis polnud tal pedaale, vaid mitu kangi. Olid pikad Tšaikad – need olid ainult mustad ja nendega sõitsid tähtsad ninad, neid nägi harva (ükskord, kui käisin õhtupoolses vahetuses koolis, jäin tundide lõpus kõige viimasena üksi klassi kohmitsema, õpetaja oli ka, kui sisse astus koos kaaskonnaga mees, keda ma olin näinud telekas – Indrek Toome, ütlesime vastastikku tere, all kooli ees nägin hämarikus seismas Tšaikat – oli elamuslik). Olid veel nürinurkse näoga tumerohelised sõjaväe veoautod (Krassid?).
Omaette häälteliik oli muidugi uste hääled – sõiduautodel mahedamad (Siguliil vist kõige viisakam, pigem pehmete plõksude kimp kui mütsatus), veoautodel plekised kolakad või kõmakad, busside automaatselt avanevatel ja sulguvatel ustel pahh-kss koos väikse kolina, kiiksu või kääksuga, oleneb, kui kulunud uks oli. Ekspress-Ikarusside peaaegu hääletud uksed oli selle kõrval juba täielik subtiilsus ise – väike hõngus avanemisel ja õrn põntsatus sulgumisel
Millalgi tekkisid suuremat sorti sinised valgete katustega furgoonautod, ja siis ka need valged matkaautod, millel on furgooni asemel väike elamine, aga see langes vist juba aega, kui mu autohuvi hakkas mööduma. See saigi otsa juba enne, kui autodekliima pöördus, sest kui üha rohkem tekkis välismaa autosid, siis ei äratanud see enam minus mingit erilist kirge, nii et neid ma enam selgeks polegi saanud. Mersu veel tunnen ära (temas on midagi volgalikku), ja Ferrari ka (ta on lihtsalt nii stiilne), aga ülejäänud autod on mu jaoks üsna ühtlane segane mass (no neid üleelusuurusi Ameerika autosid ka muidugi eristan Euroopa ja Aasia omadest). Häältest ei maksa rääkidagi – diferentseerimatu võõrkeel.
Seejuures ma ei tundnud iial huvi autode kui masinavärkide vastu, mootorid või autode juures nokitsemine ei huvitanud mind üldse; see oli puhtalt esteetiline, aistiline, meeleline huvi autode kuju, hääle, liikumisviisi vastu – nad olid kaunid kineetilised ja helisevad esemed, mille puhul käis muidugi juurde ka tähelepanu selle kogemuse (või kujutluse) suhtes, kuidas nende sees „olla on”; nad olid teatavad aistilise „liikumises-asumise” seadeldised, teatav kunstivorm – kulgev ja mühistav arhitektuur.

20/04/2015

Muisus ja muistatus. Etnofuturism 2.0

Loomingus ilmus arvustus Hasso Krulli raamatule "Kui kivid olid veel pehmed".



Muisus ja muistatus. Etnofuturism 2.0

Hasso Krull: „Kui kivid olid veel pehmed”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 118 lk.

Hasso Krulli teost „Kui kivid olid veel pehmed” võiks ehk „Meetri ja Demeeteri” kõrval nimetada tema teiseks eeposeks, see on samamoodi ühtse liiniga müütiline suurvorm, kuigi ehk on „Kivide” üksikosadel rohkem iseseisva luuletuse iseloomu kui „Meetri” osadel. Mingil üldisel tasandil on „Kivid” „Meetriga” sarnane – kui too koosnes hävingu ja taasloomise poolustest, siis „Kivide” poolteks on loomislugu ning nõiaks saamise lugu. Võimalik, et neid kaht raamatut võib pidada mingil moel Krulli uusmüütilise loomingu maamärkideks – igal juhul mingit kokkuvõtlikkuse järele lõhnavat läbiõmmeldust ja hõlmavust „Kivides” on tunda, kuigi samas ei saa öelda, et peale seda raamatut oleks raske veel midagi ses liinis lisada. Kindlasti on tegu loomingulise maailmaga, kuhu annab kogu aeg midagi juurde lisada ja ehk mõne aja pärast taas midagi sama põhjalikku kirjutada, sest selline on tolle loome- ja maailmamudeli loomus: kõik võib aina uuesti tulla, sest see on kuskil „unenägude ajas” tallel, unustuse varamud on põhjatud. Kuid mingi järjekordse ringi otste kokkusaamisena see raamat paistab.
Ühtlasi aga viitab „Kivid” Krulli loomingus veel kaugemale. Mulle tundub, et „Kivid” sünteesib toda müüdi-Krulli ka varasema „teoreetilise” Krulliga, kes kirjutas „grammatilist luulet”, taustaks tollal nii uudne poststrukturalism. Miski nii „Kivide” tekstipoeetikas kui ka kujutatava maailma loogikas näib ära põhjendavat, et Hasso Krulli n-ö loominguline kaar on olnud tegelikult väga pidev ja sidus ning lähtub üha samadest aluspõhimõtetest.
Arvustades Valdur Mikita „Lingvistilist metsa” („Lugu mehest, kes kukkusoma sokiauku”, Vikerkaar 2013, nr 10-11) ning püüdes pakkuda lugemisviisi, mis tõmbaks Mikita teose välja selle tõlgendamisest patriotismi, traibalismi või moodsa primitivismina, kõneleb Krull nii mitmestki asjast, mis ilmselt on olulised ka tema enda uusmüütika mõistmiseks.
Nende hulka kuuluvad nt diakroonia sünkroniseerimine (mis „Kivide” puhul avaldub kas või erinevate poeetiliste traditsioonide markerite – regivärsist läbi Dante kuni augustsangaliku või ellenniiduliku registrini – vaba kombineerimisena) või suulisele pärimusele iseloomuliku narratiivse legitimatsiooni põhimõtte tähtsustamine (mis Krullil on juba mitmendat raamatut järjest tematiseeritud valetamise ja udutamise kui tõde loova tegevuse motiivina). Krull toob viimase näiteks selle, kuidas Mikita räägib diktüoneema kiltkivist: „see on nagu põlluveeres seisev suur kivi, mille kohta teatakse rääkida, et ükskord ennemuiste, kui kivid olnud veel pehmed, rännanud Vanapagan mööda maad...”
Ma edasi ei tsiteerigi, sest juba tuli vastu Krulli enda raamatu pealkiri. See on ajamääratlus, „kui kivid olid veel pehmed” tähendab: millalgi, kui kivid ei olnud veel nad ise, sest neil polnud seda, mis kivist kivi teeb – kõvadust –, kuid ometi olid nad juba kivid. See on siis, kui kivid polnud veel kivid ja olid juba kivid, see on ei-veel-aga-siiski-juba. See on „ennemuiste”. „Muiste” tuleneb etümoloogiliselt sõnatüvest „muu”, st ennemuistne aeg on üks muu aeg, mujal kui see aeg, milles meie kulgeme. See on unenägemise ja loomise aeg, mõistagi.
Siinkohal on paslik meenutada veel üht Krulli teksti, mis mu meelest võiks olla soovituslik „saatesõna” „Kivide”-raamatule – ajakirjas Tuna 2014. aasta 3. numbris ilmunud essee „Ajaloota sündmus” [siin on ainult selle essee sissejuhatav algusots]. Selles kõneleb Krull Deleuze'i abil „puhtast minevikust”, väesolevast minevikust, mis ei ole ajalooline ses mõttes, et ta ei ole endine olevik, kuid ta „eeleksisteerib mööduva oleviku suhtes”. See minevik on olemas vaid kaotatu ja taasleituna, olles „unustamise ja kaotamise, kuid ühtlasi taasleidmise ja sündimise ajalugu”. Krull ütleb, et Eesti ajalookäsituses on puudu pärimuslik mõõde, etnoloogiline ja antropoloogiline perspektiiv. Ehk siis – puudub teatav „sündmus”, mis oleks unustatud ja mida tuleks pidevalt taas leida, taas luua, ja mis annaks aluse väesolevale minevikule (st mitte kunagi päriselt kätte jõudnud, kuid ometi juba teostunud „meie”-sündmusele).
Ma ei tea, kas Krull oma müütilise loominguga püüab toda väesolevat „sündmust” „meie” ajalootajule anda (see kõlab niimoodi otse öelduna kuidagi veidralt, liiga „käesolevalt”), kuid siiski näib, et see, mida kujutatakse „Kivides”, on just katse jutustada sellist ajaloota sündmust (esimeses osas) ning sellise ajaloota sündmuse meeldetuletamist (teine osa).
I osa algabki sellest, et maa oli ammu ununenud uni, ta oli muu (st „muistne”), ta oli muinasjutt („muu'st” jutustamise kaudu esile toodu), „nimede särav sügelus” ja mida kõike veel. Maa vaikis, vaikis ka oma vaikuse maha – vaikimise sees oli tema vastand, mis lõi pinge, mida tuli hakata lahendama. Maa oli mõistatus ja teda tuli hakata mõistatama. Krull alustab siin ka pseudoetümoloogilist motiiviliini, ühendades „muiste” ja „muistma/mõistma”. Loomisaegne maailm on selline, kus silmal ei ole piiri (pole veel fokuseeritud pilku, kuigi nägev silm juba on – paralleel pehmele kivile). Sisse imbub ka moodne kosmoloogiline mõte – lk 14 antakse mõista, et pehmed kivid tähistavad ühtlasi ka seisundit, kus universum alles on kuju võtmas (pehmed lendavad kivid linnuteel). Järk-järgult hakkavad asjad kuju võtma – tekivad „koht”, „mina” (mis sünnib küsida tahtmisest, on loomult lõhe, sest mina ei näe enam „sama und”), maad hakatakse kujundama ja sepistama (kuigi tema mõõt jääb siiski liiga metsikuks, et matemaatika ja filosoofia teda ära vormida suudaksid, „maa oli muu” - lk 32). Tekib „sina”, tekivad nimed (mis ometi on ka pehmed nagu kivid – lk 54), tekib tähendus („nii mõtlesingi välja tõe, tõelise hingamise, / hinguse, hõngu ja hinge, mis luisates õhkab tõtt / ja tõtt tähistades luiskab, ma mõtlesin välja / tähenduse” - lk 49; kas pole siin sujuvalt kokku sulanud luiskelugude-pärimus ja derridalik juudi müstikas juurduv erinewuse-kontseptsioon?). Loomise lõpuks väsitakse maad kujundamast, maa jääb oma mõõtu magama, miski pole siiski veel valmis, kuigi valmistatud on mehemoodi, isegi mina ja meie pole ikkagi päris kindla kujuga, selle asemel on hoopis „meieieiei” (lk 61).
On tähelepanuväärne, et selle loomisloo käigus, pidevalt miski nagu tekib, aga seejuures on kõik loodav juba nagu olemas, sest selle abil luuaksegi. Loomine korraga nii eelneb kui järgneb loodavale – ta on ajaloota sündmus, mis on ühtaegu juba ammu (muiste) möödas, aga ta ei jõua kunagi lõpule. Nii et me ei saa siin rääkida tegelikult arengust, järjestikusest kättejõudmiste ja käesolevuste loost. Siin kujutatakse väesolevat minevikku.
Meie osaks on nüüd lugeda maa sisemuses olevaid kirju, maa sisemine kiri on ikka veel uus, need on „viimased uudised maa sisemusest” (lk 68). Nõnda oleme ühenduses ajaga, mis „ongi meie aeg / alati tulemas / alati juba möödas” (lk 69). Sellega tegelebki teine osa, mis vastandina maagilisele loomisloole on müstiline nõiaks saamise lugu. Raamatu põhivormel „kui kivid olid veel pehmed” ei ole enam luuletuste alguses, vaid nende lõpus, märkides seda, et tegu on seisundiga, mille poole tuleb jõuda, st tuleb jõuda „tagasi” eel-alguse juurde. Seda mõistagi ei saa teha otseteed, tuleb appi võtta vastavad vahendid. Üks neist vahendeist on mõistatamine, mis on tuntud pärimuslik rituaalne tegevus, kuivõrd sisaldab nii kaitsemaagiat kui ka produktiivset lahendamist ja loomist. Teises osas on seda üsna palju ja „Kivide” kontekstis tähendab see ühtlasi ka „muistatamist” ehk muistsuse/muisuse avamist. Teisele vahendile viitab lk 96 olev kreekakeelne tsitaat, mis on pärit antiikse Mükeene Ariadnele pühendatud laulust (samuti viitab sellele punase lõnga kujund raamatu sisekaanel) – labürint. Teise osa struktuur meenutabki spiraaljat labürinti, kusjuures see on kolmemõõtmeline, sest viib nii maa alla kui taevasse. Teksti kulg on järgmine: paganad on aidavõtmed ära varastanud – tüdruk läheb neid otsides metsa – satub paganate peole – saabub udu (juba esimesest osast tuttav piirjoonte kustutaja, muisuse juurde kuuluv nähtus) – tüdruk viiakse puujuurt pidi maa ala – seal ta suhtleb paganaplikadega – taas udu, tüdruk jääb magama – unes räägitakse lugu kolme venna õest, kes põgeneb üles taevasse – saab seal nõiaks – tüdruk ärkab unest, saab ka ise nõiaks – tüdruk saab kätte võtmed. See on selgelt üksteise sisse keerduvate ringide kogum, kus jutud ja unenäed on üksteise sisse pakitud. Tüdruk käib ära „mujal” – metsas, maa all, taevas, unes, jutus – ning naaseb uue võimega. Olles nüüd muisusega taas ühenduses, on ta võimeline avama mitte enam lihtsalt aidauksi, vaid avanevad ka „Viron veräjed” ning nendega koos ka kosmose väravad. Raamatut lõpetav mesostihhon resümeerib kogu asja ideed.
„Kivide” tekstilise poeetika analüüs vajaks omaette käsitlust, see on rikkalik ja nüansikas. „Programmilisel” tasandil aga näib mulle, et Krulli uuema loomingu ja eriti „Kivide” puhul on tegemist 90ndail elevust tekitanud etnofuturismi värskema vormiga. Etnofuturism elab loomulikult edasi ka näiteks juba alguses mainitud Mikita tekstides, kuid mulle näib, et Krull on vaba neist karidest, mis on võimaldanud „Lingvistilise metsa” tõlgenduse ideologiseerumise. Krull on olnud hoolikas ses suhtes, et tema kirjutatu ei oleks tõlgendatav mitte niivõrd fikseeritud identiteedi loomena, vaid viipena üha uueneva eneseloome poole; Krulli futurism ei kinnistu mingisse saavutatavasse punkti tulevikus, vaid tulevikulisusse kui sellisesse – muisusele/muistsusele vastab tulevik kui loov mõistatus. „Etno”-osis ei tähenda mingi kadunud algupära otsinguid, vaid lihtsalt tõdemist, et me ei pääse olemast „meie” – kasutagem see siis loovalt ära, sest eitus ei ole loov. See pole mitte ruumi piiramine, vaid ruumi juurde tegemine kättesaadavate vahenditega. „Viron veräjed” ei vii tõotatud isamaale, vaid „mujale”, kosmosesse, nad viivad välja, mitte pärale. Elavale müüdile ongi omane brikolaaž (nagu ütleb Levi-Strauss); „puhas müüt”, mis kehtestaks ühese algupära, on pseudomüüt, st ideoloogia; elav müüt on mulisev „meieieiei”. Elav müüt loeb muistsust ja muisust kui homset ajalehte.
Krulli „programm” on sisemiselt väga rõõmus. 

Kristjan Raua "Muistne värav" (1933). Krulli raamatu kujunduses on kasutatud Raua teist sama motiivi kujutust "Ennemuiste" (1934). 





11/04/2015

Teateid Eesti tänavakunsti pealinnast

Ajakirjas Estonian Art ilmus jutt Tartu tänavakunstist ning näitusest "Tüüpilised indiviidid. Tartu tänavakunst 1994-2014" (vt tutvustust siit). Ajakirjafail koos fotodega (enamus neist mu enda klõpsitud) on saadav siit.



Teateid Eesti tänavakunsti pealinnast


Tartu kui Eesti „grafitipealinna” maine hakkas tekkima eelmise kümnendi teisel poolel, kogudes üha rohkem jõudu ning olles nüüdseks juba peaaegu endastmõistetav. Sellel on oma spetsiifilised põhjused, millest olulisemad on kaks: see, et linnavõimud on tänavakunsti suhtes olnud üsna liberaalsed, ja see, et tänavakunsti ja muu kunstielu vahel pole Tartus teravat piiri.
Tartu Kunstimuuseumi näitus „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994-2014” on sellest teisest põhjusest väga hea näide – oluline pole isegi mitte niivõrd see, et tänavakunsti-teemaline näitus on linna kõige n-ö ametlikumas kunstiinstitutsioonis (pealegi pole see esmakordne, grafitikunstnikud on samas muuseumis varemgi esinenud), vaid pigem see, millise tee kuraator Marika Agu on valinud. Otseselt tänavakunsti puudutab vaid pooletunnine film, kus nii tänavakunstnikud kui muud nähtusest kõnelevad, ning väike fotovitriin ilmekate näidetega (lisaks veel Tartu grafitikunsti pioneeri, 90ndail alustanud Bachi kuub ja bling). Näituse ülejäänud ekspositsioon koosneb video-, maali-, foto- ja installatsioonikunsti teostest, mille abil tematiseeritakse hoopis varjatud autorluse, flanöörluse ja avaliku linnaruumi probleeme, mis on tänavakunsti puhul olulised. Nii et tänavakunst on sellel näituse mitte niivõrd objekt, vaid pigem probleemiasetuse lähtepunkt. Et selline „muuseumikunsti” ja tänavakunsti dialoog on niivõrd loomulik, on juba iseendast oluline sõnum.
Tartu grafiti sai alguse 1990. aastate keskpaiku, kui sellega hakkasid tegelema punkbändi Nyrok City liikmed ning Tartu Hip Hop Clubi tegelased. Põhiliselt oli see tollal ühe kitsama subkultuuri ala, mis võttis eeskujusid välismaalt ning järgis kindlaid grafitikonventsioone – signatuurikesksus, teatavad kindlad stiilid ja temaatika jne. Tartu kesklinnas tavainimeste trajektooride vahelises tühikus asunud poolelijäänud ehitis sai selle skeene keskseks galeriiks (nüüdseks on see kadunud, seal on uus kohtumaja). Kümnendi lõpupoole tuli neile ka järelkasvu uute crew'de näol (nt EAS ehk Eesti Andekad Sodijad), kujunesid välja linnakeskmest eemal asuvad esinduslikud galeriid, neist on tänini alles ja aktiivsed raudteeäärsed pikad betoonmüürid mitmes kohas, kuulsaim neist nn Betooni galerii (lähedal asuva sellenimelise tänava järgi). Neis on eelkõige klassikalised throw-upid ja masterpiece'id (nagu grafitikunstis signatuuride komplitseeritud ja kunstipärastatud vorme nimetatakse), aga mitte ainult; grafitikultuuri hierarhias asuvad need kõige kõrgemal, lihtsaid tag'e ega harjutustöid neis kohtades ei leidu.
Tollal polnud Tartul võrreldes Tallinna või teiste linnadega mingit eripositsiooni („Tüüpiliste indiviidide” kataloogis mainitakse isegi, et Tartu grafitiskeene oli Tallinna omast mõnevõrra konservatiivsem ja jäljenduslikum).
Uue kümnendi keskpaigas elas Eesti tänavakunst üle väikese mõõna, mis oli eelkõige tingitud võimule pääsenud uuskonservatiivse Res Publica grafitivastasest meelsusest, nii et linnaruumi „puhastamine” hoogustus mõneks ajaks (ning Tallinnas on linnavõim senini grafiti suhtes vaenulikum kui Tartus).
Uus tõus Tartus tuli umbes 2007-2008, kui esile kerkis tänavakunst, mis ei olnud nii otseselt seotud senise hiphopikeskse skeenega. Tänavatele – ja üsna linna keskmesse – hakkasid tekkima teosed, mis olid keerukad stencil-tehnikas pildid (mõnikord olid need isegi kunstiklassika „reprod”, nt Wiiralti „Absindijoojad”), tuntuks said uued nimed Edward von Lõngus ja MinajaLydia (aga nende kõrval ka nt otsekohesema poliitilise sõnumiga Von Bomb või avalikku ruumi naivistlikke maale tegev Kairo). Igal juhul polnud see enam ühe kindla subkultuuri sisene mäng, vaid konventsioonivabam ja ühesemalt kunstina esitatud nähtus. Ilmselt on oluline, et osa neist uutest tegijatest olid Tartu Kõrgema Kunstkooli taustaga (kuigi ka Bachil oli sama taust). Tekkis uus galerii – Vabaduse galerii Vabadussilla all ja ümbruses, kuhu teoseid tekkis märkimisväärsel kiirusel ja hulgal. 2010 alustas Tartus Stencibility festival, mis on kutsunud Tartusse tänavakunstnikke ka mujalt (eelkõige Tallinnast, aga ka nt Kashink ja MTO Prantsusmaalt), nii et tänavakunsti on hakatud juba süsteemselt ja organiseeritult linnaruumi paigutama. Samal ajal on märke mõnede kunstnike „etableerumisest” - nt Tartu Kunstmuuseum on ostnud oma kogudesse Edward von Lõnguse ühe teose šabloonid, tänavatelt tuttavaid stencil-teoseid müüakse lõuendile maalitult oksjonitel ning näidatakse näitustel.
Võib-olla oleks Tartu tänavakunsti positsiooni kohta ilmekad paar konkreetset näidet. 2007. aastal kirjutati Rael Arteli Galerii näituse osana näituseruumi lähedale Kompanii tänavale Erkki Luugi lause „Miski pole olulisem kui see lause”. Tookord kasutasid kunstnikud tänavakunsti vahendit, et luua „kaasaegse kunsti” väljale kuuluv teos. See jäi sinna pikaks ajaks seisma ning muutus harjumuspäraseks, olles teatav embleem Tartus tegutsevale kirjanduslikule ja kunstilisele eksp-grupeeringule. 2012. aasta jaanuaris, kui toimusid protestid ACTA vastu, värvis von Lõngus selle lause musta värviga üle ning kirjutas juurde „ACTA, PIPA, SOPA”. Tänavakunstnik lõi nõnda tänavakunsti konventsioone ja lubatavusi kasutades uue poliitilise sõnumiga teose. See tekitas korralikku furoori, põhjalikult arutleti selle üle, kas tegu on vandalismiaktiga varasema kunstiteose vastu või tuleb seda võtta kuidagi teise loogika järgi, kas algne teos on hävitatud või saanud uue tähenduskihi, kas algteos allub tänavakunsti reeglitele või mitte. Igal juhul oli see näide, kuidas tänavakunst tungis järsku „päriskunsti” valdustesse ning isegi rääkis selle keelt, kasutades ära kunstiteose ainulaadsuse kontseptsiooni. Nii et „päriskunsti” ja tänavakunsti dialoog toimub mitte ainult viisaka aktsepteerimise kujul, ja too juhtum oli kindlasti üks punkt, kus tänavakunst sai paljude inimeste peas mõtestatuma kuju.
Teine juhtum oli 2013. aasta suvel, kui linnavalitsusel tekkis mõte Vabaduse galerii „puhastada”. Uudis levis ning tekitas ägedat vastuseisu, nii et linnavõim otsustas pakkuda kompromissi – puhastus küll viiakse täide, kuid osaliselt, nii et Stencibility korraldajad asjatundjatena otsustavad, mis on väärt allesjätmist. Pärast lühikest mõtlemist lükkas Stencibility pakkumise tagasi, kuna see olnuks vastuolus tänavakunsti toimimispõhimõtetega. Lõpuks teostati valik puhastusmeeskonna suva järgi, kuid hiljem pole linn enam samalaadset asja ette võtnud.
Ja võib-olla on olukorra mitmekesisuse suhtes kõnekas ka see, et Tartu suurim tänavakunsti teos on omaaegse rebeli Bachi tervet majaseina kattev pilt, mille oma hoone kaunistuseks tellis temalt pank...

09/04/2015

Vahtimise meistri vaateid ja vahtimisi

Rääkisin natuke Imat Suumannist (alates 25. minutist). Tegu on ajakirjandustudengite otsesaatena tehtud harjutustööga, nii et väiksed tehnilised viperused kuuluvad asja juurde. Minu jutu lõpust on mõte natuke pooleli jäänud - ma pidasin Suumanni fantaasiarikkuse all silmas seda, et kujutlusvõime on see, mis suudab võimalikult lihtsatest olukordadest välja võtta mida tahes ega vaja spetsiifilisi väliseid stiimuleid (nt erilist kohta); Andra Kirna tegelikult küsib seda liini kohe vestluses edasi ka.
Saate pealkiri pärineb minu kunagisest kirjutisest Imat Suumanni kohta (blogis ja pisut muudetuna Sirbis). Siin on võimalik ka ära õiendada mu tollane eksitus - Kesk-Prantsusmaal asuva Auvergne'i asemel (kus Monet küll samuti mitmeid kuulsaid pilte maalis) pidasin ma silmas tegelikult Monet' elukohta Giverny'd. Ja tõesti, Monet' ajal juba käisid rongid Pariisi ja Giverny vahet, raudtee läks läbi lausa Monet' aiast (tänapäeval on selle asemel autotee). 
Minu meelest väga tore, et selline saade Suumannist tehti ja saadi linti tema enda juttu oma loomingu kohta - näiteks see, mida Suumann nimetab enda juhanliivistumiseks, st tunne, et pildi peal nagu ei tohikski õieti midagi olla.

06/04/2015

Eesti nüüdisaja kultuuriteooria antoloogia

Kirjutasin Kultuuriteooria Tippkeskuse Akadeemia-erinumbrisse arvustuse tippkeskuse kokkuvõttekogumikust. Ajakirjas arvustatakse ka kaht eelmist KTTK artiklikogumikku (Marju Lauristin ja Linda Kaljundi). Tippkeskuse enda poolt sisaldab ajakiri nelja artiklit: Marek Tamme ja Kalevi Kulli intellektuaalselt intrigeeriv "Eesti teooria", Peeter Toropi "Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus" (osalt tegeleb Torop siin samade küsimustega, millega ka arvustatavas koguteoses), Andreas Ventseli ja Maaris Raudsepa kõrgteoreetiline artikkel semiootilisest subjektist võimusuhetes ning Franz Krause & Co artikkel "Ebaloomulik/mittelooduslik ja kultuuriteooria". Lisaks tõlkeid hispaania luuletajalt Jenaro Talensilt, Jesper Hoffmeyeri "Biosemiootika" eestikeelse tõlke tutvustus Margus Otilt ning Rauno Thomas Mossi pildid.

 


EESTI NÜÜDISAJA KULTUURITEOORIA ANTOLOOGIA

Estonian Approaches to Culture Theory. (Approaches to Culture Theory 4.) Ed. by Valter Lang and Kalevi Kull. Tartu: University of Tartu Press, 2014. 335 pp.

Kultuuriteooria tippkeskus, mis on juba seitsme aasta jooksul koonda-
nud hulka teadlasi Tartu ja Tallinna ülikoolist ning mille teadusürituste
ja publikatsioonide nimestik on muljet avaldav, on välja andnud ka oma
n-ö toimetiste sarja, kogumikku “Kultuuriteooria käsitlusi” (Approa-
ches to Culture Theory). Kolm esimest raamatut sellest sarjast on kit-
sama ja spetsiifilisema fookusega. Esimene ja kolmas köide on konve-
rentsikogumikud, mis sisaldavad Eesti uurijate kõrval ka välisautorite
tekste, üks ökosemiootika ja maastiku-uurimise teemaline, teine üpris
omapärane esemelise kultuuri antropoloogiliste süvamõtestuste kogum.
Teine köide esitleb Eesti ajakirjandusloo kontseptualiseeringuid Tartu
ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi uurijatelt.
Neljas köide, Eesti kultuuriteooria käsitlusi (Estonian Approaches
to Culture Theory), on laadilt teistsugune: valdkondade ampluaa on lai
ja pigem on tegu tippkeskuse juhtivate teadlaste uurimis- ja juurdle-
mistulemuste antoloogiaga. Hõlmatud on kõik tippkeskuse alla kuu-
luvad institutsioonid ja distsipliinid: Tartu ülikoolist arheoloogid, se-
miootikud, etnoloogid, folkloristid, usundiuurijad, meedia- ja kommu-
nikatsiooniteadlased, selles kogumikus külalisena ka üks lingvist (Mar-
tin Ehala); Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudist nüüdisaegse
kultuuri ja maastiku uurimisrühmad (neist viimase kaudu on tegelikult
esindatud ka sealne kultuuriteooria Rein Raua ja filosoofia Tõnu Viigi
isikus).
Pealispindsel lähenemisel hakkab muidugi tööle väike skepsis —
eks ole see kogumik ju mõeldud ühe suure rahastusprojekti sisulise
lõpparuandena, s.t tekib kahtlus, et tervik on mõnes mõttes formaal-
sel alusel kokku pandud. Teame ju kõik, kuidas teaduses asjad prae-
gu käivad: teadusrühmade koostöö ja tulemuste publitseerimine pole
nii mõnigi kord tingitud mitte ideede orgaanilisest sünergiast, vaid soo-
vist edukamalt konkureerida rahastuse pärast ning tõestada rahasaamise
põhjendatust. Me elame ajastul, mil teadlase oluline ülesanne on olla
oma tegevuse põhjendaja monetosfäärile. Kultuuriteooria tippkeskuse
töörühmad on muidugi olnud eriliselt õnnelikus seisus, sest Euroopa
fondidest tulev rahastus on väärt uurijatele andnud vabama oleku Eesti-
sisese kitsa konkurentsi tingimustes — mille üle võib loomulikult ainult
rõõmu tunda.
Jätkates pealiskaudsel formalistlikul lainel, võib inimene, kes tahab
näha, kuivõrd on kogumik sisemiselt seotud, teha näiteks registri põh-
jal “bibliomeetrilise” analüüsi selle kohta, keda raamatus kõige rohkem
tsiteeritakse. Võib näha, et autorite omavahelist viitamist kuigi palju po-
le: teineteist viitavad vastastikku Tiiu Jaago ja Kristin Kuutma, Valter
Lang viitab Peeter Toropile, Torop Kalevi Kullile, Rein Raud Mihhail
Lotmanile, Lotman Tõnu Viigile, Art Leete Ülo Valgule. Muidugi tuleb
arvesse võtta, et kaks artiklit on kirjutatud kahasse või kolme peale, an-
des seega tunnistust lõimitud uurimistööst. Need on Anne Kulli ja Raul
Tiganiku artikkel religiooni kriminoloogilisest funktsioonist ning Kati
Lindströmi, Kalevi Kulli ja Hannes Palangu artikkel ökosemiootikast
ja maastiku-uuringutest (mis on algselt olnud Routledge’i maastiku-
uuringute käsiraamatu semiootikapeatükk, seega mõnes mõttes distsip-
linaarne “alustekst”). Kui aga vaadata viidatud nimesid üleüldse, siis
kõige rohkem on ootuspäraselt Juri Lotmanit (kellelt ammutavad kuus
artiklit 14-st) ja Mihhail Bahtini (viis artiklit), järgneb mõneti üllatus-
likult Émile Durkheim (neli). Aga kui küsimust natuke keerulisemaks
muuta ja vaadata, millistes artiklites on kõige rohkem selliseid viitami-
si, mis kattuvad mõne teise artikli omadega, siis osutub eesotsas ole-
vaks kadunud Aili Aarelaiu “Mineviku muutmine kasutatavaks, et väl-
tida määramatust” (Avoiding uncertainty by making the past usable; 12
viidatud autorit, keda mainitakse ka teistes artiklites), mis on kooskõlas
artikli enda distsipliinipiire ületava iseloomu ja üldfilosoofilise haarde-
ga. Järgnevad Kuutma (11), Torop (10), Jaago (9) ja Lindström-Kull-
Palang (8) — kõik üldisema haardega metateoreetilised käsitlused ühe
distsipliini sisemisest arengust ja hargnemiste või distsipliinidevahelise
dialoogi võimalikkusest. Üldse ei ole teistega ühiseid lähteautoreid vaid
keeleökoloogiast kirjutaval Ehalal, mis on taas kooskõlas sellega, et ta
pole tippkeskuse võrgustiku püsiliige.
Nii et kuiv statistika näib tegelikult illustreerivat antoloogias esit-
letava võrgustiku jõujooni ja omavahelisi suhestumisi — Juri Lotman
mäetipuna, selle ümber semiootika oma kahe haruga ja folkloristi-
ka (millel on tugev etnoloogilis-antropoloogiline münt) kõige aktiivse-
ma teoreetilise otsijana.
Aga kui nüüd sisulisemalt läheneda, siis on sellel kogumikul loo-
mulikult oma tugev ja sihipärane alushoovus, mis kõike kannab, ko-
gumikku ning seega ilmselt ka kogu tippkeskuse võrgustiku ühisosa
iseloomustab ja juba esimestest artiklitest silma hakkab. Raamatu kaks
esimest teksti, Mihhail Lotmani “Semiosfääri paradoksid” (The para-
doxes of the semiosphere) ja Peeter Toropi “Kultuur ja tõlge” (Cultu-
re and translation) annavad hõlmava häälestuse kätte, mida siis järgne-
vas arendatakse, illustreeritakse ja modifitseeritakse. Lotmani tekstist
on ses mõttes ehk olulisim idee, et autokommunikatsioon on kommu-
nikatsiooni alusmudel, mitte selle erijuhtum — see loob ühtsuse, com-
munia, loob “teise” “minus” ja “minu” “teises”; kogu semiosfäär on-
gi põhimõtteliselt autokommunikatiivne ja igas partikulaarses kultuuris
on see samuti domineeriv. See Juri Lotmani ideede selgitus näitab, et
lotmanlik kultuurikäsitus (vähemasti Mihhail Lotmani tõlgenduses) on
peaaegu omaette metafüüsiline süsteem, mis annab teatava üldise filo-
soofilise aluspõhjenduse tervele kultuuriuurimise traditsioonile (ja ma
ei paiguta siia ainult Tartu-Moskva semiootikakoolkonda, vaid laiemat
humanitaaria-ala, mida lotmanlik vaade on mõjutanud). Mihhail Lot-
mani tekstile sekundeerib pisut kitsama fookusega Tõnu Viigi kirju-
tis Husserli Lääne kultuuri käsitlusest: husserllik vaade ühe konkreetse
kultuuriruumi algupära küsimusele toob esile selle, kuidas kultuur on
peaaegu nagu Suurest Paugust sündinud universum, mille aluspõhimõt-
ted tekivad üheaegselt nende põhimõtete järelmitega. Kultuuri aluspõhi-
mõtted on seega pidevas ümberkujundavas dialoogis nende põhimõtete
teostustega ning kultuuri analüüs on selles üks osaline. Peeter Torop te-
geleb põhjalikumalt juba (trans)distsiplinaarsuse küsimusega. Torop on
tõstnud tõlkimise kontseptsiooni teatavaks universaalseks kultuurilise
toimimise mehhanismiks ja sellest järeldub kultuuri uurimise seisuko-
hast kaks asja: esiteks tingib kultuuri enda siseste eri “keeltes” tekstide
rägastik hädavajaliku metodoloogiate ja analüüsistrateegiate mitmeke-
sisuse, nii et need peavad ka ise omavahelisse tõlkesuhtesse asetuma, ja
teiseks järeldub sellest loomulikult seegi, et kultuuri analüüs ja tõlgen-
damine on ka ise osa kultuurisisesest autokommunikatsioonist. Toro-
pi artikkel lõpebki arutlusega kultuuri analüüsijate vastutusest kultuuri
analüüsitavuse hoidmisel — nad peavad arendama nii oma analüütilisi
võimeid kui ka võimet oma uurimisobjekte konstrueerida, ja need või-
med on vastastikku teineteisest sõltuvad. Ehk küll Torop seda otse välja
ei ütle, tuleneb mu meelest siit loogiliselt, et too vastutus laieneb tege-
likult ka vastutuseks kultuuri autokommunikatsiooni toimimise eest.
Nii ongi juba raamatu algusega antud põhiraamistik. Siin aetakse
kaht ühtepõimunud asja: leiab aset meetodite ja kontseptsioonide oma-
vaheline dialoog ning nende dialoog sellega, mida need kontseptuali-
seerida püüavad. See teine dialoog sisaldab aga paratamatult ka kul-
tuuriteooria n-ö maisemat ja realistlikumat, rakenduslikku suundumust,
kus kultuuriuurimine ise püüab kultuuri ja ühiskonda kujundada (või
teeb seda püüdmatagi). Need kaks on ühte sulanud nt Rein Raua artiklis
“Identiteet, erinevus ja kultuurimaailmad” (Identity, difference and cul-
tural worlds), mis pakub võimalike maailmade teooria toel välja viisi,
kuidas säilitada kultuurikirjelduse paindlikkust kooskõlas kultuuri muu-
tuvuse ja paljususega, ilma et peaks langema pelka relativismi — ja siin
on juba selgelt tajutav vaade kultuuriteooriale kui toimiva kultuuriprot-
sessi “tervishoiu” tagajale.
Lindström, Kull ja Palang võtavad oma maastikuteooria peatüki sa-
muti kokku selgete teesidena — et maastiku mõiste ise loob piisava
teoreetilise paindlikkuse uuritava nähtuse suhtes ning toob välja selle
sisemise dialoogilise potentsiaali, aga et selline lähenemisviis on kasu-
lik ka praktilises planeerimistegevuses.
Väga põnev on Valter Langi artikkel, kus ta rakendab Lotmani kul-
tuurikäsitust kultuurile, mis on ligipääsetav vaid arheoloogiliste vahen-
ditega. See on metateoreetiline käsitlus sellest, kuidas eelajaloolist mi-
nevikku uurides tuleb lähtuda objektist ning suhtuda kriitiliselt valmis
mudelitesse, mis on uurija kaasaja kujundatud (kusjuures need valmis
mudelid on paratamatult seotud selle piiratud viisiga, kuidas me tollele
ajale ligi pääseme). Lang sedastab, et mõiste “arheoloogiline kultuur”
ise nõuab väga ettevaatlikku kasutamist.
Langi on huvitav lugeda kõrvuti Aili Aarelaid-Tardi arutlusega, kus
ta tõstab omaette termini tähendusse “mineviku kasutatavaks muut-
mise” (making the past usable, mis on väljendatud lausa lühendina
MPU). See on niisiis kultuuris toimiv omaette printsiip minevikuga su-
hestumises ning seda on võimalik erinevate distsiplinaarsete ja filosoo-
filiste vaatevinklite sünteesis avada. Langi probleemistik Aarelaid-Tardi
vaatevinklist annaks kindlasti huvitavat mõtteainet.
Teistpidi haakub Langi artikliga Art Leete käsitlus Komi nelipü-
hilastest ja sellest, kuidas objekti enda ambivalentsust ja mitmekesi-
sust esile tuues tuleb hoiduda kultuuris levivatest valmis kontseptsioo-
nidest — nii on oleviku kontseptualiseerimisel peaaegu samad problee-
mid mis eelajaloo puhul.
Halliki Harro-Loit arutleb ajakirjanduslike konventsioonide mõis-
te heuristilisuse üle, mis võimaldab ajakirjanduslugu uurida nähtusena
laiemas kultuurikontekstis ning ajalises muutumises. Eri ajajärkude kul-
tuurimustrite suhte üle juurdleb ka Tiiu Jaago, kes võrdleb rahva hulgast
kogutud ajaloomälestuste erinevat tähendust omaaegsele ajalooteadu-
sele ja nüüdsele folkloristlikule narratiiviuurimisele ning vaatleb seda,
kuidas üks metodoloogia peab teist ümber tõlkima, sest iga kultuurikir-
jelduse viis kontseptualiseerib kultuuri uuesti.
Martin Ehala artikkel keele jätkusuutlikkuse teguritest (millest olu-
lisim on Ehala järgi etnolingvistiline vitaalsus ehk keelekogukonna kol-
lektiivne ühtsus ja tugev eliit) on juba üsna rakenduslikus voolusängis:
kuigi selle järeldusi ei saa vahetult ellu viia, on see ometi kujuteldav
teadmispõhise poliitika lähtealusena. Raul Tiganiku ja Anne Kulli kä-
sitlus religiooniantropoloogia rollist kriminoloogia rikastamisel on juba
silmanähtavalt rakendusliku potentsiaaliga metateoreetiline uurimus.
Sotsiaalset münti on ka Ülo Valgu uurimuses rahvuslikul ärkamis-
ajal rahva hulgas levinud muistenditest: rahvaluulet vaadeldakse siin
ühiskondlike muutustega kohanemise ja neile reageerimise vahendi-
na — mis on huvitav folkloristliku, ajaloolise ja sotsiaalantropoloo-
gilise vaateviisi ühendus. Kui samamoodi uurida tänapäeva pärimust,
oleks see vahetu ühiskondliku tegelikkuse mudeldamise võimalus. Ja
pole siis ehk nii ootamatu, et Kristin Kuutma artikkel rahvaluuleteadu-
se interdistsiplinaarsusest — sellest, kuidas mõned olulised kontseptid
on aja jooksul muutunud, et saavutada paremat teadmisloomet — jõuab
lõpuks selleni, et kultuurianalüüs peaks rohkem tegelema aktuaalsete
sotsiaalsete probleemide valgustamisega. Nõnda võtab kogumiku lõpp
tolle mitmetise dialoogilisuse-häälestuse hästi kokku: kultuuri uurimine
ja kontseptualiseerimine on lõpuks vajalik ikkagi selleks, et luua pare-
mini läbi tunnetatud ning seetõttu rikkamat ja elusamat tulevikku, kuhu
me paratamatult kõik elama asume.
Kogumiku sissejuhatuses öeldakse, et tegu on esimese omalaadse
väljaandega Eestis, ja see pole sugugi liialdus: sellise laiahaardelise in-
tellektuaalse panusega antoloogiat, mis oleks ühtlasi ka sisemiselt taot-
luselt niivõrd läbipõimunud, ei leia tihti. Raamatu enda vaimule vasta-
valt jääb vaid igatseda, et see või samalaadne kogumik ilmuks ka eesti
keeles — eesti kultuur vajaks seda.