Pidasin 2013. aasta mais ettekande Kirjandusmuuseumi kirjandus- ja kultuuriteooria töörühma konverentsil "Realism!!!". Ettekande tollane pealkiri oli "Kuidas tõlkida romaani ühest „ismist“ teise? Rudolf Sirge juhtum" - see oli tehtud Rudolf Sirge ajalooromaane uurides, kuigi tegelikult oli ettekande põhiiva seos Sirgega mõnevõrra kistud (millest ettekande tagasiside ka märku andis). Kuid ilma Sirgeta poleks mõttelõng vist ka päriselt jälgitav. Samuti põimisin siia sisse Tõnis Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mille kohta samuti tollal üht teksti kirjutasin (see on senini ilmumata, kuid peaks varsti ilmuma).
Alustuseks rääkisin üldjoontes sedasama, mida oma Sirge-artikli 3. osas, mis puudutab romaani "Rahu! Leiba! Maad!" ümbertöötamist romaaniks "Tulukesed luhal". Oluline on, et ümbertöötlus on polüfoonilisem, lisandunud on psühholoogilisust, romaan on saanud vertikaalse mõõtme. Ja mõistagi on ta ideoloogilisem. Katke artiklist:
"1963. aastal romaani avalikuks aruteluks valmistudes tehtud märkmetes meenutab Sirge oma kirjutamisaegseid mõtteid: „Keskkond, ajahetke iseloom, mälestused,
tähelepanekud, allikmaterjalid annavad asjast veidi teise käsituse kui
meie ajaloo raamatud. Oma kontseptsioon. Jutt J. Käbiniga sept. 1958 –
tuleb oma teed minna. [---] 27. IX [19]58 märkisin tööraamatusse: „...
„ismide” olemust arutades (L. Remmelgaga) selgus äkki üks tõde: antud
juhul ei ole tegemist kord loodud teose redigeerimisega, vaid ühest
koolkonnast, ühest „ismist” (natur[alism]) teise üleviimise,
transformeerimisega. Iga detail, iga värvilaik, iga mõttekriips, mis
enne teenis üksnes tõsiolude edasiandmise otstarvet, peab nüüd saama
sotsiaalse värvinguga mõtestuse, dialektilise läbivalgustuse...” (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16.)
Nõnda näeb Sirge ise oma ümbertöötamise
ülesannet: luua pelgalt „tõsiolusid edasi andva” naturalismi asemel
avaram läbivalgustus. Me võiksime seda uut „ismi” nimetada
sotsialistlikuks realismiks (nagu seda tollal ilmselt ka nimetati), kuid
kuna Sirge ise seda mõistet ei kasuta ja selle ühene definitsioon on
problemaatiline, siis võiks seda ehk nimetada ka sotsiaal-dialektiliseks
realismiks."
Siit võiks edasi küsida: tõsiolusid edasi andev naturalism vs sotsiaalne mõtestus, dialektiline
läbivalgustus ja ideoloogiline palistus - kumb on realism; kumb on rohkem realism?
*
Jätan nüüd Sirge ja pöördun Kristeva poole.
Julia Kristeva räägib oma dissertatsioonis "Romaani tekst" (1967) sellest, kuidas romaani teke kaasnes õhtumaises kultuuriloos sellele, et sümbol muutus märgiks (minu tõlge venekeelsest tõlkest):
"Otsustavat
etappi üleminekul sümbolist märgini keskaegses diskursis märgib
nominalism. Kõige lõpetatuma kehastuse sai see William Occami
õpetuses, mis vastandus teravalt Duns Scotuse õpetusele. Occam
arendas välja seisukoha, et dogmat ei ole võimalik filosoofiaga
põhjendada; tema nominalism oli väljaastumine SÜMBOLISTLIKU
mõtlemise vastu, mida esindasid nii REALISM (jutt käib
platonistlikust õpetusest, milles universaale ehk abstraktseid
üksusi nähakse intellektist sõltumatult eksisteerivana; selle
õpetuse töötasid välja Aquino Thomas ja Duns Scotus) kui ka
KONTSEPTUALISM (milles universaale peetakse eksisteerivateks, kuid
intellektist pärinevateks [kas seda annaks nimetada memeetikaks? - AP]). ...
nominalistide
põhiteesides eitatakse eelkõige universaalide reaalset olemasolu;
sellega viiakse sümbolite süsteem tasakaalust välja, ta kaotab oma
tugipunkti. Sellest järeldub, et ainuline ei saa olla universaalne,
ja seepärast saab tugipunktiks iga asja ("termini")
ainulisus, mida nähakse autonoomsena tema transtsendentse tausta
suhtes: "Ei ole õige, et üks ja sama asi võib olla
ainuline ühes mõttes ja universaalne teises mõttes, sest asi, mis
on iseendast ainuline, ei saa mingil juhul olla universaalne mingis
mõttes." Järelikult on igasugune reaalsus ainuline ja koosneb
sõltumatutest TERMINITEST, mis on vabad igasugustest välise
iseloomuga piirangutest. Universaalne on olemas vaid mõistena.
Vastukaaluks 14. saj Pariisis valitsenud kontseptualismile, mille
kohaselt universaalsel on reaalne olemasolu - esse obiectivum,
kuulutas Occam "psühholoogilist kontseptualismi",
samastades mõistuse kujutlusvõime tunnetusliku aktiga.
Eristades MÕISTET ja TERMINIT ja andes suurema kaalu teisele, avas
nominalism tee seda tüüpi mõtlemisele, mis opereerib TERMINITEGA
(NIMEDEGA) kui MÄRKIDEGA (mitte kui sümbolitega). Nominalismis
ehitub reaalsus terminite (märkide) kombinatoorikana, ja sellega
luuakse ruum KUNSTIDELE (just Pariisi ülikooli kunstide fakulteedis
oli Occamil kõige rohkem pooldajaid). Lõppude lõpuks sai
nominalismist (mitteteadlikult) romaaniloomingu filosoofia.
Kuivõrd Jumalat tunnetada võib vaid nominaalse määratluse kaudu,
siis kuulub NOMINAALSETE MÄÄRATLUSTE RIDA (selline on ka romaan)
REAALSUSE kohta käiva teaduse juurde, mis erineb teadusest MÕISTETE
kohta (filosoofia) ja teadusest keele kohta (grammatika, loogika).
Sel viisil on DISKURSINA, st nominaalsete määratluste kooslusena
mõistetud romaan alati teoloogiline (sest ta on alati suunatud
väljendusele), kuid tema teoloogia erineb sümboli teoloogiast;
romaanis teostub VÄLJENDUS "nimede" (st "asjade")
vahendusel, mis on sõltumatud "ideest", mis on nende
olemasolust ja kombineerimisest väljaspool."
Kristeva ütleb, et diskursistruktuuri
dekontseptualiseerimine ja desümboliseerimine ilmneb selgelt
sümboolse diskursi ühikute personifitseerumises - voorused ja pahed
isikustuvad, aga ühes sellega hakatakse neid esitama tegelastena, st
märkidena, mis tähistavad ise, mitte ei esinda mingit kindlat ideed
ega kanna kindlaid atribuute; siit pole enam raske edasi liikuda
romaanini sel kujul, nagu me teda hilisemast teame.
Põhiiva on niisiis
selles, et romaanikunst oma polüfoonilisuses - eristatuna
eeposlikkusest või müütilisusest - esitab reaalsust kui midagi pidevalt ümber
sõnastatavat, veelgi enam, pidevalt n-ö ümber ideestatavat;
objektiivse reaalsuse asemel leiame romaani näol subjektiivsete
reaalsusekäsituste kombinatoorika. Romaan on nii oluline žanr olnud
just seetõttu, et temas usutakse olevat ligipääs tegelikkusele,
reaalsusele, st tõele selle kohta, mis tegelikult on; sõltuvalt
siis võtmest - mis tasandil seda tegelikkust otsitakse, kas
sotsiaalselt (19. sajandi realism, kriitiline realism, sotsrealism),
füsioloogiliselt (naturalism) või psühholoogiliselt (psühholoogiline
realism) või mingilt puht aistilis-fenomenoloogiliselt tasandilt
(teadvuse vool jms). [Kuskil siin lõigu sees läks Kristeva refereerimine üle mu enda arutluseks.]
Kuid kui nüüd
mõelda uusaegse realismimõiste üle, siis kas pole nii, et kuigi
see on välja kasvanud keskaegsest nominalismist, siis on tal pidev
tendents liikuda ikka tolle realismi juurde keskaegses mõttes -
selle juurde, et on olemas mingid sõltumatult olemasolevad,
iseseisva eksistentsiga universaalid, mis tegelikkust
konstitueerivad. Kas pole nii naturalism kui ka see Sirge poolt taotletud sotsiaalse
mõtestuse ja dialektilisusega "ism" teatavad tõmbumised
mingite intellektile eelnevate universaalide poole? St kas realism
selle uusaegses tähenduses puhtal kujul alati pole mõistetud läbi
kukkuma just selle pärast, et meile kättesaadav reaalsus, millega
meil võib olla ka reaalne kokkupuude, on alati osaline, ta on alati
mingi aspekti realism, ja niipea kui see osaline aspekt tõstetakse
printsiibiks, on meil tegu realismiga või kontseptualismiga
keskaegses tähenduses.
Üks näide
kunstist: Saadoja maaliseeria "Tagasi aeda", mis koosneb maalipaaridest: iga paari esimene maal on kunstikooli aegne guaššmaal, teine on tollal maalitud esemetest tehtud fotode põhjal tehtud fotorealistlik õlimaal. Esmareaktsioon oleks, et maalipaaride esimesed maalid ei
ole realistlikud, teised on väga realistlikud - kujutavad esemeid
just täpselt sellistena, nagu nad on, neutraalselt. See võiks olla
realism par excellence. Aga asi pole sugugi nii lihtne, kui võtta
arvesse, et need on fotode põhjal maalitud, nad kujutavad neid
esemeid ühel konkreetsel hetkel - sellist pilti poleks kunagi
võimalik maalida otse natuurist. Selles pildis puudub aeg, ja üks
sisemisi vastuolusid ongi, et maal ise on ajaline jälg (teda on maalitud paar kuud),
kuid kujutatavas ei kajastu see kuidagi. Nii et mingis mõttes
kujutatakse siin olukorda, mida mitte kunagi ei eksisteeri, see on
tegelikult abstraktsioon - digitaalne tõlge, mitte analoog-ülekanne
tegelikkusest lõuendile koos selle ülekande enda jäädvustumisega
(valgused, varjud, peegeldused on liiga konkreetsed, et olla "analoogtõlge"). See ei ole
inimsilma realism, vaid realism, mis asub inimsilmast väljaspool.
See on peatatud tegelikkus.
Ja selline sisemine
vastuolu on igasuguse realismiga - ta kõigub kogu aeg kahe äärmuse
vahel - kas reaalsuse peatamine (misjuhul ta ei vasta enam
tegelikkuse ajalisele ja dialektilisele loomusele) või mingi
osalise, subjektiivse või partikulaarse aspekti tõstmine reaalsuse
konstitueerivaks printsiibiks (nagu on esimestel piltidel - värvide
ülevõimendamine, isikliku puudutuse eksponeerimine). Mõlemal puhul
varitseb meid realism või kontseptualism keskaegses mõttes - kas on
reaalsus ise midagi inimvaimust väljaspool asuvat, nii et inimvaim
lakkab olemast reaalne (nii nagu Jumal eksisteeris alati reaalsemalt,
päristisemalt kui mis tahes muu olemasolev asi, inimvaim sealhulgas), või
siis tõstetakse mingi inimintellektist lähtuv printsiip iseseisvalt
eksisteerivasse staatusesse (nt sotsiaalne, progressistlik
ühiskonnakäsitus, psühhologism jne).
Ma lihtsalt tahan
öelda, et see keskaegne realism, mis viib tagasi tähistuse
sümboolsuseni, ei ole päriselt ikkagi ületatav, kuivõrd
reaalsustaju ise kujuneb läbi sellise tunnetusliku staadiumi, kus
asjadel on subjektile eelnev eksistents, aga mis veelgi olulisem,
nagu arengupsühholoogid, nt Jerome Singer on väitnud, on reaalsuse
kontseptsioon n-ö õpitud, tegelikkust ja kujutlust õpitakse
eristama läbi make-believe'i mängude, õpitakse eristama enda
kujutlusest ning välisest tegelikkusest tulevaid impulsse - enne
seda on teatav eristamatus, mis on võrreldav keskaegse realismiga,
kus vaimutegevuse vilju kujutletakse tegelikult olemas olevat. Aga
meie reaalsustaju jääbki sõltuma sellisest tunnetuse tasandist,
kus objektiivne ja subjektiivne on eristamatud, me jäämegi kogu aeg
läbi katsuma, kas mingi kujuteldav asi võiks ka tegelikult olemas
olla või kas reaalsus on taandatav pelgaks inimvaimu
konstruktsiooniks. Kunstifilosoof Jean-Marie Schaeffer, keda ma siin lõigus olen refereerinud, ütleb oma raamatus "Miks fiktsioon?" (Pourqoi la fiction?, 1999), et selline reaalsustaju läbikatsumine ja ehitamine ongi fiktsiooni
funktsioon inimpraktikana, alates väikelaste mängudest kuni kõrgkunstini.
Nii et kui nüüd
Sirge juurde tagasi tulla, siis mingis sügavamas mõttes pole üldse
oluline, kas ideoloogiliselt üle kirjutatud romaan on vähem või
rohkem realistlik - kujuteldav ideoloogiavabadus ei vabastaks meid realismi
sisemisest ambivalentsusest, küsimus kummagi romaani realistlikkusest jääb endiselt alles, sest ta asub mujal.
PS. Kõrgustest alla tulles tsiteerin veel Sirge märkmeid: "Head nahka ma sellest tööst ei looda. Aitab, kui suudan päästa spetsfondist." (EKM EKLA 1963, f 206, m 87 : 6, l 16). Nii et päris-realism seisneb hoopis maailmas, kus üks tekst tuli päästa erifondi sattumisest. ismide-küsimuse aluspõhjaks on soov teha üks tekstiline
ehitis n-ö ehitusnõuetele vastavaks, nii et selles ehitises oleks
lubatud elada. Puhas insenerimõte.