01/05/2013

Velimir Hlebnikov - Ettepanekud. Oktoober Neeval

Vikerkaares nr 4-5 ilmus Velimir Hlebnikovi "Ettepanekud". Seda on küll sageli avaldatud omaette luuletusena, kuid tegelikult on see lõpuosa pikemast värsstekstist "Üleskutse Maakera Esimeestele", mida võib nimetada poeemiks, kuid mis on tegelikult mõeldud lihtsalt manifestina. Tegu oli Hlebnikovi poolt juba 1916. aastal algatatud poeetilis-aktsionistliku utoopiaga, mille eesmärk oli luua rahvusvaheline ühendus, et edendada ülemaailmset harmooniat.
Poeem koos teiste Maakera Esimeeste manifestilaadsete tekstidega ilmub loodetavasti millalgi 2014. aasta jooksul, aga siinkohal üks Hlebnikovi mälestuslik tekst, mis kirjeldab tema tegemisi 1917. aasta jooksul. Taustaks veel ehk niipalju, et kuigi Hlebnikov suhtles futuristide ja teiste vasakpoolselt meelestatud luuletajate ja kunstnikega, polnud tal endal väga selgepiirilist poliitilist positsiooni - tema maailmavaade oli palju idiosünkraatilisem ja metafüüsilisem, kui seda oleks võimaldanud tollased reaalsed poliitilised liikumised. Nagu siitki tekstist näha, muutus tema ja ta kaaslaste suhtumine Kerenski juhitud Ajutisse Valitsusse suve jooksul märgatavalt (kevadel kirjutatud "Üleskutses" kutsub ta Kerenskit Maakera Esimeeste hulka, sügisel aga saadetakse talle pilkesõnumeid). Hlebnikov ise oli 1916 armeesse mobiliseeritud, kuid veetis põhilise osa ajast erinevates hullumajades, sest püüdis oma psühhiaatrist sõbra abil saada vabastust sõjaväeteenistusest. Pärast tsaari kukutamist ta sisuliselt deserteerus ning siirdus sündmuste tulipunkti Petrogradi ja Moskvasse. Tekst on kirjutatud Astrahanis aasta pärast oktoobripööret.
Teksti alguses tsiteeritakse fragmente "Üleskutsest Maakera Esimeestele". 


OKTOOBER NEEVAL


1917. aasta varakevadel istusime koos Petnikoviga Moskva rongile.
"Ainult meie, keerates teie kolm sõja-aastat rulli üheks karmiks pasunaks, laulame ja hüüame, laulame ja hüüame, purjus sellest veetlevast tõest, et Maakera Valitsus on juba olemas. See oleme meie.
Ainult meie oleme oma laupadele kinnitanud Maakera Valitsejate närtsimatud pärjad, järeleandmatud oma päevitunud julmuses, meie põletame inimkonna niiske savi aja kannudeks ja länikuteks, meie alustame jahti inimhingedele...
"Millised kaabakad!" ütlevad mõned. "Ei, nad on pühakud!" vaidlevad teised vastu. Kuid meie naeratame ja näitame käega päikese poole: "Lohistage teda koerarihmaga, mõistke tema üle kohut oma nõudepesijakohtuga [sõnamäng - "sud sudomoek"] - kui tahate - selle eest, et ta istutas meisse need sõnad ja andis need raevukad pilgud. Tema on süüdlane".

Maakera Valitsus - need ja need


Selle üleskutsega algas poeetiline aasta, ja seda käes hoides istusid kaks isehakanud Maakera Esimeest õhtul Harkiv-Moskva rongile, täis parimaid lootusi.
Meie ülesandeks Petrogradis oli pikendada Esimeeste nimekirja, avades allkirjajahirühma, ja varsti tulid nimekirja väga soodsalt meelestatud Hiina saatkonna liikmed Ting Er Li ja Yang Yue Kai, noor abessiinlane Ali-Serar, kirjanikud Jevreinov, Zenkevitš, Majakovski, Burljuk, Kuzmin, Kamenski, Assejev, kunstnikud Malevitš, Kuftin, Brik, Pasternak, Spasski, lendurid Bogorodski, G. Kuzmin, Mihhailov, Muromtsev, Zigmund, Prokofjev, ameeriklased Crawford, Willer ja Davis, Sinjakova ja paljud teised.
Kunstide peol 25. mail lehvis Maakera Esimeeste esmakordselt inimkäe poolt üles tõstetud lipp rongkäiku juhtinud veoautol. [Venemaa Ajutine Valitsus kuulutas riigi finantseerimiseks välja riigilaenukampaania, et laenata raha kodanikelt; kampaaniale pandi kõlav nimi "Vabaduslaen" ning selle reklaamiks korraldati avalikke üritusi. Kõnealune "kunstide pidu", mille korraldasid Petrogradi kunstitegelased, oligi üks neist; sellega kaasnes ka ajaleht "Zajom Svobodõ", kus Ahmatova, Jessenini, Severjanini jt loomingu kõrval ilmus ka üks Hlebnikovi luuletus.]
Me kihutasime rongkäigust kaugele ette. Nõnda heisati maakera Esimeeste lipp esmakordselt Neeva soisel kaldal.
Ühekordses ajalehes "Zajom Svobodõ" avalikustas maakera Valitsus värsid: "Eile ma kutsusin: kulu-kulu! Ja sõjamehed lendasid kohale ning nokkisid mu peost teri".
See oli hullumeelne suvi pärast pikka vangistust jalaväe tagavarapolgus, mis oli ülejäänud inimestest okastraadiga eraldatud, kus kogunesime öösiti piirdetara äärde ja vaatasime üle kalmistu - üle surnute linna tulede - elavate linna, kauge Saraatovi kaugeid tulesid. Ma kogesin tõelist ruuminälga ja rongidega, mis olid pungil inimesi, kes olid reetnud Sõja ning ülistasid Rahu, Kevadet ja tema ande, sõitsin ma kaks korda edasi-tagasi läbi teekonna Harkiv-Kiiev-Moskva. Miks? Ei tea isegi.
Kevade võtsin ma vastu õitsva toominga lehestikus, päris puu ladvas, Harkivi lähedal. Kahe silmapaari vahele oli tõmmatud õitekardin. Iga okste liigutus puistas mu üle õitega. Hiljem ühel ööl jälgisin ma tähistaevast sõitva rongi katuselt; jäädes pisut ajaks mõttesse, uinusin ma muretult, mähkides end Saraatovi jalaväelase halli keepi. Seekord olime me, ülemise teki elanikud, üle puistatud auruveduri suitsu mustade toomingaõitega, ja kui rong peatus miskipärast keset tühja välja, jooksime kõik jõkke end pesema ning käteräti asemel kuivatasime end Ukraina puude lehtedega.
"No mis Petrograd see nüüd enam on! Nüüd on Vetrograd [Tuulelinn]!" naljatasime rongis, kui naasime sügisel Neeva äärde.
Ma seadsin end sisse Smolenskimaa külas, kust öösiti sõitsid saladuslikes kustutatud tuledega mööda põgenikud, relvastatud mustlaste telgid olid laiali soise välja peal, ja igavesti säras tuledes hullumaja. Minu teekaaslane Petrovski, suur kummituste asjatundja, juhtis mu tähelepanu ühele puule - mustale ärevale kasekesele, mis seisis tara taga.
Selle lehed värisesid valvsalt iga vähimagi tuule peale. Kuldse koidu taustal eristus iga must puuleht eriti pahaendeliselt. See puu tuli sellisena visalt igal öösel Petrovski unedesse. Petrovski hakkas puusse suhtuma ebauskliku tähelepanuga. Hiljem avastas ta, et puu kasvab ajutisel haual, kus hoiti kuni ümbermatmiseni tapetute laipu. See oli juba päris sündmuste haripunkti ajal. Me elasime töölise Morevi juures, ja tema, nagu paljudel teistelgi selle kandi elanikel, hoidis neil aegadel varuks tinatükke kuulide valamiseks. "Niisama, igaks juhuks..."
Tsarskoje Selost tuleva ähvardava kõmina saatel möödus sünnipäev. Kui öösiti koju naastes möödusin hullumeelsete linnakust, meenus mulle alati teenistuse ajal nähtud hull reamees Lõssak ja tema kiire sosin: "Tõde on, tõde pole, tõde on, tõde pole." Ikka kiiremaks ja kiiremaks muutus tema tihenev sosin, ikka vaiksemaks ja vaiksemaks, hull puges teki alla peitu, tõmbas teki lõuani, varjates end millegi eest, välgutas vaid silmi, kuid jätkas sosistamist ebainimliku kiirusega. Seejärel ta rahunes aegamööda ja istus voodi peale; mida rahulikumaks ta jäi, seda valjemaks muutus tema sosin; ta kükitas, peas ümmargused kollased kullisilmad, ja järsku tõusis kogu pikkuses püsti ning oma voodil hüpates, kutsus tõde meeletu, kogu maja peale kostva häälega, nii et aknad värisesid:
"Kus tõde on? Tooge tõde siia! Andke mulle tõde!"
Seejärel istus ta maha, näos pikad karmid vuntsid ja kollast värvi ümmargused silmad, kustutas olematu tulekahju sädemeid ja püüdis neid käega. Siis jooksid kohale sanitarid. Need olid märkmed surnuteväljalt, kauge surmavälja välgud - sajandite piiril. Jõumees, kes sarnanes prohvetiga oma haiglakoikul.
Petrogradis saime sageli kokku - mina, Petnikov, Petrovski, Lurje, mõnikord tulid ka Ivnev ja teised Esimehed.
"Kuulge, sõbrad. Vaat mis: me ei eksinud, kui meile tundus, et sõja koletisest on järele jäänud ainult silm ja on vaid vaja üks palk ära söestada, ära teritada ja ühisel jõul sõda pimedaks teha, aga seni olla peidus lambanaha sees. On mul õigus, kui ma nii ütlen? Kas räägin tõtt?"
"Õigus," oli vastus. Võeti vastu otsus sõda pimedaks teha. Maakera Valitsus väljastas lühikese nimestiku: "Maakera Esimeeste allkirjad" valgel lehel, rohkem ei midagi. See oli tema esimene samm.
"Surnud! Tulge meie juurde ja astuge võitlusse. Elavad on väsinud," kõmas kellegi hääl. "Segunegu ühises tapluses elavad ja surnud! Surnud, tõuske oma haudadest."
Neil päevil kõlas kummalise uhkusega sõna "bolševitška" [pole selge, miks kasutab Hlebnikov siin sõna "bolševik" naissoo vormi], ja varsti sai selgeks, et "tänase" hämariku lõikavad varsti läbi püssilasud. Petrovski, peas hiiglaslik must papaaha, naeratas saladuslikult oma kõhetunud läbipaistva näoga.
"Tunned?" küsis ta lühidalt, kui meie trepikojas kõmatas ootamatult lõhki veetoru.
"Mis seal juhtus, aru ma ei saa," lausus ta ja hakkas saladuslikult piipu toppima sellise ilmega, mis ütles selgelt, et edaspidi hakkab juhtuma veel ei tea mis.
Ta oli pahaendeliselt häälestatud.
Hiljem, kui Kerenski kukutamine oli ligi jõudnud, kuulsin ma üllatunud hüüatust:
"Kõigest üheksa kuud on ametis olnud, aga on juured niimoodi alla ajanud, et tuleb kahurikuulidega kohalt minema lüüa."
"Mida ta ootab? Kas leidub inimest, kelle meelest pole ta naeruväärne ja hale?"
Maria palees käis Ajutine Valitsus tollal koos, ja meie saatsime ükskord sinna kirja:
"Siin. Maria palee. Ajutine Valitsus.
Kõigile! Kõigile! Kõigile!
Maakera Valitsus määras oma 22. oktoobri koosolekul: 1) Lugeda Ajutine Valitsus ajutiselt mitteeksisteerivaks ning ülemputukleja Aleksandr Feodorovitš Kerenski range aresti all viibivaks.
"Kui rängalt kätt pigistab raske kivikämmal!" [tsitaat Puškini värssdraamast "Kivist külaline", tlk Kalju Kangur]
Maakera Esimehed Petnikov, Ivnev, Lurje, Petrovski, Mina - "Kommodoori kuju"
Teinekord saatsime sellise kirja:
"Siin. Talvepalee. Aleksandra Feodorovna Kerenskajale.
Kõigile! Kõigile! Kõigile!
Kuidas? Kas te ei tea ikka veel, et on olemas Maakera Valitsus?
Ei, te ei tea, et ta on juba olemas.
Maakera Valitsus (allkirjad)"
Ükskord tulime kokku ja kannatamatusest põledes otsustasime helistada Talvepaleesse.
"Talvepalee? Olge hea, ühendage Talvepaleega."
"Talvepalee? Siin on veovoorimeeste artell."
"Mida soovite?" külm, viisakas, kuid rõõmutu hääl.
"Veovoorimeeste artell palub teatada, kui kiiresti lahkuvad elanikud Talvepaleest?"
"Mida? Mida?"
"Lahkuvad Talvepalee asukad?"
"Aa! Rohkem ei midagi?" kuuldub hapu muie.
"Ei midagi!"
On kuulda, et toru teises otsas itsitab keegi.
Mina ja Petnikov siinpool otsas itsitame samuti.
Naabertoast vaatab välja kellegi ärritunud nägu.
Kahe päeva pärast hakkasid kahurid kõnelema.
Maria teatris lavastati tollal "Don Juani", ja miskipärast nähti Don Juanis Kerenskit; ma mäletan, kuidas vastasloožides kõik võpatasid ja tõmbusid pingesse, keegi meist kallutas oma pea allapoole, noogutades nõusoleku märgiks Don Juanile varem, kui seda jõudis teha kommodoor.
Mõne päeva pärast seisis "Aurora" vaikides Neeval palee vastas ja pikk paleele sihitud kahuritoru sarnanes liikumatu malmist pilguga - merekoletise silmavaatega.
Kerenski kohta räägiti, et ta oli põgenenud halastajaõe riietuses ja et teda kaitsesid vapralt Petrogradi naissõjaväelased - tema viimane valverühm.
Nevski prospekt kihas kogu aeg, oli rahvast täis, ja seal ei lastud ühti lasku.
Üles tõstetud sildade juures põlesid lõkked, neid valvasid laiade tuluppidega vahid, relvad olid hakki asetatud, ja hääletult möödusid mustad öös eristamatute meremeeste tihedad read. Oli ainult näha, kuidas välkusid nende rõivaste kaenlakiilud. Hommikul saadi teada, kuidas üksteise järel olid ära võetud kõik sõjaväekoolid. Kuid linnaelanikud olid sellest võitlusest väljaspool.
Hoopis teisiti oli Moskvas; seal elasime üle nädalase piiramise. Ööbiti laua taga Kaasani vaksalis, pannes pea kätele, päeval satuti tulistamise keskele nii Trubnaja kui Mjasnitskaja tänaval.
Teised linnaosad olid päris valve all. Läksin ükskord hilja öösel mööda Sadovajat läbi kogu Moskva ja mind peeti kinni ja otsiti läbi mitu korda.
Sügavat pimedust valgustasid harva vaid mööduvad soomusautod; aeg-ajalt oli kuulda laskmist.
Ja siis sõlmiti vaherahu.
Pääsesime välja. Kahurid vaikivad. Me viskusime tänavatenäljas välja, sarnanedes lastega, kes rõõmustavad lume üle, vaatama puruks tulistatud akende pakasetähti, kuuliauke ümbritsevate peente pragude lumiseid õisi, kõndima jääna läbipaistvatel klaastahvlitel, mis katsid Tverskajat - nende esimeste tundide rahulolu, kui korjasin seinte äärest kõverdunud kuule, mis olid krimpsu tõmbunud täpselt nagu tulekahjus ära põlenud liblikate kehad.
Nägime suitsevate seinte musti haavu.
Ühes poekeses nägime imekaunist halli kassi. Läbi paksu klaasi tervitas ta näugudes inimesi, palus väljalaskmist; ta oli kaua viibinud üksikvangistuses.
Me tahtsime kõigele oma nimed anda. Vaatamata malmist sõimuvalingule, mille Vorobjovi mäed olid linna heitnud, oli linn terve.
Mulle meeldis eriliselt Moskva jõe tagune linnaosa ja kolm tehasekorstnat, mis olid otsekui kindla käega süüdatud küünlad, malmsild ja vareseparv jääl. Kuid kõige kohal troonib kuldse kuplina hiiglakäest väljunud kolmest tehasetornist lühter, raudredel viib nende tippu, seda mööda ronib mõnikord inimene, küünlavaimulik hallist tehasenõest palge ees.
Kes see on, see nägu? Sõber või vaenlane? See suitsuga maalitud laup, mis ripub linna kohal? Pilvehabemest ümbritsetud nägu? Või kas ehk uus mustasilmne Gurriet el-Ayn pühendab oma siidised imelised juuksed sellele leegile, mille peal ta põletatakse, kuulutades võrdsust ja võrdõiguslikkust? [Gurriet el-Ayn (õieti Qurrat ul-Ayn, araabia 'silmade trööst') ehk Tahirih (pärsia 'puhas') ehk Fatima Baraghani (1814-1852) oli iraani luuletaja ja teoloog, üks bahai usundi võtmeisiksusi. Kuulus nii oma ilu kui tarkuse poolest, oli ta üks islamiühiskonna naisemantsipatsiooni pioneere, ilmudes esimese naisena avalikkuse ette katmata näoga. Ta suri usumärtrina (kuigi mitte tuleriidal, nagu Hlebnikov näib viitavat, vaid kägistati).]
Kuid need tundmatule valitsejale süüdatud uued küünlad on isandad vana pühamu üle.
Siinsamas sirvisin esmakordselt surnuteraamatu lehekülgi, kui nägin lähedaste inimeste rodu Lomonossovi aia juures, mis seisis pikas järjekorras piki kogu tänavat ja tungles surnukuuri sissepääsu juures. [Lomonossovi aed asub Moskva ülikooli ees; ülikooli anatoomikumi toodi 1917. aasta oktoobrisündmuste ajal hukkunud.]
Uute vabadusepäevade esimene algustäht kirjutatakse sageli surma tindiga.


Oktoober-november 1918

No comments:

Post a comment