Sakala teatrimajas on esietendunud Jarmo Reha lavastus "EIDOS". Laval on Jarmo ise, loovmeeskonda kuulusid veel helikunstnik Kiwa, operaator Sten-Johan Lill, installatsioonikunstnik Urmas Lüüs, videokunstnik Sasha Mirson, valguskunstnik Siim Reispass ja ma ise dramaturgina. Lavastuse produtseeris Ekspeditsioon.
Lavastuse sõnalise poole kirjutasime Jarmoga kahepeale, lisaks originaalloomingule on seal kasutatud lõike Platoni "Riigist" (Marju Lepajõe tõlkes) ja "Seadustest", Rilke luuletust "Jalutuskäik", Rimbaud' luuletust "Igavik" ja tükikest Camus' romaanist "Õnnelik surm" (Tanel Lepsoo tõlkes), üksikuid lauseid Tõnu Õnnepalult ja Madis Kõivult, Thomas Andersoni filmist "Magnoolia" ja Tarkovski "Stalkerist".
Lisan siia mõned lõigud, mida kasutasime lavastuse eelreklaamis, olgu need siis "kavalehetekstid".
Nagu maagiagi, on ka poeesia valge või must, sõltuvalt sellest, kas see teenib ala- või üleinimlikku.
...
Must poeesia on viljakas imede poolest nagu unenäod ja oopium. Must poeet maitseb iga naudingut, ehib end kõikvõimalike kaunidustega, kasutab kõiki oma võimeid - oma kujutluses. Valge poeet eelistab reaalsust, isegi tühist reaalsust neile külluslikele valedele. Tema töö on visa võitlus uhkuse, kujutelmade ja laiskuse vastu. Võttes vastu oma ande, isegi kui ta kannatab selle läbi ja kannatab kannatamise läbi, püüab ta selle panna suuremate eesmärkide teenistusse kui tema isekad soovid: selle ande veel tundmatu põhjuse teenistusse.
...
Musta poeedi luule avab talle muidugi hulga maailmu, aga need on ilma Päikeseta maailmad, mida valgustavad tuhanded fantastilised kuud, mida asustavad fantoomid, ehivad miraažid ja mis on vahel sillutatud heade kavatsustega. Valge poeesia avab ukse ainult ühte maailma, ainulise Päikese maailma, ilma võltsimedeta, reaalsesse.
René Daumal "Valge poeesia, must poeesia"
Meie viimne tänulikkus kunsti vastu.
Kui me poleks tervitanud kunste ega leiutanud seda ebatõe ja luiskamise kultuse liiki, siis oleks arusaamine üleüldisest ebatõest ja luiskamisest, mida meile praegu pakub teadus - arusaamine, et võltsingud ja eksitused on tunnetava ja tajuva olemasolu eeltingimus - täiesti talumatu. Aususe tagajärjeks oleks jälestus ja enesetapp. Nüüd aga on meie aususel vastujõud, mis aitab meil selliseid tagajärgi vältida: kunst kui hea tahe näivuse järele. Me ei keela alati endal seda näivust lõpule viia, lõpuni luuletada: ja siis pole see enam igavene ebatäielikkus, mida me saamise jõest üle kanname - siis arvame enese jumalannat kandvat ning oleme oma teenistuses uhked nagu lapsed. Esteetilise fenomenina on meie olemasolu meile ometi veel talutav ning kunst annab meile silma ja käe ning eelkõige hea südametunnistuse, et suudaksime iseendast sellise fenomeni teha. Aeg-ajalt peame endast puhkama, endale otsa ja enda peale alla vaadates ning kunstiliselt distantsilt enda üle naerdes ja enda üle nuttes; me peame oma tunnetusihas avastama nii kangelase kui narri, me peame oma totrusest aeg-ajalt rõõmu tundma, et suudaksime oma tarkusest jätkuvalt rõõmu tunda! Ja just seepärast, et oma viimses põhjas oleme rasked ja tõsised inimesed, pigem kaalupommid kui inimesed, ei tee miski meile nõnda palju head kui narrimüts: me vajame seda iseenda vastu - me vajame kogu seda ülevoolavat, hõljuvat, tantsivat, pilkavat, lapsikut ja õndsat kunsti, et me ei jääks ilma sellest vabadusest asjade suhtes, mida meie ideaal meilt nõuab. See oleks meie jaoks tagasilangus, kui me üheskoos oma pirtsaka aususega üleni moraali sisse upuksime ja ülemäära rangete nõudmiste tõttu, mille me endale seal esitaksime, muutuksime vooruslikeks peletisteks ja hernehirmutisteks.
Friedrich Nietzsche "Rõõmus teadus"
Luule viib samasse punkti, kuhu igasugune erootika: eristamatuseni, kus distinktsed objektid segunevad. Ta viib meid igavikku, ta viib meid surma, ja surma kaudu pidevusse: luule on igavik. Koos päikesega loojunud meri.
George Bataille "Erose pisarad" (tlk Kristjan Haljak)
Siit võib vaadata ERR kultuuriuudiste kajastust. Siin on minu Kultuuribiit Eesti Päevalehes.
Ja lõpuks mõned pildid lavastuse valmimise ajast.
