17/09/2023

Merike Õimu eelomasus

 

Loomingus ilmus arvustus Merike Õimu raamatule "Asjade alumine pool".


Merike Õimu eelomasus

Merike Õimu luulest sain ma teadlikuks ilmselt aastal 2001, kirjutades teksti „Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas“.1 1980. aastate „naisluule“ või „naisüksindusluule“ mõistet uurides sai Õimu esikkogu „Väljakuid ja võlvikäike“ (1985, VV)2 minu jaoks esinduslikuks, sest omaaegses kriitikas (esikkogu sai vähemalt kolm arvustust) võttis see raamat enda kanda kuhjunud väsimuse ühest teatavast luulelaadist, mis oli juba eelmise kümnendi lõpust saadik olnud iseloomulik noortele luuletajatele (enamasti naistele). Püüdsin Õimu luulet (ja seekaudu ka toda luulelaadi üldisemalt) oma artiklis rehabiliteerida, oletades, et omaaegne tõrjuvus tulenes asjaolust, et lähtuti eesti Suure Luule, eriti võimsatest poetessidest koosneva Suure Rea (üht 90-ndate mõistet kasutades – etnosümbolistliku kaanoni) loodud lugemisharjumustest ja selle eelarvamustest. Nüüd veelgi suurema ajavahemiku tagant tollast kriitikat üle lugedes ei saagi enam täpselt aru, miks ei sobi ühtesamasse luuletusse read „Sügis lohutab kiilakaid“ ja „tuhmist kükloobi silmast / otsatult pisaraid veereb“3 või mispoolest on halb kujund „tunnete joodijumesed seemned“4 – luulekeele konventsioonid on vahepeal niivõrd muutunud. Õimule heideti ette – nagu paljudele teistelegi debütantidele – teatavat jõuetust, heitlikkust, tugeva poeediisiksuse puudumist, missiooni puudumist, ärahajumise igatsust jne. Ühesõnaga, see kõik tundus kuidagi hägusana. Mina oma artiklis püüdsin osutada teatavale võimalikule omaette luulelaadile, mis ei püüagi ega peagi neile ootustele vastama, tõmmates kujuteldava punktiiri Merike Õim – Milvi Piir – Piret Bristol. Praegu ei söanda ma sellele punktiirile enam päriselt alla kirjutada (või siis pikendaksin seda nt Kirsti Oidekivini ja sealt edasi, aga võib-olla hoopis teises suunas Mathurani või Maarja Pärtnani). Küll aga arvan endiselt, et Õimu esikkogu retseptsioonile sai saatuslikuks kontekst, kuhu raamat asetus, sellest sai mingi kriitilise tüdimuse sümptom – sellest välja tõstetuna on tegu igati mõjuvat luulet sisaldava raamatuga, mis vajab vaid pisut sisseelamist luuletaja isiklikku stilistikasse ja keelde. Järgnenud 30-aastane avaldamispaus on tinginud hilis-Õimu luule need voorused, millest kõneles oma arvustuses juba Tõnu Õnnepalu5: luuletamise värskus, ükskõiksus välise tunnustuse suhtes, luuletaja-persona raske taaga puudumine jne.

Merike Õim on viimase kaheksa aasta jooksul avaldanud viis luulekogu, neist esimene sisaldab ka natuke 80-ndate tekste. Eks siingi ole nii väheütlevamat kui ka paremat. Esimene raamat „Kõiksuse jälg“ (2015, KJ) tundub veel kobavat ja on üsna eklektiline, edaspidi („Kirja vahetaja“ 2017, KV) hakkab põhitoon selgemini esile kerkima, „Nähtamatu pühendus“ (2019, NP) on oma sagedases luule enda tematiseerimises juba kohati ehk liigagi eneseteadlik. 2020 ilmus tankade kogumik „Üle sõnalatvade“, mis minu isikliku maitse jaoks on ehk parim Õimu luulekogu oma terviklikkuses, taseme ühtluses ja väljapeetuses (ja millest ma edaspidi juttu ei tee, sest ei taha sealt eraldi tükke teiste arvelt esile tõsta). See on tõesti raamat, mida on meeldiv korduvalt üle lugeda, sest sellel on võime lugejas luua mingi omaette korrastatud meeleolu.

Uusim raamat „Asjade alumine pool“ (AAP) on samuti puudutav lugemine. Mitte muidugi üleni, siingi on vahel üleliigset programmilisust, kus luuletaja eheda hääle asemel kuuleme sõnu, mis tunduvad kuskilt üle võetud – ja ma ei pea silmas luuletuste vahele pandud piiblisalme, need on teinekord päris kandvad sillad tekstide vahel, vaid mõnede luuletuste endi kohatist jutlustajalikkust. Siingi on riimluulet, mis minu arvates pole Õimu kõige tugevam külg, sest on tunda, et sõnad pole päriselt autori sisimalt omad, vaid keelekonventsioonide poolt peale sunnitud (ta tajub seda ka ise, kui lk 29 ütleb, et riimluuletuse asemel „leian oma hinge rütmi / eemalt paistvate kõrgete latvade / õõtsumises tuules“). Aga seda enam paistab selle kõrval välja see, mille poolest Õimu luule minu jaoks kõnekas tundub. Seda on tegelikult väga lihtne öelda: Õimul on võime olla luules siiras nii, et see ei mõju piinlikult, vaid puudutab otse, vajamata poeetilist glasuuri. Parimatel hetkedel suudab Õim sõnastada täpselt seda teatavat ebamäärast, kuid kandvat häälestust, mis annab kurbusele tema ausa ilu, ülevustundele elava tihkuse ja vabadusetundele põhja. Teatav mitterafineeritus, mis vahel väljendub kohmakusena või isegi maitsevääratusena, kuulub tegelikult asja juurde. Just siis, kui Õim suudab lahti lasta poeetilistest konventsioonidest või maailmavaatelistest kuulutustest, suudab ta jõuda tasandile, kus tema sõna veenab ilma retooriliste võteteta, pelgalt klaarunud ja täpseks settinud otsekohesusega.

Õimu uuema luule valgel paistab, et tegelikult on tema põhiteemad olemas juba kunagises esikkogus – taotlus jäädvustada teatavat vahepealsust, eelsust, ühtaegu hajuvat ja pidevalt kohal olevat, mis viimases kogus on võtnud „asjade alumise poole“ nime. Selle poolest on lausa üllatav, kui omaaegne kriitika loeb ridadest „Kogu elu elan puude vahel õhus / olen tüve najalt tuge otsiv tuul“ (VV, 11) välja eelkõige seda naaldumissoovi (sest see on nii „naiselik“?), sidudes seda luuletajaisiksuse iseseisvusetusega, ja laseb silmist mööda selle kujundi tuuma: et najal-olemist otsib tuul, kes ei saa kunagi puu najale jääda, sest tuult pole ilma liikumiseta; see on just üks neist vahepealsuse kirjeldustest. Näiteid on veel: „Keegi mindki vaatab / nähtamatu näoga, / tema pilk ei ole / silitav, ei sarjav. / LIHTSALT ON / – – – – – – – – / nii nagu õhk on hingatav“ (VV, 43) või kas või nimiluuletus lk 18–19, kus „ükski väliskülg ei ole / vaba sisehoovist (ehk siis – „alumisest poolest“) ning võlvikäik on kujund just selle ei-veel-ära-ei veel-kohal-tunnetuse kohta. Mõne luuletuse puhul on lausa tunne, et 90-ndail Eestisse imbunud prantsuse poststrukturalismist mõjutatud mõttel olnuks Õimult midagi eest leida, nt kui on juttu „eelomasest sõnast“ (VV, 30), mis teise silmadest leitakse, või luuletusest, kus räägitakse ihast, mis pole saanud armastuseks, vihaks ega tüdimuseks, mis „elab minus seda elu / mida elan enese teadmata“, mis pole mineviku jälg ega tulevikuootus ega kurbus, ta „lihtsalt ei tea / kuidas millekski saada ... Ainult selle iha tõttu / on mõni kesk-aegne olemine / mineviku ja tuleviku vahel / mulle nähtav / enne kui ta minusse tuleb / kandma mu meelte ja meeleolude pitserit.“ (lk 19–20.) See võib kõlada väga umbmääraselt, aga on tegelikult väga täpne. 80-ndate etnosümbolistlik lugemisharjumus oli lihtsalt niivõrd teise koha pealt teritatud.

Samasugune lenduva „eelomasuse“ kirjeldus leidub kogus „Kõiksuse jälg“ – sünnisügavuses pead tõstev rõõm, heli, mis on „veel täiesti kuulmatu / ometi hääl / mille vaikus on enesest / küpsena tõuganud“ (KJ, 40). Kohe järgneb tekst, kus „libiseb tajumatult minevikku ka kinnipüütud / igavene hetk“ (KJ, 41) – lõpmatus ongi võib-olla lõpmatus just seepärast, et ta on igihajuv.

Muidugi tekitab see põgususetaju „igatsuse valulise taime“ (VV, 44) ja mingi kõige taga voolava alaägeda kurbuse – millest räägib ka tekst, kus lastakse varahommikustel lõhnadel langeda „nukruseni nimetu“ üksinduse peale (NP, 26), või luuletus, mis jõuab välja selleni, et kui jõutakse silmitsi päris kurbusega, õigemini, kui kurbus jõuab silma tagant silma, siis pole selle taga enam midagi ja tekib palju tühja vaba ruumi (AAP 16). Ja siit edasi tuleb juba teatav sügav rahu, kus on koos intensiivne ülevuskogemus ja leppinud resignatsioon, mis kummalisel kombel hoiavad teineteist vastastikku ülal. Just selle rahuliku, varjulise kirgastumise lihtsate kirjeldusteni jõudmine on minu jaoks Õimu luule eriti väärtuslik osa.

Üks korduv motiiv – või pigem kirjeldatav meeleseisund, mis selle kirgastumisega koos käib, on miski, mida ma nimetaksin maailma kokkutõmmeteks. See pole maailma ahenemine, kitsaksjäämine, vaid pigem just selline kokkutõmme, nagu näiteks süda teeb tuksudes – sest oluline on ka, et see seisund pole pidev, ta pulseerib, ja just seetõttu säilitab oma elususe. Selles seisundis on koos tihkus, väiksus, piiritletus, mis teisalt näitab enda ümber või sisaldab midagi ääretut ja hõlmamatut. Nagu näiteks „TÄNAHOMMIKUNE MAAILM / on väike nagu vesiroosi leht / ja selle ümber määramatus / kui kallasteta järv // Putukas lehele laotab / oma sillerdavad tiivad / muutudes iseenese silmapiiriks / mis kaugeneb mööda veepinda / nagu aimatav laul“ (KJ, 55); „Laukaveele peegelduma / terve laotus mahub / Selle keskel pähklikoores / leian hingerahu“ (KV, 18). Õim kirjeldab mööduvatest olevikuhetkedest läbi astumist, milles nähakse võimalust tajuda elu ääretust (AAP, 70), ja siis räägitakse lõputust taevast, mis on „valmis end mu ümber mähkima / kui ma väsin“ – ääretusest tehtud kookon (lk 71). Samasugune lõpmatu kõiksuse kokkutõmme leidub lk 73: „Surematus on sel hetkel selgepiiriline“. Ehk fundamentaalseim on ses suhtes luuletus, kus öeldakse, et lapsena läbi kardinapitsi aukude vaadatud suurde maailma viiv vankritee ning vihmaloikudes peegeldunud taevas on avad, mille kaudu „ulatus minuni kõik see / mille pärast ma üldse luuletama hakkasin“ (lk 29). Selles seoses leidub ka teatav vastus debüüdi kriitikuile, kes heitsid ette jõuetust või ükskõiksust, sest luuletaja ütleb, et ongi harjunud elama „temperatuuritult“: „Aga see pole ükskõiksus / pigem kogetust ammutatud / rõõmuhämune rahu / mida on kerge kanda / mille keskpunkti ümber tiirlebki / elu tabamatu ilu“ (NP, 60). See on tasakaalu vorm – olla kontaktis kõikeläbiva tabamatuga just oma siinse hetke pesas asudes. Ja seejuures ei olda „mitte kui pealtvaataja – / vaid kui seesolija / osasaaja“ (NP, 37).

Viimatise raamatu läbiv motiiv on „asjade alumine pool“. Selle kaudu ühendatakse kõige maisemad asjad (paigast nihutatud kivi alt avastatud tukslev elu või tolmunud riiulilt tõstetud vaasi alt avanev puhas pind) abstraktsemate ja üldisematega (mõtted, mida „mõtlen mõtlemata“ (lk 28), muusikalise elamuse kaudu saavutatud avarus (lk 76 ja 88)) kuni kõige metafüüsilisemate ja religioossete kogemusteni. Mõjuv motiiviarendus on miniatuur lk 34, kus sügislehtedega kaetud lagendik, kuhu tahetakse astuda, osutub hoopis lehtedesse mattunud tiigiks – sellel alumisel poolel on ka oma ähvardav aspekt, oluline on õppida hoidma õiget tasakaalu varjatu ja nähtava vahel, sest Sõna (siinkohal peetakse silmas religioosset Sõna) „on olemas nii nähtavas kui asjade alumises pooles“ (lk 45). Selles luulekogus on varasemast selgemini näha tolle „eelomase“ religioosne tagapõhi, kuid klišeelikkuse-ohust hoolimata tajutakse jumalikkugi siin tollesama kokkutõmbe kaudu, kõneldakse näiteks „ürgalandlikust maailma jõust“ (lk 48) või siis luuletus, kus jumal ise paigutub „asjade alumisse poolde“: „Suur on su sõna / mille varjus sa ise / püsid targa ja tasasena“ (lk 19). Jumal mitte (ainult) ei ilmuta end võimsana oma sõnas, vaid püsib selle alumisel poolel tasasena, nagu puulehe alumine külg, mis tuule käes ajuti ennast paljastab. See on mõjuv.

On sümpaatne, et see kokkupuude piiritu ja ülimaga pole Õimu luules midagi, mis inimest oma subliimsusega kuidagi enda alla litsuks, vaid see on alati peaaegu argiselt käepärast: „Mingi ligipääs alati leidub / kui tahad näha / asjade alumist poolt“ (lk 97). Siin on päralejõudmine ja päralejõudmatus omavahel üksteise najal (nagu puu ja tuul, meenutagem). Üks liigutavamaid tekste raamatus on miniatuur, kus arutletakse armastuse ja õnne üle ning jõutakse lõpuks kõige ununemise ja sellega leppimiseni; aga teksti keskpaigas on laused: „Hämmastud, et vihm on vaid lõputu hulk veepiisku ja elu on su enese teadmata olnud tema läbipaistev õde. Ometi on kõik olnud reaalne. Kõik on olnud.“ (Lk 95.) Need laused on öeldud just sealt „alumiselt poolt“, lihtsalt, siiralt, täpselt ja läbinägevalt.

On huvitav, et juba 80-ndail on noor Õim kirjutanud luuletuse, kus esitab nägemuse endast vanas eas; see tuleviku-mina on õppinud mõistma üksindust „hõõgusena / mis on võimeline kividele vajutama lohke“, tühjust rikkusena, lähedust lihtsana, ja on saanud selgeks, et „päris valminagi / jään ma igavesti lõpetamata“ (KJ, 99). See on märkimisväärne enesetundmine, millele toetubki tema siiruse mõjuvus ja mis kirjanduskonventsioonides liikuvate luuletajate puhul pole üldse endastmõistetav. Läheduse lihtsust kirjeldab näiteks luuletus, kus lähedus pole muud, kui et kaks inimest vaatavad teineteisest kaugel lebavat kivi või taevas sõudvat pilve samasuguse pilguga (AAP, 40). See võiks mõjuda kuidagi triviaalsena – aga mingi tundetooni nüanss ometi lubab seda tajuda tõsiselt läbi tuntud teadmisena. Õim tekitab luuletajana usaldust, ta ei püüa end peita (sest ta ongi juba varjus) või lugejat meelitades peale tükkida. Ta lihtsalt on seal – otsekui eesti luule alumine pool.

1 A. Pilv, Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas. Vikerkaar 2001, nr 10, lk 67–77.

2 Siin ja edaspidi on kasutatud viitamisel pealkirjade lühendeid.

3 K. Ross, Professionaalsusest, loovast algest ja muust. Keel ja Kirjandus 1986, nr 4, lk 237.

4 J. Ürt, Püüdlus luuletada. Sirp ja Vasar, 24. jaanuar 1986, lk 5.

5 T. Õnnepalu, Merike Õimu vabanemised. Looming 2019, nr 9, lk 1348–1350.


22/07/2023

Metsavenna-kuuldemäng. Guidio audiorännakud Ennuksemäel ja Tiduveres

Valminud on kuuldemäng kahel metsavendade punkritega seotud rajal kuulamiseks - https://guidio.eu/avasta-meie-radu/ . Saab kuulata ka kodus lihtsalt kuuldemänguna, aga muidugi õige efekti saab maastikus liikudes. Asja korraldaja on Guidio, seltskond, mis koosneb neljast arheoloogist - Helena Kaldre, Tuuli Kurisoo, Anu Lillak, Küllike Tint - ja ühest ajalooõpetajast - Aive Kaldra -, kes tahavad korraldada jalutuslavastusi ajaloolistesse paikadesse. Nüüdne metsavenna-kuuldemäng, millel on kaks versiooni (13-st stseenist kolm on punkri-spetsiifilised ja erinevad), on nende esimene lõpetatud projekt, kuid plaanis on jätkata.

Kuuldemängu lavastaja on Isabel Laiapea, kes õpib praegu Viljandi Kultuuriakadeemias lavastajaks, mängivad tema koolikaaslased Robin Täpp, Theodor Tabor, Andri Suga, Maria Helena Seppik ja Oskar Kröönström, helikunstnik Johannes Vilu, helitehnik Kuldar Sepp, kooris laulavad Eva Maria Aru, Madleen Maria Kirja, Elina Soosaar, Ronja Maria Tepp, Merle Vetemäe.


Minu rolliks oli kirjutada tekst, kuid lõpliku kuju andsid tekstile lavastaja ja näitlejad - ja tulemus on seda parem. Mina olen väga rahul, tuli välja minu arvates mõjuv asi. Head kuulamist!




09/06/2023

Tihane

 Oli meeldiv võimalus osaleda järjekordsel Linnujämmil. Pakutud lindude vahel kaalusin esialgu ka laululuike, sest tal on nii ilus hääl, aga kuna ma teda päriselt pole vist kunagi näinud, kindlasti mitte laulmas kuulnud, siis valisin rasvatihase, kelle laul on vana tuttav. Minu etteaste algab 57. minutil.



Titi. Tititi. Tititi.

Lihtne. Öelda paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega eimidagi.

Tititi. Sitsikleit.

Mida see tähendab.

Päike lumel. Lumi on heinakõrre ümbert sulanud. 

Tihke lume sisse on uurdunud päikesekiirte sirged jäljed.

Midagi tuleb. Miski on tulemas.

Talv on varsti läbi. Mitte veel. Veel on külm.

Tititi. Titi. Titi. Sitsikleit. Mitte veel. Veel on külm.

Seda see tähendab:

Päike on siiski olemas. Siiski. Ikkagi. Ikkagi.



Lihtne. Öelda paari sõnaga kõik?

Kuidas luuletada nagu tihane enne kevadet?

Nii et öelda vähe ja öelda kõik?



Tihane lendab mu aknale:

kaela alt valge, kõht kollane,

nokib, nokib, nokib,  nokitab, nokitab, nokitab, vaatab targasti sisse

tihase viis on see

Vestab nokka, vaatab targalt ta...

Miks vaatab tihane targalt? Mis on tema tarkus?

Kas see on näha tema silmast? Pisike särav täpp, avaus igituleva kevade tulemise sügavikku? Või on tarkus näha sellest, kuidas tihane oma pead viltu hoiab? Otsekui küsides: kas sa siis ei tea?

Targasti, tititi, sitsikleit.

vaene linnuke, talve käes üksinda!

Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,

lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga

teine ka!

Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga...

Miks kahjurõõmuga? Nemad ju külmetavad, mitte mina siin toas? Pigem vist nii, et kahju on minult, aga rõõm nendelt, ja niipidi olen minagi üks "teine ka"? Või ma lihtsalt tahaks, et neil oleks minust kahju, aga et nad oleks ka rõõmsad? Kas ma tahan neilt kõike? Aga mida nemad tahavad?

Tititi?

vaatavad, hüppavad, lendavad minema.

Järele jäen neid vaatama:

mõtlen ma: Tuli ta:

lahtistel tiibadel lennuga —

teine ka! 


Tihased käisid aknal mind vaatamas, siis jäin mina neile järele vaatama. Kogu luuletus. Muud ei ole mul mõelda, kui et teine ka? Teine ka? Öelda kahe sõnaga kõik. Tititi. Teine ka.


Jaapanis teadlased uurisid tihaseid, nende keelt.

Tuli välja – tihastel on süntaks, süntaks, süntaks, lauseehitus.

Nootide kõrgusel, arvul ja järjekorral on tähendus. Tähendus, tititi, sitsikleit.

Kui muuta järjekorda, muutub lause mõttetuks.

Lause muutub korda muuta mõttetuks kui järje.

Nõnda Jaapani tihastel. Kas ka siin? Sitsikleit?

Jaapan on kaugel.

Jaapan on?

Kaugel. Kaugel. Kaugel. Kaugel.


Suures linnas kunstihallis

Hieronymus Bosch, „Maiste naudingute aed“, hiiglaslik avaus ülesäritatud tähenduste maailma, näen seda esimest korda oma silmaga, lendan maali aknale, vestan nokka ja vaatan oma silmatäpiga:

palju inimesi, loomi, linde

pääsukesed, iibised, haigrud, kuldnokad, toonekured, sinikael-pardid, faasanid, paabulind (edevuse sümbol), vares, kodukakk (ketserluse sümbol), luik, luitsnokk-iibis, öösorr, veisehaigur, punaselg-õgija, koovitaja, hakid (kadeduse sümbol), tedred, pasknäär, jäälind (silmakirja sümbol), roherähn, vaenukägu (väärõpetuste sümbol), punarind (lõbujanu sümbol), ohakalind (kristluse sümbol), kõrvukräts. Ja üsna keskel, sürrealistliku oksa küljes, selg alaspidi rippumas – rasvatihane. Mida ta tähendab? Küsin tuttavalt kunstiteadlaselt. Ta ei tea. Tititi. Targasti. Teine ka. Keset kõike seda alasti inimkehade ja sümboolsete lindude süntaksit, sadade sõnadega vooderdatud ja kultuuriks nimetatud fantaasiarohke enesepõlguse keskel – ikkagi, päike on olemas, lumi sulab heinakõrre ümbert. Sitsikleit. Tititi. 

Öelda vähe

ja kõik.



.


.


Märkus: pärast teksti valmimist sain selleltsamalt kunstiteadlaselt teada, et rasvatihane on olnud usukindluse sümbol.


07/06/2023

Rita Pranča "Ida-Euroopa luule antoloogia"

 Riias on valminud Rita Pranča installatsioon "Ida-Euroopa luule antoloogia" - abstraktne savist figuur, mille külgedele on kirjutatud luuletused 11 luuletajalt Moldovast kuni Eestini, sealhulgas ka minu lühike luuletus arvutit sõimavast mehest. Täpsemalt siin: https://kazaslaukos.wixsite.com/grabeklis



Sealsete luuletuste hulgast tõlkisin Google'i abiga (seega on see pigem reaalune) Leedu luuletaja Aušra Kaziliūnaitė luuletuse "Vabadus":


vana kirjanik vaatas mind põlgusega 

surudes läbi hammaste

„kes saab sul keelata kirjutada mida tahad?“

arusaadav tema ajal oli tsensuur ja nüüd elame

kasvuhoonetingimustes ja küpseme nagu tomatid


„kes saab sul keelata kirjutada, mida tahad?“

küsib minult kala nähtamatus ajajões

„kes saab sul keelata kirjutada, mida tahad?“

küsivad Miki-Hiir ja mister Jeesus

hoides teineteisel käest unenägude lagendikul

sealsamas kuhu upun kuhu olen uppunud ja kuhu jään uppuma


„kes saab sul keelata kirjutada mida tahad?“

küsivad minult molluskid merekarbid lained kajakad ja vetikad

põhja läinud laevade kaptenid ja süütud tüdrukud –

kümne aasta pärast ütlevad nad tooste ja joovad teineteise verd

Anderseni merineitsi monumendi juures või mõnes hotellis


„kes saab sul keelata kirjutada mida tahad?“

pärivad korrusmaja aknaklaasid

ja mööduvad pilved


ma pöördun nende poole ja ütlen

„teie saate mind keelata ja

mind saab keelata pihlakakobara puna“



30/05/2023

"(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus"

 

Tartu linnaraamatukogu on välja andnud järjekordse kirjandusliku matkajuhi, kus paljude kirjanduslike tsitaatide najal saab kulgeda mööda Tartu linnaosi. Minultki seal väike tükike. Koostanud Halliki Jürma ja Ülo Treikelder, toredasti kujundanud Artur Tuur Kuus. Head kõndimist!

27/05/2023

Semjon Hanin "ainult et"

 

Kirjastuselt Tuum on ilmunud Riia luuletaja Semjon Hanini valikkogu "ainult et". Tõlgete toimetaja oli Katrin Väli, raamatu kujundas Eva Labotkin. See raamat käib paaris ülemöödunud talvel ilmunud Sergei Timofejevi valikkoguga "Tulemasinaid täis tasku" - nad mõlemad on Riia luulebändi Orbita liikmed. Hanini luulet on eesti keeles siin-seal ilmunud varemgi, kuid raamatu jaoks on paljusid tõlkeid viimistletud ja kohendatud. Raamatu pealkiri on tuletis tema raamatu pealkirjast "Только что", mis tähendab "Äsja", kuid sõnasõnaliselt saab seda tõlkida ka "Ainult et".



Lisan siia raamatu saatesõna.


*


Saateks


Semjon Hanin on nimi, mille all on oma luulet avaldanud Aleksandr Zapol. Ta on sündinud 1970. aastal Riias, õppinud vene filoloogiat Tartu ülikoolis ja Läti ülikoolis ning olnud 1999. aastast alates Riia venekeelsete luuletajate rühmituse Orbita liige (selle rühmituse loomingust on eesti keeles varem ilmunud kogumik „Eesti keeles sa lobise, tibuke“ 2016 ning Sergei Timofejevi „Tulemasinaid täis tasku“ 2021). Hanini debüütraamat oli vene- ja lätikeelsete paralleeltekstidega „Только что / Tikko“ („Äsja“, 2003), sellele järgnesid „Опущенные подробности“ („Vahele jäetud üksikasjad“, 2008, sisuliselt visuaalkunstiobjekt, suurest fotost moodustuv buklett, kus tekst on pildi rastriks), Вплавь / Peldus“ („Ujudes“, 2013, sisaldab ka Läti kunstnike tehtud „tõlkeid“ visuaalkeelde), „А вам не кажется, что эти ваши пять минут как-то слишком сильно затянулись?“ („Kas teile ei tundu, et need teie viis minutit on kuidagi liiga pikaks veninud?“, 2015, osa koos Līva Rutmanega valminud ruumiinstallatsioonist), Но не тем / Bet ne ar to“ („Kuid mitte sellega“, 2017) ja „Посигналь“ („Anna signaali“, 2018). Peale läti keele on tema luulet tõlgitud veel tšehhi, ukraina, serbia, itaalia, gruusia, hispaania, valgevene, ungari, poola, leedu, saksa ja horvaadi keelde (kui nimetada vaid neid keeli, milles on ilmunud omaette raamat). Aleksandr Zapol ise on omakorda viljakas läti nüüdisluule tõlkija vene keelde.

2011 ilmus tema koostatuna kogumik „Латышская/русская поэзия“, mis koondab Läti saksa- ja lätikeelsete poeetide algupäraselt vene keeles kirjutatud luulet alates 17. sajandi keskpaigast. Peale selle on Zapol ka aktiivne interdistsiplinaarne kunstnik (nagu kõik orbitalased), ta on oma luulet kasutanud erinevate netikunstiteoste materjalina (üks neist, „3D Poetry“, on välja arenenud etapini, kus kolmemõõtmelise luuletuse võib skulptuurina välja printida), esitanud oma luulet performatiivsetes projektides, osalenud Orbita tegevuskunstiaktsioonides, mis on ümber mõtestanud Riia linnaruumi (nt tänavanurkadele omaette nimede andmise aktsioon), esinenud fotode ja joonistuste näitusega, kirjutanud tekstid Eestiski lavastanud Vladislav Nastavševsi tükile Sņeguročka“ (2011) ning instseneerinud Bulgakovi „Koera südame“ (Dmitri Petrenko lavastus 2022 Riia vene teatris).

Hanini luule ei anna end esmapilgul ehk lihtsalt kätte, kuid süvenemise puhul satub lugeja maailma, mida tajutakse läbi pidevate väikeste tajunihete – olgu need siis meeleaistingute, ruumi ja aja, sõnastustavade, kultuuriliste konventsioonide või emotsionaalsete seisundite kõrvalelibisemised, ootamatud kattumised või omavahel vahetusse minekud jne. Ses mõttes on iseloomulik koos Vladimir Leibgamiga loodud netiteos „Что-то с координацией движений“ („Midagi on lahti liigutuste koordinatsiooniga“, 2010), kus tavakujul esitatud luuletekstidesse on programmeeritud vaevumärgatavad moonutused, mida lugeja tajub iseenda tajuhäiretena. See on iseloomulik kogu Hanini poeetikale, mis sellise tehnika kaudu muudab lugeja maailma ja sõna suhtes eriti tähelepanelikuks ja ergutab nüansimeelt.


18/05/2023