07/11/2022

Tammsaare "Ma armastasin sakslast"


 Kirjastuses Helios on ilmunud Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast" uustrükk. Raamatule on järelsõna kirjutanud Maarja Vaino - sealt saab näiteks teada, et päris noorena kirjutas Tammsaare ajalehe järjeloona jutustuse "Ärakadunud poeg", kus on tegemist mõisnikupoja ja talutüdruku armastusega (ja et selle jutustuse lõpu kirjutas Jaan Tõnisson).

Kuna tegu on juba ligi 90 aastat tagasi kirjutatud tekstiga, arvas kirjastus, et tänapäeva noorele lugejale kuluksid ära seletused vanaaegsete keelendite ja nähtuste kohta. Tegin niisiis raamatu kommentaaride osa ning tagakaanele läinud lühikokkuvõtte.

(Disclaimer: autori nimekuju eest ma vastutust ei võta, kuigi olen raamatus kirjas korrektorina - tegelesin vaid tekstist näpuvigade eemaldamisega ega näinud raamatu lõppfaili.)


*

Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast” on talupojapäritoluga poolharitlase Oskari ning baltisaksa vaesunud parunisoost pärineva Erika armastuse lugu, kirja panduna Oskari pilgu läbi. Ilmumise ajal puudutas see teos vahetult tollast sotsiaalset elu, demokraatlikus Eestis veel edasi toimivaid seisuslikke suhteid, kuid loomulikult on romaan mitmeplaanilisem. Tänapäeval on endiselt kõnekas tõusiklikkuse teema, aga siin antakse ka sügav sissevaade armastuse sisemistesse seadustesse. Oskari ja Erika ebavõrdsust, mis nende suhtele saatuslikuks saab, võib tõlgendada ka puht psühholoogiliselt hingelise alaväärsustundena oma armastatu suhtes.

Mõnes mõttes võib romaani lugeda ka kui kurbkoomilist paroodiat kunagisele kurtuaassele traditsioonile, kus rüütel tõstis oma südamedaami kättesaamatusse kõrgusse, et tema nimel kangelastegusid teha. Siin on tegu rüütliga, kes pole veel päriselt rüütel, ja südamedaamiga, kes sooviks oma kõrgelt positsioonilt alla päris armastuse juurde laskuda.


*

 Sõnaseletusi ja kommentaare


Alljärgnevalt on seletatud sõnu ja väljendeid, mis ei pruugi olla tänapäeva lugejale enam mõistetavad. Ka mõned keelendid on aja jooksul pisut oma tähendust muutnud, nt „eks” tähendas romaani kirjutamise ajal „kas mitte” (nt „Eks ma ei lõõritaks”) ja „kuigi” võis vahel (kuid mitte alati) esineda tähenduses „kui ka” (nt „Ja ma otsustasin, et kui ei saa heaga, siis kurjaga ometi, kuigi see peaks maksma minu teenistuskoha” või Ossaks poleks võinud ma teda kunagi hüüda, kuigi me mõlemad oleksime elanud”). Muud ajastuomased ja murdelised keeleiseärasused on loodetavasti tänapäevalgi arusaadavad.


aganane leib – leib, mille jahus on viljateradega koos ka aganad, s.t ka vilja õlepuru, lehed jms

asunik – talunik, kes rajas talu maareformiga mõisatelt ära võetud maale

cantus – ladina keeles „laul”, siinses kontekstis üliõpilaskorporatsioonides lauldavad laulud

eine, zweie – üks, kaks (saksa keeles)

esteks – esiteks

hallparun – suurtalunik

herkulo – kaerahelbed

hundipassi andmine – töölt vallandamine või koondamine

härjavärss – noor härg

inestama – inetuks tegema

jatkama – jätkama

jõutama – edendama, hoogu andma

Kaananimaa – piiblis Jumala poolt tõotatud maa, kuhu iisraellased Moosese juhtimisel Egiptusest läksid

kantnik – talupoeg, kes rentis mõisalt väikest talukoht ehk kandikohta ja tasus renti peamiselt tööga mõisa heaks

keeritesed (keeritised) – kokku riisutud või heinasaadudest laiali laotatud poolkuiv hein

keskpaik on hele – kõht on tühi

kintspüksid – kitsad põlvpüksid, traditsiooniliselt kõrgemast seisusest meeste riietusese

kompromiteerimine – romaanis kõneldakse spetsiifiliselt naisterahva kompromiteerimisest, s.t talle seltskonna silmis ebapuhta, korralikuks abieluks sobimatu naise maine tekitamisest

kraavilõikaja – kraavikaevaja

kuna – samas kui, samal ajal kui (mitte „selle pärast”, nagu seda tänapäeva keeles sageli kasutatakse)

kõditama – siin sageli tähenduses „erutama”

kõlbline – moraalne, eetiline

kõrvaspuud – tooli käetoed

käetark – käejoonte järgi ennustaja

lauakirik – armulauateenistus

liigkasu, liiakasu – kõrgest laenuprotsendist saadav tulu

lobima – lobisema

loksuja kana – hauduv või hauduma kippuv kana

läätseleem – miski vähetähtis, mille eest loobutakse millestki tähtsast; pärit piibliloost, kus Eesav müüb oma vennale Jaakobile läätseleeme eest maha oma esmasünniõiguse ehk vanima poja õigused pärida perekonnapea seisus ja olulisim osa isa varast

läbi viie vaatama – läbi viie sõrme vaatama, ükskõikselt suhtuma

magasiait – vallakogukonna ühine viljaait, kust talupojad said vilja laenata

mesallianss (Tammsaarel „mesallians”) – varanduse või seisuse poolest ebavõrdne abielu

mullikas – noorveis

muru-tõnis – tennis

määrdinud – määrdunud

Narva taha ja Pihkva ette, aga mitte Võnnu alla ...” viide sellele, et baltisakslased enamasti ei sõdinud Vabadussõjas Eesti vägedega koos (mis jõudsid sõjas Narva taha ja Pihkvani), vaid Balti Hertsogiriigi eest sõdinud Landeswehr’is, mida Eesti väed võitsid Võnnu lahingus

Nikolai – viimane Venemaa keiser Nikolai II

obligatsioon – pikaajaline võlakohustus

paljas pea (lauses „„Teie äratate inimestes tähelpanu,“ ütles ta mulle nukra naeratusega, tuletades meele mulle mu paljast pead”) romaani tegevusajal oli üldiseks kombeks, et mehed kannavad väljas liikudes peakatet, tänaval paljapäi liikumine mõjus ebatavaliselt

passija – teenija

peagu – peaaegu

pipstükk – biifsteek

pops – maata või väikese maaga vaene talupoeg, kes elatus juhuteenistustest

Pontsiuse juurest Piilatuse juurde... saksa päritoluga väljend, mis tähendab mingi asja nimel tühjade käikude tegemist; Pontius Pilatus on ühesama piiblitegelase kaks nime

pöör (pükstel) – pulgakujuline kinnitusnööp

rammu minema – kaalus juurde võtma

Rebasenaha ajasin seljast maha ja värvid sain külge ...” – üliõpilaskorporatsioonide noorliikmeid nimetatakse rebasteks; kui neist saavad täisliikmed, on neil õigus kanda organisatsiooni värvidega teklit ja paelu

rippumatus – sõltumatus

Saalomon – piiblis Iisraeli kuningas; romaanis mainitakse teda seoses „võõra naise armastusega”, mis viitab sellele, et Saalomonil oli palju võõramaiseid naisi, kes kallutasid ta ebajumalateenimisele

saunik – suurema talu maal majakest (mida nimetati ka saunaks) ja väikest maad rentiv talupoeg

sibi – käimlate puhastaja, fekaalivedaja

staraitama – püüdma (toorlaen vene keelest)

studioosus – üliõpilane

suud mööda – riivamisi, mokaotsast

tallukas – kalts, räbal

task – tasku

tullitanud – riknenud

tunaeile, tunahomme – üleeile, ülehomme

tänavaprügitaja – tänavale teekatte panija

vald – siin romaanis kasutatuna tähistab vald vastandatuna mõisale talusid ja talurahva kogukonda

veene – veendumus

veksel – võlakiri, dokument, mille võlgnik annab võlausaldajale ja millega ta kohustub võla tasuma kas teatud kuupäevaks või veksli ettenäitamisel

veksli diskontimine (diskonteerimine) – veksli ostmine või edasiandmine enne tähtaega, teisendades tulevase tulu selle hetkeväärtusele

veksli protestimine – veksli lunastamata jätmise tõestamine notari juures

von – aadliseisuse tunnus nimes, eraldi sõnana aadliku sünonüüm

Weib, Wein und Gesang – naised, vein ja laul (saksa keeles), levinud lendväljend lõbusa elu kohta

õhkamismärk – hüüumärk




03/10/2022

Maria Krugovaya tekstid - Diana Harteni lavastus "Behind My Skin"


 Septembri lõpupoole esitati Sakala 3 teatrimajas Diana Harteni lavastust "Behind My Skin", mis oli katse kasutada postitantsu esteetikat kunstiteose loomiseks (ja minu arvates õnnestunud katse). Lavastuses kasutati Peterburi fotograafi Maria Krugovaya tekste (siin pildil ongi tema, see on foto Ksenia Kuleshova seeriast "Tavalised inimesed"). Lavastuses kõlasid need vene keeles Krugovaya enda esituses ja eesti keeles Risto Kübara esituses (nii et võib öelda, et see oli Kübara taasilmumine Eesti lavale pärast üheksat aastat, olgugi vaid hääle kujul).

Siit võib lugeda Iris Viirpalu arvustust ja siit Diana Harteni harivat sissejuhatust postitantsu valdkonda.

Tekstid olid sellised:



Me oleme kasvatatud nii, et enda eest hoolitsemine pole loomulik harjumus, vaid piinarikas ettekirjutus. Me justkui ei tunneks enam südametunnistusevaevu spaas käimise pärast, kuid siiski lööme end kergelt munniga vastu põski pannitäie praetud kukeseente pärast, mida kraanikausi kohal oleme õginud. Armastus enda vastu on meil samasugune nagu teistegi vastu: puhanguline, meelitav, nõudlik, skandaal ja seks kokku pakitud kohvritel. Mis ma öelda tahan. Mu tüdruk. Armasta ennast minu jaoks, ja mina, mina armastan ennast sinu jaoks. Ära luba, et sa hoolitsed minu eest, lootes, et mina hoolitsen sinu eest. Ei. Luba mulle, et sa hoolitsed enda eest – samas kui kui mina hoolitsen enda eest. Ja mina luban sedasama. Süüdake juba roheline selles pagana valgusfooris, muidu hakkame punase alt sõitma, jumala eest, varem või hiljem. Ja siis – kata ikoonid kinni, vii kristall välja, sulge peeglipooled, läheb veriseks. Nii et süüdake roheline, eks? Algul üheks tunniks. Siis kogu õhtuks. Siis ööpäevaks. Sööme koos sõbraga croissant’i, lesime vannis, vaatame katusel taevast, saadame munni selle, kes teenimatult pole seal veel kunagi käinud. Toogu sealt külmkapimagneteid. Magame. Sügame jalga. Anname sisemisele põngerjale mõned mänguasjad. Unustame, et oleme patustanud ja kassi sabast tirinud eelmises elus. Unustame, et naabrid on meie tulevased tunnismehed selles elus. Jalutame üksinda. Kujutleme, et jumal on meile seda lubanud. Eks?

*

Selline tunne, et on tekkinud uued normid „sa võid seda”. Otsekui me lubaksime endale rohkem (pluti-pluti, istu maha, ma pole lõpetanud) ja kordame sagedamini, et „see on ok, et sul pole nii nagu teistel”, aga tegelikult oleks šeimingut nagu rohkemgi. Ja mõnikord tahaksin pisarsilmi emmata igaüht ja ütelda „inimese moodi” (nagu väljendis „kuule, sõber, räägi nüüd inimese moodi”): „sinuga on kõik korras”. Sa võid seda. Praktiliselt kõike. Normaalne, kui sa pole meheliku heakskiidu nõela otsast ümber istunud kellegi näole. Sul on selleks õigus. Sul on õigus oma keha vihata. Sul on õigus kade olla. Sul on õigus teraapiasse minemata jätta. Ennast näljutada, endaga pahandada, halvad asjad ilma neid läbi töötamata maha matta. Orgasmi teeselda. Läbi sõimata oma sisemine laps. Jätta tegemata see, mida tahaksid kahetseda. Sest ma tean, millised hirmud ja milline endaga võitlemine on kogu selle jama taga. Ja nõnda austamegi kõike peale nende hirmude, me ei anna endale õigust neid tunda. Sa pead ju aru saama, et sa oled kaunis sellisena, nagu oled. Sa pead ju aru saama, et sa võid seksi igal hetkel katkestada. Sa pole terapeudi juurde registreerunud? Sa ju tead, et sellised asjad on vaja partneriga läbi arutada? See on nüüd nagu uus rasv. Selline uus fašism kõige hea poolt, kõige halva vastu. Ja me kõik roomame oma küünarnukid katki selle enesearmastuse ja omaksvõtu pasa poole, aga me roomame sinna vanade suuskadega, põlvedel, hammastega, üleni rakku roomame end, nutame, ei kuku välja ja me pole ikka veel „õiges hetkes”, vaid hetkes „raisk, sa pole õiges hetkes”. Sinuga on kõik korras. Sul on õigus jääda endaga, paigaltammuvaga, hirmunuga, meeleheitlikult ja valesti armastust nõudvaga, kõigi oma häirete ja haavumistega, õigus lausa patustada selle uue koordinaatsüsteemi vastu. Ära sikuta seda rakendit, sõbrake. Sul on selleks õigus, päriselt, mingu kõik munni.

*

Ma ei tea, miks nii on kujunenud ja kuidas (võib-olla on vaja) sellega võidelda, aga mul on uskumatu, liiga terav kaastunne teie kõige rohkem haavatud osa vastu. Ma tunnen seda ja see, raisk, mõjub mulle, nagu oleks see mu enda oma. Selle osa vastu, keda on sõimatud paksuks, selle osa vastu, kes on mööda vahtimist saanud, selle osa vastu, keda on narritud, alandatud, ükskõiksusega kurnatud, sunnitud tegema midagi vastumeelset, välja naerdud, kellel on vägivaldselt meik maha pestud, keda on petetud, kellel on kästud juuksed pikaks kasvatada, keda on keelitatud aborti tegema, blokeeritud, keda on unustatud. Selle osa vastu, kellele on öeldud, et ta pole piisavalt meeldiv (sagedamini väliselt). Ma ei käi kogu aeg ringi ega mõtle selle peale, ei, ma pole haige, aga iga kord saabub fotosessioonil see viiv, kui ma seda osa näen, ja mind haarab pisarate ja valuni soov teda lohutada ja kaitsta, ma näen seda väikest tüdrukut enda ees toolil või seda nurgelist noorukit, kes kõigest väest tahab, et ta lihtsalt, raisk, omaks võetaks. Lihtsalt omaks võetaks. Et ei tehtaks liiga ega lastaks liiga teha, sekundi jooksul ma näen järsku tüdrukut, kes 24/7 tahaks endale kuuli faking pähe kihutada selle pärast, et tal on vaja, just praegu, nii väga on vaja, et teda korraga nii armastataks kui ka rahule jäetaks. Et temaga koos lihtsalt mängitaks tema enda mänguasjadega. Ja kui saaks kuidagi anda seda valuvaigistit, noh, näiteks armastust, rahu ja teadmist, et sa oled üldiselt vinge tüdruk, jumal, kuidas ma seda teha tahaks. Iga kord selle kahe tunni jooksul püüan ma seda siiralt teha, ei saa teistmoodi. Ma ütlen: „Kui ilusad mänguasjad, aga kuidas nendega mängitakse? Näe, siin on minu omad, ma tõin ka kaasa”. Iga kord, kui ma sellele lihtsalt mõtlen, hakkavad mu silmad kipitama. Iga kord, kui ma sellest kirjutan, on mul miskipärast häbi.

Sest tundub, et see on liiga väljakutsuv. Sest kõik saavad aru, et sellel stuudiotoolil istub tegelikult kammitud, häbelik ja pestud Maša oma mänguasjadega. Liiga vaene, vilets ja tedretähniline, et temaga keegi mängida tahaks.

*

Ma andestan endale.

Iga piinliku purjuspäi peetud tüli. Iga korra, kui vaikisin.

Iga kaotuse, mille pärast ma ei nutnud.

Iga kaotuse, mille pärast nutsin liiga kõvasti. Ma andestan endale iga projekti, mille olen ära sittunud. Ja mille olen lõpuni viinud. Iga inetu sõna, mis olen öelnud. Ja ütlemata jätnud. Ma andestan endale iga kibeda tühja õhtu, iga kuriteo oma keha vastu, iga õppetunni, mille olen ära õppinud. Ja mida pole ära õppinud. Iga verise võidu, iga kaotuse. Iga välja öeldud vale ja iga välja öeldud tõe. Ma andestan endale.

Aga sulle, näru, ma ei andesta.




24/09/2022

Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest

 

Ilmunud on 10. köide sarjast "Etüüde nüüdiskultuurist", seekord teemaks Eesti venekeelne (või eestivene - kuidas keegi eelistab) kirjandus viimasel veerandsajandil. Koostajad ja toimetajad Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Piret Viires, keeletoimetajaks suurepärane Tiina Hallik, kujundanud Piia Ruber.

Siia on kokku kogutud hulk tekste, mille varal võiks saada hea ettekujutuse Eesti venekeelse kirjanduse põhiprobleemidest, peamisest suundumustest ja tähtsamatest autoritest. Osa tekste lähtuvad 2017. aastal toimunud samasisulise konverentsi ettekannetest, osa tekste on ilmunud varem.

Raamat algab selle olukorra kaardistamisega, kust 1990ndail hakkas võrsuma tänapäevane Eesti venekeelne kirjandus. Siin on Sergei Issakovi kirjutis, kus ta 1996. aastal püüab visandada võimaliku eestivene kultuuri kujunemise, seejärel Igor Kotjuhi intervjuu Issakoviga, mis teeb tagasivaateid ka Teise maailmasõja eelsesse aega, Boriss Baljasnõi 2001. aasta essee vajadusest luua omaette Eesti venekeelne subkultuur ning Kotjuhi põhjalik ülevaade Baljasnõi kui noorema eestivene kirjadusliku põlvkonna mentori tegevusest.

Järgnevad laiemad analüütilised ülevaated: Irina Belobrovtseva käsitlus aastast 2007, kus ta vaatleb eestivene kirjandust kultuuritrauma väljendusena, kaks artiklit Kotjuhilt, mis puudutavad Eesti venekeelse kirjanduse eneseidentiteedi küsimust ning selle kirjanduse retseptsiooni, Darja Suhhovei ülevaate nullindate uuemast venekeelsest luulest Eestis, lõpuks Madli Pesti käsitlus eesti- ja venekeelsete teatritegijate koostööst.

Kolmas osa koosneb üksikautorite loomingu käsitlustest. Siin kirjutavad Ingrid Velbaum-Staub Jelena Skulskajast, Irina Belobrovtseva Gohar Markosjan-Käsperist, Aija Sakova Kotjuhist, Mihhail Trunin P. I. Filimonovist (muuseas, selle jätkuharuna ilmub kohe "Tõlkija hääles" Trunini ja minu ühisartikkel Sergei Gandlevski ühest luuletusest ja selle tõlkimisest), Anti Saar vestleb Filimonoviga, Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Eneken Laanes ja Daniele Monticelli kirjutavad Andrei Ivanovist, Aare Pilv Larissa Joonasest ja Jan Kaplinskist ning Saara Lotta Linno vaatleb lõpetuseks Kotjuhi ja Kaplinski retseptsiooni. 

Kogumiku lõpetab mahukas sekundaarkirjanduse bibliograafia, mille on koostanud Tiina Ritson Rahvusraamatukogust. 

Loodetavasti loob see selgema raamistiku Eesti venekeelse kirjanduse mõistmiseks ja edasiseks lõimimiseks eestikeelse kirjandusruumiga. Kuigi - nagu Igori ja minu saatesõna pisut pessimistlikult tunnistab, võib eestivene kirjandus osutuda laineks, mille haripunkt on juba möödas. Võimalik, et see kogumik aitab muuta selle pessimismi põhjendamatuks.

12/09/2022

Vaim vardas. Aare Pilv: millise raha eest oled sa valmis sünnitama lapse teisele inimesele?

 Vilja Kiisler kutsus oma taskuhäälingusaatesse "Vaim vardas". Jutt tõukus kevadisest "Divide et impera" lavastusest ja äsja ilmunud Littelli "Eumeniidide" tõlkest.

05/08/2022

Jonathan Littell "Eumeniidid", tõlkinud Heli Allik

 

Heli Allik on valmis saanud tohutu mahuka ja tähtsa tõlketöö, eesti keeles on nüüd olemas Jonathan Littelli "Eumeniidid", 925 lehekülge SS-ohvitseri Maximilian Aue vapustavaid mälestusi.

On rõõm ja au olla pisikest serva pidi selles ettevõtmises osaline. Tõlkes on kasutatud varasemaid tõlkekatkendeid, mis Indrek Koff on teinud NO32 "Heasoovijate" lavastuse jaoks, samuti üht minu blogis ilmunud tõlketükikest (mis on küll tehtud inglise keele vahendusel, kuid Heli võrdles algupärandiga ning leidis, et tõlge on adekvaatne - ju siis oli Charlotte Mandelli tõlge niivõrd originaalitruu). 

28/07/2022

Tänukiri

 


Vikerkaares ilmus arvustus Tõnis Vilu luulekogule "Kõik linnud valgusele". Üks olulisemaid raamatuid uuema aja lugemistest ja üks kõige rohkem kitsikust tekitanud ülesanne kriitikuna.





TÄNUKIRI


TÕNIS VILU. KÕIK LINNUD VALGUSELE. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/10). 80 lk. 


Ma olen seda raamatut pelgama hakanud. Mul ei ole tema üle kontrolli. Kui ma seda esimest korda lugesin, tabas mind umbes poole peal äkiline valang kõige hellemaid emotsioone ja mälestusi. Väljusin neist alles selle abil, et kirjutasin mõned väga isiklikud luuletused. Mõtlesin, et peab uuesti lugema, kui olen toibunud. Juhtus sama lugu. Kolmandat korda lugesin eesmärgiga otsustada, kas ma kirjutan sellest arvustuse; lootsin aru saada, kas mu analüüsivõime käib üle sellest, kuidas need tekstid on tehtud. Järjekordne läbikukkumine analüütikuna, see raamat lihtsalt tegi minuga, mis tahtis – lihtsalt keeras mu lukust lahti ja näitas mulle mu põhja. Vajasin pikemat jalutuskäiku, et meelemärkusele tulla. Andsin nõusoleku kirjutada, sest tundsin, et see raamat nõuab minult mingit vastust. Neljandat korda lugema hakates arvasin, et olen juba karastunud, püüan nüüd distantseeritult vaadata, mis neis tekstides on sellist, mis mind niimoodi avab. Võimatu.

Ma ei tea, kuidas need tekstid tehtud on. Mul on impulss öelda, et need polegi kuidagi tehtud. Neid pole kuidagi „meisterdatud”, nii et „meistritöö” tundub nende kohta öelda kohatu, kuigi hindav kriitik minus tahaks seda öelda. Nad on nagu mingi hägune kogu lauseid, nagu mingi merelt peale vajuv udupilv, aga ühtäkki tajud, et see pilv koosneks otsekui teravatest pisikestest kristallidest, mis sind väga erksaks torgivad. See mõju ei tule nende luuletuste teemast või sisust – kuigi on aru saada, et kohati räägitakse siin millestki üsna traagilisest ja ängistavast. See mõju ei tule ka sellest, et mul oleks tunne, „nagu räägitaks minust” – ei, siin räägitakse Tõnisest ja tema lähedastest. See mõju tuleb kindlasti sellest, kuidas siin kõneldakse, kuidas sõnu ja keelt kasutatakse, millise tooni, intonatsiooni, häälega siin kõneldakse, mismoodi laused ja nende järgnevused on üles ehitatud. Ja mul on tunne, et sellist tooni pole ma kohanud ei Tõnis Vilu varasemates kogudes ega mujal.

Kuigi need tekstid pole kuidagi kõlalisele mõjule orienteeritud, tunnen alati vajadust neid häälega lugeda, püüdes aimata nende intonatsiooni. Tulemuseks on pomin, kus ei ole mingit poeetilist afektiivsust ja mis aeg-ajalt peatub, et mõelda, kuidas lause kokku tuleb. Selle raamatu tekstidel pole interpunktsioonilist liigendust ning „värsid” on murtud juhuslikest kohtadest, seepärast peab tähelepanelikult jälgima, kus on (osa)lausete piirid (mõnikord ei saagi täpselt aru, laused kuidagi sulavad kokku). See lausepiiride nähtamatus tekitab efekti, otsekui kõnniks ma mingil hapra pinnaga maastikul, jalg peab enne astumist natuke kobama. On selge, et nende tekstide kulg ei ole assotsiatiivselt tormav või voolav, aga ta pole ka kindlasti staatiline ega monotoonne. See on just nimelt ettevaatlik sammumine, mõnikord ka komistamine või vääratamine. See on sammumine läbivajumise riski piiril. Sisuldasa jääb meelde korduv langemise, vajumise motiiv – tekib kujutlus, et kõnnitakse rabas. Kõneldakse aimamisi, midagi ei öelda otse välja – ja samas, selle lausumisviisi tuumaks pole ka ütlematajätmise poeetika, elliptilisus. On tunne, et luuletaja ei jäta midagi enda teada, vaid pigem vastupidi, ta kõnnib milleski niivõrd, kui seal üldse kõndida on võimalik, ta ei jäta ühtki sammu vahele, iga samm on lõpuni astutud – kuid mitte ette kaalutletud.

Siia lisanduvad ootamatud pöörded, paradoksaalsena mõjuvad laused või fraasid, mis ehmatavad või ergastavad. Aga nende mõju on kummaline – nad mõjuvad alati kuidagi hilinenult, tagantjärele, „oot, mis see siin nüüd oli, ma vaatan veel korra, mis siin toimus”. Tundub, nagu oleks kogu see tekstikulg kuidagi ennustamatu, millekski ei oska valmis olla. See ongi see, miks mul on raskusi selle raamatu mõju tekstilisi põhjusi seletada – kui ma püüan mingi võtte, tekstikäänu või kobamisi kätte tuleva lausepiiri eraldada ja fikseerida, ei jää mulle pihku enam seda mõju, nii et analüüs tundub kuidagi mõttetu – mille nimel võtta see tehniliselt lahti? See mõju kuidagi koguneb ja kuhjub imepisikestest nihetest, torgetest, käänetest, komistustest, selgusehetkedest, poole raamatu peal on see kuhi juba kindlasti koos ja sealt edasi jääb vaid imestada, et see kuhi muudkui kasvab ja kasvab.

Ega ma nüüd midagi ära ikka pole seletanud, vähemasti midagi sellist, millest võiks eeldada, et see on teiste lugejatega jagatav kogemus – mul on tunne, et ma saan jagada oma subjektiivseid muljeid, aga ma ei saa sellest luulest kuidagi sisukalt vestelda. See luule toimetab minu sees väga intiimselt.

Veel üks viis seda mõju kirjeldada: need tekstid oleks nagu midagi väga tihendatut, kondenseeritut, aga see on tihedus, mille vastandiks pole lõtvus või hõredus, vaid... ma ei teagi. See on tihendatus ilma kontsentratsioonita, tihedus ei tähenda siin lihvitud teravikku, vaid – jällegi meenub miskipärast tihe kõikeläbistav udu, kuigi udune ei ole siin samuti miski, kõik tundub just eriliselt täpne. Jah, täpne, aga mille suhtes? Millegi suhtes minu enese sees, aga mis see on? Täpselt sobiv võti, mis avab minus ukse, mille asukohta ma ei tea – aga ta avaneb iga kord, kui ma seda raamatut loen.

Püüdes neljandal korral meelemärkust säilitada, olen teinud mõned märkmed. „Siin ei ole emotsioone, sentimente, afekte – on otse südamikust südamikku kukkuv elus sõna; mitte arusaamiseks ega analüüsimiseks, vaid kogemiseks. See luule on kohe päral, selleni ei pea end läbi raiuma tõlgenduse võsanoaga.” „Ei mingit lenduvust, vaid langev kivi, mis aeglustub minusse nagu kaevuvette kukkudes. Samas – iha olla õhuke, pihustunud. Oma langemisse pihustuv kivi?” „Tunne, et see on väga täpne kaart. Millise maastiku kaart see luule on? See ei olegi kaart, see on sõiduk, mis sõidab minust läbi nagu maastikust, kohtadest, mida ma ei teadnud endas olevat, aga tean kohe, et need on minu kohad. Ükski kaart ei saa olla täpsem kui maastik ise, milles liigutakse.”

Mida selle kõigega peale hakata, kriitikuna? Ei mingit vastust küsimusele kuidas?, ei mingit selgust tehnika asjus. Armastus ei ole tehnika küsimus. Erootika oleks, aga siin pole mingit teksti-erootikat.

Tegelikult muidugi oleks neid tekste võimalik analüüsida – see, et ma ei suuda, on vaid pealispindne nimi sellele, et ma ei taha, ei taha seda luulet tõestada nagu teoreemi. Kuidas need tekstid vastu kõiki tõenäosusi üldse koos püsivad, on hämmastav. Ma võiksin tuua näiteid mingitest tekstikohtadest, aga mille kohta need näited õigupoolest käiksid? Need oleks nagu turistifotod, mis kõnelevad midagi ainult pildistajale endale.

Olgu, võtan raamatu viiendat korda ette, nüüd targu mitte otsast lugema hakates, vaid siit-sealt sirvides, näpsates, korraks pilku sisse visates, et mitte lasta tal endast kinni haarata, püüan piirduda ühe tekstiga korraga. Ja ma panen tähele, et õigupoolest ongi neisse tekstidesse keeruline viibima jääda, nad otsekui kukuksid eest ära, või kukun mina lugejana neist läbi nagu vedelik mingist filtrist. Jälle kujundid. Need tekstid näevad välja nagu suvamärkmed, aga nad sisaldavad kohe tuuma. Nad jõuavad kohe pärale. Seda ma vist juba ütlesin. Nad saavad kohe otsa. Ma märkan, et minu lugemises on nagu mingit põgenemist – kui juba pärale jõutud, mis siin veel viibida, ikka edasi, edasi sügavikku – iseenda gravitatsioonile alludes. Näed, lk 32: „...õunad / ripuvad ja valmivad okste küljes loovad endale sügavust / loovad iseendale kukkumist” – just sellised need tekstid ongi.

Lk 30: „...otsin võtit aga see on juba lukuaugus me / ju olemegi juba elus...”. Mida ma siia lisama peaks? „...muudkui leian midagi muudkui ütlen midagi ja / sellest ei ole enam mitte midagi päästa”. See kõlab triviaalsena, kui need tükid niimoodi teksti ja raamatu koest välja tõsta. Kui üldse, siis peaks tsiteerima kogu teksti.

Olgu, võtan kohe siit algusest, lk 6, kogu luuletus: „pean lähenema mälestusele soome lahe poolt olen hõre / merejää kõrkjate vahel seisin siinsamas rannas kümme / aastat tagasi täielik inimvare ütlesin vaikselt usun merd / sa ütled seda minule tulevikule see on ju õhtupimedus / meri mis usub merd”. Kuidas ma seda loen? On mälestus kuskil mererannas, ma pean lähenema mere poolt, konkreetsemalt Soome lahe poolt – meri on konkreetne, see tähendab isiklik, lähenen sealtpoolt ja olen hõre, ei, rida lõppes, aga lause läheb edasi, olen hõre merejää, lause läheb edasi, hõre merejää kõrkjate vahel, kas ma olen see merejää praegu lähenedes ja vaatan kallast või olen ma oma mälestuses see merejää, siinsamas rannas kümme aastat tagasi olin täielik inimvare, ütlesin vaikselt, kas ma ütlesin kümme aastat tagasi vaikselt merejääna endale „olen inimvare”, ei, ma ütlesin inimvaremena „usun merd”, kas meri pidi mind trööstima või olin ma inimvare seepärast, et uskusin merd, või kas ma üldse uskusin merd, äkki lihtsalt ütlesin seda, ei, seda ei öelnud mina, seda ütlesid sina, mina olen siin ja lähenen Soome lahe poolt sinu poole, ei, sa ei ütelnud seda minevikus, sa ütled seda praegu, sa ütled seda tulevikule, see tähendab mulle, kes ma tulen, kas ma tulen ka praegu ikka veel, kui tulevik on juba käes, kas see on lihttulevik või kestev tulevik, ja siis äkki: see on ju õhtupimedus – mis mõttes „ju”, see on siis algusest peale ilmselge olnud, see peaks otsekui midagi seletama, et on ju õhtupimedus (isiklik assotsiatsioon – „see on ju igatsus, hüperboloid”), aga juba tuleb viimane rida, kas õhtupimedus (ju-õhtupimedus) on meri, mis usub merd, võib-olla, mina usun mind, aga ma pole mina, vaid meri, olin juba tollal, kui ma merena olin juba tulevikus tulemas ja ütlesin endale, et ma teda usun, ja nüüd? Mis nüüd edasi? Kõige selle jooksul on see keeris juba kuhugi minu sügavikku uurdunud ja teeb seal midagi. Kas see kirjeldus annab midagi? Ma ei tea.

Lk 9: „...meil on iseenda vastu välja panna / palju teravamad hambad kui öö mustal koeral isegi õnn...” – isegi õnnel on teravamad hambad? Tekst aga kukub veel sügavamale, lause läheb uuel real edasi, kordab viimast kaht sõna: „...isegi õnn ei suuda meid õnnelikuks teha” – kas sellel kukkumisel on põhi ka?

Raamatu nimikujund, lk 73: „...olen sama / kerge kui on kaotada kõik linnud valgusele” – seda kujundit ei ole võimalik välja mõelda, seepärast ei ole seda võimalik ka tõlgendada, siin ei ole midagi „peidus”.

Lk 65: „...ootamatus on uksekujuline jõgi uksekujuline päev ootamatu / et üldse annab sisse astuda...” just nii ma seda raamatut tajungi, täiesti ootamatuna.

See kõik paneb ikkagi mõtlema, mis on õieti kriitika ülesanne. Hinnata teose väärtust? Kuidas hinnata seda, et raskusjõud võimaldab mul maapinnal kõndida? Juhatada teisi lugejaid, kuidas teosest aru saada? Ei ole mõtet, sest ma ei saa oma subjektiivset kogemust pidada selliseks, mida saaks õpetada – ma ei näe selleks vähimatki vajadust, peale selle, et: lugege ja kogege, kui tähtede seis parajasti õige on. Anda lugejate kogukonnale ainet teose üle edasiseks arutlemiseks? Seda võib, aga see ei huvita mind selle raamatu puhul üldse. See raamat ei ole seltskondlik sündmus, sellest on isegi pisut piinlik avalikult rääkida. Võtta kujundid koost, otsekui püüdes ise sarnast teksti kirjutada? Milleks veel seda? Siin pole midagi pistmist „hea teksti” valmistamiseks vajaliku käsitööga. Ei saa järele teha ehtsust. Anda tagasisidet autorile? Jah, õigupoolest ainult seda ma olengi siin püüdnud teha, öelda: Tõnis, sa oled midagi väga erilist kirjutanud, aitäh!