Merike Õimu eelomasus
Merike Õimu luulest sain ma teadlikuks ilmselt aastal 2001, kirjutades teksti „Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas“.1 1980. aastate „naisluule“ või „naisüksindusluule“ mõistet uurides sai Õimu esikkogu „Väljakuid ja võlvikäike“ (1985, VV)2 minu jaoks esinduslikuks, sest omaaegses kriitikas (esikkogu sai vähemalt kolm arvustust) võttis see raamat enda kanda kuhjunud väsimuse ühest teatavast luulelaadist, mis oli juba eelmise kümnendi lõpust saadik olnud iseloomulik noortele luuletajatele (enamasti naistele). Püüdsin Õimu luulet (ja seekaudu ka toda luulelaadi üldisemalt) oma artiklis rehabiliteerida, oletades, et omaaegne tõrjuvus tulenes asjaolust, et lähtuti eesti Suure Luule, eriti võimsatest poetessidest koosneva Suure Rea (üht 90-ndate mõistet kasutades – etnosümbolistliku kaanoni) loodud lugemisharjumustest ja selle eelarvamustest. Nüüd veelgi suurema ajavahemiku tagant tollast kriitikat üle lugedes ei saagi enam täpselt aru, miks ei sobi ühtesamasse luuletusse read „Sügis lohutab kiilakaid“ ja „tuhmist kükloobi silmast / otsatult pisaraid veereb“3 või mispoolest on halb kujund „tunnete joodijumesed seemned“4 – luulekeele konventsioonid on vahepeal niivõrd muutunud. Õimule heideti ette – nagu paljudele teistelegi debütantidele – teatavat jõuetust, heitlikkust, tugeva poeediisiksuse puudumist, missiooni puudumist, ärahajumise igatsust jne. Ühesõnaga, see kõik tundus kuidagi hägusana. Mina oma artiklis püüdsin osutada teatavale võimalikule omaette luulelaadile, mis ei püüagi ega peagi neile ootustele vastama, tõmmates kujuteldava punktiiri Merike Õim – Milvi Piir – Piret Bristol. Praegu ei söanda ma sellele punktiirile enam päriselt alla kirjutada (või siis pikendaksin seda nt Kirsti Oidekivini ja sealt edasi, aga võib-olla hoopis teises suunas Mathurani või Maarja Pärtnani). Küll aga arvan endiselt, et Õimu esikkogu retseptsioonile sai saatuslikuks kontekst, kuhu raamat asetus, sellest sai mingi kriitilise tüdimuse sümptom – sellest välja tõstetuna on tegu igati mõjuvat luulet sisaldava raamatuga, mis vajab vaid pisut sisseelamist luuletaja isiklikku stilistikasse ja keelde. Järgnenud 30-aastane avaldamispaus on tinginud hilis-Õimu luule need voorused, millest kõneles oma arvustuses juba Tõnu Õnnepalu5: luuletamise värskus, ükskõiksus välise tunnustuse suhtes, luuletaja-persona raske taaga puudumine jne.
Merike Õim on viimase kaheksa aasta jooksul avaldanud viis luulekogu, neist esimene sisaldab ka natuke 80-ndate tekste. Eks siingi ole nii väheütlevamat kui ka paremat. Esimene raamat „Kõiksuse jälg“ (2015, KJ) tundub veel kobavat ja on üsna eklektiline, edaspidi („Kirja vahetaja“ 2017, KV) hakkab põhitoon selgemini esile kerkima, „Nähtamatu pühendus“ (2019, NP) on oma sagedases luule enda tematiseerimises juba kohati ehk liigagi eneseteadlik. 2020 ilmus tankade kogumik „Üle sõnalatvade“, mis minu isikliku maitse jaoks on ehk parim Õimu luulekogu oma terviklikkuses, taseme ühtluses ja väljapeetuses (ja millest ma edaspidi juttu ei tee, sest ei taha sealt eraldi tükke teiste arvelt esile tõsta). See on tõesti raamat, mida on meeldiv korduvalt üle lugeda, sest sellel on võime lugejas luua mingi omaette korrastatud meeleolu.
Uusim raamat „Asjade alumine pool“ (AAP) on samuti puudutav lugemine. Mitte muidugi üleni, siingi on vahel üleliigset programmilisust, kus luuletaja eheda hääle asemel kuuleme sõnu, mis tunduvad kuskilt üle võetud – ja ma ei pea silmas luuletuste vahele pandud piiblisalme, need on teinekord päris kandvad sillad tekstide vahel, vaid mõnede luuletuste endi kohatist jutlustajalikkust. Siingi on riimluulet, mis minu arvates pole Õimu kõige tugevam külg, sest on tunda, et sõnad pole päriselt autori sisimalt omad, vaid keelekonventsioonide poolt peale sunnitud (ta tajub seda ka ise, kui lk 29 ütleb, et riimluuletuse asemel „leian oma hinge rütmi / eemalt paistvate kõrgete latvade / õõtsumises tuules“). Aga seda enam paistab selle kõrval välja see, mille poolest Õimu luule minu jaoks kõnekas tundub. Seda on tegelikult väga lihtne öelda: Õimul on võime olla luules siiras nii, et see ei mõju piinlikult, vaid puudutab otse, vajamata poeetilist glasuuri. Parimatel hetkedel suudab Õim sõnastada täpselt seda teatavat ebamäärast, kuid kandvat häälestust, mis annab kurbusele tema ausa ilu, ülevustundele elava tihkuse ja vabadusetundele põhja. Teatav mitterafineeritus, mis vahel väljendub kohmakusena või isegi maitsevääratusena, kuulub tegelikult asja juurde. Just siis, kui Õim suudab lahti lasta poeetilistest konventsioonidest või maailmavaatelistest kuulutustest, suudab ta jõuda tasandile, kus tema sõna veenab ilma retooriliste võteteta, pelgalt klaarunud ja täpseks settinud otsekohesusega.
Õimu uuema luule valgel paistab, et tegelikult on tema põhiteemad olemas juba kunagises esikkogus – taotlus jäädvustada teatavat vahepealsust, eelsust, ühtaegu hajuvat ja pidevalt kohal olevat, mis viimases kogus on võtnud „asjade alumise poole“ nime. Selle poolest on lausa üllatav, kui omaaegne kriitika loeb ridadest „Kogu elu elan puude vahel õhus / olen tüve najalt tuge otsiv tuul“ (VV, 11) välja eelkõige seda naaldumissoovi (sest see on nii „naiselik“?), sidudes seda luuletajaisiksuse iseseisvusetusega, ja laseb silmist mööda selle kujundi tuuma: et najal-olemist otsib tuul, kes ei saa kunagi puu najale jääda, sest tuult pole ilma liikumiseta; see on just üks neist vahepealsuse kirjeldustest. Näiteid on veel: „Keegi mindki vaatab / nähtamatu näoga, / tema pilk ei ole / silitav, ei sarjav. / LIHTSALT ON / – – – – – – – – / nii nagu õhk on hingatav“ (VV, 43) või kas või nimiluuletus lk 18–19, kus „ükski väliskülg ei ole / vaba sisehoovist“ (ehk siis – „alumisest poolest“) ning võlvikäik on kujund just selle ei-veel-ära-ei veel-kohal-tunnetuse kohta. Mõne luuletuse puhul on lausa tunne, et 90-ndail Eestisse imbunud prantsuse poststrukturalismist mõjutatud mõttel olnuks Õimult midagi eest leida, nt kui on juttu „eelomasest sõnast“ (VV, 30), mis teise silmadest leitakse, või luuletusest, kus räägitakse ihast, mis pole saanud armastuseks, vihaks ega tüdimuseks, mis „elab minus seda elu / mida elan enese teadmata“, mis pole mineviku jälg ega tulevikuootus ega kurbus, ta „lihtsalt ei tea / kuidas millekski saada ... Ainult selle iha tõttu / on mõni kesk-aegne olemine / mineviku ja tuleviku vahel / mulle nähtav / enne kui ta minusse tuleb / kandma mu meelte ja meeleolude pitserit.“ (lk 19–20.) See võib kõlada väga umbmääraselt, aga on tegelikult väga täpne. 80-ndate etnosümbolistlik lugemisharjumus oli lihtsalt niivõrd teise koha pealt teritatud.
Samasugune lenduva „eelomasuse“ kirjeldus leidub kogus „Kõiksuse jälg“ – sünnisügavuses pead tõstev rõõm, heli, mis on „veel täiesti kuulmatu / ometi hääl / mille vaikus on enesest / küpsena tõuganud“ (KJ, 40). Kohe järgneb tekst, kus „libiseb tajumatult minevikku ka kinnipüütud / igavene hetk“ (KJ, 41) – lõpmatus ongi võib-olla lõpmatus just seepärast, et ta on igihajuv.
Muidugi tekitab see põgususetaju „igatsuse valulise taime“ (VV, 44) ja mingi kõige taga voolava alaägeda kurbuse – millest räägib ka tekst, kus lastakse varahommikustel lõhnadel langeda „nukruseni nimetu“ üksinduse peale (NP, 26), või luuletus, mis jõuab välja selleni, et kui jõutakse silmitsi päris kurbusega, õigemini, kui kurbus jõuab silma tagant silma, siis pole selle taga enam midagi ja tekib palju tühja vaba ruumi (AAP 16). Ja siit edasi tuleb juba teatav sügav rahu, kus on koos intensiivne ülevuskogemus ja leppinud resignatsioon, mis kummalisel kombel hoiavad teineteist vastastikku ülal. Just selle rahuliku, varjulise kirgastumise lihtsate kirjeldusteni jõudmine on minu jaoks Õimu luule eriti väärtuslik osa.
Üks korduv motiiv – või pigem kirjeldatav meeleseisund, mis selle kirgastumisega koos käib, on miski, mida ma nimetaksin maailma kokkutõmmeteks. See pole maailma ahenemine, kitsaksjäämine, vaid pigem just selline kokkutõmme, nagu näiteks süda teeb tuksudes – sest oluline on ka, et see seisund pole pidev, ta pulseerib, ja just seetõttu säilitab oma elususe. Selles seisundis on koos tihkus, väiksus, piiritletus, mis teisalt näitab enda ümber või sisaldab midagi ääretut ja hõlmamatut. Nagu näiteks „TÄNAHOMMIKUNE MAAILM / on väike nagu vesiroosi leht / ja selle ümber määramatus / kui kallasteta järv // Putukas lehele laotab / oma sillerdavad tiivad / muutudes iseenese silmapiiriks / mis kaugeneb mööda veepinda / nagu aimatav laul“ (KJ, 55); „Laukaveele peegelduma / terve laotus mahub / Selle keskel pähklikoores / leian hingerahu“ (KV, 18). Õim kirjeldab mööduvatest olevikuhetkedest läbi astumist, milles nähakse võimalust tajuda elu ääretust (AAP, 70), ja siis räägitakse lõputust taevast, mis on „valmis end mu ümber mähkima / kui ma väsin“ – ääretusest tehtud kookon (lk 71). Samasugune lõpmatu kõiksuse kokkutõmme leidub lk 73: „Surematus on sel hetkel selgepiiriline“. Ehk fundamentaalseim on ses suhtes luuletus, kus öeldakse, et lapsena läbi kardinapitsi aukude vaadatud suurde maailma viiv vankritee ning vihmaloikudes peegeldunud taevas on avad, mille kaudu „ulatus minuni kõik see / mille pärast ma üldse luuletama hakkasin“ (lk 29). Selles seoses leidub ka teatav vastus debüüdi kriitikuile, kes heitsid ette jõuetust või ükskõiksust, sest luuletaja ütleb, et ongi harjunud elama „temperatuuritult“: „Aga see pole ükskõiksus / pigem kogetust ammutatud / rõõmuhämune rahu / mida on kerge kanda / mille keskpunkti ümber tiirlebki / elu tabamatu ilu“ (NP, 60). See on tasakaalu vorm – olla kontaktis kõikeläbiva tabamatuga just oma siinse hetke pesas asudes. Ja seejuures ei olda „mitte kui pealtvaataja – / vaid kui seesolija / osasaaja“ (NP, 37).
Viimatise raamatu läbiv motiiv on „asjade alumine pool“. Selle kaudu ühendatakse kõige maisemad asjad (paigast nihutatud kivi alt avastatud tukslev elu või tolmunud riiulilt tõstetud vaasi alt avanev puhas pind) abstraktsemate ja üldisematega (mõtted, mida „mõtlen mõtlemata“ (lk 28), muusikalise elamuse kaudu saavutatud avarus (lk 76 ja 88)) kuni kõige metafüüsilisemate ja religioossete kogemusteni. Mõjuv motiiviarendus on miniatuur lk 34, kus sügislehtedega kaetud lagendik, kuhu tahetakse astuda, osutub hoopis lehtedesse mattunud tiigiks – sellel alumisel poolel on ka oma ähvardav aspekt, oluline on õppida hoidma õiget tasakaalu varjatu ja nähtava vahel, sest Sõna (siinkohal peetakse silmas religioosset Sõna) „on olemas nii nähtavas kui asjade alumises pooles“ (lk 45). Selles luulekogus on varasemast selgemini näha tolle „eelomase“ religioosne tagapõhi, kuid klišeelikkuse-ohust hoolimata tajutakse jumalikkugi siin tollesama kokkutõmbe kaudu, kõneldakse näiteks „ürgalandlikust maailma jõust“ (lk 48) või siis luuletus, kus jumal ise paigutub „asjade alumisse poolde“: „Suur on su sõna / mille varjus sa ise / püsid targa ja tasasena“ (lk 19). Jumal mitte (ainult) ei ilmuta end võimsana oma sõnas, vaid püsib selle alumisel poolel tasasena, nagu puulehe alumine külg, mis tuule käes ajuti ennast paljastab. See on mõjuv.
On sümpaatne, et see kokkupuude piiritu ja ülimaga pole Õimu luules midagi, mis inimest oma subliimsusega kuidagi enda alla litsuks, vaid see on alati peaaegu argiselt käepärast: „Mingi ligipääs alati leidub / kui tahad näha / asjade alumist poolt“ (lk 97). Siin on päralejõudmine ja päralejõudmatus omavahel üksteise najal (nagu puu ja tuul, meenutagem). Üks liigutavamaid tekste raamatus on miniatuur, kus arutletakse armastuse ja õnne üle ning jõutakse lõpuks kõige ununemise ja sellega leppimiseni; aga teksti keskpaigas on laused: „Hämmastud, et vihm on vaid lõputu hulk veepiisku ja elu on su enese teadmata olnud tema läbipaistev õde. Ometi on kõik olnud reaalne. Kõik on olnud.“ (Lk 95.) Need laused on öeldud just sealt „alumiselt poolt“, lihtsalt, siiralt, täpselt ja läbinägevalt.
On huvitav, et juba 80-ndail on noor Õim kirjutanud luuletuse, kus esitab nägemuse endast vanas eas; see tuleviku-mina on õppinud mõistma üksindust „hõõgusena / mis on võimeline kividele vajutama lohke“, tühjust rikkusena, lähedust lihtsana, ja on saanud selgeks, et „päris valminagi / jään ma igavesti lõpetamata“ (KJ, 99). See on märkimisväärne enesetundmine, millele toetubki tema siiruse mõjuvus ja mis kirjanduskonventsioonides liikuvate luuletajate puhul pole üldse endastmõistetav. Läheduse lihtsust kirjeldab näiteks luuletus, kus lähedus pole muud, kui et kaks inimest vaatavad teineteisest kaugel lebavat kivi või taevas sõudvat pilve samasuguse pilguga (AAP, 40). See võiks mõjuda kuidagi triviaalsena – aga mingi tundetooni nüanss ometi lubab seda tajuda tõsiselt läbi tuntud teadmisena. Õim tekitab luuletajana usaldust, ta ei püüa end peita (sest ta ongi juba varjus) või lugejat meelitades peale tükkida. Ta lihtsalt on seal – otsekui eesti luule alumine pool.
1 A. Pilv, Naisluule – üks mõiste eesti luulekriitikas. Vikerkaar 2001, nr 10, lk 67–77.
2 Siin ja edaspidi on kasutatud viitamisel pealkirjade lühendeid.
3 K. Ross, Professionaalsusest, loovast algest ja muust. Keel ja Kirjandus 1986, nr 4, lk 237.
4 J. Ürt, Püüdlus luuletada. Sirp ja Vasar, 24. jaanuar 1986, lk 5.
5 T. Õnnepalu, Merike Õimu vabanemised. Looming 2019, nr 9, lk 1348–1350.
