25/04/2022

Olen pigem jõelaevnik

 Aprilli Loomingus ilmus mu intervjuu Igor Kotjuhile. See on valminud veebruari alguses - kui see intervjuu oleks tehtud pärast sõja algust, olnuks jutud ilmselt teistsugused.

29/03/2022

Üksi olemise mitu palet teatrilaval

 Andsime koos Mari-Liis Lille, Priit Põldma ja Joosep Uusiga intervjuu Andra Roospuule Tartu Ülikooli netiajalehest Peegel.

19/03/2022

Ma võiksin sulguda pähklikoorde

 

Vabal Laval on välja tulnud lavastus "Ma võiksin sulguda pähklikoorde" - teksti intervjuude põhjal kokku kirjutanud Mari-Liis Lill, Priit Põldma ja Aare Pilv, lavastaja Priit Põldma. Mängivad Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Liina Olmaru, Gert Raudsep, Sander Roosimägi, Joosep Uus; kunstnik Arthur Arula, helikunstnik Kalle Tikas,  valguskunstnik Priidu Adlas, valgustehnik Raimond Danilov, liikumisjuht Ingmar Jõela, etenduse juht Katharina Kuusemets, produtsendid Kaia Unas ja Katarina Tomps. 


Lavastusprotsessi käigus tekkis tekste, mis lõppversiooni ei mahtunud. Need on loodud intervjuude põhjal, natuke ka proovis näitlejate räägitust. Alustuseks tõlge David Bowie "Space Oddityst", mis läks kavalehele.





kas oled kuuldel, major Tom
kiiver pähe, võta sisse proteiin
kas oled kuuldel, major Tom
loen kümneni, ja mootor käib
kontrolli süüdet, ja nüüd jumal kaitsku sind

hallo kosmos, kuuled, major Tom
kõik sujub kenasti
küsib leht, mis firma särke kannad sa
kui sa julged, võid nüüd kapslist lahkuda

major Tom on siinpool, hallo Maa
ma uksest väljun nüüd
ja ma hõljun väga imelikku moodi
ja ka tähed täna paistavad teistmoodi

sest siin
ma istun plekist purgis
maailm kaugel all
sinine on Maa
mis saab edasi, ei tea

sada tuhat miili pikk on sõit
kuid mul rahulik on meel
õiget teed ehk minu laev ka ise teab
öelge naisele, et armastan – ta teab

hallo kosmos, major Tom
mis viga on? su võrk on maas
kas sa kuuled, major Tom?
kas sa kuuled, major Tom?
kas sa kuuled, major Tom?
kas sa...

hõljun ümber oma plekkpurgi
kaugel teispool Kuud
sinine on Maa
mis saab edasi, ei tea


*

Kuidas joonistada üksindust?
Ei ütleks, et just koera joonistaks.
Või kuud.
Võib-olla
pisike inimene külmal lagendikul.
Või hoopis palju mustvalgeid portreesid,
inimesed vaatavad eri suundades,
mõned ka teineteisele otsa,
aga ükski ei näe teist.
Väike inimeseke,
tema ümber mõned kodused asjad,
lauake, toolike,
nad ei tõmba seda inimest enda poole, vaid
toetavad teda.
Tühi leht, ja väike tüdruk esiplaanil.
Toonid on selged.


*


Zoomi koosolek saab läbi.
On teine advent.
Istun vaikseks jäänud arvuti taga üksi toas,
väljas on ilus valge ilm,
hanged, hakkab hämarduma.
Ja siis äkki mõte –
mul ei olegi kellegagi jõule koos pidada.
Mul ei ole loota kellelegi peale iseenda.
Võtaks kassi, ta ei peagi minuga rääkima,
lihtsalt hingaks mu kõrval,
keegi veel, kes on elus.
Kas ma üldse veel kunagi olen rõõmus?



*


Mind sunniti kandma suurt jänesenahkset läkiläkit,
selle kõrvad käisid lõua alt paelaga kinni,
aga vanaema ei näinud hästi, siis tihti tegi ta umbsõlme,
seljas pidi olema paksust villasest kangast palitu,
selja peal põõn, nööpidega, hästi karvane krae,
mis pidi olema üles käänatud, sall ka veel lisaks,
täielik kubujuss. Seljas helepruun seanahast ranits,
portfellilukkudega, seal sees palju raamatuid, õpikud,
töövihikud, vihikud, pinal, täitesulepea, sulelapp, tint, lükati,
värvipliiatsid, kustukumm, mall, sirkel.
Läksin niimoodi igal hommikul kooli,
läbi paksu lume. Igal hommikul tuli selja tagant
Belarusi traktor, vilkurite ja sahaga
mööda kitsast kõnniteed, kottpimedas,
tänavalaternaid polnud, ainult lumi kumas,
mina vööst saati lumes, mul oli hirm, et
traktor ei näe mind. Kui ta lähemale jõudis,
siis hakkasin jooksma seal lumes, et
äkki jõuan enne suure tänavani, aga
kunagi ei jõudnud, ja pidin igal hommikul
kraavi hüppama ja traktor ajas mulle lume peale, mauh.
Igal hommikul kaevasin ennast välja,
üleni lumeklompe täis, läksin mööda
puhtaks lükatud teed kooli. Kohale jõudes
üleni higine, ja kuna läkiläkil oli umbsõlm peal,
pidin selle jõuga peast kiskuma, nii et
kõrvadel oli valus. Selline koolipäeva algus,
ja siis hakka seal mingeid tähti õppima.
Ei tundu eriti lahe värk nagu.


*

Ükspäev
võtsin julguse kokku
ja ütlesin endale tõtt:
et ma olengi haiget saanud
nagu kõik
ega pea teesklema, et ma ei tunne valu;
et ma olengi haiget teinud
nagu kõik,
enesekaitseks või teadmatusest,
aga seegi olen olnud mina.
Ja ma sulasin üles
ja voolasin servadest üle.
Tahtsin end kokku koguda,
aga mul olid vaid
ärevuse ja ängi anumad,
mis ei sobinud selleks.
Nõnda siis valgusingi laiali
ega olnud enam üksi,
sest ma olin endale igal pool käepärast
ega pidanud enam enda ukse taga koputama.
Tegin endale ühe kange kohvi
ja nautisin seda.


*

(Priit Põldma kirjutatud)

Puulehedki räägivad
pühasid asju,
kui soovid neid lugeda.
Kui lakkamatu loba su peas
natukeseks vakka jääb,
kui vaatad puulehte, tema sõrestikku ja kudet
ja näed, kui kaunis,
kui rahulik, hea ja vaikne see on.
Kui vaatad mändi päikese käes,
ja näed, kuidas tema okkad osutavad
kõigis võimalikes suundades.
Kui vaatad lumesadu,
ja näed, kuidas sulalumi langeb
suure pärna samblikus tüve külge,
okstele või okstelt maha.
Võib mööduda päevi või sajandeid,
ei pruugi minna ainsatki minutit.
Sa ise oled siis see puuleht,
oled männiokas,
oled lumi ja pärnatüvi
ja sinust endast pole enam midagi alles.

25/02/2022

Mihhail Trunin "Mõjus inimlik dokument"

 Tõlkisin Sirpi Mihhail Trunini arvustuse Juri Lotmani pere sõjaaegse kirjavahetuse publikatsioonile "Лотманы. Семейная переписка 1940–1946".

17/02/2022

"Vestlused Lotmaniga"


 Marek Tamme koostatuna ja toimetatuna on ilmunud kogumik "Vestlused Lotmaniga", mis sisaldab enamikku Juri Lotmaniga tehtud intervjuusid, kokku 41 teksti aastaist 1966-1993 (enamik neist küll pärineb Lotmani elu viimasest kuuest aastast). Intervjuud on tõlgitud eri keeltest: vene (tõlkija lõviosas Maria-Kristiina Lotman, aga ka Peeter Torop, Eduard Parhomenko, Marianne Mikko ja Jüri Ojamaa, mõnede varem eesti keeles ilmunud leheintervjuude tõlkija on teadmata), tšehhi (Küllike Tohver), itaalia (Margus Ott), soome (Katrin Hallas), ungari (Lauri Eesmaa), inglise (Liisi Rünkla), rootsi (Anu Saluäär), bulgaaria (Kadri Kehayova ja Maria-Kristiina Lotman) ning saksa (Mari Tarvas). 
Lotmani vestluskaaslasteks on ajakirjanikud, teiste maade kirjandusteadlased, kultuuriuurijad ja filosoofid, teiste hulgas näiteks Soome semiootik Henri Broms ja Rootsi slavist Bengt Jangfeldt, aga ka Jaak Põldmäe, Peeter Torop, Eduard Parhomenko ja Kalevi Kull.

Oli meeldiv võimalus panustada ühe teksti toimetamisega - Kadri Kehayovi tõlgitud intervjuu, mis algselt ilmus 1988 Bulgaaria ajalehes "Narodna kultura" ja kus küsitlejaks oli kirjandusteadlane Galin Tihanov. Olgu see siin väikse maitseproovina ära toodud.



Kui sa ületad jõe

Vestlus professor Juri Lotmaniga

Professor Juri Mihhailovitš Lotman on maailmakuulus õpetlane semiootika, kirjandusteaduse ja kulturoloogia vallas. Lotman kuulub nende Nõukogude teadlaste hulka, kelle tegevus hakkas vilja kandma 60ndatel aastatel. Rahvusvahelise tunnustuse saanud ja USAs ning Euroopas tõlgitud töödest väärivad märkimist „Kunstilise teksti struktuur“ ja „Artiklid kultuuritüpoloogiast“. 1970ndate aastate lõpus (1977) ilmus Amsterdamis esimene tema teaduslikke vaateid ja töid tutvustav ingliskeelne monograafia. Professor Lotmani aktiivsel osalusel toimetaja ja autorina ilmub alates 1964. aastast Tartus, Eesti NSVs mainekas ajakiri „Töid märgisüsteemide alalt“. Lotman loeb kursust vene kirjanduse ajaloost ning on semiootikalabori juhataja Tartu Riiklikus Ülikoolis.


Professor Lotman, alustame traditsioonilise küsimusega. Millal tundsite kutset teaduse juurde?

Juba üheksandas klassis. Enne huvitusin entomoloogiast, tegevus, mis mulle tänaseni huvi pakub. Tegelikult ei ole ma peale üheksandat klassi kordagi kahelnud selles, mida õppida. Kõiki tegureid, mis minu otsust ja selle elluviimist mõjutasid, on raske hinnata, aga pean ütlema, et mul vedas: Leningradi ülikoolis, kus ma õppisin, töötasid tol ajal maailmakuulsad kirjandusteadlased - Eichenbaum, Tomaševski, Žirmunski, Gukovski jt - selline kooslus oli Leningradis esmakordselt. Pärast ei olnud enam aega viivitada. Lõppes sõda, kus osalesin suurtükiväe seersandina, ning pidin tööle hakkama.


Professor Lotman, üks kuulus ameerika geneetik on öelnud, et 20. sajand on paljude teadmiste ja vähese tarkuse sajand. Kuidas teie suhtute sellesse väitesse?

Ilusti kõlavad väited on harva tõesed. Teadmisi on igal sajandil nii palju kui vaja – see kehtib kõikide aegade, kaasa arvatud neoliitikumi kohta. Mis puutub tarkusesse, kui mõistame selle all oma tegude tagajärgede nägemist, siis seda pole inimkonnal kunagi olnud, või pigem – pole olnud piisavalt. Kui inimesed suudaksid oma tegude vilju ette näha, oleks lausa kurb. Kuulus ajalooline kangelane Šamil kandis rinnal ordeneid, mitte seeriaviisi toodetuid, vaid igaüks erines teistest. Ühel neist seisis araabia keeles: „Kes näeb ette tagajärgi, ei tee suuri tegusid.“ Seega, meie määratus tarkusetusele on nii needus kui ka õnn. Pöördudes tagasi teadmiste teema juurde, siis pean ütlema, et me ei ole põrmugi nendega üle koormatud, nagu väidetakse. Meie pead on täis, aga nad ei ole täidetud tõelise mõistmise, vaid lõpetamata muutuvate teadmistega. Selline on ka meie tehnika. Ilmselt veel sellel sajandil muutuvad arvutid tavaliseks, midagi, mis minu lapsepõlves oli tehnikaime. Elada tehnika loodud korra järgi on muidugi võimalik – kättesaamatuks jääb meile inimestele aga kahjuks taoline konstruktsiooniline lõpetatus, mida kehastab näiteks kirjanduslik tekst.

Mida teie kulturoloogina arvate analoogiatest, mida sageli luuakse orgaanilise ja kunstimaailma vahel?

Tervikuna, ma arvan, et neid kuritarvitatakse. Samas on võimatu mitte näha ühte paratamatut ja sisulist sarnasust. Kõik looduslikud organismid, isegi taimed, ja iga kunstiline teos on võimelised arenema. Kunstiteoses peab olema iseseisvust, mis sünnitab erinevaid ettenägematuid käitumisvõimalusi. See tähendab, et täiuslikkus ja kord kunstis kokku ei lange. Selleks, et kellegi käitumine oleks ennustamatu, peab see tulenema kõrgel tasemel sisemisest korratusest. Kunsti osas märgiksin siiski kahte põhimõttelist erinevust: kunstiteosed ei hävita keskkonda, mis neid ümbritseb – ei kunstiteoste oma korda ega mittekunsti, millega ta suhtleb. Ja veel – ainult kunst võib olla süsteem, milles algselt genereeritud informatsioon, tänu käitumisvabadusele, millest kõnelesime, kasvab iseseisvalt. Mõned luuleraamatud, mõned pildid kõnelevad läbi aja häälega, mis justkui tahaks öelda meile üha enam.


Kuidas hindate tänase kirjandusteaduse olukorda Nõukogude Liidus?

Alustan kaugemalt. Minu arvates võib kogu inimmõtlemist, millel on selge meetod ja teadlikkus sellest, et ta ei suuda vastata kõikidele küsimustele, nimetada teaduseks. Mis puutub, ütleme, filosoofiasse, siis võib see olla ja on teadus seda suuremal määral, mida vähem tal on pretensioon olla „kõigi teaduste teadus“. Ta on sageli olnud ning ongi seotud kultuuriga tervikuna, see tähendab, kogu mõttetegevuse, mida ei ole võimalik selgelt klassifitseerida, defineerivad inimesed filosoofiana. Praktikas aga on asjad teisiti. Võtame näiteks Saksa mõtlejad: Kant on minu jaoks tõeline filosoofteadlane, samas Hegeli tööd ei ole minu jaoks teaduslik filosofeerimine, nagu ka Nietzsche kirjutatu – see on suurepärane luule, aga mitte filosoofia teaduse mõttes.

Sarnased metodoloogilised raskused esinevad ka siis, kui räägime kirjandusteadusest. Nõukogude kirjandusteaduse olukord täna ei ole väga hea. Üks põhjustest on see, et hariduskultuur on langenud. Haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, ei täida täielikult oma funktsiooni. Teine, olulisem põhjus on fundamentaalsete ideede ebakindlus, mida maailm kogeb. Ühe enam levib praktika, kus õpetlane vaatab oma erialale otseliini mööda tagasi: tänapäevast minevikku. Selline perspektiiv moonutab, ta loob üheainsa võimaliku arengutee, mis surub välja alternatiivid. Teisiti on lugu, kui asetame ennast objekti kohale ja vaatame sealt meie kaasaja suunas. Sellisel juhul alternatiivsed arenguliinid säiliksid. Meenutage, milliste sõnadega Delfi oraakel pöördus Kroisose poole: „Kui sa ületad jõe, hävitad suure kuningriigi.“ Kroisos ei teadnud, millisest kuningriigist on jutt. Aeg ise tema ees avaldab tõe - aga tema mõte ja ootus on sootuks teised. Minu jutu mõte on selgitada, et ühesuunalised käsitlused minevikust tulevikku ei suuda anda mitmekülgset pilti kirjanduslikust arengust. Taolised käsitlused taandavad autori tema loomingu summaks – mis on minu arvates andestamatu. Tuntud väites „Puškin areneb romantismist realismi“, sisaldub näiteks omajagu tundmatuid: esiteks, Puškin, kes ei ole ainult Puškini looming, teiseks – mis on romantism, kolmandaks – mis on jällegi realism, neljandaks – kuidas toimub üleminek (kui osutub, et romantism ja realism on sedavõrd erinevad, kauged ja teineteisest lahutatud) – kas inimene, kes läheb ühest ruumist teise, läks sinna üleni või jäi osa temast esimesse ruumi... Üldiselt on vaja uusi ideid, kuid need tulevad alati nagu hüljatud lapsed, keda me eest leiame.








21/01/2022

Konverents "Ükskord ennepuiste. Paul-Eerik Rummo 80". Raamatu "Väljavõtteid" esitlus ja ettekanne "Jah, mu sõnadest saab lalin"

 20. ja 21. jaanuaril 2022 toimus Tartus Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäevale pühendatud konverents "Ükskord ennepuiste". Pidasin seal mingis mõttes järje-ettekande: esimese päeva õhtul toimus Rummo valikkogu "Väljavõtteid" esitlus, kus kõnelesin pisut raamatu valmimise taustast, põhimõtetest ja käigust; teisel päeval pidasin ettekande "lalinast" Rummo luules ning esitasin ühe võimaliku viisi Rummo luulet kui tervikut kontseptualiseerida.

Esitlust on võimalik näha Kirjandusmuuseumi televisiooni ehk KirmusTV lehelt, konkreetne video on siin (minu jutt algab 21. minutil) ja kogu esimest päeva võib näha siin.

Teise päeva salvestas Tartu Ülikooli televisioon ehk UTTV, minu ettekanne algab 50. minutil (link video leheküljele).


Oli üleüldse väga tuumakas ja huvitav konverents, mida jälgis Zoomi kaudu ja ütles sõna sekka ka Paul-Eerik ise, nii et soovitav on vaadata kõik videod järjest läbi.